Читать книгу 100 valitud novelli. 1. raamat - O Henry - Страница 7

PROUA Murphy erapansioni kohal säras hele täiskuu. Astronoomiliste andmete järgi oli ala, mida ta valgustas, päris suur. Kevad oli haripunktis ja varsti pidi algama heinapalaviku aeg. Pargid olid rohelised ning täis lääne- ja lõunaosariikidest pärit kaubitsejaid. Lilledel ja suvistel kaubareisijatel oli õitseaeg. Õhk ja Lawsoni kõned olid muutunud leebemaks, kõikjal keerutasid leierkastimehed oma muusikariistade vänta, mängiti kaarte ja sulisesid purskkaevud.

Proua Murphy pansionaadi aknad olid lahti. Treppverandal istusid kostilised, kelle näod olid sama ilmetud kui pliinid.

Proua McCaskey ootas teise korruse tänavapoolse akna all oma kaasat koju. Õhtusöök läks järjest külmemaks ja proua McCaskey selle võrra kuumemaks.

Kell oli üheksa, kui härra McCaskey viimaks tuli. Mantel üle käsivarre visatud ning piip hammaste vahel, vabandas ta trepil istuvate kostiliste ees, püüdes ebakindlale jalale kivipinnal vaba kohta leida ja mahutada oma kere – suurus 9, laius D – nende vahelt läbi.

Avanud oma korteri ukse, jäi ta üllatunult seisma. Tavapärase potikaane või pudrunuia asemel tuli tal kõrvale põigelda ainult abikaasa sõnauputuse eest.

Härra McCaskey ei osanud muud arvata, kui et mahe kevadõhk ja täiskuu on pehmendanud ta küljeluu südant.

“Kuulsin, kui sa tulid,” võttis teda kööginõude asemel vastu sõnavaling. “Rahvarämpsu ees sa vabandad, kui koperdad kellegi seelikusabale, kuid oma säädusliku abikaasa seljas oled sellest a’ast saati liugu lasn’d, kui altari ees jah-sõna kuulsid. Peas pole sul muud kui kõlkad ja taskutes tuul. Kindel see, et käisid jälle Gallegher’sis ja lakkusid kogu palga maha nagu alati laupäeva õhtati, ja gaasimees käis täna kaks korda oma raha küsimas.”

“Suu kinni, naine!” käratas härra McCaskey kaabut ja mantlit toolile visates. “Kisa rikub mu söögiisu. Viisakusega lisame mörti ühiskonna alusmüürile. Mina pean seda alati silmas, seepärast ma vabandasingi daamide ees, kes mulle teele ette jäid, ja palusin end mööda lasta. Ehk oleksid nüüd nii kena, keeraksid oma seanäo köögi poole ja laseksid mul toidu kallale asuda?”

Proua McCaskey tõusis aeglaselt ja läks ahju juurde. Tema käitumises oli midagi, mis härra McCaskeyt hoiatas. Kui naise suunurgad alla langesid, oli see nagu baromeeter ning ennustas savi- ja plekknõude sadu.

“Seanägu, ütlesid sa?” küsis proua McCaskey ja virutas praepanni, millel oli sealiha ja naerid, oma isanda poole.

Härra McCaskey polnud kollanokk. Ta teadis, mis eelroale järgneb. Laual oli jänesekapsastega garneeritud veisepraad. Ta vastas sellega ja tõmbas kõrvale savikausi eest, milles oli leivasupp. Mehe järgnev vise läks kümnesse – šveitsi juustu kamakas tabas proua McCaskeyt silma alla. Naine vastas kohvikannuga, milles oli tuline vedelik. Sellega oleks lahing pidanud lõppema.

Kuid härra McCaskey ei leppinud viiekümnesendise õhtusöögiga. Need on viletsad boheemlased, kes loevad söömaaja kohviga lõppenuks. Jäägu neile see eksiarvamus. McCaskey oli targem. Sõrmeloputuskausid polnud talle võõrad. Murphy pansionis polnud need küll kombeks, kuid nende aseaine oli käepärast ja McCaskey saatis võidukalt graniitäärisega pesukausi vaenlase pea suunas. Proua McCaskey põikas õigeaegselt kõrvale ja sirutas käe triikraua järele lootuses, et see paneb südantkosutavale duellile punkti, kui trepikojast kostis vali nutune karjumine. See tõi kaasa ajutise relvarahu.

Maja ees kõnniteel seisis kordnik Cleary, kõrv ülespoole, ja kuulatas purunevate majatarvete klirinat.

“Jälle Jawn McCaskey ja ta küljeluu,” mõtles kordnik. “Peaksin üles minema ja sellele lärmile lõpu tegema, kuid ma ei tee seda. Nad on abielus ning see on ainus lõbu, mis neil on. See ei kesta kaua. Nõud lõpevad peagi otsa ning vaenutegevuse jätkamiseks peavad nad minema uusi hankima.”