Читать книгу Kolmteist rändurit - Olev Muutra - Страница 2

Olev Muutra
Kolmteist rändurit

Selle raamatu ilmumine sai teoks tänu toetajaile:

Aare Karing

Aivar Jänes

Aivo Aunapuu

Anastasia Lagutina

Andres Võsa

Eda Laur

Elina Oikimus

Ene Soekov

Helen Arukaev

Heiki Sammel

Ilmar Koolmeister

Kalmer Ehlvest

Katrin Liiv

Katt Ines Kleva

Kulno Kesküla

Maris Sõstar

Merike-Merle Olem

Merje Tammsaar

Piret Laus

Raina Türn

Siim Muutra

Taimi Klaamas

Toomas Ellervee

Triina Aluste

Ülle Melioranski

Ants Juske

Helle Toomingas

Matti Ellisaar

Toomas Muutra

Vallo Nuust

Ülle Kaljuste

Toimetajad: Karin-Kristel Hansson ja Heli Hallik

Illustraator ja kaane kujundaja: Mait Lauri

Küljendaja: Vallo Hallik

© Kõik õigused kaitstud

ISBN: 978-9949-581-15-3

e-ISBN: 9789949685462

Trükikoda: Printeye OÜ

Kirjastus Hea Tegu

www.teehead.ee

www.fil.ee

– Pühendan selle raamatu oma pisitütar Annile, kes jäi isale raskeimal eluperioodil temaga solidaarseks. –

Nad sammu ette samme seavad, on rännutee nii pikk need rännumehed lugu teavad, mis sinulegi õpetlik…

Eellugu

Linnuna taevastes kõrgustes liueldes ja sealt alla maa peale vaadates võiks näha maapinda katvat teedevõrku. Teed, mis on rajatud inimeste poolt, jõudmaks külasse või linna. See on suurepärane pilt, mille on justkui üks hea käega kunstnik inspiratsioonipuhangus lõuendile maalinud. Sellel, läbi aegade võib-olla ühel täiuslikumal maalil, kus lisaks ületamatutele mägedele, põhjatutele orgudele ja läbimatutele metsadele, on imeosavalt kujutatud ka rohked teed, mis mõjuvad veresoontena ning on sisse tallatud rohkete rändurite poolt, kes oma valitud suunas teadmata toimetusi tegema on rutanud. Kolmteist neist teedest jõuavad aga lõpuks välja ühe igivana trahterini. See salapärane trahter asus Pellerose kuningriigis, mille valitsejaks oli auväärne kuningas Augustus Õiglane.

Trahter seisis oma koha peal juba siis, kui teadaolevalt noorim rännumees, kes nüüdseks on auväärsesse ikka jõudnud ja ammugi paikseks jäänud, seal esmakordselt jalgu puhkas. Kõrtsi pisut viltuvajunud, raske ja tammise ukse kohal kõlkus roostetanud kettide küljes ajahambast tublisti näritud plangutükk, millel päiksekiirtes kiiskamas puhtast kullast tähed: „13 RÄNDURIT”. See kandis endas teatud sõnumit kõigile, kes asjast vähegi teadsid: trahteri omanik oli heal järjel, kuid talle polnud eluliselt oluline, kus kullast tähed just paiknevad, kas hõbedasel liual või kulunud laual. Paraku sobivad maised väärtused vaid siia ilma, teispoolsuses on need tarbetud.

Legendi järgi olla trahter oma nime saanud aga nõnda:

Kord, ammusel ajal, sammunud mööda kolmeteistkümmet teerada kolmteist erineva elusaatusega rändurit. Kõik need vagabundid jõudsid üsna samal ajal vastvalminud trahterisse, millele peremees parajasti sobivat nime valis, ja nii see otsus siis tehtud saigi.

Ajalugu kordus taas. Saatuse tahtel kohtusid siin ühel detsembrikuu hilisõhtul kolmteist väsinud rändurit. See leidis aset ajal, mil Maokandja, kolmeteistkümnes, hüljatud tähemärk, kogu oma hiilguses inimeste üle valitses. Sel raskel ajal polnud puudust ei sõdadest, taudidest, viljaikaldustest ega ka looduse tujutsemisest. Isegi linnud-loomad käitusid teisiti kui neile kohane, ja näis, nagu oleks kogu ilm ühtäkki pööraseks muutunud.

Rändurid olid alustanud oma valitud teekonda kolmeteistkümnest erineva suurusega kuningriigist, mis olid kuulsad oma valitsejate ja kangelaste poolest.

Oma tolmused, peakotiga reisimantlid hiiglaslike põdrasarvede külge riputanud, heitsid rändurid kolmteist pungil rahakukrut vatsaka kõrtsmiku ette letile. Vanim nende seast hõikas lõbusalt välja mõtte, mis teistegi meeles mõlkus: „Ahoi, peremees! Me oleme surmani väsinud ja vajame kehakinnitust! Kanna aga ette midagi, mis süüa sünnib, sest täna pole meist keegi toidu suhtes valiv!”

Ei kulunud kuigi palju aega, kui laud juba ägaski parimate roogade all, mis ületasid oma rikkaliku valikuga julgemadki ootused. Väsinud rändurid ei oodanud enam eraldi kutset või palumist, vaid asusid isukalt oivalise toidu kallale. Kummalisel kombel oli laud kaetud kõigi rändurite lemmiktoitudega. Näis lausa uskumatuna, et saabudes esmakordselt võõrasse kuningriiki ja astudes sisse mingisse täiesti tundmatusse trahterisse, pakutakse seal ühtäkki valitsejate väärilise köögikunstimeistri poolt valmistatud hõrgutisi. Nupukas peremees talletas oma määratusse kokaraamatusse kõik laiast ilmast trahterisse sattunud rändurite toiduretseptid, mida oli kogunenud päris kenake hulk. Roogade uhked nimed ajasid näljastel meestel suu vett jooksma ja seda veel enne, kui toitu järelegi sai proovitud.

Pärast kosutavat hilisõhtust einet tundis iga mees end hoopis uue inimesena. Ühiselt koguneti suure, hubaselt praksuva kamina ette, et pisut leiba luusse lasta. Kamin oli aga kogu trahteri hing ning selle valmimisse olid endast andnud parima nii potissepp, sepp, müüriladuja kui ka skulptor. Hoolega valitud põllukivid olid imeosavalt laotud, müüritis aga kaunistatud ülipeente sepistega, mida oli raske metalliks pidada, nõnda filigraanne oli see töö. Sepiseid katsid omakorda elevandiluust, merevaigust, mäekristallist skulptuurid ja bareljeefid, mis kujutasid imelisi stseene mingist iidsest eeposest. Kui kaminas aga leegid lõõmasid, hakkas see tõeliselt elama ning algas lummav, värelevate leekide, peegelduste ja varjude mäng ruumi seintel, laes ja põrandal. See oli imeline ja kordumatu vaatepilt.

Oli igati õdus olemine. Magamaminekule ei mõtelnud veel keegi. Kordamööda popsiti ühe ränduri poolt pakutud puhtast kullast vesipiipu, mis oli kaetud imeliste võõramaiste kaunistustega ning üle külvatud rohkete, mitmevärviliste vääriskividega. Mõnuga rüübati trahteri parimat märjukest, kõik peale ühe vagabundi, kes ainult endale teadaolevatel põhjustel keeldus nii vesipiibust kui ka märjukesest, ning aeg-ajalt karikast vaid karget allikavett rüüpas. Rahulikult vesteldi maast ja ilmast ning vahendati kõikmõeldavaid uudiseid, mida laias ilmas kuuldud-nähtud. Nõndamoodi, jutu arenedes ja jookide kahanedes, jõuti ka lõpuks meeste eneste käesoleva teekonna põhjuste ja eesmärkideni. Igal mehel oli siinkohal rääkida oma lugu ja see oli eriti meeltmööda vanale kõrtsmikule. Sest lisaks toiduretseptide kogumisele pani ta rändurite loal ühte teise, hoopis suuremasse, nahkkaante- ja vasklukkudega raamatusse kirja trahteri külastajatelt kuuldud muinasjutte, muistendeid, seiklusjutte ja legende. Lõputuid ilmaradu tallavad rändurid vestsid neid vanale kõrtsmikule meelsasti. Lugusid oli tal kogunenud aukartust äratav hulk, mille täpne arv polnud peale kõrtsmiku enese kellelegi teada. Salapärane kõrtsmik aga teadis kõiki raamatus leiduvaid jutte peast ja rääkima asudes oleks ta võinud neid jutustama jäädagi. Neid oli uskumatult palju ja need olid oma olemuselt vägagi erinevad. Oli huvitavaid ja vähem huvitavaid, oli kohutavaid ja koomilisi, aga ei puudunud ka õpetlikud lood. Raamat oli läbilõige inimeste eludest, arusaamadest ja uskumustest. Vana kõrtsmik ei püüdnud neid jutte kogudes taga ajada absoluutset tõde, elu mõtet või kirjanduslikku kvaliteeti. Teda huvitasid ennekõike just inimesed, kõigi nende saatuste ning lausa uskumatuna näivate seiklustega. Oma raamatusse ta need igaveseks ajaks ka talletas. Mitte keegi laias ilmas poleks saanud kiidelda sedalaadi raamatu omamise üle, kuid niisugune raamat oleks olnud kahtlemata iga raamatukogu tõeliseks ehteks.

Mehed otsustasid, et võetakse aeg maha kolmeteistkümneks ööks, et edasiseks teekonnaks jõudu varuda ja samas ka oma vaimu turgutada – pikk, väsitav tee ootas neid ju veel ees. Igal õhtul räägiks üks rändureist oma loo. Samuti oleks patt lahkuda enne, kui pole järele proovitud vähemalt pooli trahteri peremehe poolt valmistatud vapustavaid roogi ja rüübatud tema parimaid veine. Kõik olid ettepanekuga üksmeelselt päri. Pikemalt mõtlemata otsustati ööjuttude vestmisega algust teha, sest ega hommikutunnidki end enam kaua oodata lasknud. Et jutukord kenasti paigas oleks, leiti ühiselt, et ööjuttudega alustagu rändureist vanim ja lõpetagu noorim.

Esimesena astus ette lumivalgete juuste ja hõbedakarva habemega, pisut väsinud ilmega taat, kuid eelkõige hämmastas vastseid kamraade tema majesteetlik naeratus. See oli siiras, nooruslik ja soe, milles puudus vähimgi teesklus. Mees sõnas: „Soovin teile rääkida loo ühest vägevast kuningast, kes algul kaotas, kuid hiljem hoopis leidis midagi, see on lugu kõikvõimsast kuningast Romulus Raudsest.“

Rändurid seadsid end mugavamalt sisse ja juba mõne hetke pärast võttis maad täielik vaikus, mida vaid kaminatuli oma praksumisega aeg-ajalt täiendas.