Читать книгу Stalini genotsiidid - Norman Naimark - Страница 5

Selle väikese raamatu (õieti küll pikemat sorti essee) eesmärk on tõestada väidet, et Stalini 1930. aastate massimõrvad tuleks liigitada genotsiidiks. Seda väidet on keeruline tõestada, kuna Nõukogude Liidu puhul ei ole võimalik välja tuua ühte genotsiidijuhtumit, pigem oli tegemist terve rea omavahel seotud rünnakutega klassivaenlaste või rahvavaenlaste vastu, nagu tavatseti nimetada mitmesuguseid Nõukogude Liidu väidetavaid vastaseid. Massiliste tapmiste juhtumeid esines mitmel kujul, mõnikord oli tegemist massimõrvaga, teinekord küüditamisega erirežiimiga asundustesse või Gulagi laagritesse, kus sajad tuhanded inimesed surid kas erakordse julmuse tõttu, millega neid koheldi arreteerimisel, kinnipidamisel ja ülekuulamisel, või siis põrgulikult raskete transpordi-, eluaseme-, toitumis- ja sunnitööolude tagajärjel.

Nõukogude Liidu oletatava vaenlase sotsiaalsed ja rahvuslikud tunnused aja jooksul muutusid ja nihkusid, niisama muutlikud olid ka mitmesuguste Nõukogude Liidu elanikerühmade (ja ka Nõukogude Liidus elavate välismaalaste) ründamise põhjendused. Ometi ühendasid Stalin ja tema käsilased genotsiidseid rünnakuid marksismi-leninismi-stalinismi õpetusega ja kasutasid nende elluviimiseks ühesuguseid poliitilisi, õiguslikke ja kohtuväliseid meetodeid. Neisse olid kaasatud nii partei kui ka riigi institutsioonid, sest Stalin kasutas bolševike revolutsiooniga loodud suurejoonelisi võimu kehtestamise ja kontrolli vahendeid oma vastaste ja võimalike vastaste – nii tõeliste kui ka (enamjaolt) kujutletavate – ründamiseks. Stalini valitsemise tulemus oli, et 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses lasti maha, näljutati surnuks või suri vangistuses või pagenduses miljoneid süütuid inimesi. Oleks juba ammu aeg hakata ka neid sündmusi pidama üheks oluliseks peatükiks genotsiidide ajaloos.

Sellise väite esitamist takistavad mitmed teaduslikud ja isegi moraalsed põhjendused, mille seas on tähtsal kohal nii teadlaste kui ka ajakirjanike seas levinud ja üsnagi mõistetav vastumeelsus kasutada 1930. aastatel toime pandud Nõukogude inimeste tapmiste kohta sedasama sõna, mida on algselt kasutatud eeskätt holokausti, st natside toime pandud juutide massimõrvade kirjeldamiseks. Saksa ja juudi päritolu holokaustiuurijad väidavad mõnikord veendunult, et peaaegu kuue miljoni juudi tapmine natside poolt oli niivõrd erakordne ajaloosündmus, mida ei ole võimalik võrrelda teiste nüüdisaja massimõrvadega. Hitleri mõrtsukalik rassism koos kristluse traditsioonilise juudivastasusega muudab natside kuriteod paljude uurijate silmis ainulaadseks aktsiooniks genotsiidide ajaloos.^[2.] aga seegi küsimus muutub keerukamaks, kui võtta natside korraldatud rünnakud mustlaste (romade ja sintide), homoseksuaalide ja vaimse alaarenguga inimeste vastu, rääkimata Nõukogude sõjavangide, poolakate ja teiste hävitamisest, millel samuti on ilmsed genotsiidi tunnused.

Selle teemaga on seotud ka asjaolu, et 1948. aasta detsembris ÜROs vastu võetud genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon keskendub tapmistele etniliste, rahvuslike, rassiliste ja religioossete tunnuste alusel ning jätab välja (kuigi mitte otsesõnu) sotsiaalsed ja poliitilised üksused, aga just need olid Stalini mõrvakampaaniate peamine sihtmärk. Mõned teadlased püüavad tõestada, et Stalini kuritegude näol on tegemist genotsiidiga, osutades aastatel 1932–1933 Ukrainat laastanud näljahädale ja karistatud rahvaste küüditamistele 1944. aastal. Teised viitavad Katõni metsa veresaunale, mille käigus tapeti 1940. aasta varakevadel kakskümmend kaks tuhat Poola armee ohvitseri, pidades just seda Stalini genotsiidi kõige iseloomulikumaks näiteks. Kuid ainult nende tapmiste nimetamine genotsiidiks ja teiste kõrvalejätmine tähendaks 1930. aastate Nõukogude Liidu riigikorra genotsiidse loomuse hägustamist, sest tapmine oli selles süstemaatiline, mitte juhuslik.

Teine vastuväide Stalini aja massitapmiste genotsiidina käsitamisele puudutab etnilise ja rahvusidentiteedi erilist iseloomu inimkonna kui terviku aspektist. Inimkond koosneb erakordselt mitmekesistest rahvastest, kellest igaühe selgepiiriline olemus – olgu või välja mõeldud –, kui kasutada Benedict Andersoni tuntud määratlust, väärib ka erilist kaitset. Nagu edaspidi selgub, oli genotsiidi määratluse väljatöötamine sellise mõtteviisiga tihedalt seotud. Samas aga kaitseb ÜRO genotsiidikonventsioon ka usulisi rühmitusi, vaatamata asjaolule, et usurühmitustesse kuulumise alus on sootuks erinev etnilisse rühma või mõne rahvuse hulka kuulumise alusest. Juute ja armeenlasi tapeti rahvuse, mitte usutunnistuse alusel, kuigi just religioon oli nende puhul rahvust määrav tunnus – täpselt samuti juhtus ka 1990. aastatel serblaste rünnakutes Bosnia moslemite vastu. Kuid kohustus kaitsta massimõrvade eest etnilisi ja rahvusrühmi, samuti usulisi ja rassilisi rühmi ei peaks tähendama hoidumist poliitiliste ja sotsiaalsete rühmade kaitsmise kohustusest samasuguste hirmsate kuritegude eest, eriti arvestades asjaolu, et just Nõukogude Liit oli see, kes nõudis nende rühmade väljajätmist genotsiidikonventsioonist. Kahtlemata oleks ohvritel ja nende järglastel raske mõista moraalseid, eetilisi ja õiguslikke erinevusi – ajaloolisest vahetegemisest rääkimata – ühte või teist laadi massimõrvade vahel.

Samal ajal arvavad mitmed vaatlejad, et genotsiidi mõiste kaotab oma ajaloolise ja juriidilise erilisuse, teatud määral isegi devalveerub, kui sellega hõlmata ka sellised võimalikud ohvrite kategooriad nagu sotsiaalsed ja poliitilised rühmad. Kuid ei ole kahtlust selles, et terminit kasutatakse ebatäpselt ja vastutustundetult väga mitmesuguste, sageli üsna ähmaselt määratletud inimrühmade kohta, kes ise väidavad end genotsiidi ohvriks langenud olevat. Kuid just süstemaatiliste massimõrvade kui kuriteoliigi koletislikkus – tahtlikult toime panduna riigi poliitilise eliidi poolt riigis või väljaspool riiki asuvate sihtrühmade vastu – on see, mis peaks eristama genotsiidi teistest massitapmistest, näiteks pogrommidest, veresaunadest ja terroristide pommirünnakutest. Sotsiaalsete ja poliitiliste rühmade plaanipärase kõrvaldamise juhtumite hõlmamine genotsiidi mõiste alla võiks pigem aidata meil mõista nähtust jõulisemalt, mitte kahandada selle termini ajaloolist kasulikkust. Sageli võib genotsiidijuhtumite puhul – eriti selgelt ilmneb see aastatel 1932–1933 Ukraina näljahäda ajal – täheldada sotsiaalsete ja rahvuslike (etniliste) kategooriate kattumist.

Mõnikord, näiteks Nõukogude Liidus toimunud rünnakutes kulakute vastu, asendati ohvrite sotsiaalsed ja poliitilised tunnused rahvustunnusega, sest nii oli lihtsam teha ühiskonnale ja riigile mõistetavaks rünnakut nende olemasolu vastu. Genotsiidi kui kommunistlike ühiskondade produkti nii Stalini Venemaal, Mao Hiinas kui ka Pol Poti Kambodžas, kus mõrvakampaaniate käigus tapeti miljoneid nende riikide kodanikke, mitte ainult võiks, vaid lausa peaks vaatlema kõrvuti vähemusrahvuste kallal toime pandud samalaadsete genotsiiditegudega.

Ka külma sõja poliitikaga tegelenud koolkond (eeskätt just selle vastaste koolkond) võitles aastakümneid genotsiidiküsimuse avatuma arutelu vastu Stalini ja stalinismi kontekstis. See mängib veel tänapäevalgi teatud rolli meie seisukohtade kujunemisel Nõukogude Liidu kohta. Kuna Stalin tappis sotsialismi ja inimkonna progressi üllaste ideaalide nimel, siis väidetakse mõnikord, et seda ei saa võrdsustada teiste 20. sajandil genotsiide toime pannud isikute madalate motiividega, sest teised korraldasid tapatalguid lihtsalt mingite etniliste või usuliste rühmade tajutava „teistsugususe” pärast, ning Hitler näiteks sellise rassistliku düstoopia nimel, mis ei avaldanud muljet kellelegi peale sakslaste. Hinnates Stalini motiive, mis viisid mitmete miljonite Nõukogude inimeste tapmisele 1930. aastatel, paistavad mõned ajaloolased hirmsasti soovivat leida mingit näiliselt usutavat ratsionaalset põhjendust, miks tal oli vaja seda teha, olgu selleks siis riigi kaelamurdvas tempos moderniseerimine, vajadus hankida rasketööstuse ja põllumajanduse uue tehnikaga varustamiseks vajalikku kapitali, kaitsta Nõukogude Liitu vaenlaste, eriti Poola, Saksamaa ja Jaapani poolt ähvardava kallaletungi eest, Stalinit ja tema liitlasi tappa soovivate potentsiaalsete terroristide olemasolu rahva seas ja/või Trotski ja tema Neljanda internatsionaali hukutav mõju Nõukogude eliidile.

Uuemas kirjanduses Stalini kuritegude kohta kasutatakse puhastusoperatsioonide ja tapmiste selgitamiseks üsna sageli Feliks Tšujevi kogutud Vjatšeslav Molotovi mälestusi, mis on kirja pandud umbes kolmkümmend viis aastat pärast sündmuste toimumist:

„1937. aasta oli vajalik. Arvesse tuleb võtta seda, et pärast revolutsiooni jagasime hoope paremale ja vasakule ja saavutasime võidu, kuid mitmesuguste vaadetega vaenlaste riismed olid ikka veel alles ja kasvava fašismiohu tingimustes võisid nad oma jõud ühendada. 1937. aastal olime me kohustatud tagama, et sõja ajal poleks meil siin omal viiendat kolonni… Muidugi oli see kurb ja kahetsusväärne nende inimeste suhtes [kes olid süütud], aga mina usun, et see 1930. aastate lõpu terror oli vajalik… Minu meelest rakendas Stalin absoluutselt õiget taktikat; mis siis, et lendasid mõned pead rohkem kui vaja, vähemalt polnud sõja ajal ja pärast sõda mingit kõhklemist.”

Molotov väitis isegi vanas eas, olles näinud, kuidas tema naine Polina Žemtšužina fabritseeritud süüdistuse alusel Sahhalinile asumisele saadeti, et puhastusoperatsioonid polnud mitte lihtsalt vajalikud, vaid et need olid suunatud õigelt teelt eksinud seltsimeeste vastu, kuigi tunnistas, et paratamatult kaasnes sellega ka ülekohut. Stalini-järgsel ajal toimunud rehabiliteerimine polnud aga muud kui lihtsalt üks „moodne võltsimine”.^[3.]

Arvamus, et 1930. aastate kohutavad massitapmised pandi toime peatselt puhkeva sõja eelaimuses ning olid lausa otsustava tähtsusega Nõukogude Liidu võidus natsismi üle Suures isamaasõjas, sobib hästi kokku mitte ainult Molotovi ja teiste stalinistide aforistlike korraldustega, mille kohaselt „mune purustamata omletti ei saa” ja „kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad” – ehk lühidalt: Nõukogude Liidu moodi sotsialismi suure eesmärgi saavutamiseks tuli ohverdada inimelusid. Paljud Venemaa ja lääne teadlased usuvad, et Stalin valmistus sõjaks ja viis just sellepärast läbi kulakute vastu suunatud aktsioone ja muid puhastusoperatsioone ning kampaaniaid väidetavate – sotsiaalsete, poliitiliste ja rahvuse pinnal – sisevaenlaste vastu. Tulevast konflikti silmas pidades peetakse ratsionaalseteks ettevalmistavateks sammudeks isegi massilisi puhastusi Nõukogude armees, luureorganites ja välismaalastest kommunistide seas, mis kohe-kohe puhkeva sõja tingimustes näivad Stalini võiduvõimalusi halvendavate sammudena, sest neist struktuuridest kõrvaldati need, kes oleks sõja ajal olnud kõige asjatundlikumad.^[4.] Kuna Stalin sõja võitis, siis kinnitatakse – post hoc ergo propter hoc (pärast seda, järelikult selle pärast) –, et neid 1930. aastate väidetavaid ettevalmistusi, ükskõik kui jõhkrad, vägivaldsed ja vastupidise mõjuga need ka ei olnud, on võimalik õigustada, mistõttu ei saa neid rahvusvahelise õiguse seisukohalt pidada genotsiidiks, kõigist kuritegudest kõige rängemaks kuriteoks, millel ei saa olla mingit õigustust.

Nõukogude Liidu võit teises maailmasõjas, Stalini esiletõus 1945. aasta järgse maailma ümberkorraldamisel ja Nõukogude Liidu režiimi salatsemine hoidsid Nõu­ kogude liidus toimunud massitapmiste ulatuse ja intensiivsuse maailma laiema üldsuse, aga ka vene rahva tähelepanu alt eemale. Nüüd, kus paljud nõukogude perioodi arhiivid on avatud ja nii mõnedki venelased, teiste seas hiljaaegu ka Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev, on hakanud esitama põhimõttelisi küsimusi Stalini režiimi mõrvarliku olemuse kohta, võiks ja peaks genotsiidiküsimust käsitlema uue avatusega. Suurem osa venelastest peab endiselt Stalinist väga lugu, vaatamata sellele, et nad teavad väga hästi, kus asuvad nende esivanemate massihauad. Genotsiidi piirjoonte määratlemine on selle riigi jaoks iseenda lahtimõtestamise ja tuleviku seisukohalt otsustava tähtsusega. Pealegi saavad suhted ukrainlaste, Balti riikide rahvaste, poolakate, tšetšeenide ja krimmitatarlastega, kes kõik väidavad ühel või teisel viisil end olevat stalinistlike genotsiidide ohvrid, paraneda vaid siis, kui Venemaa tunnistaks avalikult mineviku kuritegusid ja asuks neid kohusetundlikult uurima. Genotsiid elab ajaloolises mälus edasi ja kui seda ei tunnistata – nagu me teame Türgi valitsuse keeldumist tunnistada armeenlaste genotsiidi 1915. aastal –, moonutab ja kahjustab see suhteid rahvaste ja riikide vahel. Nõukogude Liidu mineviku uurijad nii siin kui ka seal on sunnitud julgelt otsa vaatama genotsiidile ja selle järelmitele.

See raamat algab mõtisklustest genotsiidi kui termini kasutust ümbritsevate teemade üle. Mina väidan, et on igati mõistlik ja põhjendatud kasutada ÜRO genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni laiemalt ja paindlikumalt, kui seda teaduslikus kirjanduses mõnikord tehtud on. Eriti oluline on see stalinismi-aegsete juhtumite uurimisel, kuna Nõukogude Liit ja tema liitlased aitasid kujundada genotsiidi definitsiooni sellega, et vetostasid sotsiaalsete ja poliitiliste rühmade hõlmamise, kuigi neid rühmi nimetati peaaegu kõigis selle konventsiooni varasemates eelnõudes. Ka rahvusvahelised kohtud on liikumas selles suunas, et hakata käsitama genotsiidi mõistet laiemalt. Hea näite selle kohta võib leida endise Jugoslaavia aladel toimunud kuritegusid hindava rahvusvahelise sõjatribunali 2004. aasta otsusest Radislav Kristići süüasjas, mille kohaselt ligi kaheksa tuhande Bosnia serblasest mehe ja poisi tapmine Srebrenicas 1995. aasta juulis oli genotsiid. Sama kohus langetas selle juhtumi apellatsiooni peale otsuse, et seda massimõrva saab käsitada genotsiidina, kuigi ühtegi genotsiidi toimepanijat ei ole olnud võimalik süüdi mõista. Ka Haagi Rahvusvaheline Kohus – arutades 2007. aasta veebruaris Bosnia-Herzegovina valitsuse poolt Serbia riigi vastu esitatud hagi (mis muus osas tagasi lükati) – langetas otsuse, et Srebrenicas toimunu oli genotsiid.

Teises peatükis vaadeldakse, kuidas Stalinist sai genotsiidi läbiviija. Selles osas, nagu mujalgi käesolevas uurimuses kasutan ma paljusid parimaid elulugusid, mis viimasel ajal on Stalini kohta ilmunud. Nende elulooraamatute autorite seas on Robert Service, Hiroaki Kuromiya, Dimitri Volkogonov, Miklos Kun ja Ronald G. Suny (käsikirjaline), aga ka teised. Samuti kasutan ma mõningaid mälestusi ja trükis avaldamata töid Stalini elu kohta. Selle raamatu kolmandas, neljandas ja viiendas peatükis võetakse uurimise alla konkreetsed massimõrvade juhtumid 1930. aastatest, mis moodustasid Stalini genotsiidsete tegude aluse: kulakluse likvideerimine aastatel 1929–1931, Ukraina näljahäda aastatel 1932–1933 ja mõrvarlikud kampaaniad mittevene rahvusest inimeste vastu, mida korraldati alates 1934. aastast kuni sõja puhkemiseni. 6. peatükis võetakse vaatluse alla 1937–1938 aastate suur terror. Kõigi nende teemade kohta on praeguseks kogunenud tohutult kirjandust; suurem osa uuema aja uurimistöödest põhineb oluliste arhiivkogude avanemisel saadud materjalil ning nii Venemaal kui ka läänes avaldatud väga olulistel dokumentidel. Selle eest on käesolev raamat palju tänu võlgu Nõukogude Liidu ajalooga tegelevate teadlaste tugevale rahvusvahelisele võrgustikule, mis on teinud stalinistliku perioodi hämarate nurkade uurimisel tähelepanuväärselt head tööd.

1930. aastate ja 1940. aastate alguse massimõrvu käsitlevate peatükkide eesmärk on tuua välja kõige olulisemad genotsiidi tunnusjooned: toimepanijate motiivid, käsuliinid peremehelt (hozjain) või väejuhilt (vožd) ehk Stalinilt nende poliitikate elluviijatele, ning nende ohvrite kas täieliku või osalise grupiviisilise kõrvaldamise katsed. Tahtlikkuse, motiivi ja käsuliini küsimused on olnud esikohal ka nende Balkanil ja Sahara-taguses Aafrikas aset leidnud juhtumite puhul, mis on jõudnud Jugoslaavia sõjakuritegusid arutava rahvusvahelise kohtu ette Haagis ja Rwanda sõjakuritegusid arutava rahvusvahelise kohtu ette Arushas, ning needsamad tunnused määravad, kas Stalin ja tema režiim olid 1930. aastatel genotsiidis süüdi. Kuid tähelepanu tuleks pöörata ka väidetavatele genotsiidijuhtumitele, mis on toodud kohtu ette pärast nõukogude perioodi lõppu Balti riikides, aga ka mitmetes ladina-ameerika riikides, eriti Argentinas.

Raamatu viimases peatükis tehakse katse võrrelda Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu kuritegusid. Kõiki meie hinnanguid Stalini 1930. aastate massimõrvadele mõjutavad paratamatult meie teadmised ja arusaamad holokausti õudustest. Miski ajaloos ei ole võrreldav selle šokiga, mille tõi inimkonnale kujutluspilt tuhandetest paljastest ja abitutest meestest ja naistest, sealhulgas ka väga vanadest ja väga noortest, keda süstemaatiliselt gaasikambrisse saadetakse ja seejärel natside krematooriumites tuhaks põletatakse. Paljud ajaloolased usuvad, et Hitleri eesmärk oli kõik juudid maailmast hävitada, mis kujutas endast seninägematut ja võrreldamatut kuritegelikku kavatsust. Ja ometi käib raske taagana kaasas ka Stalini vastutus viieteistkümne või kahekümne miljoni inimese tapmise eest, osalt sellepärast, et seda tehti meie aja ühe kõige mõjukama ja just nagu progressiivse poliitilise ideoloogia, kommunismi nimel.

Enne teemaga jätkamist mõni sõna stalinismi ohvrite arvust. 1990. aastast peale on suur hulk Nõukogude Liidu dokumente salastatuse alt vabastatud ja tehtud Venemaa arhiivides uurijatele kättesaadavaks. Eriti just OGPU ja NKVD – Nõukogude julgeolekuorganite – aruannetes loetletakse jahmatavalt üksikasjaliselt ja ebatavalise põhjalikkusega vaatlusalusel perioodil arreteeritud, hukatud ja küüditatud isikuid. Kuid nende arvude kasutamisel tuleks olla väga ettevaatlik ning mitte mingil juhul ei tohiks neid võtta lõpliku tõena selle kohta, kui palju Nõukogude inimesi 1930. aastatel represseeriti ja kui paljud neist tapeti. See, et numbriread kenasti õige summa kokku annavad ja et need numbrid ise on alati esitatud absoluutse täpsusega – näiteks 469 460 küüditatud tšetšeeni ja ingušši ning 1 803 392 kulakust talupoega –, paneb arvama, et nii võimatult täpne arvestus peegeldab pigem nende arvude tõepärasusega seotud tõsisemaid probleeme.

Mõnikord oli politsei ja kohtusüsteemi huvides arreteeritute ja hukatute arvu paisutada, et nende ülemused – Stalin, aga eriti OGPU/NKVD juhid Jagoda, Ježov ja Beria – tulemustega rahule jääksid. Sagedamini aga oli nende huvides näidata aruandes väiksemaid arve või neid üldse mitte kajastada, eriti siis, kui asi puudutas nö kõrvalisi surmajuhtumeid Gulagi vanglasüsteemis, aga ka erirežiimiga asundustes, ning näljahädade ja kulakluse likvideerimise ajal hukkunuid. Gulagis tapetud Nõukogude kodanike arvu kohta hoiatab Aleksander Jakovlev, kes oli mitmete Staliniaegsete massimõrvade uurimise komisjoni liige ja kellel oli hea juurdepääs kõikidele arhiiviallikatele, et NKVD esitatud arve ei tuleks võtta vankumatu tõe pähe. Ta ütleb otsesõnu välja, et „need [NKVD arvud] on valed… Sinna hulka pole arvatud inimesi, keda peeti kinni NKVD sisevanglates, aga need vanglad olid pilgeni rahvast täis. Neis ei ole arvesse võetud suremust poliitvangidele mõeldud vangilaagrites, ning täielikult on välja jäetud arreteeritud talupojad ja küüditatud.”^[5.] ainuüksi NKVD andmete ekslik täpsus koos Stalini peamiste repressiivorganite pidevalt muutuvate tegevussuundadega võiks olla piisav selleks, et tänapäeva ajaloolased suhtuksid NKVD esitatud arvude usaldusväärsusesse teatud skepsisega.

Uurijad peaksid Stalini 1930. aastate algusest kuni sõjani toime pandud massimõrvade ajalooga tegelema asudes pöörama tähelepanu mitmele hoiatavale märgile. Üks probleem on see, et poliitilised puhastused aetakse segi kulakute vastu suunatud operatsioonidega, tervete rahvaste küüditamine asotsiaalse elemendi likvideerimisega vastavalt korraldusele nr 00447, Poola ohvitseride mahalaskmine 1940. aastal kohtuprotsessidega Nõukogude sõjaväelaste vastu 1938. aastal ja nende hukkamisega, ning kõik need selle ajalooperioodi episoodid omakorda üksteisega. Samas on ajaloolased harjunud mitte tähele panema Stalini režiimi genotsiidile viitavaid jooni sellel ajalooperioodil ja tõmbavad nende sündmuste vahele äärmiselt jäiga piiri. Tõepoolest ei saa iga juhtumit neist käsitada genotsiidina, sest genotsiid eeldab suuremal või vähemal määral Stalini ja tema valitsusaparaadi soovi toime panna ettekavatsetud tapmisi või mingi rühma grupiviisilist ründamist ja täielikku või vähemalt osalist hävitamist. Seda ei esinenud 1930. aastatel ja 1940. aastate alguses aga mitte igal pool ja mitte alati: mõnes episoodis on genotsiidi hõngu palju tugevamalt tunda kui teistes. Muidugi on tahtlikkust väga raske tõestada, isegi dokumentide ja Venemaa arhiividele juurdepääsu märgatava paranemise tingimustes. Stalin ja tema käsilased kasutasid küüditamisi sageli selleks, et karistada ühte või teist osa Nõukogude Liidu elanikkonnast mingite neile omistatud kuritegude eest. Küüditamine on kahtlemata inimsusvastane kuritegu, kuid selle tulemust võib mõnikord pidada ka genotsiidilaadseks, see tähendab „peaaegu nagu genotsiid”, mis aga ei pruugi kaasa tuua samasuguseid seadustest tulenevaid tagajärgi nagu nende episoodide puhul, millele saab külge panna genotsiidi sildi. Kokkuvõttes on sedalaadi vahetegu komplitseeritud ja ebamäärane. Ja ometi on see Stalini režiimi mõrvarliku olemuse mõistmise seisukohalt tähtis. Lühidalt – uurija seisukohalt on ohtlik nende massimõrvaepisoodide samastamine, aga ohtlik on ka nende liiga jäik eristamine.