Читать книгу Kolmteist rändurit - Olev Muutra - Страница 3

Romulus Raudne oli vägev valitseja kõikvõimsas Romaanumi kuningriigis. Ta oli karmikäeline ja kindlameelne mees, keda ümberkaudsete kuningriikide valitsejad kartsid. Samas pidasid nad temast ka lugu, sest Romulus Raudne oli kuulus oma järeleandmatuse ja jäärapäisusega. Vahendeid valimata saavutas kindlameelne monarh kõik oma eesmärgid ja valitses raudse tahtega alamaid ning arvukat rüütliväge, mida teati kogu maailmas. Romulusel oli õnnestunud võimu ja riigi kaitseks koondada lähikonna rüütlite absoluutne paremik ja seetõttu ei esinenud suhetes teiste kuningriikidega tavaliselt mingeid olulisi tõrkeid. Tõsi, vahel harva ikka juhtus, et kuningalossis peetavatel läbirääkimistel tekkisid pisemat laadi erimeelsused, kuid siis andis Romulus vargsi oma vägedele korralduse enesest märku anda. Arvutul hulgal liikusid rüütlite kolonnid küll hobustel, küll jalgsi marssides lossi eest läbi, justkui oleks käimas sõjaväe pidulik ülevaatus või riviharjutus. Uhketes rüüdes rüütlid täristasid raskete vapikilpide vastu vägevaid, päikesekiirtes küütlevaid mõõku, trummilööjad põristasid ähvardavalt trumme ja vilepillipuhujad saatsid taevasse teravaid helisid, mis vaheda terana kõrvu lõikusid. Sõdalased marssisid kirevate lahingulippude lehvides ja munakivisillutisel rautatud saabastega rütmi trampides nii võimsalt, et lossi kaunid mosaiikaknad ja uksed marsi taktis kaasa klirisesid ja nagisesid, ähvardades iga hetk kildudeks puruneda.

Armee pillimehed esitasid aga sedavõrd sõjakat marssi, et jäi mulje, nagu tormaks kogu vägi otsekohe lahingusse ja pole jõudu, mis seda raevulainet peatada suudaks. Rünnakumarss küttis üles kõigi kired ja mitte keegi ei kahelnud enam, et see võitmatu vägi pühib oma teelt mistahes vaenlase.

Näitamaks oma niigi vägevat rüütlite armeed veelgi suurema ja võimsamana, oli Romulus andnud oma kangelastele ühe nutika korralduse. Nimelt tuli neil lossist piisavalt kaugele jõudes kõrvaltänavatesse pöörata ja marssivate kolonnide lõpus katkematu vooluna üha uuesti ja uuesti, mitmeid kordi palee eest mööduda. Hirmust kaametele külalistele, kuningatele ja saadikutele jäi ekslik mulje, nagu ei tahakski Romuluse marssivate sõdalaste kolonnid iial lõppeda. Strateegiliselt nutikas käik määras juba ette ära ka läbirääkimiste tulemused. Pärast sellist võimsat etteastet lahenesid erimeelsused justkui võluväel ja mitte keegi ei julgenud enam Romulusele vastu vaielda.

Romulus Raudse vaprad rüütlid olid alati valmis nii jõudemonstratsiooniks kui ka tõeliseks lahingutegevuseks, neile võis alati kindel olla. Kuninga valitsemise ajal oli isegi lohede arv riigis kõvasti langenud. Nad olid viidud väljasuremise äärele, sest tublid sõjamehed olid koletised kuninga loal ja jahipidamise lõbuks lihtsalt surmanud. Need mõned lohed, kellele elu kingiti, teenisid truult oma igapäevaleiba ketikoertena Romuluse lossi valvates. Kuningas oli nad kuidagi oma tahtele allutanud vaid talle omasel viisil. Lohede taltsutamine on aga hoopis midagi muud, kui kartagi võiks, ning peaasjalikult käis see tule ja rauaga. Romuluse rüütlid said nüüd aimu lohede tugevatest ja nõrkadest külgedest ning harjutada nii lohede taltsutamist kui ka võitlust nendega.

Vägeva valitseja ees olid lohepeletisedki abitud. Nemad, emakese looduse uhkeimad esindajad, langetasid Romuluse ees pea, valmis vajadusel teda kaitstes ja teenides elugi andma. Oma kohutava välimuse ja määratu suurusega ajasid nad hirmu naha vahele kõigile lossi sisenevatele saadikutele ja valitsejatele teistest kuningriikidest. Vaatepilt oli tõepoolest võimas: kahel pool lossiväravaid tervitasid sisenejaid metsiku pilguga hiigelkasvu lohed, kes iga saja sammu järel paarikaupa jämedatesse kettidesse aheldatuna võõraid jälgisid. Kaelas särasid koletistel teravate ogadega hõbedased kaelavõrud, millel hiigelinitsiaalid R. R. Lohetunneli läbimisel hoidis tahtmatult hinge kinni igaüks, saades oma hingamisvõime tagasi alles tunneli teises otsas.

Vahest olid lohed ehk ainsad elusolendid, kelle seltsi Romulus hetkel üldse otsis. Kuningas toitis lohesid elusate lammaste ja lehmadega ning loomade võikaid söömaaegu tuli rahvas vaatama lähedalt ja kaugelt. Lohede toidulauale sattusid kõik need lambad, kes andsid vähe villa ja lehmad, kel piimaand kasinaks jäi, kuid lohed õgisid meelsasti teisigi lojuseid, keda neile vaid ette anti – nad olid kõigesööjad. Võõraste maade saadikud, kes seda kummalist elukorraldust oma silmadega olid näinud, lahkusid Romuluse kuningriigist kiirustades, levitades kõikjal kuuldusi võitmatu armeega lohedeallutajast Romulus Raudsest. Eranditult kõik naaberkuningriikide valitsejad pugesid seejärel kasvõi nahast välja, et vaid Romulusega häid suhteid hoida ja teda mitte endast välja viia, sest oma vihas oli kuningas tõeline deemon.

Kuningriigi vanemad alamad aga teadsid rääkida, et nooruses oli kuningas Romulus olnud hoopis teine inimene: rõõmsameelne, hooliv, kaastundlik ja isegi pisut häbelik. Sääraseks südametuks ja külmavereliseks üksiklaseks oli ta muutunud alles pärast oma palavalt armastatud naise, kuninganna Annetti, surma. Koos Annettiga kaotas ta ka oma igatsetud troonipärija, keda õnnetu kuninganna ei suutnudki siia ilma aidata.

Romulus ei tahtnud kuidagi leppida liiga vara siit ilmast lahkunud noore, imekauni abikaasa kaotusega. Elul Annettita maailmas puudus igasugune eesmärk. Hetkega olid põrmuks varisenud nende ühised unistused ning kaotusvalust ja kurvastusest meeletuna kutsus Romulus mõned päevad pärast kuninganna surma kokku oma ustavad rüütlid, sest oli nõuks võtnud Annetti iga hinna eest, hea või kurjaga, teisest ilmast tagasi tuua. Ta oli sügavalt veendunud, et see tõesti võimalik on. Vaevatasuks kuninganna päästmise eest lubas ta kogu oma määratu varanduse. Kuninga rüütlid keeldusid kullast ja hõbedast, sest olid armastatud valitseja eest tasu ootamatagi kõigeks valmis. Koos Romulusega olid nad läbi teinud palju raskeid ja veriseid lahinguid ning alati võitles kuningas nende kõrval, selle asemel, et eemalt, kõrgendikult, lahingu kulgu jälgida, nagu enamik tolle ajastu valitsejaid teha armastas. Sellise kuninga eest olid ustavad rüütlid valmis kõhklematult elu andma.

Võitlus pimeduse vägedega oli külmavereline ja ebavõrdne. Ühel pool surematus ja üleloomulikud jõud, teisel pool aga üliinimlik vaprus, relvavendlus ja uskumatu ennastsalgavus. Pimeduseriigi sõjaväe eesotsas seisis allilma tuntuim väepealik Abaddon Hävitaja, kes vihkas surelikke juba ainuüksi seetõttu, et nemad olid surelikud ega kuulunud surematutega samasse rassi. Selles enneolematult meeleheitlikus võitluses kaotas Romulus suurema osa oma parimatest rüütlitest ja oli sunnitud lõpuks raske südamega taanduma. Muidugi teadis ta väga hästi, et ka kõik järelejäänud rüütlid läheksid tema nimel kõhklematult surma. Ometi mõistis ta lõpuks kogenud strateegina lahingutegevuse arenedes kogu julge ettevõtte mõttetust. Paraku olid pimeduse väed surematud, mida kahjuks polnud aga tema vaprad rüütlid. Surematuteks lauldi selles enneolematus lahingus osalenud rüütlid trubaduuride poolt alles pärast lahingut.

Oleks Romulus mingil imekombel selle, läbi aegade raskeima, lahingu siiski võitnud, ei teataks ehk tänini sõna „surm“ tähendustki. See aga oleks ju ka omamoodi kole. Kujutlege vaid hetkeks maailma, kuhu vaid sünnitakse, ent kust iial ei lahkuta! Väga kitsaks muutuks lõpuks elu Maal!

Kuigi pimeduse väed olid selle lahingu suuresti just tänu oma surematusele võitnud, oli kangekaelne Romulus neidki viimase piirini ära kurnanud. Olgugi surematud, polnud nad vigastamatud ja nii said pimeduse väed selles lahingus tublisti nahutada. Teine taoline rünnak veel ning nad oleksid kindlasti taandunud. Seda aga Romulus ei teadnud, muidu oleks ta oma võitluse ehk edukalt lõpulegi viinud.

Mõni aeg pärast seda uskumatut lahingut tõkestati sissepääs allilma tohutute raudväravatega. On see ju mõistagi vale, kui lihtsurelikud hauatagusesse maailma sõjaga tungivad ja sealsete asukate igavest rahu häirivad. Varem raudsed väravad puudusid, sest kahe ilma vahelisi piire järgiti ning kehtis püha, raudne kokkulepe, millest üle ei astutud. Romulus Raudne oli aga neid reegleid rikkunud.

Pärast seda viimast lahingut sulgus murest murtud Romulus oma kambrisse, kuhu ta jäi kolmeteistkümneks päevaks ja ööks. Kuningas ei söönud midagi, rüüpas vahel vaid kibedaimat lossiveini, et unustada kõik. Romulus Raudne oli sügavas leinas… Kui ta lõpuks neljateistkümnendal päeval kambrist väljus, oli teda esiti raske äragi tunda. Kogu kuninga olemus oli võõras. Romuluse varem ronkmustad juuksed olid nende päevade jooksul muutunud enneaegselt halliks ning tema tormisiniste silmade elav ja sõbralik pilk oli tuhm ning kalk. Ta einestas küll veel mõnikord koos rüütlitega suures saalis ja veetis vahetevahel nendega aega lossihoovis mõõgavõitlust harjutades, ent enamasti eelistas ta olla üksi. Mustast leinariietusest ta enam ei loobunud.

Esimese korraldusena andis Romulus range käsu kehtestada kuningriigis uus seadus, mille rikkujaid pidi tabama karm karistus. Sellest päevast alates olid keelatud igasugused lõbustused, pidustused ja avalik naer. Kogu Romaanumi rahvas pidi oma kuninga eeskujul riietuma musta, sõltumata east, soost või seisusest. Ennekuulmatu seadus viis rahva ärevusse, sest keelust üleastujaid ootas vaid üks karistus – surm. Õnnetud lõbutsemast, pidutsemast või naermast tabatud „kurjategijad” heideti halastamatult lohedele söödaks. Peagi ei julgenud rahvas enam isegi mitte naeratada.

Need saatuslikud sündmused toimusid ei rohkem ega vähem kui kolmteistkümmend aastat tagasi. Nüüdseks oli olukord kuningriigis pehmelt väljendudes nukker ja endisest rõõmuküllasest rahvast järele jäänud vaid mälestus. Kuigi vägev kuningriik oli endiselt jõukal järjel, kammitsesid kõiki mõistetamatult julmad seadused. Kuningriik oli looritatud musta, keelatud olid kõik üritused ja rahvakogunemised, mis võisid vähimalgi määral lõbusust või naeru esile kutsuda. Muusikat võis, tõsi küll, mängida, kuid ainult kurvameelset. Kusagil ei toimunud iial ühtegi lõbusat etendust ega lauldud rõõmsat lauluviisi. Ükskõik, kas ühendasid oma elud noored armunud või mängisid mänge lapsed, kõik toimus vaoshoitult, et mitte kutsuda esile kuninga raevu.

Laste seas olid nüüd levinud mängudeks vaid kõikmõeldavad sõjamängud, matused ja hukkamised. Ideid selleks ammutasid lapsed ju otse igapäevaelust, mis neid ümbritses. Kuningas leinas ikka veel ja temaga koos pidi seda tegema ka tema õnnetu rahvas. Ega väiksemad lapsed õigupoolest teadnudki, mis asi see naer üldse on, kuna nad polnud seda ju ealeski kuulnud. Suuremad lapsed aga, kuuletudes vanemate rangetele korraldustele, jätsid selle tegevuse kui suure karistuse väärilise pahateo. Tihti arutati rahva seas vaikselt ja suletud uste taga, et mis on küll saanud nende õiglasest ja austusväärsest kuningast Romulus Raudsest. Kolmeteistkümne aasta möödudes oli tema varasemalt soe süda muutunud külmaks kui tükk jääd. Tema hing oli kalestunud ning inimlikkusest polnud järele jäänud jälgegi. Ta oli tõre ja napisõnaline ning ei seltsinud enam kellegagi. Valitseja käis küll tihti jahil, kuid saakloomadeks olid need õnnetud, kel oli olnud jultumust kuninga seadust rikkuda. Neid jälitades ja küttides tahtis Romulus seaduserikkujaile isiklikult näidata, et tema seadusi ei rikuta ja valitseja üle ei naerda. Nimelt teotati Romuluse arvates lõbustuste ja naeruga tema palavalt armastatud Annetti püha mälestust. Sellest, et Romuluse kuningriigis karmi seaduse välja kuulutamise algusaastatel lõbusatest inimestest paraku mitte puudust polnud, andsid tunnistust kõikjal lossi ümbruses valendavad inimluud, mis lohedest sinna vedelema olid jäänud. Kogu linnamägi oli nendega kaetud.

Eks julmade seaduste väljakuulutamise algusaastail oli „seaduserikkujaid” ikka rohkesti, sest paljud ju ei suutnud arusaamatut seadust päevapealt tõsiselt võtta. Kuid aja möödudes mõisteti, et Romulus Raudne ei naljata ja suure valuga hinges alistusid inimesed lõpuks kuninga tahtele. Romuluse murele tunti kaasagi, sest kõigele vaatamata armastas rahvas oma õnnetut valitsejat endiselt. Oli ta ju nende kaitsja vaenlase eest ning toitja nälja ja ikalduse ajal, mida aeg-ajalt ette tuli.

Ühel päeval saabus aga ootamatult Kuningalinna rändveiderdajate trupp, mis oma vahvate ja lõbusate etendustega oli tuntud rohketes kuningriikides üle terve ilma. Nad ei osanud aga hingestki aimata, et olid sattunud kuningriiki, kus kõik nende kõrgelt hinnatud, suurepärased etteasted toovad enesega kaasa hukkamise. Iial ei või teada, millised seadused võivad võõrastes kuningriikides sulle surma kaasa tuua! Eks veiderdajad olnud mitmel pool kuulnud igasuguseid jutte Romulus Raudsest. Räägiti tema kummalistest seadustest ja veidrast elukorraldusest Romaanumi kuningriigis, kuid nad võtsid seda kõike vaid kadedate poolt levitatava tobeda kuulujutuna, mida terve mõistusega inimene ei saanud ometi tõsiselt võtta.

Pahaaimamatult ja lõbusalt naeru lõkerdades olid nad oma vooriga teel kuningalossi suunas. Seal kavatsesid nad lossiväljakul ühe lõbusa etenduse anda ja loomulikult ka kena varanduse tasku pista, sest Romaanum näis vägagi heal järjel olevat.

Kohalik rahvas jäi seda lõbusat seltskonda tulemas nähes hirmunult seisma: “Kas need inimesed on hullud? Mida nad ometi teevad? Kas elu neile tõesti armas pole?” Samas ei julgenud keegi ka sekkuda, kuna kardeti, et hoiatajaid ja manitsejaid peetakse kurjategijate kaasosalisteks.

Lõpuks võttis üks heasüdamlik veinikaupmees siiski selle riski, et astus voorile tee peale ette. Väga veenvalt selgitas ta veiderdajatele olukorda, millesse nad olid sattunud ning hoiatas ähvardava ohu eest. Taolist veidrat juttu kuuldes sattusid lõbusad veiderdajad pisut segadusse, ega tahtnud esialgu veinikaupmehe sõnu tõe pähe võtta, kuna oli ju nende üle ennegi õelat nalja heidetud. Kui kaupmees aga oma sõnade kinnituseks taamal asuvale linnamäele osutas, kus kõrgus Romuluse loss, sammusid ringi hirmuäratavad lohed ja kõikjal valendasid vaid inimluud, mõistsid nad, et asi on selles Kuningalinnas naljast küll väga kaugel. Kohemaid otsustasid nad sellest kurjusekantsist lahkuda ning sinna mitte iial enam oma jalga tõsta, ent juba oli hilja.

Romulusele oldi jultunud kurjategijatest teatatud ning meeletus raevus andis ta oma tublidele rüütlitele korralduse kõik algavaks ajujahiks korda seada. Nüüd kappaski linnamäelt alla raudturvistes hobustel rüütlisalk, kõige ees musta keebi lehvides ja altkulmu hävitava pilguga järjekordseid „roimareid“ otsiv surmvihane Romulus Raudne. Hirmunud veiderdajad jõudsid heasüdamliku veinikaupmehe poolt näidatud otseteed pidi oma vooriga vaevu linnast välja, metsa äärde, kus otsustasid varjuda ja hargneda ning hiljem, kui oht on juba möödas, kiiremas korras lahkuda. Ent õnnetuseks oli Romulusel kaasas suur salk rüütleid ja jäljeajajaid, kes tundsid viimsetki metsarada. Ei aidanud jälgede segamine, kõrvalepõiked ega peidupaigad – peagi olid kõik veiderdajad kinni püütud, käsist-jalust seotud ning ootasid maas lamades oma viimset tunnikest. Jooksus oli veel vaid üks kääbuspajats, kuulus naerusuu Fanfini, keda Romulus ise jälitas.

Romulusel oli küll tuline ratsu, ent surmahirmus põgeneval, lühikeste ja kõverate jalgadega mehikesel olid justkui tiivad. Padrik muutus aina tihedamaks ja ootamatult oli kogu metsa katnud paks udu. Hobusel edasi liikumine muutus iga hetkega aina võimatumaks. Raevunud kuningas kannustas hobust takka, ent kurnatud loom takerdus võssa ja komistas puujuurtel. Kartes, et tagaaetav tal käest lipsab, haaras Romulus kiiresti puusalt ammu ning saatis huupi noole võssa silganud pajatsile järele. Ent seda tehes kaotas ta hetkeks tasakaalu ja prantsatas sadulast kõvasti vastu maad. Maruvihaselt ajas ta end kohe püsti ja oli valmis säärase alanduse eest ka paljaste kätega pajatsil südame rinnust rebima. Ta polnud eales, ka kõige karmimates lahingutes mitte, sadulast kukkunud. Milline häbi, kui sellest kuuldaks! Kõikvõimas kuningas Romulus Raudne, keda kardab kogu ilm, langes pajatsi ees põrmu!

Korraga tundus, justkui sumbuksid kõik metsa hääled. Oli kuulda vaid läbi õhu vihisevat ammunoolt, mis läbi okste endale teed rajavale pajatsile selga raksatas. Võsast kostis karjatus. Kuningas muigas rahulolevalt ja tõmbas ratsut valjaist, et see läbipääsetavamale rajale juhtida. Hobust käe kõrval võsa suunas talutades, kuhu pajats oli kadunud, tahtis ta kindlalt veenduda, et oli oma surmavaenlast ikka kindlalt tabanud. Oksi vihaselt kõrvale lükates nägi ta hingevaakuvat pajatsit, ammunool seljas, puult tuge otsimas. Romulus vaatas seda surmaga heitlevat haledat mehikest, kuid kaastunde asemel mühatas vaid ükskõikselt. Veel paar kähisevat hingetõmmet ning kääbus jäi liikumatuks. Kergendusohkega pöördus Romulus juba minekule, kui äkitselt hakkas tema selja tagant kostma kummalisi hääli, mis pajatsi haleda surmaga küll kohe kuidagi kokku ei sobinud. See oli puruneva luu ragin ja inimnaha rebenemise rudin. Ühtäkki laskus metsa kohale kummaline pimedus. Tundus, nagu oleks üks hiigelsuur nahkhiir oma tumedad, narmendavad tiivad välja sirutanud ja nendega kogu päikeselise taevalaotuse katnud.

Taevasse kerkis aeglaselt veripunaselt hõõguv kuu, mis kattis kogu vaatevälja õõvastavalt punase valgusega. Pilgu selja taha heitnud, kangestus kuningas soolasambaks. Neid kummalisi hääli tekitas ju tema poolt äsja tapetud pajats. Inimnahk oli tema kehalt rebenenud, kuid pajats ise üha kasvas ja paisus. Tema kirju narrikostüüm aina venis ja andis järele, kuni ühel hetkel kärises see hoopis ribadeks. Kondiragin jätkus. Olend tõstis aeglaselt pea… kuid see ei olnud enam pajats. Tema asemel kõrgus hiiglaslik, õudusttekitav, seninägematu koletis, kes vahtis kuningat ülevalt alla pilgul, mida on raske õigete sõnadega kirjeldada.

Koletise keha kattis paks hõbesoomus. Tema käed ja jalad olid jämedamad kui saja-aastase tamme tüved. Tema kongus varvastel ja kõveratel sõrmedel olid tohutud küünised. Põlvedest, küünarnukkidest ning õlgadest turritasid välja vahedad ogad. Eluka peas helkisid pimestavad, kuldsed, keerdus sarved ning suus välkusid hirmuäratavad kihvad, mida ta nüüd Romulusele ähvardavalt möirates paljastas. Oma tohutu kasvuga ulatus ta kaugelt üle puude latvade. Tema sõõrmeist pahvis tuld ja väävliauru ning eluka metsikusse pilku näis olevat koondunud meretäis kurjust. See õudustäratav ning kogu keha ja tahet halvav pilk naelutas Romuluse marmorkujuna paigale. Ta polnud nüüd enam võimeline isegi mõtlema, veel vähem põgenema. Eluka tohutust kõrist öötaevasse saadetud metsik raevuröögatus surus isegi Romuluse ratsu liikumisvõimetuna põlvili, monstrumi kõikvõimas tapjapilk justkui imes kehast kogu jõu.

Kõik see toimus väga aeglaselt ja samaaegselt ülikiiresti, mõjudes justkui painajaliku unenäona, millest oli võimatu ärgata. Romulus suutis koletist vaid ammulisui juhmilt jõllitada. Ta polnud seiklusrikkast elust hoolimata varem millegi sellisega kokku puutunud, kuigi oli ta ju ometi nii mõndagi näinud. See kogemus siin aga kippus tal viimaseks jäämagi, sest elukas astus maapinna vappudes ähvardavalt tema suunas. Romulus aimas, et tema surmatunnike oli nüüd kätte jõudnud.

Peletis sirutas juba oma tohutu kämbla, et kuningat haarata, kui ootamatult kappasid tihnikust välja vahutavatel hobustel Romuluse ustavad rüütlid, kes jalamaid mingit käsku või korraldust ootamata kõhklematult koletist ründama asusid. Nad jõudsid veel viimasel hetkel Romulusele appi ja ehkki jõud olid taas ebavõrdsed, ei kõhelnud keegi rüütlitest kuninga eest välja astumast. Õnneks suutsidki nad elukat sedavõrd edukalt häirida, et too hetkeks Romuluselt tapjapilgu kõrvale pidi pöörama ning hoopis tülitajatele pühenduma. Algas meeletu veresaun, kuid mitte ükski rüütel ei langenud võitluseta. Keset kõige kibedamat heitlust hõigati Romulusele: „Teie majesteet, põgenege ometi! Päästke end! Mida te veel ootate?! Me ei suuda seda monstrumit enam kauem kinni pidada, ta on liiga tugev!“

Romulus vabanes selle hüüde peale nähtamatuist kammitsaist ja kannustas kohe ka oma ratsut. Ülepeakaela kappas ta padrikusse, et saaks vaid eemale sellest kohutavast paigast. Veel kaua kuulis ta selja taga üha kaugenevat, meeleheitlikku võitluskära, koletise verdtarretavaid raevumöirgeid ning ustavate rüütlite surmakarjeid. Romulus aga ajas aina hobust takka, et metsast minema saada. Ustavate rüütlite heaks poleks ta enam niikuinii midagi ära teha suutnud. Selline argpükslik põgenemine polnud talle omane, kuid midagi sellist polnud ta ka kunagi varem kogenud. Ta tundis oma karmis südames säärast surmahirmu, mida oli raske sõnadesse panna.

Lõpuks jõudis ta tasaselt vuliseva allikani. Nõrkenult vajus ta otse sadulast rohule ning alles nüüd jõudis valitsejale, pikali maas vabisedes, pärale võõras mõte: vaid mõni hetk tagasi oleks teda laiaks litsutud kui üht tüütut putukat. Hirmust ja õudusest tardununa poleks ta olnud suuteline isegi iitsatama, kui poleks sekkunud tema vaprad rüütlid. Kuid laiaks litsuda teda – Romulus Raudset?! Teadmine, et ka see võimalik on, ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda. Oli ju ta ise harjunud kogu aeg “laiakslitsuja” rollis olema. Siiani oli ta pidanud end ainsaks ja ülimaks kohtumõistjaks, ent nüüd selgus, et leidub veel teisigi, temast suuremaid jõude. Romulus jõudis järeldusele, et tegemist saab olla vaid kohutava painajaga, mis muutub olematuks kohe, kui ta end kindluse mõttes näpistanud on.

Romulus tahtis juba oma mõtte teoks teha, kui äkki astus põõsastest välja üks eideke, kes oli savist amforaga allikale tulnud. Imestunult asetas ta oma veenõu maha ja jäi kõverale kepile toetudes umbusklikul pilgul tunnistama räämas, rebitud riiete ja sassis juustega kuningat. Krooni oli too koletise eest põgenedes kaotanud.

„Kes siis sina veel oled, jumalime?“ päris eideke, vaadates meest kummalisel, võõristaval pilgul.

„Olen sinu kuningas – Romulus, kas sa mind siis sugugi ei tunne?“ oli kuningas hämmeldunud.

„Kas tõesti toosama julm ja verejanuline Romulus Raudne isiklikult?“ imestas kummaliselt aukartmatu ja otsekohese väljaütlemisega eideke.

„Toosama,“ vastas Romulus hetkeks järele mõeldes ja väsinult ohates.

„Noh, jutud sinu vägitükkidest käivad sinu ees ja sinu järel,“ sõnas eideke, “ja lihtsal inimesel on juba väga raske tõde kuulujutust eristada. Sa võid ju rahvast karistada ja hävitada palju iganes, kuid ära looda, et selle arutu tegevusega nende suu sulged või olnu olematuks muudad. Sinu hirmuteod talletatakse inimeste mälus ja antakse edasi järeltulevatele põlvedele. Kuid mõistan, miks seisad sa täna siin, hirmunult ja räsitud ilmel. Said siis sellega lõpuks ikkagi hakkama? Aga eks see olnudki vaid aja küsimus, millal sa selle koletu teo lõpuks tehtud saad.”

”Mis oli aja küsimus? Mis teo? Selgita, palun!” puterdas hämmeldunud Romulus.

“Oled ju sina see mees, kes teisest ilmast meie maailma tema majesteet Isand Kurjuse enese kohale meelitas. Just sina, Teie Kõrgeausus, olid täna tema ristiisaks ja õnnistajaks. Paneb lausa imestama, et ta sind kohapeal maha ei löönud. Hmm, mis teda küll seejuures takistas? Näib, et oled tõesti õnnega sina peal.“

Eideke naeratas kuidagi eriti kummaliselt. Sinna olid Romulusele arusaamatul moel kokku segatud nii pilge, etteheide kui ka haletsus.

„Mida kõik see üldse peaks tähendama?“ oli kuningas suurimas segaduses.

„Aga eks ta seda tähendagi, mis ma äsja ütlesin!“ sõnas eideke juba õige kurjalt, „üks tont on mööda sinu õnnetut kuningriiki sammumas ja see on sinu poolt vabadusse päästetud kurjusetont. Aga sina võid teda kutsuda nii, kuidas sulle rohkem meeldib, ta on ju sulle nüüd rohkem nagu poja eest. Sinusse aastatega kogunenud ja juurdunud kurjus, kibestumine ja vihkamine olid kosunud sedavõrd võimsaks, et just nimelt täna sai Isand Kurjus lõpuks omale ka ihaldatud keha, mida tal seni veel polnud. Selle sai ta tänu sinule, sa maailma kõige kurjem inimene! Oled oma elu jooksul hukutanud nõnda palju süüta inimesi, et see kurjus ja vihkamine ei saanud lihtsalt enam sinusse kauemaks jääda. Oma viimase ohvri tõid sa täna rõõmsameelse pajatsi mõrvaga, kui sinust paiskuv ebainimlik viha ja allilma needuseleegid sepistasid kahepeale kokku Isand Kurjuse. Nüüd ei pea ta enam sinust ja sinu tahtest sõltuma. Ta saab isegi üsna hästi hakkama. On tal ju selleks piisavalt jõudu, et karmis maailmas kõigest võitjana välja tulla. Nägid ju oma silmaga, et ta on peaaegu hävimatu, sest pole ju sellist relvagi, mis selle eluka maha võtaks. Selle meeletuse saad peatada vaid sina, meie kuningas, kes sa selle oma neetud teisiku teispoolsusest oled ellu kutsunud, sest vaid sina tead tema surmavalt haavatavat kohta.“

„Mina?!“ oli kuningas tõsiselt üllatunud, „ei tea, kuidas peaksin mina seda teadma? No mitte midagi ei saanud ma sinu jutust aru. Mismoodi sai see monstrum pajatsi kehasse mahtuda? See ei ole ju lihtsalt võimalik. Pajats oli kääbus, aga monstrum…“

Kuid eideke oli armutu. Õelalt irvitades sõnas ta: “Küll Sa oled ikka rumal, meie auväärt kuningas. Tea siis, just nimelt sinu pime viha, inimeste rõõmudest ilma jätmine, elude hävitamine ja kindel soov kõiki kannatamas näha olid sedavõrd võimsad tunded, mis muutsidki Isand Kurjuse sama tugevaks olendiks, nagu ta oli ka sinu kurjusest läbiimbunud südames. See silmamoondus pajatsiga oli lihtsalt üks pisike etendus sinu auks, kuri kuningas. Trikk, et saaksid end temaga võrrelda, kes oled sina ja kes on tema.”

“Kuidas ma temast jagu peaksin saama, hea eideke? Palun, anna mulle nõu! Sellist koletist pole minu silm seni veel näinud,” anus Romulus.

Eideke aga ei tundnud mingit halatust: „See on juba sinu mure, kulla kuningas. Kui tahad, võid ju temalt eneselt küsida, kui sa muidugi ei pelga. Aga seda ma sulle ütlen, et kui sa veel kaua kavatsed siin itkeda ja ennast haletseda, teeb see elajas kogu kuningriigi maatasa. Eks vaata ise, mida ta seal korraldab.”

Kiirelt eidekese osutatud suunas vaadates nägi Romulus seal taevasse tõusmas tohutut suitsusammast, mis ähvardas isegi veripunase kuu enesesse mässida. Metsik tulekuma tantsis rõõmsalt puude latvades, kõikjal, kuhu silm vaid ulatus. Kogu see vaatepilt muutis kuningas Romuluse abituks. Ta vajas hädasti tarka nõuannet, ent pilgu tagasi allika poole pööranud, avastas ta, et eideke oli kadunud. Enam midagi mõtlemata kargas kuningas ratsu selga ja kihutas sinnapoole, kust oli tõusmas tohutu suitsusammas.

Mõne aja möödudes jõudis ta kohani, kus elukas oli teda rünnanud. See, mida ta nägi, oli enam kui võigas. Tihedast padrikust oli saanud avar, lehtritega täidetud lagendik, sest puud olid tükkis juurtega maast välja kistud ja laiali loobitud. Kõikjal, kuhu tema silm vaid küündis, oli näha purunenud relvi, ribadeks kistud turviseid ja veriseid inimkehade tükke. Siin oli käinud tõeline võitlus elu ja surma peale. Kurvalt langetas vana kuningas pea oma hukkunud rüütlite mälestuseks, tänu kelle ennastsalgavusele ta napilt eluga oli pääsenud. Kas ka tema oleks selleks suuteline – andma oma elu kellegi eest või mingi ülla eesmärgi nimel? Korraga ta mõistis, et nüüd oligi saabunud see hetk, kus ta pidi enesele ja oma alamatele tõestama, kui palju ta tegelikult rahvast hoolib ja kas ta üldse väärib seda, et olla neile kuningaks. Tema enese käe läbi niigi palju kannatanud rahva oli ta täna seadnud uue koleduse ette, mille allikaks oli taas tema ise. Romulus teadis, et oli inimesi alt vedanud, ent tundis samas, et on kohustatud neid selle eluka küüsist päästma, ja kui vaja, seda tehes ka oma elu andma. Sellele korralagedusele tema kuningriigis tuli teha lõpp. Kuidas seda aga teha, Romulus ei teadnud. Äkitselt oli surmahirm koletise ees täielikult kadunud. Ta tuli hävitada mistahes hinnaga.

Sedasi, endamisi arutledes ja plaane tehes, oli kuningas jõudnud eeslinna lähistele ning nähtu sundis ta südant kurku tõusma, sest kõik, mis oli siin toimunud… sellega oli võimatu leppida. Silmad küll nägid, kuid meelemõistus tõrkus uskumast. Kuningalinna lihtsalt polnud enam. Jube vaatepilt kraapis südant teravate kassiküüntega. Veel mõned tunnid varem oli linnas kihanud elu, kuid nüüdseks oli see koht muutunud elutuks kalmistuks, suitsevaks rusuhunnikuks. Lammutatud tänavatel ja majade ahervaremetes lebasid põlenud ning tundmatuseni moonutatud, lömastatud laibad. Ainsad elusolendid olid siin vaid peremehi paaniliselt niutsudes tagaotsivad, tahmased koerad. Elu linnas oli täielikult seiskunud.

Kurvalt tõstis kuningas silmad, et heita viimane pilk oma lossile, kuid oma suurimaks imestuseks nägi ta, et see polnudki veel vallutatud. Palee kaunid kontuurid värelesid kauguses tulekumas ja suitsukeeristes. Üle hävitatud Kuningalinna heitis endiselt valgust tohutu, veripunane Kuu.

Samas oli juba kaugelt näha tuttavat, hõbedaselt helklevat monstrumi siluetti pimeduses vihaselt kindlust ründamas. Nüüd kostis temani katkendlikult ka võitluskära. Romuluse kindlus-loss oli oma ala asjatundjate poolt valmistatud tõeline meistriteos. Selle majesteetlikud müürid olid laotud hiigelrahnudest, mis omavahel iidsete ehitusmeistrite poolt valmistatud salaseguga kokku liidetud, mistõttu vägevate kivide imepeeneid ühenduskohti sugugi näha polnud. Loss ise paiknes ligipääsmatul kõrgustikul, mis võimaldas suurepäraselt vastu hakata mistahes sõjalisele jõule, sest välja nägi ta kui üks võimas, teravatipuline kalju. Loss pidas edukalt vastu isegi sellise metsiku, metalse monstrumi raevukale rünnakule. Kui vihane see koletis ka oli, kasu sellest eriti polnud. Romuluse kindlusest tal niisama lihtsalt, ilma võitluseta, nüüd läbi jalutada ei lubatud. Kindluse vallidelt osutati visa ning meeleheitlikku vastupanu. Külg külje kõrval võitlesid seal Romuluse vaprad rüütlid ning eluga pääsenud ja kindlusesse kogunenud tublid linnakodanikud. Õhust ründasid koletist kettidest valla päästetud, raevukalt tuldpurskavad lohed, kes torkasid teda järjekordsel möödalennul üksteise võidu oma teravate sarvedega. Tema vapper rahvas polnud alistunud. Veel mitte.

„Mu vaene, paljukannatanud rahvas,“ ohkas Romulus kurvalt, „kui nad vaid hingestki oskaksid aimata, et võitlevad praegu mu oma kurjusega.”

Oli juba viimane aeg tegutseda. Kuid millest siis ikkagi alustada? See oli vastuseta küsimus. Nuta või naera, kuid kuninga pea oli täiesti tühi. Ent siis, ühtäkki, Romulusel koitis. Kurjust toidab ju hirm ja õud, sellest saab ta hiigeljõu ja vajaliku energia. Kuid miskipärast on ta jäänud toppama siia, minu kindluse juurde. Vaevalt suudaks kindlus üksi seda elukat kinni pidada. Suurimaks takistuseks on siiski inimesed, kes küll kardavad, kuid ometi on neil julgust endid mitmeid kordi ületavale jõule vastu hakata, see aga omakorda nõrgestab vägevat monstrumit, kes enamjaolt inimhirmust toitub ja seeläbi üha nõrgemaks jääb. Oleks vaja vaid pisikest sädet eluka hävitamiseks ja suurimaks relvaks tema vastu saab ja peab olema… naer! Kuid see ei tohiks olla lihtsalt naer, see peab tulema otse südamest, kuhu Romulus pikka aega kurjust ja viha oli varunud.

„Just nimelt, NAER!“ hüüatas Romulus särama lüües. Selle hüüatuse peale katkestati hetkeks isegi võitlus ning vallilt alla vaadates tundsid vaprad kindlusekaitsjad ära oma kuninga. Kostis hüüdeid: „Meie kuningas on elus! Romulus pole meid hüljanud, ta on meiega, hip-hip, hurraa!“

Romulus karjus nii, kuis jaksas: „Mu ustavad alamad! Palun kuulake mind! Seda elukat on võimalik väga lihtsalt võita! Et temast jagu saada, piisab vaid naerust! Olen selles veendunud! Mõistan, et olen kõik need aastad teiega ülekohtuselt käitunud, kuid tõotan teile, et nüüdsest muutub kõik, kui oleme selle jubeduse ühiste jõududega hävitanud! Praegusest hetkest alates, nüüd ja igavesti, tühistan ma kõik viimase kolmeteistkümne aasta jooksul minu poolt välja kuulutatud seadused! Mu armas rahvas, naerge nii, kuis suudate! Hävitame selle hävimatuna näiva monstrumi ainsa relvaga, mille vastu ta tõeliselt võimetu on!“

Kuid kindlusevallilt vastati vaikusega, sest inimesed lihtsalt ei teadnud ega mäletanudki enam, kuidas õieti naerdakse. Enamik oli selle juba ammu ära unustanud, nagu ka vastavasisulised seadused olid nõudnud. Ja kuidas Romulus ka ise ei püüdnud, ei tahtnud see tal eneselgi õnnestuda, liiga palju aega oli sellest möödunud, kui ta veel naerda suutis.

„Mu ustavad alamad, meenutage midagi ilusat! Sündmust, mis kindlasti on kunagi kaunistanud teie elu!“ hüüdis ta veelkord, et ergutada ja julgustada segaduses olevaid inimesi, pingutades ka ise meeleheitlikult oma ajunatukest, meenutamaks midagigi ilusat oma mustast ja pimedast, meeleheitest räsitud elust.

Ikka ja jälle kerkisid tema silme ette võikad pildid tema poolt rahvale põhjustatud kannatustest. Ühtäkki lõpetas koletis aga lossi ründamise ning pöördus nüüd Romuluse – oma looja vastu. Kartmatult möirgas kuningas kui lõvi: „Valmistu surema, sa neetud elajas, sinu lõpp ei ole enam mägede taga!“

Just sel hetkel, kui talle juba miski nagu läbi paksu udu meenuma hakkas, aga kuidagi õnnestuda ei tahtnud, virutas koletis oma võimsa terasküünistes kämblaga Romuluse ratsule meeletu obaduse, millest vaene loom tükkideks pudenes. Romulus kukkus matsatades vastu maad ning jäi oimetuna lamama. Koletis aga pöördus tagasi oma poolelijäänud tegevuse juurde. Rahvas vallil oli juba viimse piirini kurnatud, ent osutas siiski veel võimsale kurjuse kehastusele visa vastupanu. Seda elukat ei võtnud aga ei tuli ega raud – ta ise oligi tuli ja raud. Monstrum tagus müüre oma tohutute rusikatega justkui saja taraaniga. Tugevad hoobid tabasid kindlust õõvastavas rütmis juba pikemat aega. Eks lõpuks pidid müürid loomulikult sellele survele tasapisi järele andma, sest miski siin ilmas pole purunematu. Justkui kevadised jääpangad lõhenesid need nüüd raksudes – võimsa, vallutamatu kindluse lõpp ei olnud enam kaugel. Juba kukkusid esimesed rahnud, kuid vallil valitses endiselt vaikus. Kõik lohed olid hukkunud ning nüüd loodeti vaid imele ja Kõigevägevama armule…