Читать книгу Võitja serv. Maailma esireketi retsept: gluteenivaba menüü suurepärase füüsilise ja vaimse vormi saavutamiseks - Novak Djokovic - Страница 6

Minu karjääri kõige madalam punkt oligi see topeltviga 27. jaanuaril 2010. aastal.

Ja ometi olin 2011. aasta juuliks – vaid 18 kuud hiljem – täiesti teine mees. Viis kilogrammi kergem, tugevam kui iial varem ja tervem kui kunagi varem alates varasest lapsepõlvest. Saavutasin kaks elueesmärki: võita Wimbledoni turniir ja olla number üks tennisist maailmas. Kui jälgisin, kuidas Rafael Nadali viimane meeleheitlik tagantkäelöök liiga pikaks venis ja sellega mulle Wimbledoni karika kindlustas, siis nägin end jälle kuueaastase poisikesena, kes tuli olematutest oludest ja õhkas naiivselt võimatu unistuse järele.

Kukkusin väljakule. Tõstsin käed üles. Kükitasin maha, tõmbasin Wimbledoni väljakult mõned rohulibled välja ja sõin need ära.

Neil oli higi maitse. Minu higi maitse. Aga ma polnud maitsnud mitte midagi magusamat.

See polnud uutmoodi treeningprogramm, mis mind 12 kuuga heast mängijast maailma parimaks mängijaks tegi. Asi polnud uues reketis, uutes jõuharjutustes, uues treeneris või teistmoodi servis. Olin kaalust alla võtnud, leidnud vaimse keskendatuse ja nautisin parimat tervist, mis mul elus on olnud.

Asi oli minu uues menüüs.

Minu elu muutus, sest hakkasin sööma oma keha jaoks õigeid toiduaineid ja sellisel viisil, nagu mu organism neid vajas. Uuele menüüle minnes langes mu kehakaal esimese kolme kuuga 82 kilogrammilt 77-le – pereliikmed ja sõbrad hakkasid isegi muretsema, et lähen liiga kondiseks. Kuid mina tundsin, et olen värskem, elujõulisem ja energilisem kui iial varem. Olin kiirem, painduvam ning sain kätte needki pallid, milleni teised mängijad ei ulatunud. Olin endiselt väga tugev ja minu vaimne keskendatus oli kõigutamatu. Ma ei tundnud kunagi väsimust ega olnud hingetu. Minu allergiad haihtusid, astma kadus, mu hirmud ja kahtlused asendusid enesekindlusega. Viimase kolme aasta jooksul pole mul olnud tõsisemaid külmetushaigusi ega grippi.

Mõned spordiajakirjanikud on nimetanud mu 2011. aasta hooaega üksikmängija ajaloo üheks parimaks aastaks. Võitsin kümme tiitlit, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust matši. Ja ainuke asi, mida ma muutsin, oli söömine.

Mind hämmastas kõige enam see, kui lihtne neid muudatusi oli teha ja kui märkimisväärsed tulemused sellele järgnesid. Ma ei teinud muud, kui jätsin mõneks päevaks kõrvale gluteeni – nisus leiduva valgu – ja mu keha tundis end otsekohe paremini. Olin kergem, kiirem ja selgema peaga. Kahe nädala pärast teadsin kindlalt, et mu elu on muutunud. Tegin menüüs veel paar korrektiivi – vähendasin suhkru tarbimist ja lõpetasin piimatoodete söömise – ning tundsin end igal hommikul ärgates hoopis teise inimesena. Tundsin end nii hästi võib-olla kauges lapsepõlves. Hüppasin voodist välja, valmis päevatoimetustel sarvist haarama. Sain aru, et ma pean oma nahal kogetut ka teistega jagada.

Selleks ei pea olema professionaalne sportlane, et teha siin raamatus kirjeldatud lihtsad toitumisalased muudatused. Päris kindlasti ei pea olema tipptennisist, selleks et need tooksid kasu teie kehale, tervisele ja tulevikuväljavaadetele.

Tegelikult pole see, mida ma teiega kavatsen jagada, sugugi mingi dieet, sest sellisel juhul oleks vaja täpselt dikteerida, mida te süüa tohite. Sellel poleks mõtet. Enamik dieete eeldab, et üks ja sama kava sobib kõigile; et te peate teatud toite sööma, ükskõik kas olete 27-aastane tennisemängija, 35-aastane kahe lapse ema või 50-aastane asepresident. See on rumal. Peab ei ole hea sõna. Teie keha on hoopis teistsugune masinavärk kui minu oma. Vaadake oma sõrmeotsi: teie sõrmejäljed on ainulaadsed, teisi selliseid pole terves maailmas. Järelikult erineb ka teie keha kõigist teistest kehadest maailmas. Ma ei taha, et teie sööksite seda toitu, mis on parim minu keha jaoks. Ma kavatsen näidata teile, kuidas leida parim menüü oma ainulaadsust arvestades.