Читать книгу Stalini genotsiidid - Norman Naimark - Страница 4

See uurimus on välja kasvanud pikaajalisest tegelemisest genotsiidi ajalooga, sealhulgas Stalini ja tema kuritegude uurimisega genotsiidi ajaloo kontekstis. Ma olen käsitlenud selle teemaga seotud probleeme mitmel konverentsil ja sümpoosionil ning see on aidanud mul oma seisukohti välja kujundada. Siinjuures tuleks nimetada Melloni fondi Sawyeri seminaride raames Stanfordi ülikooli käitumisteaduste uurimiskeskuses läbi viidud seminari 20. sajandi massimõrvadest (korraldajaks siinkirjutaja koos Ronald G. Sunyga); telose rahastatud totalitarismikonverentsi, mille korraldas Robert Conquest Stanfordist, aga ka Robert Conquesti auks ameerika ettevõtluse instituudis peetud konverentsi, mille korraldajaks oli Paul Hollander. Ma olen tänulik kolleegidele, kes kommenteerisid seda tööd Yale’i ülikooli Hitlerile ja Stalinile keskendunud töötoas, mida juhatas Timothy Snyder, ning Berkley’s Türgi ja Armeenia uurijate töötoas, mida juhatas Gerard Libaridian. Nendel konverentsidel ja kokkusaamistel osalenute kommentaarid ja kriitika olid mulle äärmiselt suureks abiks Stalinit ja genotsiidi puudutavate seisukohtade täpsustamisel. Nende kõneluste ja ettekannete põhjal valmis ja nägi trükivalgust mitu esseed, ning ka käesolev raamat toetub neis sisalduvatele argumentidele.^[1.]

Samuti oli mul tohutult palju kasu kriitilistest märkustest käsikirja kohta, mida ma sain paljudelt väljapaistvatelt teadlastelt, nagu näiteks Paul Gregory, Hiroaki Kuromiya, David Shearer, Robert Service, Juri Slezkin, Ronald Suny, Amir Weiner ja Eric Weitz. Ka Princetoni Ülikooli kirjastuse retsensendid Jan T. Gross ja Lynne Viola tegid kasulikke märkusi ja ettepanekuid. Kogu oma karjääri vältel on mul olnud erakordne õnn õppida selles valdkonnas oma sõpradelt ja kolleegidelt, kelle kriitika, tähelepanekud ja märkused on aidanud mul vältida mõningaid väga raskeid vigu ja juhtinud minu tähelepanu lünkadele argumentatsioonis. Need inimesed andsid mulle lugeda täiendavaid allikaid ja pakkusid käsitlemiseks uusi vaatenurki. Samas olen ma otsustanud endale kindlaks jääda mõnes küsimuses, milles minu sõprade arvamus minu omast erineb.

Praegusel juhul on kohane meenutada tuntud ütlemist: mina ja ainult mina vastutan kõigi selles raamatus esitatud seisukohtade eest.

Ma olen tänu võlgu ka oma sõbrale ja kolleegile Amir Eshelile, kes on tänapäeva Euroopa küsimuste foorumi juhataja Stanfordi Freeman-Spogli instituudis, sest just tema aitas korraldada loengut Berliinis Suhrkampis, millest sai alguse mõte kirjutada väike raamat Stalinist. Thomas Sparr Suhrkampist oli heatahtlik ja julgustav toimetaja, kes andis oma kindla toetuse Stanford-Suhrkampi loengute programmile. Brigitta van Rheinberg Princetoni Ülikooli kirjastusest on olnud nii toetav ja mõistev toimetaja, kelle sarnast üks autor üldse loota võib.

Stanfordis olid mulle suureks abiks minu uurimisassistendid, kes lisaks allikate väljaotsimisele jagasid minuga ka oma mõtteid uuritava teema kohta. Kahtlemata on selle projekti lõpuleviimises kõige suurem roll olnud Valentin Bolotniyl, kellest töö käigus sai tõeline sõber. Nagu ikka, on arhivaarid eriti hindamatu väärtusega. Hooveri instituudi arhiivide töötajad on suhtunud minu soovidesse imelise abivalmiduse ja kannatlikkusega. Minu tänu ka Kathryn Wardile, kes selle raamatu korrektuuripoognad väga tähelepanelikult üle luges.

Lõpetuseks tänan oma abikaasat Katherine Jolluckit, poega Beni ja tütreid Annat ja Sarah’t. See süngus, mis stalinismi teemadesse sukeldudes paratamatult maad võtab, kaob kohe, kui ma oma rõõmsameelse perekonnaga kokku saan. Olgu lisatud, et Katherine kui tubli ajaloolane ja suurepärane toimetaja loeb kriitilise pilguga üle kõik, mis ma kirja panen. Tänutunde ja armastusega pühendan selle raamatu temale.