Читать книгу 100 valitud novelli. 4. raamat - O Henry - Страница 4

SIIN on juhised Carteret & Carteret Veskiseadmete ja Rihmülekannete kontori leidmiseks.

Mine piki Broadwayd lõunasse, ületa Rikkurite, Pagarite ja Surnumatjate liin ja mine edasi, kuni jõuad Rahakraapijate suguharu Suurde Kanjonisse. Seejärel pööra vasakule, siis paremale, põika kõrvale käsikärust ja nelikrakendi veetavast kahetonnise veovankri lahtiläinud päraluugist ning keksle, hüple ja hüppa mööda kõnnitee graniitäärt sinnapoole, kus seisab kahekümne ühe korruseline kivist, rauast ja sünteetilisest materjalist mägi. Carteret & Carteret kontor on kahekümnendal korrusel. Tehas, kus toodetakse veskiseadmeid ja rihmülekandeid, on Brooklynis. Vaevalt, et seal toodetavad tarbekaubad ja Brooklyn sulle huvi pakuvad, niisiis jäägem ühevaatuselise, ühe tegevuspaigaga näidendi piiresse, vähendades seega lugeja vaeva ja suurendades vastavalt toimetaja oma. Niisiis, kui sul on julgust silmitsi seista nelja tegelaskujuga ja Carteret & Carteret jooksupoisi Percivaliga, siis istu kontori ooteruumi lakitud toolile ja vaata pealt väikest komöödiat Vanast Neegrist, Kapsliga Uurist ja Avameelsest Küsimusest. Nagu sa peagi näed, on suurem osa laenatud kadunud härra Frank Stocktonilt.

Enne kui tegevustiku juurde asume, tuleb sul läbi lugeda biograafia, mis loodetavasti ei puuduta mõnda su hella kohta. Nimelt olen leiutanud suhkruvaabaga hiniinipilli, mille mõru sisu on magusaga varjatud.

Carteretid olid, või - vastu tulles Columbia Ülikooli professorite grammatikareeglitele - oli vana Virginia perekond. Kunagi kandsid selle perekonna džentelmenid siidžaboosid, nende silmapiir oli pilvitu ning neile kuulusid suured istandused ja palju orje, keda põletada. Sõda vähendas nende varandust tublisti. (Märkasid kindlasti, et see iseloomustus on pihta pandud härra F. Hopkinson Smithilt, kuid seda mitte kiusust endiste ja praeguste “Carteretide” vastu.) Olgu, ükskõik, lähme edasi.

Carteretide juuri sügavamalt kaevates jõuame aastasse 1620. See oli aasta, kui esimesed kaks Ameerika Cartereti üle ookeani purjetasid, kuigi nende sõidupiletid olid erinevad. Üks vendadest, inglise puritaan John, ületas ookeani “Mailillega” ning temast sai New Englandi uusasunik. Oled kindlasti ta pilti näinud tänupühade ajakirjade kaasi kaunistamas, kus ta, püss käes, sügavas lumes kalkunitele jahti peab. Teine vend, Blandford Carteret, ületas suure lombi isikliku brigantiiniga, maabus Virginia rannikul ja temast sai Virginia uusasunik. John austas hardalt äritaipu, Blandfordi uhkust, džuulepit, laskeosavust ja ääretuid orjade haritud istandusi.

Siis algas Kodusõda - jutustuse huvides pean tegema mõned vahelelükked. Niisiis: Stonewall Jackson lasti maha; Lee andis alla; Grant sõitis ümber maailma; puuvilla hind langes üheksa sendini; leiutati Vana Crow' viski ja Jim Crowni auto; Seitsmekümne Üheksas Massachusettsi Vabatahtlike Salk tagastas Lundy Liinil Üheksakümne Seitsmendale Alabama Suaavisalgale Chelsea vanarõivakauplusest ostetud lahingulipu, mida oli hoidnud Skzchnzski-nimeline mees; Georgia saatis presidendile kuuekümnenaelase vesimeloni - ning lõpuks jõudiski kätte aeg, mil meie lugu algab. Jumaluke! Oli see alles treeningpoks! Pean tõesti oma Aristotelese jutuoskuse tolmust puhtaks pühkima.

Jänki Carteretid tulid New Yorki enne sõda. Nende eramu, nagu ka Rihmülekannete ja Veskiseadmete tehas, oli vanamoodne, upsakas ja soliidne nagu mõni vana Ida-India teeimportija kontserni oma, millest sa oled Dickensi raamatutest lugenud. Sõja ajal liikus nende kohta mitmeidki kuulujutte, kuid mitte piisavalt palju, et nende äri mõjutada.

Sõja ajal ja pärast seda kaotas Blandford Carteret oma istandused, džuulepi, laskeosavuse ja elu. Peale uhkuse polnud tal järeltulijatele suurt midagi pärandada. Nii juhtuski, et Blandford Carteret V suundus viieteistkümneaastasena Põhja õnne otsima ning asutas veskiseadmete ja rihmülekannete tehase, selle asemel, et isa au ja kuulsuse nimel oma vaesunud perekonna kokkukuivanud aakritel rebaseid küttida. Veskiseadmetega oli poiss naelapea pihta tabanud ja kahekümne viie aastasena istus ta oma kontoris koos võrdväärse partneri Johniga, kes oli püssi-kalkuni haru viies järeltulija. Siit saabki meie lugu alguse.

Noormehed olid ühevanused, ühtmoodi siledate nägudega, elava, vaba käitumisega ja hea kehaehitusega, mis andis aimu vaimsest ja kehalisest kiirusest. Nad olid korralikult raseeritud, sinises saržis, kandsid õlgkaabut ja pärl-lipsunõela nagu teisedki newyorklased, kes võivad samahästi olla nii miljonärid kui ka reklaamiagendid.

Ühel õhtupoolikul avas Blandford Carteret firma erakontoris talle toodud kirja. Lugenud selle läbi, kihistas ta peaaegu minuti naerda. John vaatas küsivalt oma kirjutuslaua tagant talle otsa.

“See on mu emalt,” sõnas Blandford. “Loen sulle naljakamad kohad ette. Kõigepealt informeerib ta mind loomulikult kodukandi uudistest ja paneb südamele, et hoiaksin jalad veest ja ennast muusikalistest komöödiatest eemale. Pärast seda tuleb lammaste ja sigade sünni ja surma statistika ning selle aasta nisusaagi prognoos. Aga siis kirjutab ta midagi, mis tasub ette lugemist. Siin see on:

“Ja sa kujutle vaid! Vana onu Jake, kes eelmisel kolmapäeval sai seitsmekümne kuueseks, tahab reisima minna. Ta ei räägi muust, kui et peab New Yorki minema ja “noort master Blandfordi” nägema. Hoolimata kõrgest east on ta mõistus endiselt selge, niisiis lasksin tal minna. Ma ei saanud talle ära öelda, sest mulle tundus, et sellesse ainsasse reisi laia maailma on koondunud kõik tema lootused ja soovid. Sa tead ju, et ta on istanduses sündinud ning pole oma elu jooksul sellest kümnegi miili kaugusel käinud. Kuid sõjaajal oli ta su isa ihuteener, on alati olnud perekonna ustav vasall ja teener. Oled sageli näinud kulduuri - kella, mis kuulus su isale ja vanaisale. Ütlesin onu Jake'ile, et nüüd on see sinu oma ning ta palus mind, et lubaksin tal selle enda kätte võtta ning isiklikult sulle üle anda.

Niisiis andsin hoolikalt kitsenahksesse kotikesse pandud uuri talle ning uhkust ja tähtsust täis kuninglik käskjalg toob selle sulle. Andsin talle nii palju raha, mis peaks katma ta sõidu- ja kahenädalase linnas elamise kulud. Soovin, et veenduksid isiklikult, et ta end linnas mugavalt tunneks. Suurt tüli Jake sulle ei tee - ta on täiesti võimeline ise toime tulema. Kuid olen ajalehtedest lugenud, et aafrika piiskoppidel ja värvilistel võimukandjatel on jänki metropolides raskusi toidu ja peavarju hankimisega. Võib-olla on see õige, kuigi ma ei näe põhjust, miks peaks linna parimas hotellis keeldutama Jake'i vastu võtmast. Kuid seadus on seadus ja seda peab austama.

Juhatasin talle üksipulgi, kust sind leida ja pakkisin isiklikult ta reisikoti. Sul pole vaja endale tema pärast tüli teha, kuid loodan väga, et hoolitsed, et ta end mugavalt tunneks. Võta vastu uur, mida ta sulle tooma tuli. See on küll rohkem iluasi, kuid seda on kandnud tõelised Carteretid, sellel pole ühtki plekki ning see käib siiani täpselt. Selle sulle toomine on vanale Jake'ile elu suurim sündmus ja lõbu. Tahtsin, et ta saaks väikese lõbusõidu teha enne, kui on liiga hilja. Oled tihti kuulnud lugu, kuidas Jake, kes oli ise raskelt haavatud, roomas üle Chancellorsville'i lahinguvälja verise rohu sinna, kus lamas su isa, kuul südames, ja võttis ta taskust uuri, et see jänkide kätte ei satuks.

Niisiis, poeg, kohtle vanameest kui habrast, kuid väärtuslikku sidet, mis ühendab sind vana aja ja koduga.

Oled nii kaua kodust ära olnud ning elanud inimeste seas, keda meie võõristame, et ma pole kindel, kas Jake su esimesest pilgust ära tunneb. Kuid vanamehel on terav taju ning kaldun arvama, et ta Virginia Cartereti siiski ära tunneb. Ma ei usu, et kümme aastat jänkidemaal on mu poissi nii palju muutnud. Olgu, kuidas on, kuid sina tunned Jake'i kindlasti ära. Panin talle kaheksateist maniskit kaasa. Kui sul tuleb juurde osta, siis tema number on 15½. Palun veendu, et ta õige numbri saaks. Muidu ei tee ta sulle üldse tüli.

Kui sa tööga liiga hõivatud pole, oleksin väga tänulik, kui leiaksid talle söögikoha, kus pakutakse valget maisileiba ja hoolitseksid, et ta kingi su kontoris ega tänaval jalast ära ei võtaks. Ta parem jalg kipub tursuma ning tal on see kombeks, kui ta tahab end mugavalt tunda.

Kui sul juhuslikult aega on, loe ta taskurätid üle, kui need pesumajast tagasi tulevad. Ostsin talle linnasõiduks tosin uut. Selleks ajaks, kui kiri sinuni jõuab, peaks ta kohal olema. Käskisin tal linna jõudes otse sinu kontorisse minna.”

Blandford oli just lugemise lõpetanud, kui midagi juhtus (nii nagu see jutustustes ja lavalaudadel peab olema).

Sisse tuli jooksupoiss Percival ja teatas veskiseadmeid ja rihmülekandeid jälestava ilmega, et ukse taga ootab mustanahaline džentelmen ja küsib härra Blandford Cartereti.

“Kutsu ta sisse,” sõnas Blandford tõustes.

John Carteret keeras end pöördtooliga ringi ja ütles Percivalile: “Las ta ootab paar minutit. Anname sulle teada, kui võid ta sisse lasta.”

Seejärel pöördus ta onupoja poole, manas näole Carteretide laia naeratuse ja ütles: “Bland, olen alati olnud uudishimulik teada saama, mis vahet teie, kõrgid lõunaosariiklased, usute “meie” ja jänkide vahel olevat. Tean, et peate ennast otsesest liinist põlvnevaks ning vaatate Aadamale kui kõrvalharule, kuid ma pole iial aru saanud, miks. Ma pole kunagi taibanud, mis vahe meil on.”

“Olgu, John,” sõnas Blandford naerdes. “See, mida sa ei mõista, ongi vahe. Arvan, et ilmselt oli see feodaalne elustiil, mis tingib meie parunliku käitumise ja üleolekutunde.”

“Kuid nüüd pole te enam feodaalid,” ütles John. “Pärast seda, kui meie teid lakkisime ning võtsime teilt teie puuvilla ja muulad, olete sunnitud töötama nagu meie, “neetud jänkidki” - nagu te meid nimetate - oleme alati teinud. Kuid te olete täpselt sama uhked, suursugused ja kõrgid kui enne sõda. Niisiis pole see teie raha, mis seda põhjustab.”

“Võib-olla on siis süüdi kliima,” lausus Blandford muretult, “või olid need neegerorjad, kes meid ära rikkusid. Kutsun Jake'i nüüd

sisse. Mul on hea meel seda vana kelmi taas näha.”

“Oota veel hetk,” ütles John. “Mul on väike teooria, mida tahan tegelikkuses katsetada. Oleme sinuga välimuselt sarnased. Vana Jake pole sind pärast su viieteistkümneaastaseks saamist näinud. Kui ta sisse tuleb, teeskleme mõlemad, et meil kummalgi on uurile õigus. Vaatame, kellele ta selle annab. Eakas neeger tunneb oma noore isanda kindlasti vaevata ära. Lõunaosariiklase arvatav üli

muslikkus peaks ju esimesel pilgul selgesti näha olema. Ta ei saa

eksida ning anda perekonnareliikvia jänkile. Kaotaja teeb õhtu

söögi välja ning ostab Jake'ile kaks tosinat uut, number 15½ maniskit. Kas lööme käed?”

Blandford oli rõõmuga nõus. Percivalile helistati ja kästi tal “mustanahaline džentelmen” sisse juhatada.

Onu Jake astus ettevaatlikult sisse. Ta oli väike vana mees, must

kui tõrv, kortsus näoga ja peaaegu kiilas, kui välja arvata kitsas

valge korralikult pöetud kräsujuuste pärg. Tema välimuses polnud midagi “lavaonulikku”: ta kandis musta ülikonda, mis sobis talle nagu valatud, ta kingad olid läikima löödud ning õlgkaabut kaunistas kirev-uhke pael. Paremas käes oli tal midagi, mida ta hoolikalt pihku surus.

Astunud paar sammu, jäi onu Jake seisma. Teineteisest küm

ne jala kaugusel istusid pöördtoolidel kaks noormeest ja vaatasid teda sõbralikult, kuid vaikides. Vana neeger vaatas kiiresti ühe otsast teise otsa. Ta oli kindel, et too, kelle perekonda ta hardalt austas ning kuhu saatus oli määranud ta sündima ja surema, on siin.

Ühel noormehel oli Carteretide sõbralik, kuid kõrk nägu, teisel ilma mingi kahtluseta suguvõsa pikk sirge nina. Mõlemal olid läbitungivad mustad silmad, sirged kulmud ja õhukesed naeratavad huuled, mis iseloomustasid mõlemat Cartereti - nii toda, kes saabus “Mailillega”, kui toda, kes tuli brigantiiniga. Vana Jake oli arvanud, et tunneb noore “masteri” esimesel pilgul tuhandete jänkide seast ära, kuid nüüd pidi ta kogema, et see on raske. Parim, mida ta teha sai, oli kasutada strateegiat.

“Kuda käsi käib, master Blandford?” ütles ta, vaadates punkti kahe noormehe vahel.

“Kuda sinul läheb, onu Jake?” vastasid noormehed viisakalt. “Istu. Kas uur on sul kaasas?”

Onu Jake valis kõvapõhjalise tooli, mis asus austusväärses kauguses, istus selle äärele ja pani oma kaabu hoolikalt põrandale. Samal ajal pigistas ta kramplikult sokunahkses vutlaris uuri. Ta oli riskinud lahinguväljal eluga, et “vana masteri” uur vaenlase kätte ei satuks ning nüüd polnud ta valmis seda vabatahtlikult vaenlasele andma.

“Jah, see on minu käes. Annan selle õkva õige omaniku kätte. Vana missus andis selle mulle, et annaksin selle noore master Blandfordile üle ja ütleksin edasi, et ta seda perekonna uhkuseks ja auks kannaks. See oli vana neegri jaoks üpris pikk ja üksildane reis. Vanast Virginiast siia ja tagasi on vist kümme tuhat miili. Olete kasvand, noor master. Ma ei oleks teid äägi tund, kui teil põleks vana masteri jõulist välimust.”

Vana mees hoidis imetlusväärse diplomaatiaga pilku kahe noormehe vahel. Tema kõne võis olla adresseeritud kummale tahes. Kuna kummagi nägu ja käitumine polnud jumalavallatu ega paheline, otsis ta märki, mis osutaks õigele.

Blandford ja John tegid teineteisele silma.

“Arvatavasti saite oma ema kirja kätte,” jätkas onu Jake. “Ta ütles mulle, et kirjutab teile, et tulen ja et mul on see kaasas.”

“Jah, jah, onu Jake,” sõnas John kiiresti. “Mina ja mu onupoeg ootasime sind pikisilmi. Oleme mõlemad Carteretid.”

“Kuigi üks meist,” võttis Blandford jutujärje üle, “on sündinud ja kasvanud Põhjas.”

“Anna uur siia...” sõnas John.

“ja mu onupoeg ja mina...” jätkas Blandford.

“vaatame ...” lausus John.

“milliseid mugavusi saame sulle kindlustada,” lõpetas Blandford.

Vana Jake hakkas teravmeelse nupukusega kiledat sunnitud naeru kõkutama. Ta lõi endale põlvele, tõstis kaabu üles ning hakkas selle paela pingutama, endal nägu ees, nagu hindaks ta kõrgelt sellist huumorit ning vaevleb naerukrampides. Teeseldud naeruhoog võimaldas tal näole tõmmata maski, mille varjust erapooletult oma piinajaid pealaest jalatallani uurida.

“Kas sa näe!” kihistas ta. “Džentelmänid tahavad vana neegri arvel nalja saada. Kuid vana Jake'i te juba ninapidi ei vea. Tundsin teid, master Blandford, esimesest pilgust ää. Kui neljateistkümneaastasena Põhja läksite, olite veike kõhn poiss, kuid tundsin teid kohe esimesel pilgul ää. Olete kui vana masteri suust kukkund. Teine džentelmän on üpris teie moodu, kuid vana Jake'i, kes eluaeg on teie Virginia peres eland, te ära ei peta. Ei, mette sinnapoolegi.”

Mõlemad Carteretid naeratasid peaaegu samaaegselt ja sirutasid tema poole veeklaasi.

Onu Jake pilgutas silmi ja ta vaevaga näole manatud lõbusus kadus. Ta teadis, et tema üle tehakse ainult nalja ja tegelikult polnud sel suurt vahet, kelle pihku perekonna aare panna. Kuid talle näis, et kaalul pole mitte ainult tema uhkus ja lojaalsus, vaid kõigi Virginia Carteretide oma. Sõjaajal oli ta kuulnud Carteretide sugupuu teisest harust, mille järeltulijad elasid Põhjas ja võitlesid vastasrindel, ning see oli teda alati kurvastanud. Ta oli “vanale masterile” järgnenud nii heas kui halvas, jaganud temaga nii rikkust kui vaesust. Ja nüüd oli tema käes viimane mälestus peremehest, seda oli õnnistanud “vana missus” ja see oli usaldatud tema kätte ning ta oli maha sõitnud tuhat miili (vähemasti nii talle näis), et anda uur sellele, kellel on õigus seda kanda, kalliks pidada, hoida ja kuulata tiksumist, mis mõõdab Carteretide - Virginia Carteretide - elu kestvust.

Tema arvamuse ja kogemuse järgi olid jänkid türanni välimusega - “allakäinud inimrämps” -, kes kandsid alati siniseid riideid ning tunnistasid ainult tuld ja mõõka. Ta oli näinud sünge Lõuna taeva poole tõusvaid suitsusambad, mis said alguse põlevatest mõisatest, millest paljud olid suuremad kui Carteretide oma. Nüüd nägi ta siis ühte sellist silmast silma - ega suutnud teda eristada “noorest masterist”, keda ta oli tulnud otsima, et talle üle anda ta kuningaau embleem, mis oli samaväärne “valges brokaadist tupes müstilise ja imelise” Excaliburi-nimelise mõõgaga kuningas Arthuri paremas käes. Tema ees oli kaks sõbralikku, lahket, viisakat ja külalislahket noormeest, kuid ainult üks sai olla too, keda ta otsima oli tulnud. Mures, segaduses ja oma otsustusvõimetuse pärast kibedas ahastuses, jättis lojaalne puiklemisoskus vana Jake'i maha. Ta parem käsi higistas uuri kaitsva sokunahkse vutlari ümber. Teda oli sügavalt alandatud ja karistatud. Nüüd uurisid ta kollakasvalged punnsilmad tähelepanelikult kaht noormeest. Üks kandis kitsast musta lipsu, mis oli kinnitatud valge pärliga kaunistatud lipsunõelaga. Teise kaelaside oli samuti kitsas, kuid sinine, ja ta lipsunõelal oli must pärl.

Ja siis segati vana Jake'i kergenduseks vahele. Draama koputas oma imposantsete sõrmenukkidega uksele, komöödia soputas tiibu ja järgnevalt ilmus rambituledesse draama naeratav, kuid liikumatu nägu.

Percival, too veskiseadmete ja rihmülekannete vihkaja, tõi visiitkaardi ja ulatas selle Sinilipsule näoga, nagu oleks see duellikutse.

“Olivia de Ormond,” luges Sinilips kõvasti ja vaatas küsivalt onupojale otsa.

“Miks mitte teda vastu võtta,” ütles Mustlips, “ning saada selle asjaga lõpuks ühele poole.”

“Onu Jake,” ütles Sinilips. “Ega sul midagi selle vastu pole, kui võtaksid oma tooli ja istuksid nurka. Meil on leediga, kes sisse tuleb, mõned äriasjad ajada. Tegeleme sinuga veidi hiljem.”

Leedi, kelle Percival sisse juhatas, oli noor, kõrk, otsusekindel, jõuline, ennast täis, üleslöödud ja kena. Ta oli riides sellise kalli lihtsusega, mis paneb sind arvama, et siid ja pits pole muud kui räbalad ja kaltsud. Kuid suur jaanalinnusulg tema kübaral tõstis ta teiste iluduste armees esile nagu pulmakiivri kandja Navarre'is.

Preili de Ormond istus Sinilipsu vastu pöördtoolile. Laua taga istuv džentelmen tõmbas oma kõrge seljatoega nahktooli viisakalt lähemale ja hakkas ilmast rääkima.

“Jah,” ütles daam, “panin tähele, et ilm on soojemaks läinud. Kuid ma ei tahaks kaua teie kallist äriaega asjatult kulutada. Seepärast,” jätkas ta, “asugem kohe äriasjade kallale.”

See oli koos võluva naeratusega adresseeritud Sinilipsule.

“Väga hea,” sõnas too. “Ega teil midagi mu onupoja juuresoleku vastu pole? Meil pole teineteise ees saladusi - eriti mis äriasjadesse puutub.”

“Oh, ei,” lõõritas preili de Ormond. “Vastupidi - mulle meeldib, et ta kuuleb. Ta teab sellest niikuinii kõike. Ausalt öeldes on ta arvestatav tunnistaja, sest ta oli juures, kui te... kui see juhtus. Nagu advokaadid armastavad öelda, on parem enne rääkida, kui midagi ette võtta.”

“On teil mõni ettepanek varuks?” küsis Sinilips.

Preili de Ormond vaatas mõtlikult ühe oma väikese tuhmist nahast libiku nina.

“Tegite mulle ühe ettepaneku,” ütles ta. “Kui see on veel jõus, pole probleemi. Teeme kõigepealt selle küsimuse selgeks.”

“Niikaua kui...” alustas Sinilips.

“Vabanda, nõbu,” segas Mustlips vahele, “kui sul midagi selle vastu pole, tahaksin sõna sekka öelda.” Seejärel pöördus ta viisakalt leedi poole.

“Võtame asja lühidalt kokku,” sõnas ta heatujuliselt. “Oleme head tuttavad ning koos nii mõnegi naljaka tembu teinud.”

“Kardan, et seda viimast tuleks teise nimega nimetada,” sõnas preili de Ormond.

“Olgu,” vastas Mustlips, kaotamata raasugi oma rõõmsast tujust. “Ettepanekust rääkides räägime kollanokkadest ning probleemi arutades naljatembust. Teeme lühidalt, preili de Ormond. Kaks kuud tagasi sõitsime poole tosina sõbra saatel autoga maale paariks päevaks lõbutsema. Peatusime teeäärses kõrtsis, et lõunat süüa. Mu onupoeg tegi teile seal abieluettepaneku. Teda mõjutas seda tegema teie ilu ja sarm, mida me keegi ei salga.”

“Sooviksin, et oleksite mu pressiagent, härra Carteret,” sõnas kaunitar pimestavalt naeratades.

“Olete staar, preili de Ormond,” jätkas Mustlips. “Kahtlemata on teil olnud ja on palju imetlejaid ning kindlasti polnud see abieluettepanek teile esimene. Kindlasti on teil meeles, et tookord oli meie seas ka kosjasobitajaid. Hulk pudeleid korgiti lahti. Mu nõbu ei kavatsegi salata, et tegi teile abieluettepaneku. Kuid kas terve mõistus ja kogemused teile ei ütle, et järgmisel hommikul paistab kõik hoopis teises valguses? Kas heast naljast arusaajate hulgas pole mitte kasutusel koodeks, et eelmise õhtu lollustest järgmisel päeval ei räägita?”

“Ojaa,” ütles preili de Ormond. “Tean seda väga hästi. Ning teie olete alati sellele mänginud. Aga kuna teie paistate kostja vaikival nõusolekul seda protsessi juhtivat, ütlen teile veel midagi. Sain temalt hiljem mitu kirja, milles ta kordab oma abieluettepanekut. Ning neil kirjadel on tema allkiri.”

“Saan aru,” ütles Mustlips kähedalt. “Palju te kirjade eest tahate?”

“Ma pole odav,” sõnas preili de Ormond. “Kuid otsustasin määrata nende eest õiglase tasu. Olete mõlemad heast perekonnast pärit. Ja mis minusse puutub, ei saa keegi tõemeeli väita, et ma pole hea näitleja. Raha on antud juhul teisejärguline. Raha pole see, mida ma tahan. Uskusin teda... ja... ja ta meeldis mulle.”

Naine heitis Sinilipsule pikkade ripsmete varjust hella vastutuleliku pilgu.

“Mis on hind?” küsis Mustlips järeleandmatult.

“Kümme tuhat dollarit,” vastas leedi armsalt.

“Või...”

“Või abielu.”

“Arvan, et nüüd on aeg,” segas Sinilips vahele, “et minul lubataks ka paar sõna öelda. Sina ja mina, nõbu, kuulume perekonda, kes on alati pea püsti hoidnud. Oled üles kasvanud riigi osas, mis erineb suuresti sellest, kus meie sugupuu harru kuuluvad perekonnad on elanud. Kuigi oleme mõlemad Carteretid, on meie eluvaated mõneti erinevad. Aga kui sulle meenub, siis meie perekonnas on traditsiooniks, et ükski Carteret pole leedit alt vedanud või kord antud lubadust täitmast keeldunud.”

Siis pöördus Sinilips otsustava näoga preili de Ormondi poole.

“Olivia,” lausus ta, “ütle mulle kuupäev, millal soovid pulmad teha.”

Enne kui naine vastata jõudis, võttis Sinilips ohjad taas enda kätte.

“Plymouth Rockist Norfolk Baysse,” ütles ta, “on pikk tee. Nende kahe punkti vahel leiame muutusi, mida kolm sajandit on endaga kaasa toonud. Vana kord on muutunud. Me ei põleta enam nõidu ega piina orje. Tänapäeval ei laota me enam ei oma mantleid üle mudalombi, et leedi saaks sellest üle minna ega ähvarda neid vettekastmispingiga. Tänapäeval loevad terve mõistus, õiged proportsioonid ja hinnangud. Kõik me - olgu me siis leedid, džentelmenid, naised, mehed, põhja- või lõunaosariiklased, mõisnikud, närukaelad, näitlejad, potikaupmehed, senaatorid, söekandjad või poliitikud - oleme jõudnud elust paremale arusaamisele. Rüütellikkus on üks selliseid sõnu, mille tähendus iga päevaga muutub. Perekonnaaul on palju tõlgendusi - see võib avalduda koitanud kõrkusena koloneli ämblikuvõrke täis härrastemajas või kamraadi võlgade koheses maksmises.

Ma arvan, et nüüdseks on mu monoloogist enam kui küllalt. Oma lühikese elu jooksul olen üht-teist ärist õppinud ja millegipärast usun, nõbu, et meie vanavaarisad, Carteretide esivanemad, kiidaksid minu vaatenurga heaks.”

Mustlips sõitis tooliga oma kirjutuslaua taha, kirjutas tšeki ja rebis selle raamatust välja. Järsk paberikärin oli ainus heli ruumis. Seejärel asetas ta tšeki preili de Ormondi käeulatusse.

“Äri on äri,” ütles ta. “Elame ärisajandil. Siin on tšekk kümnele tuhandele dollarile. Mida valite, preili de Ormond - kas apelsiniõied või raha?”

Preili de Ormond võttis hoolikalt tšeki, voltis selle, näol ükskõikne ilme, kokku ja torkas kindasse.

“Oh, see juba läheb,” ütles ta rahulikult. “Mõtlesin lihtsalt teie jutule tulla ja teile koha kätte näidata. Kui inimesed, olete te tasemel, kuid ka tüdrukutel on tunded - võtke see teatavaks. Kuulsin, et üks teist on Lõunast pärit. Huvitav, kumb?”

Naine tõusis, naeratas võluvalt, läks ukse juurde ning kadus koos välkuvate valgete hammaste ja longu vajunud raske paabulinnusulega selle taha.

Selleks ajaks olid nõoksed onu Jake'i täiesti unustanud. Nüüd aga kuulsid nad tolle kingade lohinat, kui ta oma nurgast üle vaiba nende poole tuli.

“Noor master,” ütles ta, “võtke oma uur.”

Ja ilma vähimagi kõhkluseta asetas ta ajanäitaja õige omaniku pihku.