Читать книгу 100 valitud novelli. 4. raamat - O Henry - Страница 5

MAAILMAS on palju liiki narre. Ehk oleksid nii kena ja istuksid niikaua vaikselt paigal, kuni sul tõusta kästakse?

Olen olnud need kõik, välja arvatud üks. Olen oma päranduseks saadud raha tuulde visanud, püüelnud abielusadama poole, mänginud pokkerit ja murukeeglit, harrastanud võidusõitu - ühesõnaga kulutanud oma raha väga mitmel moel. Kuid üks kellukestega mütsi kandja roll oli jäänud läbi mängimata - Aardeotsija-narr. Vähestele aardeotsijatele saab osaks rahvahulkade vaimustatud tähelepanu, ja tea, et ükski kuningas Midaseks saada pürgija pole leidnud nii palju, nagu paljutõotav algus teda lootma pani.

Kuid läheme mõneks ajaks tagasi teema juurde - nagu mannetu kirjamees peabki tegema. Olin narr kõige sentimentaalsemal kombel. Niipea, kui May Martha Mangumit nägin, kuulusin naha ja karvadega talle. Ta oli kaheksateistkümne aastane, nahaga, mis oli sama valge kui uue pianiino valgest elevandiluust klahvid, ilus, ning käitus sellise peene tõsiduse ja elukogenematu ingli pateetilise võluvusega, et väike igav Texase preerialinn näis õide puhkevat. Tal oli sellist hingelisust ja sarmi, et oleks vabalt võinud Belgia või mõne teise kuningriigi kroonijuveele noppida nagu oleksid need maasikad, kuid ise ta seda ei teadnud ja mina talle tema portreed ei kinkinud.