Читать книгу 100 valitud novelli. 1. raamat - O Henry - Страница 5

DOLLAR kaheksakümmend seitse senti. See oli kõik. Ja kuuskümmend senti sellest oli ühesendistes. Ühe- ja kahekaupa oli Della pennid kokku hoidnud hirmuäratava toidupoodniku ja juurviljamüüja ja lihuniku juures, kuni ta põsed oma pealesunnitud kitsiduse tõttu hõõguma hakkasid. Della luges raha kolm korda üle. Dollar ja kaheksakümmend seitse senti. Ja homme on jõulud.

Ei jäänud üle muud, kui potsatada väikesele vanale narmendava katteriidega kušetile ja uluda. Seda Della tegigi. Seesinane tegevus peegeldas adekvaatselt Della elu, mis seisnes nutus, nuuksetes ja naeratustes. Nuuksed olid ülekaalus.

Viimaks naise nuuksed vaibusid ning ta vaatas ringi. Ta elas möbleeritud toas, mille eest maksis kaheksa dollarit nädalas. Tuba polnud küll suurem asi, kuid “Kerjuste õueks” seda ka nimetada ei saanud.

All vestibüülis oli postkast, mida polnud puudutanud ühegi kirjakandja käsi, ja uksekell, mida polnud vajutanud ühegi sureliku sõrm. Mõlema juures oli silt, millele oli kirjutatud: Hr. James Dillingham Young.

Silt pärines ajast, mil valitses majanduslik õitseng ning härra Dillingham oli iga nädala lõpus koju toonud kolmkümmend dollarit. Nüüdseks oli see summa kahanenud kahekümne dollarini ja tähed sildil olid laiali valgunud, nagu arvaksid nad, et neil tuleb samuti koomale tõmmata ja kokkuhoidlikumaks muutuda nagu hr. Dillinghamil. Kuid millal iganes hr. James Dillingham Young ka koju ei tulnud, võttis teda uksel vastu rõõmus hüüatus “Jim!” ja teda kallistas naine, keda me juba Della nime all tunneme. See kõik oli väga kena.

Della lõpetas nutu ja puuderdas põski. Ta läks akna alla ja vaatas nutust tuhmide silmadega välja. Hall kass jalutas halli tagaõue piiraval hallil taral. Homme on jõulud ning tal on ainult dollar kaheksakümmend seitse senti, et Jimile kingitus osta. Juba kuid oli Della säästnud iga penni, kus võimalik – ja see on siis ta jõupingutuste tulemus. Kakskümmend dollarit. Sellest oli raske midagi kõrvale panna ja jooksvad kulud olid osutunud arvatust suuremaks. Need on alati suuremad. Ja nii oli tal ainult dollar ja kaheksakümmend seitse senti Jimile jõulukingi ostmiseks. Tema Jimile. Palju õnnelikke tunde oli Della veetnud mängides mõttega, mida ta mehele ostab. See pidi olema midagi kena. Midagi, mis oleks ilus, harukordne ja väärtuslik – samasugune nagu iga viimanegi tund, mis ta Jimiga on veetnud.

Kahe akna vahel oli kitsas peegel. Võib-olla oled taolist kaheksadollarilistes möbleeritud tubades näinud. Väga kõhn ja hea kujutlusvõimega isik võib oma peegeldusest sotti saada. Della oli sale ja valdas seda kunsti täielikult.

Naine pööras äkki kiiresti aknale selja ja seisis peegli ette. Ta silmad sädelesid, kuid kahekümne sekundi jooksul polnud ta näos ühtki verepiiska. Ta päästis kiirustades juuksed valla ja laskis neil täies pikkuses alla langeda.

James Dillinghamil oli kaks asja, millele ta võis uhke olla. Need mõlemad olid hinnalised – Jimi kulduur, mis pärines ta vanavanemate ajast, ning Della juuksed. Kui teisel pool tuulutusšahti oleks elanud Seeba kuninganna, oleks Della oma juukseid alailma lahtise akna all kuivatanud ainult selleks, et teha ta kadedaks. Della juuste kõrval oleksid Tema Majesteedi juveelid ja kuninglikud kingitused kahvatunud. Kui kuningas Saalomon oleks olnud uksehoidja, oleks ta, hoolimata oma varakambrisse kuhjatud aaretest, habet kitkunud iga kord, kui Jim tõmbas vestitaskust uuri, et kellaaega vaadata.

Della kaunid juuksed voogasid kui pruun sädelev kosk. Need ulatusid põlvini ja oleksid võinud naisele rõiva eest olla. Della pani närviliselt kiirustades juuksed uuesti üles. Ühe hetke seisis ta kõheldes peegli ees. Kaks suurt pisarat voolasid ta põskedelt alla ja kukkusid punasele vaibale.

Della võttis oma vana pruuni jaki ja vana pruuni kübara. Seeliku lehvides ja sädelevail silmil kiirustas ta uksest välja, trepist alla ja tänavat mööda minema.

Sildi ees “Proua Sofronie. Kaunid juuksed igaks elujuhtumiks” ta peatus ja ohkas. Ta sisenes ja jäi kõheldes seisma – madam oli liiga kahvatu ja liiga jäise raske pilguga, et õigustada Sofronie nime.

“Kas ostate mu juuksed ära?” küsis Della.

“Jah,” lausus madam. “Võta kübar peast ja las ma vaatan.”

Della päästis pruuni kose valla.

Madam libistas professionaalsete sõrmedega läbi juustemassi ja ütles: “Kakskümmend dollarit.”

“Tehke siis kiiresti,” lausus Della.

Oh, järgnevad kaks tundi möödusid kui roosiunenäos. Andesta mulle see kulunud võrdlus. Della käis kergel sammul poest poodi ja otsis Jimile kingitust.

Viimaks ta leidis selle. Kahtlemata oli see tehtud Jimi, mitte kellegi teise jaoks. Teistest kauplustest polnud Della midagi selletaolist leidnud, kuigi ta oli kaubavaliku üksipulgi läbi vaadanud. See oli plaatinast uurikett, mille kujundus oli lihtne, kuid mis näis kõigile avalikult kuulutavat, et ta on väärtuslik juba ainuüksi selle materjali pärast, millest ta on tehtud, ning keerulisi ilustusi ja võltshiilgust pole talle vaja. Nii on kõigi tõeliselt heade asjadega elus. Kett oli Uuri väärt. Niipea kui Della seda nägi, teadis ta, et see peab Jimi omaks saama. See oli nagu Jim ise: napisõnaline ja hinnaline – need olid sõnad, mis sobisid mõlema kirjeldamiseks. Della jättis uuriketi eest poodi kakskümmend üks dollarit ja kiirustas kaheksakümne seitsme sendiga koju. Kui uuril on niisugune kett, ajab see kihevile igaühe, kelle juuresolekul Jim kella vaatab. Della oli näinud, et hoolimata sellest, et uur on Jimil tõesti suursugune, häbeneb mees mõnikord uuri välja võtta, sest uuriketi asemel on vana nahkrihm.

Koju jõudnud, tuli Della kaine mõtlemine tagasi. Esialgne joovastus andis veidi järele ning asendus arukusega. Naine võttis lokitangid välja, süütas gaasileegi ja püüdis veidigi heastada suuremeelse armastuse tehtud kahju. See on alati tohutult raske ülesanne, mu sõber – lausa mammutülesanne.

Neljakümne minuti pärast oli Della pea kaetud imepeente spiraallokkidega, mis tegid ta Coney Islandi^[1.] tantsutüdruku sarnaseks. Kuid mida oleksid teinud sina, kui sul oleks olnud dollar ja kaheksakümmend seitse senti?

Kell seitse oli kohv valmis ja ribid ahjus soojas.

Jim ei hilinenud kunagi. Della peitis uuriketi pihku ja istus ukse juurde laua taha. Kohe-kohe astub Jim sisse. Della kuulis esimesel trepimademel mehe samme ja läks näost kaameks. Naisel oli kombeks iga päev palvetada, paludes jumalalt lihtsaid asju. Ka nüüd tegi ta seda ja sosistas: “Palun, jumal, tee nii, et olen tema silmis endiselt ilus.”

Uks avanes, Jim astus sisse ja sulges ukse. Ta oli kõhn ja väga tõsine. Vaene poiss – alles kahekümne kahe aastane, kuid juba lasus ta õlgadel ränk toitjakohustus. Talle oli hädasti vaja kindaid ja uut palitut.

Jim astus tuppa ja tardus paigale nagu saaki haistev setter. Ta vaatas üksisilmi Dellat, näol ilme, millest ei saanud midagi välja lugeda. See kohutas naist. Ei viha, üllatust, pettumust ega õudust – mitte ühtegi neist tundmustest, milleks Della oli valmistunud. Jim lihtsalt vaatas teda ilmega, millele naine ei osanud nime anda.

Della tõusis laua tagant püsti ja läks mehe juurde.

“Jim, kallis,” hüüdis ta, “ära vaata mind niimoodi. Lasksin oma juuksed maha lõigata ja müüsin need maha, et raha saada. Ma poleks üle elanud, et ei suuda sulle jõulukinki osta. Need kasvavad uuesti. Sul pole ju midagi selle vastu, ega ju? Ma lihtsalt pidin seda tegema! Mu juuksed kasvavad jube kiiresti. Soovi mulle häid jõule ja olgem rõõmsad. Sa ei oska arvatagi, kui kena – kui ilus ja kaunis kingitus mul sulle on.”

“Sa lasksid oma juuksed ära lõigata?” küsis Jim vaevaliselt, justkui nõuaks selle fakti omaksvõtmine temalt tohutut vaimset ponnistust.

“Lõikasin jah ja müüsin maha,” lausus Della. “Kas sa mind enam kübetki ei armasta? Olen ikka seesama sinu Della, ainult et ilma pikkade juusteta.”

Jim vaatas uudishimulikult toas ringi.

“Niisiis on su juuksed läinud,” lausus ta idiootlikult.

“Ära otsi neid,” lausus Della. “Need on müüdud. Ütlesin ju, et need on läinud. Täna on jõuluõhtu. Ole minu vastu kena ja unusta need. Võib-olla olid mu juuksekarvad üle loetud,” jätkas ta ühtäkki imemahedalt, “kuid keegi pole kunagi kokku arvanud, kui väga ma sind armastan. Kas panen ribi lauale, Jim?”

Mees näis nagu sügavast transist ärkavat ja embas Dellat. Kümneks sekundiks vaatame peenetundeliselt mujale, uurides üksikasjaliselt mõnda tähtsusetut objekti. Kaheksa dollarit nädalas või miljon aastas – mis vahet seal on? Matemaatika või terve mõistus annaksid vale vastuse. Need kingid, mis Hommikumaa targad Jeesuslapsele tõid, olid küll hinnalised, kuid Della kingitusega ei saa neid võrrelda. Küllap see väide leiab peagi tõestust.

Jim tõmbas mantlitaskust pakikese ja pani lauale.

“Ära saa minust valesti aru, Dell,” ütles Jim. “Juukselõikus, soeng või värvimine ei tee sind mulle vähem kalliks, kuid kui sa paki lahti teed, näed sa, miks mul selle mõttega harjumiseks veidi aega läks.”

Valgete tuimade sõrmedega tegi Della paela lahti ja rebis paberi puruks. Paki sisu nähes pääses ta huulilt ekstaatiline hüüatus, mis aga kohe asendus pisarate ja nuuksetega. Korteriisand pidi kõik oma teadmised ja jõu kokku võtma, et kaasat trööstida.

Karbis olid Kammid – komplekt kamme, mida Della oli Broadwayl poeaknal kunagi näinud ning sellest ajast peale ihaldas. Ilusad kammid – kilpkonnaluust ja säravate kaunistustega – nagu loodud kaunistama Della juukseid – juukseid, mida enam polnud. Kammid olid kallid ja Della teadis, et need ei saa iial tema omaks, kuid ta süda ihaldas neid ikka. Nüüd olid need tema omad, kuid palmikud, mida need palavalt ihaldatud ehted pidid kaunistama, olid läinud.

Della surus karbi vastu rinda, vaatas mehele läbi pisarate otsa, naeratas ja ütles: “Mu juuksed kasvavad väga kiiresti, Jim!”

Äkki hüppas Della nagu kõrvetada saanud kass laua tagant püsti ja hüüdis: “Oh, oh!”

Jim polnud veel oma kaunist kingitust näinud. Della sirutas innukalt käe välja ja tegi pihu lahti. Tuhm ja kaunis metallese oleks nagu ta palava armastuse paistel särama löönud.

“Kas see pole peen, Jim? Käisin seda otsides pool linna läbi. Võid nüüd kas või sada korda päevas kella vaadata. Anna oma uur siia. Tahan näha, kuidas see sobib.”

Kuuletumise asemel aga istus Jim kušetile, pani käed kukla taha ja naeratas.

“Dell,” ütles ta, “paneme oma jõulukingid mõneks ajaks kõrvale. Need on liiga ilusad. Müüsin oma kella maha, et su kammide jaoks raha saada. Teen ettepaneku nüüd ribi kallale asuda.”

Hommikumaa targad, kes tõid kinke sõimes lamavale lapsele, olid, nagu sa tead, targad mehed – isegi väga targad. Nad panid aluse traditsioonile teha jõulude ajal kingitusi. Ja et Hommikumaa targad olid targad mehed, olid ka nende kingitused targad. Nii targad, et selliseid enam ei leia. Ja see siin oli sündmustevaene, viletsa kroonikakirjutaja mannetu katse edasi anda seda, kuidas kaks rumalat lapsukest ohverdasid teineteisele oma suurimad aarded. Kuid lõppude lõpuks peab ütlema, et nad olid targemad kõigist kingitegijatest ja -saajatest. Kõik, kes teevad selliseid kingitusi nagu need kaks, on teistest tarkuse poolest peajagu üle – kõikjal ja alati. Nemad ongi Hommikumaa targad.

1 Coney Island – kuulus lõbustuspark ja suplusrand Atlandi ookeani kaldal Brooklyni haldus- üksuses New Yorgis. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]