Читать книгу Elitaarne mees Harry Männil - Olev Remsu - Страница 5

Ei mäletagi, kellel Eesti Telefilmist tuli aastal 1995 pähe mõte võtta käsile film Lõuna-Ameerika eestlastest. See teema oli puudutamata, kõigist teistest väliseestlastest oli juba juttu tehtud. Mäletame, et sovetiperioodil olid Läände rännanud rahvuskaaslased sootuks tabu, kõige põlglikumalt suhtuti aga neisse, kes lahkusid 1944. aastal. Igatahes olin ja olen tänagi väga tänulik, et stsenaristikohustused langesid mulle. Istusin ma siis öiti, mil maailma teises otsas kestis valge päev, vana telemaja ühes toas ning pidasin pikki telefonikõnesid. Teisel pool säärased unistuspaigad nagu Rio de Janeiro, Buenos Aires, Montevideo ja mis need kõik olid. Juba telefoninumbrite hankimine oli olnud tükk tööd, inimeste kättesaamine samuti, sest mobiiltelefone oli noil kaugetel aegadel ainult üsna näputäis, internet aga päris lapseohtu.

Kuulsin vapustavaid asju – suur osa Brasiilia eestlasi suri maohammustuse tõttu ja alkoholismi. Surmaga ei lepiks, aga mao ja viinaga oleksin lahkelt nõus, peaasi, et Rio de Janeirosse saaks! Buenos Airese eestlanna kõneles puhast võro kiilt! Nendel seal ümberringi aina võrokesed, ei nemad ütle lahti armsast emakeelest. Üks Uruguay naine palus minult abi. Nooruses, eestlaste gaidilaagris Argentina pampas, kohtas ta kolme tüdrukut Paraguayst, nad said sõbratarideks, pärast pidasid kirjavahetust, nüüd on paraguailannad kadunud nagu maa alla, ega mina neist midagi tea? Mis aastal see gaidilaager oli? Kuulsin, et 1949. Siis, kui meil rahvast Siberisse küüditati, peeti Uruguays eestlaste gaidilaagrit. Väga huvitav fakt, ent kahjuks ei saa aidata, olin sunnitud vastama infopalvele.

Vaat, sellest tuleb film, mis on alles film!

Stsenaarium edenes.

“Kas sa Harry Männiliga oled juba rääkinud?” küsis minult ühel päeval meie produtsent.

Ei, tema olin ma jätnud viimaseks, maiuspalaks. Mäletan ka, kust tuli Männili telefoninumber mu märkmikusse. Selle olin ma hankinud endise EKP Keskkomitee esimese sekretäri, veel endisema NSV Liidu Venezuela suursaadiku Vaino Väljase kaudu. Numbrile lisaks veel õpetus, et ärgu ma jumala pärast Harryt miljonäriks nimetagu, see solvab inimest.

Solvab?

Meil oli see kõrgeks ja austavaks tiitliks, mis ajalehtedest ühtelugu seoses Männiliga läbi käis.

Jah, tõesti, sotsialism ja kapitalism on ikka täiesti erinevad süsteemid.

Keerutasin siis pikalt telefoniketast.

Sain kätte võluva häälega daami, Harry Männili abikaasa Maxula Mannili. (Männili teisepoole eesnime on kasutatud ka kujul Masula ja Mazula, mina olen jäänud Maxula juurde põhjusel, et daam kasutas x-iga varianti minuga kirjavahetuses ise, ka on see tema meiliaadressis. Edaspidi tulevates tsiteeringutes olen ma jätnud nimepildi seesuguseks nagu on kirjas tsiteeritavates tekstides. Ja veel õigekirjast. Harry ehk Harri Männili eesnimi on mõnikord i-, valdavalt küll y-lõpuline, ma olen jätnud nõnda nagu refereeritud-tsiteeritud allikas esineb.

Teatasin filmikavatsusest, vahetasime viisakuslauseid, lubasin järgmisel päeval sobivamal ajal uuesti helistada.

Ega midagi, raamatukokku mälu värskendama, pikaks vestluseks eeltööd tegema.

Õnneks oli meil tugev bibliograafiateenistus.

Rahvusraamatukogus korjasin Artiklite ja Retsensioonide Kroonika abil üles iga trükisõna, kus tolleks ajaks oli olnud Harry Männilist juttu.

Seda oli õige ohtralt, ent kuidagi hooti, kuidagi laineti. Tükk aega vaikust, siis kohe kuhjaga, jälle kõik lehed tihkelt täis. Vastavalt Harry Männili visiitidele Eestisse.

Olgu siin katkenditena esitatud vaid pisipudemed sellest hiigelmaterjalist.

Päevalehes 17. märtsil 1990 teatab Eve Osa, et pärast 47-aastast vaheaega jõudis 16. märtsil Moskvast Estonia rongiga koos abikaasaga kodumaale miljonär Harry Männil, saatjaks proua Mai Väljas.

Esimene peatuskoht oli Gustav Adolfi Gümnaasium, kus Männil õppis, seal joodi hommikukohvi, võõrustajaks oli kooli direktor Uno Siimann, kaaslasteks klassivennad Uno Ussisoo ja Feliks Tamm ning geoloogiadoktorist vend Ralf Männil.

Tere tulemast!

Edasi.

Jaak Talva intervjuu Harry Männiliga “Edukaks äriks on vaja tublit tööd, ligimesearmastust ja üksjagu õnne” (Õhtuleht, 20. märts 1990).

“Missugused oleksid Eesti ettevõtetega koostöö tegemise võimalused?“

“Igatahes loodan leida tegutsemisvaldkondi, mis oleksid kasulikud nii Eestile kui minu firmale. Ärisuhetes patriotismi ei eksisteeri – raha peab tegema raha.“

Heino Laulik, “On küllalt põhjust tagasi minna suure optimismiga”, Kodumaa, 11. aprill 1990, jällegi usutlus:

“Alustagem Venezuelast. [---] Kuidas te üldse sinna sattusite?“

“Kõigepealt märkigem, et enamik Eestist lahkunuid otsis endale ikkagi sellise koha, kus on suurem eestlaste kontsentratsioon. [---] Mina ei saanud saatuse tahtel valida ühtegi neist kohtadest. Mul oli kohutav tarvidus Euroopast lahkuda. [---] Rootsis oleksin ma päris hästi ära elanud. Lihtsalt minu iseloom ei lubanud elada maal, kus ma ei tundnud end teretulnud.“

“Teie muljed ja tähelepanekud Eestist?“

“Kuigi mul pole briljantseid ideid Eesti majanduse edendamiseks, võite ometi pidada mind Eesti huvide esindajaks Ladina-Ameerikas. [---] Kõige positiivsem mulje on intellektuaalne nivoo, mida ma siin kohtasin. Kõige kurvem üllatus on kohutav hoolimatus majade, tänavate eest hoolitsemisel.“

Enno Rüütel, “Rootsi majandusmudel ei sobi”, Päevaleht, 2. veebruar 1991:

“Ta ütles: “Isiklikult leian, et Eesti ees seisvad majandusprobleemid on palju lähedasemad Lõuna-Ameerika riikide ees seisvatele probleemidele. Rootsit võib pidada sotsialistlikuks riigiks. Sotsialismi tingimustes on tegemist riikliku monopolismiga. Monopolid ei ole kunagi töötanud rahva huvides. [---] Samas olen arvamusel, et Eesti oludesse ei sobi Rootsi üliarenenud maksusüsteem. [---] Seetõttu arvan veelkord, et rohkem oleks Eestil õppida Lõuna-Ameerikalt.““

Heino Laulik, “Kui õige õpiks Tšiililt?”, Kodumaa, 29. mai 1991:

“Seekordne kokkutulek Tallinnas oli Eesti Vabariigi peaministri rahvusvahelise majandusekspertide nõukogu liikmetele esimene aastakoosolek. [---] Eelmise vestluse ajal rääkisite te eelseisvast Tšiili-minekust. Sai see teoks?“

“Jah, Tšiilis sai ära käidud. Mul oli võimalus rääkida kõigi selle riigi liidritega, välja arvatud Pinochetiga, kes on edasi sõjavägede ülemjuhataja. [---] Nüüd on ta täiskapitalismile üle läinud ja nende edukus on harukordselt suur, neil ei ole peaaegu välisvõlga, neil on positiivne väliskaubandus, neil on stabiilne rahaühik, rahva elatustase kõrgeim kogu Lõuna-Ameerikas ja selle tõttu, nagu ma olen ka varem öelnud, on see üks koht, kust Eestil on rohkem õppida kui Rootsist või Soomest.“

Valve Raudnask,“Miljonär ei ole elukutse”, Rahva Hääl, 17.–20. september 1991:

“71-aastane Harry Männil on 3 autode ja autoosadega kaupleva firma juht. Ja – last but not least – Eesti Vabariigi rahvusvahelise majandusekspertide nõukogu president.

Harry Männil, kes te nüüd olete? Miljonär ei ole ju elukutse? Või on?“

“See on tiitel, mis tekitab segadust. Majanduslik edu tuleb alatihti töö tulemusena iseenesest. [---] Kui tekib üks firma, siis on vähe sellest, et teda tasemel hoida. Tuleb võidelda selle eest, et firma kasvaks. [---] Kõige tähtsam on hingerahu. Kui inimene hommikul ärkab ja tal tekib kohe hea meeleolu mõttest, mida kõike loodab päeva jooksul ära teha, siis on sel inimesel põhjust oma eluga rahul olla. [---]“

“Aga mis saab Eestist, kui majandusvõimu juures on põhimõttelage seltskond?“

“See toob meie kõnelusse eetikaprobleemid. Marksistlik süsteem pole üksnes kõige rikkama maa majanduse täielikult hävitanud. See on üldse destruktiivne süsteem. Aegamööda hakkas eetika kaduma. Enamasti eelistati riigitruud professionaalile. Doktriin oli tähtsam kui inimene.“

“Aga loodus?“

“Kui keegi töötab 10, 12, 14 tundi päevas, siis peab ta seda iseenda jaoks kuidagi kompenseerima. Tihe tööpäev tekitab janu ilu järele, mida võib pakkuda loodus, kunst.“

Nüüd on paar aastat vahet, Männilist ei ole meie trükiajakirjanduses ei kippu ega kõppu. Siis aga lõhkeb pomm.

Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi direktor Mart Tarmak, “Efraim Zuroff versus Harry Männil”, Rahva Hääl, 18. veebruar 1994 (tsiteeritakse lõiguti Efraim Zuroffi, Jüri Pihli, Henry Kissingeri, Harry Männili kirjavahetust Lennart Meri ja Mart Tarmaku endaga).

15. dets. 1993

Simon Wiesenthali Keskus

Jeruusalemm

Lugupeetav President Meri!

Õnnitlen Teid Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi avakonverentsi puhul, mis täna Tallinnas algab. [---] Nagu on teatavaks saanud, on nõukogu liikmeks nimetatud Harry Männil, hoolimata tema maailmasõja aegsest aktiivsest koostööst natsidega. Männil teenis Eesti Poliitilises Politseis ajal, kui see osales aktiivselt paljude süütute tsiviilelanike, eeskätt kommunistide ja juutide mõrvamises. Pärast sõda ei saanud ta sissesõiduluba Inglismaale ega elamisluba Stockholmis. [---]

Efraim Zuroff

Simon Wiesenthali Keskuse direktor

Riigi Politseiamet

Lennart Meri

Eesti Vabariigi President

15. dets. 1993 nr. 473

Kontrollimisel meil olevaid arhiivmaterjale ja dokumentatsiooni selgus, et meil puuduvad igasugused andmed, mis tõestaksid kod. Harri Männil’i karistatust.

Jüri Pihl

Peadirektor

24. jaan. 1994

Lugupeetud hr President!

Meenutan suure soojusega meie kohtumist Bonnis ja olen Teile väga tänulik, et kutsusite mind Balti Instituudi rahvusvahelise nõukogu auliikmeks.

Nüüd aga sain teada, et Sandleri Komisjon on kindlaks teinud, et instituudi nõukogu üks liige on natsliku okupatsiooni ajal teeninud Eesti Poliitilises Politseis. Kogu poolehoiu ja lugupidamise juures, mis ma Eesti suhtes tunnen, ei saa ma selles olukorras tegutseda samas nõukogus. [---]

Lugupidamisega

Henry Kissinger

Caracas, 27. jaan 1994

Lp hr Tarmak!

Mulle on teatavaks saanud, et hr Efraim Zuroff, Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli osakonnast, on süüdistanud mind II maailmasõja aegses osavõtus tegevusest, mida tema peab kuritegelikuks.

Need süüdistused on täiesti alusetud ega vasta tõele.

Pöördun Eesti Vabariigi kohtuorganite poole nende süüdistuste põhjal ametliku juurdluse alustamiseks. Menetluse ajaks peatan oma tegevuse Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi (BASIS) nõukogus, et mitte olla takistuseks Instituudi tegutsemisel.

Lugupidamisega Teie

Harry Männil

Kui ma õhtul koju jõudsin, ütles abikaasa, et mulle on helistatud Venezuelast.

Venezuelast tean ma ainult ühte-kahte inimest …

Ja peaaegu samal minutil tirises aparaat.

Oligi Harry Männil!

Rääkisin talle ideest teha film Lõuna-Ameerika eestlastest, ütlesin, et Venezuelat mahub 56 minuti pikkusesse dokumentaali vahest kolm minutit, heal juhul kolm ja pool. Sisuldasa oleks tegemist rõhuga inimeste saatusele, tahaksime uurida, mis põhjusel kas nemad ise või nende esivanemad kaugetele eksootilistele maadele rändasid, kuidas nad on seal vastu pidanud. Ei tule poliitikat, ei tule hala.

Meie esimene telefonikõne kestis umbes tunni, võib-olla koguni kauem. Seda, kellest me peamiselt rääkisime, ei arva ära ilmselt mitte keegi. Algul tundub see olevat täiesti juhuslik ning absoluutselt kontekstivõõras.

Kui asjasse süveneda, siis juba võrdlemisi loogiline.

Meie peamine jutuobjekt oli 1940. aastal Stalini ja Ždanovi poolt EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks määratud Karl Säre.

Säre oli toona (ja vist on ka edasi) ajaloohuviliste jaoks müstiline, müütiline, ehk meie ajaloos enim mütologiseeritud üpris vastik kuju (kirjutan nimme“kuju”

ja mitte “isik“), temast liikus igasuguseid uskumatuid legende ja suisa fantasööride väljamõeldisi, need olid juba 1970. aastatel levinud ülikooli kohvikus, hiljem Tartu ja Tallinna boheemkonnas.

Säre jäi ju 1941. aastal sakslaste vallutatud Eestisse kommunistlikku partisaniliikumist organiseerima, vahistati okupatsiooni esimestel päevadel 3. septembril, andis seejärel üles kogu siia jäetud põrandaaluse organisatsiooni.

See oli enam-vähem ainus tõekindel fakt, edasi tulid kõlakad, üks võimatum teisest – parim Briti salaluure agent üle aegade, elab siiamaani Hiinas, on Mao Zedongi väimees jne, jne.

Ega ajalugu jää kunagi olemata. Inimene on teadmahimuline. Kui pole faktiajalugu, siis tuleb müüdiajalugu, viimane domineeriski Nõukogude Liidus, nii raamatuis kui kuulujuttudena, mis sest, et need käisid teineteisele vastu.

Inertsist kestab müüdiajalugu tänagi rõõmsalt edasi, sest selle järgi on lihtsalt vajadus, faktiajalugu ei suuda kunagi lobasuid pidurdada.

Harry Männil rääkis meie esimeses telefonikõnes, et tema osalenud Karl Säre ülekuulamistel Poliitilises Politseis, Säre öelnud, et tema jäänud Eestisse meelega, tal oli plaanis anda end sakslaste kätte, sest ta oli pettunud Stalinis ja kommunismis. Männil käinud restoranist Du Nord Särele toomas peeneid lõuna- ja õhtusööke, sest Säre keeldunud vanglalaket suhu võtmast.

Olin võlutud. Vaat, see on materjal filmi jaoks!

Ma pean nõu kolleegidega, ma arvan, et Venezuela-lõigule pigistab mõne minuti juurde, ütlesin ma kõne lõpuks.

Meie telefonikõned kestsid aina pikemalt ja pikemalt ning tulemus – kogu film tuli Harry Männilist.

Küll teistest Lõuna-Ameerika eestlastest teeme järgmine kord, lohutati mind.

Seda järgmist korda kahjuks ei tulnudki.

Siiamaani imestan, kuidas me sattusime kähku kaasakiskuvale Säre-teemale.

Kas see oli ikka puhas juhus?

Meie filmiski ütleb Harry Männil enda kohta, et tema tugevaimaks küljeks ei ole majandus ega rahandus, vaid hoopis psühholoogia, temal on võime inimesi ja nende motivatsioone läbi näha. Tema gümnaasiumiaegseks lemmikraamatuks oli Dale Carnegie “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”.

Muide, sama raamat oli ka meie keskkooliseltsingul rohkem kui veerand sajandit hiljem sootuks teistes oludes.

Aga see pole tähtis.

Igatahes mind oskas Männil mõjutada.

Nüüd, seda raamatut kirjutades, ongi mu abivahendiks toona tehtud kaheosaline (52 min + 51 min) portreefilm Harry Männilist“Mu elu on avatud raamat”

(stsenaristid Olev Remsu ja Peep Puks, režissöör Peep Puks, operaator Aarne Kraam, helirežissöör Mart Otsa, muusikaline kujundaja Andres Valkonen, videomontaaž Rainer Kask ja Hendrik Reindla, helimontaaž Koit Pärna, režissööri assistent Külli Austrin, filmidirektor Maie Kerma, produtsendid Reet Sokmann ja Mati Sepping. Filmi montaaž Tri Angle OÜ AVID, filmi helindamine Sonogram, © Eesti Televisioon, 1997). Filmi on paar korda näidatud ETV-s, nõnda et see peaks avalikkusele olema tuttav.

Minul aitab filmi uuesti vaatamine taastada toonaseid kohapealseid elamusi, faktistiku oma raamatu jaoks võtan sülearvuti mälust ja taskuraamatuist.

Peaaegu igal õhtul nii Ladina-Ameerikas kui Soomes ja Eestis (see tähendab, et filmi võttepaikades) oli mul pikki jutuajamisi Harry Männiliga, ta rääkis oma elust, oma ideedest, sümpaatiatest-antipaatiatest, ma tähendasin vestluse sisu märksõnade järgi üles, varahommikul enne filmimist tippisin kuuldu arvutisse. Kui päeval võttetööks lahti läks, esitasin ma selle materjali järgi Männilile küsimusi, millele ta siis kaamera ees vastas, ja need vastused ongi meie filmi verbaalseks sisuks.

Veel kasutan raamatuid“Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III” (Tartu Ülikooli kirjastus, 2009), kus režissöör Peep Puks meenutab meie filmitööd Ladina-Ameerikas, ning Vaino Väljasele pühendatud meenutuskogumikku “Ühe elu pöörud”, milles Harry Männil kirjeldab aastakümneid kestnud sõprussuhteid Vaino Väljasega.

Filmitööle järgnenud aastatelgi oli mul vestlusi Männiliga, peamiselt telefonitsi, ent ka harvadel kohtumistel Eestis.

2009. aastal muutusid need vahepeal juba päris hõredaks jäänud kõned üsna sagedasteks.

Katse kirjutada Männilist eesti keeles portreeraamat, mille teoksil olemisest teatas mitu korda ka meie ajakirjandus, on mulle seni teadmata põhjusel läbi kukkunud. Männili Luksemburgis elav eestlasest advokaat toimetas minuni meilitsi-manusetsi hulga infomaterjali, seejärel helistas Männil ja uuris otse – kas sa oled valmis minust raamatu kirjutama?

Pakkumine oli ahvatlev, ent võtsin mõtlemisaega, pealegi olid muud tööd tegemisel.

Tutvusin Luksemburgist tulnud tekstidega. Need olid Männili kirjad valdavalt mulle tundmatutele inimestele, kirjutatud peamiselt vist inglise ja hispaania keeles, ent tõlgitud eesti keelde ning sisestatud arvutisse. Mõned kirjad algavad pöördumisega Dear Peeter, tundub, et need on juba algselt olnud eesti keeles, ja ma arvan aimavat, kellele olid nende originaalid läkitatud. Ent perekonnanimi puudub. Et Männil oli ka mulle hulga kirju ja postkaarte saatnud (seda eesti keeles), siis ma kujutasin tema hoogsat ja rütmikat käekirja, tajusin algupärandeid.

Veel oli seal tekst, mis mulje järgi on vähemalt osaliselt kunagi diktofoni räägitud, tundub, et seda on tehtud eesti keeles. Hiljem on keegi selle litereerinud arvutisse. Kui kirjadega on kõik kombes, siis see, minavormis üles tähendatud tekst sisaldab kiirustamise tagajärgi, seal leidub üsna vigaseid koha- ja isikunimesid ning eksimusi kõigile tuntud tähtsate aastaarvude suhtes, tihti ka ainult küsimärke, mis arvatavasti tähendab seda, et diktofonitekstist pole aru saadud. Osaliselt on mulle antud tekst jõudnud arvutisse aga kuskilt paberilt, sellest annavad tunnistust niisugused inglispärased kirjapildid nagu k või siis kk asemel ck. Tähte c, mida eesti omasõnades ju ei esine üldse, tuleb siin-seal ikka seal ette. Paistab, et niimoodi on olnud Männili poolt käsitsi kirjutatud algtekstis, arvutisse sisestaja on need lapsused miskipärast säilitanud. Isegi Jeesus on Christ.

Mul on õige mitu põhjust pidada rääkijaks-kirjutajaks Männilit, kuigi tekstis endas ei leidu selle kohta ühtegi otsest viidet. Ja sugugi mitte ainult sellepärast, et see tekst jõudis minuni Männili korraldusel ning hiljem tundis Männil huvi, mis ma sellest arvan.

Selles tekstis leiduvad suuresti samad lood, mis Männil on mulle jutustanud, mõnikord on need üksikasjalikumad, enamuses koguni pinnapealsemad. Paljud neist lugudest, eriti need, mis valgustavad Männili pöördelisi eluseiku, kõlavad meie filmiski, tihti on kokkulangevus sõnasõnaline. Mul on alust arvata, et lõiguti oli see tekst olemas juba meie võtete ajal, see tähendab peaaegu viisteist aastat enne seda, mil see minuni jõudis, kuigi Männil mulle sellest ei rääkinud.

Ma ei tea, kes on litereerinud oletatava diktofoniteksti ning tippinud arvutisse arvatavasti Männili omakäelise kirja teksti (sellegi isiku kohta pole mul andmeid), ent siinkohal minu suur tänu talle, ka sellest oli mul kuigivõrd abi raamatu kirjutamisel.

Männil helistas ikka uuesti ja uuesti, kihutas mind tagant.

“Kui ma kirjutan, siis mingit kiidukõnet ma küll ei tee,” ütlesin mina.

“Seda polegi tarvis. Ma olen nii kõva mees, et ei vajagi mingit kiitmist. Kirjuta kõik ausalt, seda on vaja,” vastas Männil.

No nüüd on ta mind peaaegu veennud, otsustasin mina.

Meie viimane kõne toimus detsembris 2009.

Mäletan täpselt, ma olin parajasti Tartus Raekoja platsil, sadas ilusat jõululund, kraana tõstis püsti kuuske. Männil tegi ettepaneku kohtuda veebruaris Pariisis, arutada, kuidas tähistada Eestis tema 90. sünnipäeva 17. mail 2010. Ta ise ei olnud veel otsustanud, kas ta tuleb kodumaale või mitte. Kõik sõltub oludest, teatas ta ning pidas sellega silmas kahtlustusi tema natsitegevuse kohta. Need olid solvanud Männilit hingepõhjani ja need polnud vaibunud vaatamata korduvatele ümberlükkamistele Eesti õigusametite poolt. Muidu oli Männil optimistlik nagu alati.

“Ma saan sada täis, küll näed, Olev! Me peame veel minu suurt juubelit! Mulle on palju antud, kuna mina olen palju teinud.“

Kõtt! tahtsin ma hoiatada, kuid tegin seda ainult mõtteis.

Kuu aja pärast tuli Männili surmateade.

Kahju, väga kahju. Kaastunne omastele ja kõigile teistele.

Meil oleks olnud, millest veel rääkida!

Ent üks asi on kindel – see minu raamatu tekst oleks saanud samasugune ka siis, kui Harry Männil veel tänagi rõõmsalt vanaduspäevi veedaks.

Olgu sissejuhatuse lõpetuseks lisatud, et meie Ameerikas, Soomes ja Eestis toimunud õhtuste vestluste teemad hüplesid kummalisi assotsiatsiooniniite pidi siia ja sinna, ent edaspidises tekstis olen püüdnud neid rühmitada teemati ja kronologiseerida. Eks otsustage ise, kuivõrd on see mul õnnestunud.

Ja teksti usaldusväärsus? Eks see jää suuresti minu ja portreteeritava südametunnistusele, kriitilise teadusmeelega inimese jaoks on allikalist tõestust kaunis kasinalt.