Читать книгу 100 valitud novelli. 3. raamat - O Henry - Страница 4

LÄKSIN lõunasse suunduva rongi suitsetajate vagunisse ja leidsin eest Jefferson Petersi - ainsa mehe Wabashi jõest lääne pool, kellel on mõistust ning kes oskab üheaegselt kasutada nii cerebrum cerebellum’it^[1.] kui ka medulla oblongata’t^[2.].

Jeff oli paadunud kelm, kuid ta ei teinud midagi seadusevastast. Ta ei koorinud kunagi leski ja orbusid, vaid võttis ainult selle, mis üleliia. Tema sihikul olid pillajad ja järelemõtlematud investorid ning ta õigustas end sellega, et pole häbiasi nende kukrut paari dollari võrra kergendada. Jeff oli valmis oma jutustust alustama ning, tõmmanud paar sügavat mahvi, alustas jutustust oma viimasest autolykoslikust seiklusest.

“Minu äri juures,” alustas ta, “on kõige raskem see, et leida endale siiras ja üdini aus partner. Mõned, kellega ma koos olen töötanud, on mõnikord hakkama saanud alatute trikkidega.

Niisiis - eelmisel suvel otsustasin äri teha selles maa osas, kuhunagu ma olin kuulnud - polnud madu veel jõudnud, ning otsida sealt partnerit, kellel on kaasasündinud kriminaalne talent, kuid kes pole veel edu saavutanud.

Niisiis - leidsin külakese, mis paistis minu silmis paljutõotav. Elanikud polnud veel avastanud, et Aadam on paradiisist välja löödud - nad andsid jätkuvalt loomadele nimesid ja tapsid madusid, nagu elaksid nad ikka veel Eedeni aias. Elanikud nimetasid oma asulat Mount Neboks ning see asus kohas, kus Kentucky, Lääne-Virginia ja Põhja-Carolina piirid kokku saavad. Ma ei tea, kas nad ühtki jänkit näinud olid või mitte. Niisiis, selline oli tegevuspaik.

Veetnud linnakeses nädala tõestades, et ma pole tolliametnik, läksin poodi, kus armastasid koos käia küla jämedakoelised kelmid ja vaatasin sobivat meest otsides ringi.

“Džentelmenid,” sõnasin ma pärast seda, kui olime tervituseks ninasid hõõrunud ja kuivatatud õunte tünni ümber kogunenud. “Minu arvates pole maailmas ühtki ühiskonda, kus patt ja seadusvääne oleksid vähem levinud kui siin. Elu külas, kus naised on julged ja lahked ning mehed ausad ja lihtsameelsed, peaks olema iidol. Sellega seoses meenub mulle Goldsteini kaunis ballaad. Selle pealkiri on “Mahajäetud küla” ning selles on järgmine salm:

“Haigus kõnnib mööda maad ja kuhu toetab oma kanna, seal sureb rahvast veel ja veel.

Kes suudaks sellel vastu panna?

Mis suudaks selle peatada?

Näe, ema, kohtunik on siia teel, et mulle teatada, et olen uus Maikuninganna.”

“Miks teile see pähe torkas, härra Peters?” küsis poodnik. “Kuid, jah, siinses pikaldases ja moraalses kogukonnas otsustatakse inimese üle paljuski tema välimuse põhjal. Nähtavasti pole te Rufe Tatumiga kohtunud?”

“Ta pole ka millestki ilma jäänud,” sõnas linnakese konstaabel. “Rufe on kõige ebardlikuma välimusega päevavaras ja peaks võllas rippuma. See tuletab mulle meelde, et pidin juba üleeile Rufe soolaputkast välja laskma. Tema kolmkümmend päeva, mis ta sai Yance Goodloe tapmise eest, said täis. Kuid paar päeva siia-sinna on Rufele niikuinii kama.”

“Jamps,” ütlesin mina mägilaste kõnepruugis. “Ärge tulge mulle jobama, et Mount Nebos on ühtki nii halba inimest.”

“Ta on hullem, kui te arvata oskate,” vastas poodnik. “Ta varastab sigu.”

Otsustasin härra Tatumile pilgu peale visata ja paar päeva pärast seda, kui konstaabel oli Rufe luku tagant välja lasknud, varitsesin teda ja kutsusin endaga kaasa. Linnast välja jõudnud, istusime puurondile, et sigari taga äriasjust rääkida.

Otsisin partnerit, kellel oleks ehe maamatsi välimus, et maha mängida paari lühikest ühevaatuselist näitemängu, mida kavatsesin etendada läänepoolsetes linnades, kus peatus Pitfall & Gin tsirkus. R. Tatum oli selle osa jaoks lausa sündinud. Ta oli sama loomulik kui Fairbanks näidendis, kus too hoiab ära “Eliza” põhjavajumise.

Rufe Tatum oli umbes esimese inimese kasvu ja ta vilavad silmad olid niisama sinised kui hiina koera kujukesel, mis kunagi oli tädi Harrieti lemmikmänguasi ning mis nüüd ta kaminasimssi kaunistab. Rufe juuksed olid lainelised nagu Rooma vabastamist sümboliseerival odaheitja kujul, kuid nende värv meenutas maali “Päikeseloojang Suures Kanjonis”, mis varjab salongis ahjutorusid. Ta oli tüüpiline maamats. Oleksid temas talupoja ära tundnud ka siis, kui sa poleks enne ühtki näinud mujal kui vodevillis puuvillaste üheharuliste trakside ja kõrva tagant paistva õlekõrrega laval ringi patseerimas.

Rääkisin talle, mida ma tahan, ja Tatum oli valmis kohe tööle asuma.

“Jättes kõrvale sellise triviaalse pisipatu nagu ettekavatsemata tapmine luhtaläinud teeröövi käigus,” ütlesin, “ning kordaläinud vargused, millele uhkuse või uhkuseta osutada - millised tõendid on sul ette tuua, et oled sellele kohale sobiv mees?”

“Milleks selline küsimus?” venitas Rufe lõunaosariiklase aeglusega. “Kas sa pole siis kuulnud? Blue Ridge’is pole meest - ei valgeega mustanahalist -, kes suudaks sea nii kergelt pihta panna nagu mina. Ükski hing ei näe ega kuule. Kinnitan, et suudan tassida sea,” jätkas ta, “laudast välja, üle rõdu ja molli eest mööda metsa, ilma et keegi piuksugi kuuleks, ning seda niihästi öösel kui päeval, ükskõik kus ja millistes tingimustes. Kõik sõltub sellest, kuidas sa seast kinni haarad ning mismoodi sa teda kannad. On päevi,” jätkas seasulgude tühjendaja, “kui unistan, et mind nimetataks sigade varastamise alal maailmameistriks.”

“Auahnus pole patt,” laususin mina, “ja seavargus võib Mount Nebos hästi minna. Kuid välismaailmas, härra Tatum, loetakse seda niisama jämedaks äriajamisviisiks kui “karude” röövretke Massachusettsi Gaasi vastu. Kuid just auahnus on see, mis garanteerib kelmuse kordamineku. Niisiis lööme käed. Minu tuhandedollarilise sularahakapitaliga ning teie harvanähtava sünnipärase kodukootud välimusega arvan ma, et peaksime rahaturul läbi lööma.”

Niisiis sai Rufe osa endale ning seadsime sammud Mount Nebolt alla. Terve tee lauskmaale valmistasin teda ette osaks, mida tal tuli mängida kelmuses, mis mul meeles mõlkus. Tegelesin sellega tervelt kaks kuud, mis meil kulus Florida rannikule jõudmiseks. Võtsin asja hingega, sest mul oli nii palju kelmuse viise varrukas peidus, et oleksin pidanud kimonod kandma, et need kõik ära mahtunuks.

Kavatsesin etendada lõikusmasinat ja niita üheksa miili laiuse teeraja läbi Kesklääne põllumaade, niisiis suundusime sinnapoole. Kuid kui me Lexingtonini jõudsime, avastasin, et linnas on Vennad Binkley rändtsirkus, talupojad jooksevad linnale tormi ja klõbistavad oma põlve otsas tehtud puukingadega vastu kõnniteekive nii kunstipäratult ja meelevaldselt, nagu teeksid Datto Bryani duuma lisaettekandele saatemuusikat. Ma ei läinud kunagi tsirkusest mööda ilma siibrinööri tõmbamata, pealegi kulus Key Westi minekuks veidi lisaraha marjaks ära, niisiis üürisin endale ja Rufele toad Peevy-nimelise lesknaise majas, mis asus otse tsirkuse kõrval ning viisin seejärel Rufe valmisriiete poodi, et talle härrasmehe välimus anda. Teadsin, et Rufest saab asja, kui ta on kõigi kaalikakasvataja regaalidega varustatud. Kõigepealt toppisin ta vana Misfitzky kaasabil kahvatusinisesse ülikonda, mis teatud nurga all heitis rollikuju piirjoontele niilusrohelist varjundit, ning andsin siis naljaka läikiva Tuskegeepruuni vesti, punase lipsu ja kõige kollasemate kingadega, mida linnast leida oli, talle lõpliku lihvi.

Rufe polnud seni kodukraalist jalgagi välja tõstnud. Seal olid gingam ja hallid peakatted täiesti omal kohal. Midagi nii toredat, kui tal praegu seljas oli, polnud tal kunagi olnud, ning ta oli tähtsust täis nagu uusmeremaalane, kes on äsja uue ninarõnga saanud.

Õhtul läksin tsirkuse telkide juurde ja tegin algust sõrmkübaramänguga. Rufe pidi olema peibutuslind. Andsin talle pataka valeraha, mille abil minuga kihla vedada ning pistsin teise samasuguse oma taskusse, et maksta välja Rufe võidetud kihlveosummasid. Mitte et ma poleks teda usaldanud, kuid ma lihtsalt ei saa palliga õigesti manipuleerida, kui ehtsat raha näen - mu sõrmed hakkavad iga kord kleepuma.

Niisiis istusin oma väikese laua taga ja näitasin vaatajatele, kui lihtne on ära arvata, millise sõrmkübara all on väike pall peidus. Minu laua ümber kogunes tihe maameeste poolring, kes hakkasid üksteist küünarnukkidega müksima ja kaaslasi naljatoonis kihla vedama õhutama. Nüüd oli aeg Rufel ette astuda ning vedada minuga paar korda viie- ja kümnedollarilise peale kihla, et anda neile vennikestele julgust kukrud välja võtta. Kuid Rufet polnud kusagil. Nägin teda paar-kolm korda mööda jalutamas ning suu pähklikommi täis, plakateid uurimas, kuid lähedale ta ei tulnud.

Kala näkkis, kuid mängida sõrmkübaramängu ilma peibutuslinnuta on sama, mis püüda kala ilma söödata. Lõpetasin neljakümne kahe dollarise kasumiga. Olin pettunud, sest olin arvestanud vähemalt kahesajadollarise teenistusega. Kell üksteist läksin koju ja heitsin voodisse. Arvasin, et nähtavasti oli tsirkus, kontsert ning muu Rufet nii palju veedelnud, et ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, ja kavatsesin talle järgmisel hommikul tõelisest ärist loengu pidada.

Olin just Morpheuse riiki rännanud, kui ärkasin ebameeldivate ja kilavate häälte peale. Tundus, nagu oleks kuskil läheduses kisanud nooruk, kes on roheliste õunte söömisest voolmed saanud. Tegin ukse lahti ja hüüdsin koridoris majaperenaist. Kui too pea oma toa ukse vahelt välja pistis, ütlesin: “Proua Peevy, ehk oleksite nii kena ja vaigistaksite oma last, et ausad inimesed puhata saaksid.”

“Söör,” vastas tema, “see pole minu laps. See, kes nii kisab, on siga, kelle teie sõber härra Tatum paari tunni eest oma tuppa tõi. Kui olete juhuslikult tema onu, teise põlve onupoeg või vend, oleksin teile väga tänulik, kui te sellele kärale lõpu teeksite.”

Viskasin endale mõned hilbud selga ja läksin Rufe tuppa. Rufe oli ärkvel, tuli põles ning minu sisse astudes valas ta parajasti hallikasvalgele vinguvale kesikule põrandal asuvasse väikesesse plekk-kaussi piima.

“Mis see siis olgu, Rufe?” küsisin ma. “Täna õhtul oli sinu kohus mind toetada, kuid sa ei teinud seda. Ja kuidas sa seda siga seletad? Kas see pole mitte tagasilangus?”

“Ära ole minuga kuri, Jeff,” lausus Rufe. “Sa tead, kui kaua ma olen sigu varastanud. See on mulle harjumuseks saanud. Täna õhtul nägin sobivat võimalust ning ei suutnud kiusatusele vastu panna.”

“Olgu,” ütlesin, “võib-olla põed sa tõesti kleptomaaniat. Võibolla on nii, et kui sind sigadest eemal hoida, küünib su mõistus kõrgemale ning siis oled suuteline tasuvamaid otsi tegema. Kuid miks tahad sa enda käsi ja hinge määrida nii ebameeldiva, rumala, perversse ja kisava elajaga, vaat seda ma ei mõista.”

“Seepärast, Jeff,” lausus Rufe, “et sead sulle ei meeldi. Sa ei mõista neid nii nagu mina. See siin tundub mulle eriti targa ja jõulise eksemplarina. Veidi aega tagasi käis ta tagumistel jalgadel üle toa.”

“Hea küll. Lähen nüüd tagasi magama,” ütlesin mina. “Proovi oma sõbrale selgeks teha, et intelligentsi põhialuseks on mitte kisada.”

“Tal oli kõht tühi,” õigustas Rufe. “Nüüd, kus ta on süüa saanud, jääb ta magama ning on vait.”

Mul on harjumuseks enne hommikusööki värsked ajalehed läbi sirvida, ükskõik, olen ma siis Hoe silindri või Washingtoni trükipressi raadiuses. Järgmisel hommikul tõusin vara ja leidsin eeskoja trepilt Lexingtoni kohaliku lehe, mille postimees sinna oli visanud. Esimene asi, mis mulle silma hakkas, oli reklaamkuulutus esilehel.

“VIIS TUHAT DOLLARIT VAEVATASU

Summa makstakse ilma küsimusi esitamata välja sellele, kes toob elusa ja tervena tagasi Beppo - kuulsa euroopa haritud sea, kes eile õhtul pääses lahti, läks hulkuma või varastati Vendade Binkleyde tsirkuse telgist.

B. TAPLEY

tsirkuse ärijuht.”

Murdsin ajalehe kokku, pistsin põuetaskusse ja läksin Rufe’i tuppa. Too polnud veel riides ja toitis parajasti siga järelejäänud piima ja õunakoortega.

“Tere hommikust kõigile,” ütlesin südamlikult ja sõbralikult. “Niisiis olete ärganud. Notsu sööb hommikust. Mida sa kavatsed temaga edasi teha, Rufe?”

“Pakin korvi,” vastas Rufe, “ja saadan Mount Nebosse ema juurde. Temast saab minu äraolekul emale tore seltsiline.”

“See on üpris kena siga,” laususin mina sea selga sügades.

“Eile õhtul oli sul tema jaoks päris hulga teistsuguseid nimesid varuks,” sõnas Rufe.

“Oh, seda küll,” ütlesin mina, “kuid täna hommikul tundub ta mulle kenam. Kasvasin üles talus ning mul on sigade peale silma. Läksin tavaliselt magama kohe, kui päike oli loojunud, niisiis polnud ma varem ühtki siga tulevalgel näinud. Tead mis, Rufe,” ütlesin. “Annan sulle selle sea eest kümme dollarit.”

“Mul pole kavas seda siga müüa,” vastas Rufe. “Kõiki teisi, aga mitte seda.”

“Miks mitte seda?” küsisin kartes, et ta teab juba.

“Miks? Sest see siga on mu elu suurim saavutus,” põhjendas Rufe. “Ma ei tunne kedagi, kes millegi sellisega hakkama saaks nagu mina eile õhtul. Kui mul kunagi on kamin ja lapsed, istun tulevalgel ja jutustan neile, kuidas nende isa pani rahvast täis tsirkusest sea pihta. Võib-olla räägin seda ka oma lastelastele. Nad on kindlasti kõik minu üle uhked. Miks? Seal oli kaks telki, millest üks avanes teise. Siga oli esimeses telgis platvormil ketis. Teises telgis nägin hiiglast ning naist, kes oma lopsakatele valgetele juustele õiget välimust püüdis anda. Võtsin sea ja roomasin telgi ääre alt välja, ilma et siga oleks kõvemini piuksatanud kui väike hiireke. Välja jõudnud, pistsin ta kuue alla ja möödusin sadadest inimestest, enne kui pimedale tänavale jõudsin. Arvan, Jeff, et ma ei müü teda. Hoian ta endale kui oma vägitüki elava tõendi.”

“Siga ei ela nii kaua,” ütlesin mina, “et teda sinu lapsiku kaminaäärse idülli eksponaadina kasutada saaks. Küllap su lapselapsed usuvad sind ilma tematagi. Annan selle looma eest sada dollarit.”

Rufe näis olevat hämmingus.

“See siga pole nii palju väärt. Vähemalt sinu jaoks mitte,” ütles ta. “Miks sa teda nii kangesti endale tahad?”

“Pead mind kindlasti kuivikuks,” laususin naeratades, mis minu puhul on harukordne. “Sa ei osanud arvatagi, et minu iseloomus on ka kunstikalduvusi, kuid nii see on. Olen seakollektsionäär. Olen ebatavalisi sigu otsides maailma pahupidi pööranud. Mu kõige parem eksemplar on pärit Wabash Valleyst, kuid mul on teisigi, mis on saadud Merinost kuni Poola ja Hiinani välja. Mulle tundub, et see siga siin on puhast tõugu, Rufe,” jätkasin pealekäimist. “Tundub, et puhastverd berkshirelane. Seepärast tahangi teda endale.”

“Mul pole plaaniski sind pügada,” lausus Rufe, “kuid ka minul on kunstniku iseloom. Ma ei näe põhjust, miks poleks seavargus mingi kunst, kui teen seda paremini kui keegi teine. Mulle annavad sead loomingulist innustust ja arendavad annet. Eriti see siin. Ma ei saa tema eest sult kaks ja poolsada dollarit võtta.”

“Kuule,” ütlesin ma laupa pühkides. “Küsimus pole äris, vaid kunstis, õigemini filosoofias. Olles sigade alal asjatundja ja õpetaja, tunnen, et mu kohus inimkonna ees jääb täitmata, kui ma seda berkshirelast oma kollektsiooni ei lisa. Antud juhul pole rahal mingit tähtsust. Sead on alati olnud inimese sõbrad ja abilised ning tunnen, et käitun eetiliselt, kui pakun sulle selle looma eest viissada dollarit.”

“Jeff,” ütles seaesteet, “minule on see rohkem tunde- kui rahaküsimus.”

“Seitsesada,” ütlesin mina.

“Kaheksasada,” lausus Jeff, “ning rebin ta oma südamest välja.”

Võtsin riietealusest rahavööst rahapataka ja lugesin Rufele nelikümmend kahekümnedollarilist peo peale.

“Viin ta oma tuppa,” ütlesin, “ja panen hommikusöögi ajaks luku taha.”

Võtsin seal tagajalgadest kinni, mille peale too hakkas üürgama nagu tsirkuseorel.

“Las ma ise,” pakkus Rufe abivalmilt, surus sea ühe käega tugevalt kaenla alla, haaras teisega tema kärsast ja tassis notsu nagu magava beebi minu tuppa.

Pärast hommikusööki ütles Rufe, kellel pärast seda, kui ma olin teda rõivastega varustanud, oli ilmnenud haiguslik iha hilpude järele, et ta läheb Misfitzky juurde ja vaatab, kas tollel leidub lillasid sokke. Niipea kui ta oli lahkunud, hakkas mul kiire nagu ühekäelisel nõgesohatisega mehel tapeedi kleepimisega. Leidsin vana neegrist voorimehe, toppisin sea kotti ja sõitsin tsirkusesse.

Leidsin George B. Tapley väikesest telgist, mille aknaklapp oli üles tõstetud. Tapley oli paks, musta juuksepahmaka ja läbitungiva pilguga mees, kelle punase sviitri rinnaesist kaunistas neljakaraadilise teemantiga pross.

“Kas teie olete George B. Tapley?” küsisin.

“Kindel see,” vastas tema.

“Mul on midagi, mida vajate,” ütlesin.

“Vastu võetud,” lausus härra Tapley. “On see guinea siga, aasia püüton või lutsern püha lehma jaoks?”

“Mitte ükski neist,” vastasin mina. “Voorimehetroskas kotis on Beppo - haritud siga. Leidsin ta täna hommikul oma koduõues lillepeenral tuhnimas. Kui võimalik, võtaksin oma viis tuhat dollarit suurtes rahatähtedes.”

George B. kiirustas telgist välja ja käskis mul kaasa tulla. Läksime telgi juurde, kus anti kõrvaletendusi. Nägin punase rihmaga pigimusta siga, kes mõnules heinapahmakal ja laskis hea maitsta porganditel, mida üks mees talle ulatas.

“Hei, Mac,” hüüdis G. B. “Kas oled täna hommikul märganud, et meie staariga on midagi lahti?”

“Temaga? Ei,” vastas too. “Tal on isu nagu tantsutüdrukul kell üks päeval.”

“Kus teil see idee tuli?” küsis Tapley minult. “Sõite eile õhtul liiga palju sealiha?”

Võtsin põuetaskust ajalehe ja näitasin talle kuulutust.

“Võltsing,” teatas Tapley. “Minul pole sellega midagi pistmist. Näete oma silmaga, et hiilgav ja maailmakuulus neljajalgsete kuningriigi ime, kes sööb üleloomuliku tarkusega oma pühitsetud einet, pole ei hulkuma läinud ega ka varastatud. Head päeva.”

Mu silmad hakkasid lahti minema. Võtsin voorimehe ja käskisin onu Nedil mind sõidutada lähimale puiesteele. Seal võtsin ma sea, vaatasin ümbruse hoolikalt üle, sättisin kesiku kärsaga piki puiesteed ja andsin loomale sellise laksu, et too lidus ühe jutiga kiunudes kakskümmend jalga mööda puiesteed kaugemale.

Maksin onu Nedile viiskümmend senti ja läksin ajalehe toimetusse. Tahtsin karmi tõde kellegi teise suust kuulda. Reklaami eest vastutava mehe leidsin akna alt.

“Kas veame kihla,” ütlesin ma, “et mees, kes tõi eile õhtul selle kuulutuse, oli lühike, paks, pikkade mustade vurrude ja kompjalaga?”

“Ei,” vastas reklaamitoimetaja. “Ta oli umbes kuus jalga ning neli ja pool tolli pikk, maisivärvi lenduvate juustega ja riides nagu kasvuhoonekannike.”

Lõuna ajal läksin tagasi proua Peevy juurde.

“Kas peaksin supi härra Tatumi jaoks niikaua sooja hoidma, kui ta tagasi tuleb?” küsis naine.

“Kui seda teete, ma’am,” laususin, “raiskate rohkem küttematerjali kui maapõues on sütt või maailma metsades puid.”

“Niisiis näed,” võttis Jeff Peters oma jutu kokku, “kui raske on leida väärikat ja ausat äripartnerit.”

“Kuid,” alustasin mina vabadusega, mida võimaldas meie pikk tutvus, “kas see reegel ei peaks mitte mõlema osapoole kohta käima? Kui oleksid kohe alguses ka teisele kasuprotsenti pakkunud, oleksid vältinud, et...”

Jeff segas väärika etteheitega vahele.

“Neid printsiipe ei saa võrrelda,” lausus ta. “Minu poolt oli see seaduslik ja moraalne püüe spekulatsiooniga kasu saada. Osta odavalt ja müü kallilt - kas mitte niisugune pole Wall Streeti põhimõte? Härjad^[3.], karud^[4.], sead - mis vahet seal on? Kas harjased pole sama head kui sarved ja karv?”

1 Cerebrum cerebellum (ld. k.) - väikeaju. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. - piklikaju. [ ↵ ]

2 Medulla oblongata (ld. k.)[ ↵ ]

3 Härg - valuuta- ja väärtpaberikursside tõusmist ootav osapool, haussespekulant. [ ↵ ]

4 Karu - valuuta- ja väärtpaberikursside alanemist ootav osapool, baissespekulant. [ ↵ ]