Читать книгу Täiuslik lootus - Nora Roberts - Страница 3

Ema ajas ta hulluks. Kui ema tuleb välja veel mõne uue projektiga enne, kui pool tosinat pooleli olevat valmis saavad, võtab ta vist küll oma koera ja kolib Barbadosele.

Võiks ehitada endale kena väikese rannamaja. Ümber maja jooksva verandaga. Ta ju oskab seda teha.

Ryder keeras auto võõrastemaja taha; vähemalt see suur projekt oli – jumal tänatud! – valmis, kuigi mitte lõplikult, sest kogu aeg oli midagi veel teha. Võõrastemaja oli samal krundil hoonega, millest pidevalt plaane hauduva Justine’i nägemuse kohaselt pidi tulema uhke ja viimase peal tervisekeskus.

Praegu oli see inetu roheline lameda läbijooksva katusega osmik, mis koosnes väikestest toauberikest, vett täis keldrist, trepist, mis oleks nagu pärit õudusfilmist, ja sisselangevatest lagedest. Rääkimata kohutavas seisus elektrist ja torustikust – kuigi sellest ei tarvitsenud välja teha, sest ta kavatses kogu selle kuradima sara seest tühjaks teha.

Tegelikult oli tal kange tahtmine tulla mõnel ööl buldooseriga kohale ja kogu see kupatus maatasa teha. Kuid seda ei saanud teha ja tegelikult meeldisid talle keerulised ülesanded.

Ja see maja oli tõeliselt keeruline ülesanne.

Owen, kelle peale võis alati kindel olla, oli saatnud sõnumi, et lammutusluba on käes, ning vähemalt saavad nad nüüd pihta hakata.

Ryder istus hetke koos inetu ja healoomulise koera Jobuga, kuulates, kuidas Lady Gaga kuulsust taga ajab. Imelik tots, aga hääletoru on vinge.

Ryder ja koer uurisid jubedat rohelist osmikut. Ryderile meeldis lammutada. Seinte maha lõhkumine pakkus alati suurt rahuldust. Nii et hea seegi. Ja inetust ilusa tegemine oleks põnev.

Tervisekeskus. Ta ei saanud aru inimestest, kes lülitasid end masina külge, ilma et oleks kuskile välja jõudnud. Võiks ju teha midagi konstruktiivset, mis samas higistama ajab. Ta kujutaks veel ette kangide, poksikottide ja – ringiga spordisaali. Aga tervisekeskus oli kuidagi nii plikalik. Jooga ja see pilatese värk.

Ja naised vaevu keha katvates riietes, meenutas ta endale. Jah, see on juba midagi. Sarnaselt lammutamisega on see nautimist väärt.

Pealegi pole mõtet selle üle pead vaevata. Asi on otsustatud.

Ta ronis autost välja ja Jobu hüppas ustavalt ta kõrvale.

Ta ei saanudki õieti aru, miks ta nii pahas tujus oli. Pagariäri edenes kenasti ja Avery restoran samuti ning ta leidis, et päris mõnus oleks Avery õlletoas baaripukile istuda ja õlut mekkida.

Üks köögiremont oli peaaegu valmis ja Owen tegeles ühe teise kliendi tellimusega. Palju tööd on parem kui töö puudumine. Barbadosele võib ehitada rannamaja siis, kui ta vana on.

Kuid ta oli ikkagi närvis ja ärritunud ega saanud õieti aru miks. Kuni heitis pilgu võõrastemaja poole.

Hope Beaumont. Jah, see võib tõesti närvi ajada.

Hope’i tööga võib rahule jääda, selles pole vähimatki kahtlust. See, et Hope oli pedant, et tal oli kõik viimseni läbi mõeldud ja ta oli detailihull, ei häirinud teda eriti. Ta oli seda tüüpi inimesega vend Oweni näol kogu elu koos elanud.

Kuid miski Hope’i juures puges talle naha alla ning kõrvetas aegajalt sellest saati, kui nad vana-aastaõhtul suudlesid.

Ta veenis end, et see oli poolkogemata. Impulsi ajel. Kogemata impulsi ajel. Ta ei kavatsenud seda korrata.

Kuid ta soovis ikkagi, et Hope oleks tüse ja ilmetu keskealine paari lapselapsega kudumishuviline naine.

„Küll ta kunagi ongi,“ pomises ta Jobule, kes põntsutas vastutulelikult sabaga vastu maad.

Ta läks õlgu kehitades tulevase restorani poole ja keeras töömeeste tulekuks ukse lahti.

Talle meeldis avarus, eriti veel nüüd, kus kaks maja olid ühendatud suure avaga, nii et restorani ja baari külastajad ja personal said käia saali ühest otsast teise.

Avery teadis, mida tahtis ja kuidas oma tahtmist ellu viia, nii et restoranist tuleb mõnus koht, kus süüa ja juua ning soovi korral seltskonda otsida. Avery nimetas seda täiskasvanute kvaliteetseks einestamiseks vastandina Vesta perekondlikule õhustikule.

Ryderile meeldis Vesta ja eriti sealne Sõdalase pitsa, kuid kuna Avery oli juba mitu kuud nende peal uusi retsepte katsetanud, teadis ta, et suudab kugistada alla ka uue restorani road.

Ta läks ava poole ja uuris ruumi. Tööd oli veel palju, kuid ta kujutas seda lõpetatud kujul ette ja nägi vaimusilmas baariletti, mida nad vendadega ehitasid. Tume puit, jõulised värvid, seintel katmata tellised. Ja õllevaadid.

Jah, ka siin võib aega veeta ning hästi tehtud tööd klaasi õllega tähistada.

Kui töö ükskord valmis saab.

Ta kuulis hääli ja läks tagasi ukse poole.

Mehed tööle pannud, läks ta tagasi pagariärisse, et vaadata, kuidas seal edeneb. Ta oleks hea meelega kinnitanud ka ise tööriistavöö vööle ja asunud tõelist tööd tegema.

Kuid uuel objektil ootas hommikune koosolek ja ta oli juba niigi hiljaks jäämas.

Ta nägi parklas vendade autosid. Loodetavasti oli Owen toonud lisaks lammutusloale kaasa ka kohvi ja sõõrikud. Oweni peale võib iga ilmaga kindel olla.

Ta mõtles, kuidas Clare’iga abiellunud Beckett sai hoobilt kolme lapse isaks ja ootas nüüd veel kaksikuid.

Pühade vahe! Kaksikud!

Kuid ehk viib kaksikute saabumine ema mõtted uue projekti välja mõtlemiselt mujale.

Karta on, et mitte.

Ta sisenes St. Pauli tänava poolsest uksest ja tundis kohvi lõhna.

Jah, Oweni peale võib kindel olla.

Ta võttis alles jäänud kohvitopsi, millele vend oli kirjutanud R, ning rüüpas sõõrikukarbi kaant avades esimese lonksu.

Koera saba hakkas kohe põntsuma.

Ta kuulis vendade hääli kuskil tagumistes ruumides, kuid võttis kohvi, ja – visanud Jobule tüki moosisõõrikut – läks pukkidele pandud vineerplaadile laotatud projekti uurima.

Loomulikult oli ta seda juba näinud, kuid see rabas teda ikkagi. Becketti kontseptsioon pakkus kõike, mis ema hing ihkas ja enamatki veel. Jah, mõtles ta, parem kui kogu maja maha lammutamine. Parem võtta maha, mis vaja, ja ehitada juurde see, mis vaja.

Ryderi meelest ei näinud see sugugi välja sellise spordisaalina, kus tema tahaks käia, kuid ilus oli see küll.

Ja see pakkus piisavalt tööd ja piisavalt komplikatsioone, et panna teda Beckettit nädalate ja kuude – võib-olla lausa aastate – viisi kiruma.

Kuid ikkagi…

Katuse tõstmine on praktiline ja mõjub ka esteetiliselt paremini. Samuti oli mõistlik muuta parklapoolne lameda katusega madalam osa klaasitud terrassiks. Palju valgust, uued aknad ja uksed. Ja need annavad palju juurde, kuigi see tähendab, et tuleb teha avad tuhablokkidest seintesse.

Uhked riietumisruumid ja saunad. Ryderi lihtsust armastav meel punnis sellele ideele vastu, kuid ta pidi tunnistama, et ka temale meeldis aurusaun.

Ta sõi esimese ja teise korruse plaane ja üksikasju uurides sõõrikut, visates aeg-ajalt tükikesi saba põntsutavale Jobule.

Ilus asi, mõtles ta. Beckettil on annet ja visiooni, kuigi kohati oli tema visioone raske ellu viia.

Just siis, kui kohvitops tühjaks oli saamas, ilmusid vennad ruumide rägastikust välja.

„Lammutamisluba?“

„Korras,“ teatas Owen. „Ja tere hommikust ka sinule.“ Oweni päikeseprillid rippusid puhta valge T-särgi kaeluses. Kuna Beckett kavatses ka Oweni lammutamistööle kaasata, ei püsi särk kaua puhas.

„Kas sa pressid teksad ka korralikult ära?“

„Ei.“ Oweni rahulikud sinised silmad kiikasid sõõrikute poole, enne kui ta enda ostetud soolakringli pooleks murdis. „Teksad on lihtsalt puhtad. Mul on pärastpoole paar koosolekut.“

„Ah-ah. Tere, issi.“

Becketti nägu läks laiale naerule ja ta tõmbas käega läbi paksude kastanpruunide juuste. „Poisid tahavad panna neile nimeks Logan ja Luke.“

„Wolverine ja Skywalker,“ täheldas Ryder muheldes. „X-mehed ja tähesõjad. Huvitav valik.“

„Mulle päris meeldib. Clare oli küll alguses sellele vastu, kuid siis hakkas talle see mõte meeldima. Need on ju igati head nimed.“

„Wolverine’ile ja Skywalkerile küll.“

„Vist jätamegi nii, ja see on ju lahe. Aga mul on ikka veel niisugune tunne, nagu oleks toimunud mingi tohutu plahvatus.“

„Kaks on kõigest üks rohkem kui üks,“ märkis Owen. „Lihtsalt planeerimise küsimus.“

„Sinul on muidugi sellise asjaga suured kogemused,“ turtsatas Ryder.

„Kõik on tegelikult planeerimise küsimus,“ vaidles Owen vastu. „Ja kui sellest juba rääkida, siis kontrollin meie plaanid üle.“ Ta võttis vöölt telefoni.

Ryder otsustas võtta veel ühe sõõriku ning mõnules detailivalangut kuulates suhkrut ja rasva nautides. Kontrollid, load, materjali tellimused, töögraafikud, töökoja ja objekti plaanid.

Ryderil püsis see kõik peas, kuigi võib-olla mitte nii täpsetes tulpades kui Owenil. Kuid ta teadis, mis tuleb ära teha, millised mehed millisele objektile saata ning kui kaua üks või teine töö aega võtab.

„Ema tegeleb varustuse otsimisega,“ ütles Beckett, kui Owen vait jäi. „Teate küll, kõik need trenažöörid ja värgid.“

„Mina ei kavatse sellega oma pead vaevata.“ Ryder vaatas ringi. Sitad seinad, sitad põrandad, mõtles ta. Kõik on sitt. Trenažööridel, hantlitel ja kuradima joogamattidel pole siia veel niipea asja.

„Parkla peale tuleks ka mõelda.“

Ryder saatis Owenile uuriva pilgu. „Mis sellega on?“

„Nüüd, kus kogu krunt on meie käes, tuleks kõik üles kaevata, ära tasandada, panna kanalisatsioon ja siis uuesti sillutisega katta.“

„Kurat.“ Tal oli tahtmine vastu vaielda – põhimõtte pärast –, kuid uut kanalisatsiooni oli tõesti vaja. „Sobib. Aga ma ei kavatse praegu ka selle peale mõelda.“

„Mille peale siis sina mõtled?“

Ryder läks vastamise asemel hoopis välja.

„Ta on nagu sitemas tujus kui tavaliselt,“ märkis Owen.

„Kes sellest aru saab.“ Beckett uuris projekti. „See on paras pirukas ja suuremas osas tuleb temal end sellest läbi süüa, kuid sellest saab asja.“

„Linna kõige inetum maja.“

„Jah, selle auhinna saab see tõepoolest. Kuid hea uudis on see, et midagi hullemaks siin enam minna ei saa. Niipea, kui prügikonteiner kohale jõuab, saame…“

Ta jäi vait, sest Ryder sisenes suure vasara ja kangiga.

„Tooge endale ka,“ teatas Ryder kangi käest pannes ning esimest ettejuhtunud seina rünnates. Kostis mõnus müts, ja kipsplaadi tükid lendasid.

„Konteiner…“ hakkas Owen midagi ütlema.

„On ju teel?“ Ryder virutas uuesti. „Sinu plaanide püha sõna kohaselt.“

„Peaksime mehed appi kutsuma,“ arutles Beckett.

„Miks ei võiks meil endal lõbus olla?“ Ta tõstis uueks löögiks vasara, mille peale Jobu ronis pukkide alla magama.

„Ryderi jutus on iva.“ Beckett vaatas Oweni poole, kes kehitas naerusuiselt õlgu. „Aga me peaksime ikka teisest korrusest alustama.“

„See pole kandev sein.“ Veel paar hoopi, ja kipssein oli maas. „Aga jah.“ Ryder toetus sepahaamrile ja vaatas naerusuiselt vendade poole. „Teeme puhta töö.“

Kuulanud paar päeva kõmatusi ja kolinat, sai uudishimu Hope’ist võitu. Kuna Carolee oli tööl – noorpaar oli nüüdseks juba neljandat ööd nende juures –, läks ta üle parkla Montgomeryte viimase ettevõtmise suunas. Tal oli nende üles otsimiseks igati vettpidav põhjus, kuigi ta tunnistas, et peamiseks ajendiks oli ikkagi uudishimu.

Ta oli kuulnud päeva jooksul omajagu tagumist ja aknast välja vaadates nägi ta ikka ja jälle kedagi ehitusprahti välja suurde rohelisse konteinerisse kandmas.

Averylt saadud sõnumi põhjal teadis ta, et kavandatavas tervisekeskuses oli alanud lammutustöö.

Ta tahtis seda oma silmaga näha.

Mida lähemale ta jõudis, seda valjemaks tagumine muutus, ning ta kuulis avatud akendest meeste maniakaalset naeru. Seda saatis vali rokkmuusika.

Ta läks külgukse poole – või õigemini selle jäänuste poole – ja kiikas sisse.

Ta silmad läksid suureks.

Ta polnud majas sees käinud, kuid oli akendest sisse piilunud ning oli päris kindel, et majas olid olnud seinad ja laed.

Nüüd oli alles karkass, traadipuntrad ja kohutav hulk halli tolmu.

Ta läks maja vappuma panevate mütsude ja löökide saatel ettevaatlikult peaukse poole.

Uks oli avatud. Et õhutada? Mine tea.

Avatud oli ka see uks, kust oli varem pääsenud teise korruse korteritesse. Ka sealt kostis muusikat, meeste hääli ja lööke.

Ta uuris mõtlikult kitsast treppi ja räpast trepikoda ning kuulas seest kostvat lärmi. Ega see uudishimu nüüd nii suur ka ole, mõtles ta taganedes.

Tagasi maja ette jõudes nägi ta kahte halli tolmuga kaetud turvaprille ja töökindaid kandvat meest järjekordset ehitusprahilaari välja tassimas. Praht kukkus summutatud mütsatusega konteinerisse.

„Vabandage palun,“ alustas Hope lauset.

Ta tundis Ryderi ära ta kehahoiaku järgi.

Ryder lükkas kaitseprillid otsaette ja saatis Hope’ile kärsitute roheliste silmadega pisut ärritunud pilgu. „Hoia parem eemale.“

„See tundub tõesti arukas. Te kavatsete vist ainult seinad alles jätta.“

„Umbes nii jah. Hoia kaugemale.“

„Seda sa juba ütlesid.“

„On midagi vaja või?“

„Õigupoolest küll. Mul on valgustitega probleem – seinalampidega. Mõtlesin, et kui elektrik satub siin olema, siis võiks ta…“

„Läks just ära.“ Ryder andis töömehele märku, et too läheks tagasi sisse, ja võttis kaitseprillid eest.

Hope’i meelest nägi Ryder nüüd välja nagu pesukaru ning tal oli raske naeratust maha suruda. „See pole just puhas töö.“

„Ja seda on palju,“ vastas Ryder. „Mis probleem?“

„Jukerdavad.“

„Kas panid uued pirnid?“

Hope vahtis talle otsa. „Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?“

„Hea küll. Saadan kellegi vaatama. On see kõik?“

„Praegu küll.“

Ryder noogutas ja läks tagasi sisse.

„Suur tänu,“ pomises Hope talle järele ja läks tagasi võõrastemajja.

Tavaliselt läks ta tuju juba pelgalt võõrastemajja sisenedes paremaks. Talle mõjus hästi see, kuidas maja välja nägi ja kuidas lõhnas – eriti praegu, kus õhus hõljus Carolee šokolaadiküpsiste aroom. Kuid seekord kööki sisenedes oli ta pahur.

„Mis pagan sel mehel küll viga on?“

Küpsetamisest õhetava näoga Carolee lükkas plaadi ahju. „Millisel mehel, kullake?“

„Ryder Montgomeryl. Kas ta ei oska viisakalt käituda?“

„Ta on jah teinekord pisut äkiline, eriti just siis, kui teeb tööd. Ja seda teeb ta ju peaaegu alati. Mis ta tegi?“

„Ei midagi erilist. Oli lihtsalt tema ise. Tead ju neid lampe, mis jukerdavad: põlevad nii, nagu ise tahavad. Läksin temaga neist rääkima – või vähemalt kellegagi, kuid sattusin tema peale. Kujuta ette, ta küsis, kas olen pirnid välja vahetanud. Kas ma näen välja nagu idioot?“

Carolee andis talle naeratades küpsise. „Ei, aga neil oli kord tõesti üks üüriline, kes kurtis, et lamp ei põle, ja kui Ry kohale läks, siis selgus, et tegu on läbi põlenud pirniga. Too naine – ja tema oli vist tõesti idioot – oli rabatud, kui kuulis, et peab pirni vahetama.“

„Hmm.“ Hope lõi hambad küpsisesse. „Aga ikkagi.“

„Mis seal siis sünnib?“

„Tagumine ja lõhkumine ja kohutav meeste hullunud naer.“

„Lammutamine on lahe.“

„Ju vist. Ma ei teadnudki, et nad kogu sisemuse maha lammutavad. Ega see ole mingi eriline kaotus, aga ma lihtsalt ei teadnud.“ Ning ta muretses pisut, kas lärm võiks külastajaid häirida.

„Sa peaksid projekti nägema. Mina sattusin seda nägema, sellest tuleb uhke asi.“

„Selles ma ei kahtlegi. Nad teevad tublit tööd.“

„Justine hakkas juba sisustust otsima.“

Küpsis ja Carolee parandasid Hope’i meeleolu. „Ta on seitsmendas taevas.“

„Ta kavatseb selle kujundada modernses stiilis. Palju kroomi. Mitte palju erinevaid stiile nagu siin, vaid üks kindel suund, kuid sellegipoolest on see suur töö. Lahe vaadata, millise terviku see kõik moodustab.“

„Seda küll.“ On tõesti, leidis Hope. Võõrastemaja ümberehitust polnud ta algusest saadik näinud. Nüüd aga õnnestub tal näha teise objekti muundumist algusest lõpuni. „Katsun enne uusi saabujaid pisut tööd teha.“

„Lähen pärast küpsiste valmis saamist poodi. Kas on midagi veel lisaks vaja?“

„Mulle tundub, et kõik sai kirja. Tänan, Carolee.“

„Mulle meeldib mu töö.“

Mulle samuti, mõtles Hope end kabinetis sisse seades. Üks raske iseloomuga Montgomery ei saa seda rõõmu rikkuda.

Ta vaatas läbi e-kirjad, naeratas ühe külastaja tänukirja lugedes, kirjutas memo ühe külastaja soovi kohta üllatada ta vanemaid saabudes šampanjaga.

Ta vaatas üle broneeringud – nädalavahetusel on maja täis – ja oma kalendri.

Lilleseadja saabudes viis ta värsked lilled üles Titania ja Oberoni tuppa. Kuigi ta oli toa juba eelnevalt üle vaadanud, tegi ta seda veel kord veendumaks, et kõik on uute külastajate saabumiseks korras.

Harjumust järgides läks ta edasi raamatukokku ja vaatas, kas kõik valgustid põlevad: tal oli komme kontrollida iga päev üle kõik maja valgustid ja vahetada vajaduse korral pirnid, nii et Ryderi märkus oli tõesti kohatu. Läbi põlenud pirni leides saatis ta endale telefoni pealt meenutusmeili ja lisas märkuse, et raamatukogu masinasse tuleb tuua juurde kohvi.

Siis tegi ta samasuguse ringi alumisel korrusel hallis ja söögisaalis. Seejärel läks ta kööki ja oleks peaaegu ehmatusest karjatanud, kui nägi Ryderit küpsiseid söömas.

„Ma ei kuulnudki, kui sa tulid.“ Kuidas ta küll oma töösaabastes nii vaikselt liikuda saab?

„Jõudsin just. Head küpsised.“

„Carolee tegi. Ta on vist ikka veel poes.“

„Selge.“

Ryder seisis küpsist süües ja vahtis Hope’i, irvitava näoga koer jalge juures. Koera irvitus pani Hope’i järeldama, et ka too oli küpsist saanud.

Ryder oli end kasinud. Vähemalt ei toonud ta ehitustolmu kaasa.

„Noh. Üks on teisel korrusel ja üks kolmandal.“ Hope pöördus, eeldades, et Ryder järgneb talle.

„Kas majas on külastajaid?“

„W&B toas on, kuid nad on hetkel väljas, ja T&O tuppa tulevad varsti. Näed, praegu põleb.“ Ta osutas trepist üles jõudes teisele seinalambile. „Natuke aega tagasi olin siin ja siis ei põlenud.“

„Mhmh.“

„Kuule, kui sa mind ei usu, võid Carolee käest küsida.“

„Ma pole öelnud, et ei usu sind.“

„Sa käitud nii, nagu ei usuks.“ Hope läks pisut ärritunult kolmandale korrusele. „Näed! See ei põle, nagu võid ka ise näha.“

„Näen jah.“ Ryder läks lambi juurde ja tõstis katte pealt ning keeras pirni välja. „Kas sul uut pirni on?“

„Mul on mõned oma elamises, aga asi ei ole pirnis.“

Hope võttis võtme ja keeras korteri ukse lahti.

Ryder pani käe ukse vastu enne, kui see jõudis ta nina ees sulguda. Ta ei sisenenud Hope’i territooriumile, kuid kuna juba kord siin oli, siis lükkas ukse päris lahti ja vaatas ringi.

Korras ja puhas nagu kogu maja. Ja lõhnas hästi – nagu kogu maja. Ei mingit segadust. Samuti mitte naistele iseloomulikke asju, kuigi ta oli seda eeldanud. Diivanil palju patju, kuid ta ei teadnudki õieti naisi, kes ei kuhjaks diivanitele või vooditele hunnikutes patju. Jõulised värvid, paar toataime, suured küünlad.

Hope väljus köögist ja jäi soolasambana seisma, millest Ryder järeldas, et oli naist taas ehmatanud. Siis andis Hope talle pirni.

Ryder läks valgusti juurde ja keeras pirni sisse. Valgusti süttis põlema.

„Asi ei ole pirnis,“ rõhutas Hope. „Keerasin alles hommikul uue pirni sisse.“

„Selge.“

Jobu istus Ryderi jalge ees, pilk külalistetoal. Ta saba liikus.

„Ära korruta muudkui selge ja selge. Ma ju räägin, et… näed nüüd!“ Ta hääles kostis võidukas noot, kui lamp uuesti kustus. „Näed nüüd ise. Siin peab olema kas lühis või mingi viga juhtmetes.“

„Ei ole.“

„Mis sa sellega tahad öelda? Sa nägid ju oma silmaga.“ Vaevalt oli ta seda öelnud, kui külalistetoa uks vajus valla.

Hope õieti ei vaadanudki sinnapoole. Kuid siis sai ta aru. Ta tundis muidugi kuslapuuhõngu, kuid oli sellega harjunud. „Miks tema siis tuledega mängib?“

„Kust mina tean?“ Ryder kehitas õlgu ja pistis pöidlad teksade taskusse. „Võib-olla on tal igav. Ta on ju juba tükk aega surnud olnud. Või siis on ta sinu peale turris.“

„Ei ole. Selleks pole põhjust.“ Hope oli just toa ust sulgemas, kuid lükkas selle hoopis valla. „Vesi jookseb.“

Ta läks suure ja uhke vannitoa poole. Vesi voolas kraanikaussidesse, suurde mullivanni ja dušist.

„Taevane arm küll!“

„Kas seda tuleb sageli ette?“

„See on esimene kord. Kuule, Lizzy,“ pomises ta kraane kinni keerates. „Kohe tulevad külastajad.“

Ryder avas dušikabiini klaasukse ja keeras seal vee kinni.

„Ma ju tegelen sinu teema uurimisega.“ Hope keeras nüüd juba kärsitult vannikraani kinni. „Owen tegeleb ka, aga ega see ole niisama lihtne – leida kedagi Billyt, kes elas meie teada millalgi üheksateistkümnendal sajandil.“

„Kui su vaim siin tembutab, siis ei saa mina küll midagi teha.“ Ryder pühkis märjad käed teksadesse.

„Ta pole minu vaim. See on teie maja.“

„Ta on sinu esivanem.“ Ryder läks talle omase õlakehitusega vannitoast välja välisukse poole. Ta vajutas lingile ja vaatas Hope’i poole. „Ütle õige oma esivanemale, et jätku see jant.“

„Mis jant?“

Ryder loksutas linki.

„Lihtsalt…“ Hope nügis ta kõrvale ja katsus ise linki. „Lihtsalt naeruväärne.“ Kannatuse kaotanud Hope lõgistas linki. Siis tõstis ta käed ja ütles: „Tee midagi!“

„Nagu näiteks?“

„Võta link eest, või kogu uks.“

„Millega?“

Hope’i kulm tõmbus kipra. „Kas sul polegi siis tööriistu kaasas? Miks sul tööriistu kaasas pole? Sul on need ju alati kaasas.“

„Me rääkisime pirnist.“

Hope’i hääles segunes ärritus teatava paanikaga. „Asi ei olnud pirnis. Ma ju ütlesin sulle, et asi pole pirnis. Mida sa teed?“

„Istun maha.“

„Ei!“

Hope’i karjatuse peale läks Jobu toanurka ja tõmbus kerra. Tulejoonest eemale.

„Ära mitte mõtlegi sellele toolile istuda. Su riided pole puhtad.“

„Oh, kurat võtaks.“ Kuid Ryder läks akna juurde, avas selle ja uuris, kuidas võiks katusele pääseda.

„Unusta ära! Mida ma siis teen, kui sa alla kukud?“

„Helistad hädaabinumbrile.“

„Kuule, ma räägin tõsiselt. Helista vendadele või tuletõrjesse või…“

„Ma ei kavatse helistada tuletõrjesse sellepärast, et mingi kuradima uks ei tule lahti.“

Hope tõstis taas käed ja hingas sügavalt sisse. Ja istus siis ise. „Ma rahunen maha.“

„Hea mõte.“

„Pole vaja nii ülbe olla.“ Hope lükkas juuksed näolt – see vahepealne pikkus ärritas teda tõesti. „Ega mina ust kinni keeranud.“

„Ülbe?“ Ryderi nägu ilmutas midagi muige ja mõnitava ilme vahepealset. „Kas mina olen ülbe?“

„Ja kuidas veel. Ma ei pruugi sulle meeldida ja ma hoian end sinu teelt võimalikult palju eemale. Kuid ma olen võõrastemaja juhataja ja teen oma tööd hästi. Aeg-ajalt ristuvad meie teed paratamatult. Sa võiksid vähemalt teha näo, et oled viisakas.“

Ryder naaldus ukse vastu. „Mina ei tee mingit nägu. Ja kes ütleb, et sa ei meeldi mulle?“

„Sina. Sa oled alati nii ülbe.“

„Võib-olla sellepärast, et see on minu reaktsioon sinu upsakusele.“

„Upsakusele!“ Siiralt solvunud Hope vahtis talle otsa. „Ma ei ole upsakas.“

„Ja kuidas veel. Aga see on sinu asi.“ Ryder läks akna juurde ja vaatas välja.

„Sa oled olnud minu vastu ebaviisakas esimesest kohtumisest saadik. See muide leidis aset siinsamas toas enne seda, kui see toaks sai.“

Talle meenus eredalt see hetk, kuidas ta pea hakkas ringi käima ning kuidas kogu ta keha valdas midagi imelikku, kuidas Ryderist oleks nagu hoovanud mingit valgust.

Ta ei tahtnud selle peale mõelda.

Ryder keeras ärritunult ringi. „Võib-olla oli asi selles, et sa vahtisid mulle otsa sellise näoga, nagu ma oleksin sulle obaduse andnud.“

„Ei vahtinud. Mind valdas lihtsalt hetkeks… ei oskagi öelda, mis see oli.“

„Võib-olla sellepärast, et sa käid ringi karkudel.“

„Nalja teed või? Nüüd norid sa veel mu kingade kallal ka!“

„Lihtsalt tähelepanek.“

Hope lasi kuuldavale häälitsuse, mis kõlas Ryderi kõrvus üsna metsikuna, kargas püsti ja tagus rusikatega vastu ust. „Tee see neetud uks lahti!“

„Ta teeb selle lahti siis, kui on selleks valmis. Sa teed endale lihtsalt viga.“

„Ära kamanda mind.“ Hope ei saanud ise ka aru, miks Ryderi rahulik toon teda veelgi rohkem ärritas ning paanikasse ajas. „Sa – sa ei kasuta isegi mu nime. Just nagu ei teaks, mis mu nimi on.“

„Tean küll. Jäta see ukse tagumine. Hope. Näed nüüd, ma tean, mis su nimi on. Lõpeta juba.“

Ryder kattis Hope’i rusikas käe enda omaga.

Ja siis tundis Hope seda taas – seda imelikku tunnet, kuidas pea hakkas ringi käima. Ta toetus ettevaatlikult ukse vastu ja vaatas Ryderile otsa.

Nad olid taas lähestikku nagu vana-aastaõhtul. Nii lähestikku, et ta nägi mehe rohelistes silmades kuldseid laike. Nii lähestikku, et ta nägi neis kuumust ja kaalutlemist.

Ta ei tahtnud mehe vastu liibuda, kuid ta keha tahtis. Selleks, et seda takistada, surus ta käe mehe rinnale. Kas mehe süda tagus kiiremini? Tundus küll. Võib-olla ta üksnes lootis seda, et ta poleks selles olukorras üksi.

„Ta pani ka Oweni ja Avery E&D tuppa luku taha,“ meenus Hope’ile. „Ta tahtis, et nad…“ Suudleksid. Avastaksid teineteist. „Ta on romantik.“

Ryder taganes ning hetk purunes klaasina. „Praegu on ta lihtsalt tüütu.“

Avatud aken sulgus iseenesest vaikselt.

„Minu arust üritab ta midagi öelda.“ Nüüd juba rahulikumalt ja kindlamalt, kuigi Ryderi rahu tundus mõranevat, lükkas Hope juuksed näolt. „Pagana pihta, Ryder, suudle mind siis. See ei tapa sind, kuid ta laseb meid ehk siis siit välja.“

„Võib-olla ei meeldi mulle, et naised – ükskõik kas elavad või surnud – minuga manipuleerivad.“

„Usu mind, sinu suudlemine pole minu jaoks sugugi päeva kõrghetk, kuid iga hetk on saabumas külastajad. Vastasel juhul…“ Ta võttis telefoni. „… helistan ma Owenile.“

„Sa ei helista Owenile.“

Nüüd oli Ryder tal peos. Kutsuda vend siia neid välja päästma? Kui alandav. Tema suudlemine oli Ryderi jaoks kahest halvast asjast kindlasti parem. Talle tegi see nalja ja ta naeratas Ryderile. „Sa võid ju sulgeda silmad ja mõelda, et teenid riiki.“