Читать книгу Elitaarne mees Harry Männil - Olev Remsu - Страница 7

Meie esimese õhtu vestlusel otsisin ma pagasist välja Gustav Adolfi Gümnaasiumi almanahhi EOS, 1938. aasta talvenumbri. Iseenesest mõista, et kserokoopia, mille olin lasknud teha Tartu Ülikooli raamatukogus. Ja õigem oleks kasutada almanahhi asemel nimetust õppurkiri, sest nii nimetab väljaanne ennast ise.

Selles on Harri (tollal veel i-lõpuga) Männili artikkel“Muljeid Leedust”. Tegemist on lühikese reisikirjaga Leedust ja Lätist, jutustatakse gümnaasiumi viimase klassi 12 poisi sõidust rahvusvahelisse noortelaagrisse Giruliaisse, mis asub Klaipeda ja Palanga vahel, on tänagi kenasti olemas, seal on nagu aastakümneid tagasi ka nüüd puhkelaager.

Vahel juhtub ikka uskumatuid kokkulangevusi. Mina olen samas lähedal pärast ülikooli neljandat kursust olnud kaks kuud sõjaväelaagris, saanud Nõukogude armee nooremleitnandiks reservis.

Männil kirjeldab oma loos kõrgeid liivaluiteid, neid mäletasin minagi.

Gümnaasiumi kultuuriringi tööd valgustab õppurkirjas Armas Kuldsepp, kelle poeg Toivo oli minu kursusekaaslane Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Kõik see lõi jalamaid sundimatu õhkkonna, mis sest, et kohtusime näost näkku esimest korda elus.

EOS-i tagakaanel on raami sees reklaam.

M. MÄNNIL & Ko. Tallinn, Pikk 13. Telefon 431-49.

Raud- ja teraskaubad, laskeriistad, laskemoon. Soovitab õpilastele soodsate hindadega liuraudu ja taskunuge.

“See on minu isa rauapood!” hüüatas Männil rõõmsalt.

Nõnda rääkisimegi tema lapsepõlvest ja esivanematest.

Isapoolne vanavanaisa oli Kostivere mõisas von Dehnide juures kubjas, nende suguvõsa meesliin pidas seda ametit mitmendat põlve.

Pärast Eestis uurin järele, et mõis nimega Kostifer oli olemas juba XIV sajandil, kuulus kunagi Pirita kloostrile, põletati 1905. aasta revolutsiooni käigus maha ning läks alles seejärel, 1907. aastal Alexander von Dehni kätte, kes selle peahoone taastas enam-vähem vanas varaklassitsistlikus stiilis.

Siit järeldub kaks asja – kui kubjas oli tõesti Männili vanavanaisa, siis pidi ta elama väga vanaks. Männili esivanemad võisid seal kupjaametit mitu põlve pidada, aga siis eelmiste mõisnike juures. Ja teiseks. Kupjaamet assotsieerub meil jõhkruse, kärkimise ja piitsaandmisega. Ent XX sajandil ei aetud talupoegadega asju enam ihunuhtluse ja töölesunniga, teoorjuse asemel oli mängus raha, suurel osal talupoegadest oli juba oma maa, nad maksid mõisale kas renti või võlga.

Muide, mõisahäärber on praegugi kenasti alles, seal asub Kostivere ambulatoorium. Mõis ehitas ka ilusa maanteesilla üle Jõelähtme jõe, see on siiamaani kasutuses ja mulle meeldib sellest üle sõita.

Männil rääkis, et tema vanavanaisa tapeti. Ta käinud kutsarina mõisnikku raudteejaama viimas, tagasiteel see juhtus, hobused tõid kalessi külge seotud laiba mõisasse omapäi.

Seda ei oska öelda, kas seda tegid röövlid või rahvatasujad, mõrvaga on tegemist ju nii või teisiti.

Isa võitles tsaariarmees Esimeses maailmasõjas, tema väeosa ühines bolševikega, kuid Martin Männil sõdis Vabadussõjas Eesti rahvaväes.

Isa nõudis kodus raudset preisi distsipliini, noor Männil sai paremini läbi oma emaga.

Männili-nimelisi rohkem ei olegi, ainult nemad, ka sugulasi pole kuigi palju, sest vanaisal ja vanavanaisal oli ainult üks poeg.

Ahaa, see kuulutus. Eestis sai isa Axel Musso rauakaupluse juhatajaks. Kui selle omanik pankrotti läks, võttis isa kõvasti võlgu ning ostis poe pankrotipesast endale. Isa oli peamine Belgia relvade FN maaletooja ja müüja. Pärast Eesti annekteerimist pood natsionaliseeriti.

Fabrique Nationale d’Herstal on suurfirma, kus töötab üle 3000 inimese.

Algul tundis Männil, et tema ja isa on kaks absoluutselt erinevat inimest. Nüüd, et täiesti sarnased. Isa oli inimene, kes oli endaga rahul. Männil leiab siiski, et tal on jäänud palju-palju tegemata. Ent ta nentis – kui poleks olnud raudse distsipliini nõudmist isalt, poleks ta elus kuhugi jõudnud. Aga selleks pidi ta elama seitsekümmend aastat, et selle peale tulla.

Ema neiupõlvenimi oli Helmi Kochberg, ta sündis Peterburis, alustas seal õpiteed, elas vahepeal koos oma vanematega Venemaa Musta mere laevastiku peasadamalinnas Sevastoopolis, lõpetas seal keskkooli ja siis kolis pere tagasi Petrogradi.

Männil on perekonnapärimusest kuulnud, et emapoolne vanaisa oli Peterburis/Petrogradis meister Putilovi tehastes.

Seal olid Tsaari-Venemaa kõige kõrgemad palgad ja 1917. aastaks oli see kõige bolševiseeritum vabrik, ütlesin ma vahele.

Et kui oleks vähem palka antud, valitseks tsaar siiamaani Venemaad, oletas Männil.

Pole välistatud, möönsin mina. Kusjuures meie oleksime siis rõõmsalt edasi Eestimaa ja Liivimaa kubermangud.

Võib-olla, võib-olla. Kes saab natuke, tahab varsti kõike, nentis Männil ja jutustas edasi.

Juba Eestisse opteerununa kuulas vanaisa Leningradi raadio saateid ning ükskord oli seal juttu, et meister Kochberg olnud karm, ekspluateerinud töölisi, imenud nende verd.

Vanaisa oli uhke, et teda peeti meeles!

Vanaema oli perekonna snoob, pidas ennast etemaks kui teised. Ta käis korra nädalas joomas teed keisrinna Aleksandra Fjodorovna õuepreili Maria von Daehni juures.

Märgime siia vahele, et von Dehnid ja von Daehnid on erinevad suguvõsad, esimesed elasid peamiselt Eestis, teised Soomes, kusjuures mõlemad tegutsesid üsna palju Peterburis ning mõlema nimesid hääldatakse deen.

Suomalaisen Kirjallisuuden Seura biograafiakeskuse (mille igaüks võib internetis avada ning toksida otsikasti teda huvitava nime) andmeil oli jalaväekindral Woldemar Carl von Daehni (1838, Sippola – 1900, Rooma) tütar Maria (1872, sünnikoht teadmata – 1912, Bakuu) tõesti keisrinna hovineiti.

Keisrinna Aleksandra Fjodorovna (1872, Darmstadt – 1918, Jekaterinburg) saatus aga oli karmimast karmim. Troonipärija Aleksei (1904, Peterburi – 1918, Jekaterinburg) põdes pärilikku vere hüübimatust, nõnda et ema oli seltskonnaelust suhteliselt tagasi tõmbunud ning ravis (ka Rasputini abiga) peamiselt oma poega, 1918. aastal mõrvasid bolševikud jubedas verepulmas kogu tsaariperekonna.

Harry Männili jaoks aga tähendab see seda, et verinoorena kuulis ta vanaemalt uhketest ballidest, hiilgavatest vastuvõttudest, luksuslikest paleedest ja suurejoonelistest pidudest.

Tema elu Venezuelas, Costa Ricas, New Yorgis ja mujal maailmas ei andnud just tsaarimõõtu välja, ent mõnevõrra sarnanes küll.

Kas see oli juhus?

Kaks eestlast, Männili isa ja ema abiellusid revolutsioonipäevil Petrogradis ning opteerusid Eestisse.

Peaaegu oleksin ma sündinud Nõukogude Venemaal, muigas Männil.

Mart(in) Männil (1894, Virumaa – 1977, Tallinn) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast, seejärel oli Tallinnas Axel Musso äris õpilane, sell ja prokurist (täisvolinik), 1930. aastast alates oli ta raua- ja relvakaupluse omanik.

Muuseas, tänu nooremale pojale jõudis ta olla veel ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi töötaja.

Oma esimese mälestuse ütles Männil olevat kohe poliitilise ja tulise.

1. detsembri varahommikul 1924 kõlasid perekonna Kopli korteri ümbruses raudteejaama taga püssi- ja kuulipildujalasud. Pooleteisekuune vend Ralf oli ema süles, perekond peitus valangute eest ahju taha. Veel mitu aastat hiljem urgitsetud taskunoaga maja puuseinast kuule välja.

Niisugune oli ka Männili esimene kokkupuude kommunismiga, ja seda juba nelja-aastaselt.

Huvitav, mida arvaks selle kohta isand Freud või mõni tema andunud jünger?

Oma noorust pidas Männil siiski üldiselt halliks ajaks oma elus, sest siis ta ei säranud. Oli hästikasvatatud, viks ja viisakas noormees, kuid igatses salamisi hoopis seigelda.

Keskkond ja majanduslikud piirangud olid mul peal, olin sunnitult keskpärane, ma ei saanud kõrgele lennata, tõdes Männil.

Siiski erinesid kaks venda nagu öö ja päev. Ralf oli korrektne, rahulik ja hea, Harri rahutu, tegi palju pahandust, sai isalt tihti karistada.

Ralfi tee oli määratud juba varajasest lapsepõlvest, tema uuris kivisid ja putukaid, tal polnud kunagi igav nagu Harril alati.

Harri tüdines kõigest kähku, tahtis aina uusi ja uusi mänge. Sama veri voolas temas talle antud päevade lõpuni.

Ralf Männil (1924, Tallinn – 1990, Tallinn) sattus sõdima Saksa poolel, õppis geoloogiat Tartu (1946–1950) ja Irkutski ülikoolis (1954–1955), kaitses geoloogia-mineraloogiadoktori dissertatsiooni Moskvas 1966. aastal, samast aastast sai ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi sektorijuhatajaks.

Ralf Männilit ennast ei küüditatud, nagu võiks arvata Irkutskis õppimise järgi, vaid 1949. aasta 25. märtsil viidi Siberisse Kareda valla Vallaste talust koos oma ema ja vendadega tema abikaasa, lapseootel Aino Männil (sündinud Aare) ning Ralf otsustas oma naisele järele minna.

See juhtum räägib mõndagi isiksuse ning perekonnasideme tugevusest.

Siberis sündis Mart Männil (1949), kelle noorem vend Peep (1965) on tänaseks väljapaistev ulukiteadlane ja individuaalse käekirjaga looduspublitsist.

Eespool oli vihje sellele, et Ralf võttis geoloogiainstituuti tööle oma isa, eks see tõesta sama.

Nõnda et Harri isal oli viimaks ometi kaks poega, varem oli isapoolses suguvõsas olnud vaid üks meessoost järeltulija, suguvõsa kummitas hääbumise oht.

Kodus valitses raudne distsipliin, selle oli isa kaasa toonud Tsaari-Venemaa sõjaväest.

Männil mäletas, et koolis huvitas teda õppimine vaid sedavõrd, et ühest klassist teise edasi jõuda. Ka püüdis ta alati olla liider, juhtida poistekampasid. Suur tõmme oli põnevatel paikadel. Koju ei läinud ta kunagi otse, tegi seda alati sadama kaudu, uudistas, silmad pärani, laevu. Vaat, sinna tahaks!

Gustav Adolfi Gümnaasiumis tegi ta kõvasti sporti ja jooksis tüdrukute järel. Tugevad olid tal ainult keeled, eriti inglise keel. Teised hinded vaid veidi üle keskmise, mis oli tarvilik koolist läbi lohisemiseks.

Taas hall periood, hindas Männil ise.

Ainult sport haaras jäägitult. Noormees tegi poksi ning jooksis sprindidistantse ja ujus. Kõige enam tahtis ta saada poksitšempioniks. Selle nimel võttis ta kõvasti tunde, laskis ennast kolkida Anton Raadikul (1917, Raikküla – 1999, Chicago), kes oli 1939. aastal amatöörina Euroopa meister keskkaalus, pärast sõda jätkas edukat karjääri Ameerikas professionaalina.

Ma muutusin täielikuks fanaatikuks, ma pidin tulema tšempioniks, meenutas Männil. Koolidevahelistel võistlustel kaotas ta rohkem kui võitis, kord tuli siiski noorte hulgas pronksmedalile.

Olgugi et füüsilisi eeldusi polnud, jätkas Männil andunult treenimist.

Tšempioniks ma ei tulnud, kuid see-eest sain eluaegse õppetunni visadusest ja enesedistsipliinist, lausus Männil.

Olgu etteruttavalt öeldud, et meie film“Minu elu on avatud raamat”algab tiitrite-eelse proloogiga, mille esimeses kaadris taob 77-aastane Männil ägedalt poksikotti. Paljas muskliline ülakeha. Seejärel ta ujub isiklikus basseinis mitmeid stiile. See on naela pihta tabatud, ja seda nii kujundlikus kui eluloolises mõttes. (Usun, et ma võin valminud filmi kohta arvamust avaldada, sest mina pärast võtteid töös suurt ei osalenud. Ei valinud ma välja 41 tunni pikkusest nn mustast materjalist 52 + 51 minutit, mis filmi läksid, ei osalenud ma montaažis, ainult diktoritekst on minult. Ülejäänu tegi kõik režissöör Peep Puks või tehti see siis tema juhendamisel.)

Aga meie oleme ikka veel gümnaasiumis.

Männil kuulus GAG-i jalgpallimeeskonda, mis 1938. aastal tuli Eesti koolinoorte meistriks. Muidugi oli noormees seal ründaja, mingi teine koht ei tulnud tema puhul kõne allagi.

Vaat, siin ongi põhjus, miks ta kuulus nende hulka, kes Leetu kaasa võeti. Punktiarvestuses liideti kokku akadeemiline tulemus ja sportlikud saavutused ning sellise arvestuse järgi oli Männil silmapaistev koolinoor.

Koolis kuulus Männil eliidi hulka, tema sõpradeks olid Feliks Tamm ja Aleksander Terras, kummagi nooruki isad olid kõrgetel kohtadel.

Vabadusristi kavalerVillemTamm (1891,Tõstamaa – 1943,Vorkuta) oli Poliitilise Politsei vanemassistent, tema kohustuste hulka kuulus vastuluure ja tsensuur. 16. juunil 1940 algas Pagari tänaval tema juhtimisel kõigi dokumentide hävitamine, mis kestis kuni 21. juunini, kui Oleviste kiriku ette veeresid kaks tanki ja veoautot Nõukogude sõduritega. PolPoli meestelt võeti relvad, ainukeseks reaalseks vastupanuks oli abiprefekt Boris Nykäse hüüe – kaltsakate korraldustele me ei allu. Mehed, kaasa arvatud VillemTamm, arreteeriti, mõned jäid teadmata kadunuks, siseministri abi, kaua aega poliitilist politseid juhtinud August Tuulse sooritas koos abikaasa Nelliga enesetapu.

Feliks Tamm (1919) õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, sõdis II maailmasõjas Eesti Diviisi suurtükirügemendis, Untersturmführer, sattus märtsis 1945 Punaarmee sõjavangi, arreteeriti 1945 Tallinnas ja vabanes 1952 Norilski vangilaagrist.

Karl Johannes Terras (1890, Vaivara vald – 1942, Vjatka) oli Eesti Vabariigi riigisekretär (1921–1940) ja Riiginõukogu liige, hukati vangilaagris Kirovi oblastis.

Aleksander Terrasest (1920, Tallinn – 2006, Stockholm) endast sai pagulaspoliitik ja ajakirjanik, kes juhtis ka Münchenis Vaba Euroopa Raadio eestikeelsete saadete toimetust (mõni aeg hiljem oli samal kohal Toomas Hendrik Ilves).

Ent gümnaasiumi ajal ei osatud surmadest, veel vähem hukkamistest mõeldagi. Elati lõbusat ja härrasmehelikku seltsielu, oldi bridžilõvid, nagu teati olevat inglasi, igal nädalal mängiti ühe sõbra kodus.

Aleksander Terrase kodu aga asus ei kuskil mujal kui Toompea lossis, seal olevat kohanud Männil paljusid meie tolleaegseid riigimehi, kaasa arvatud president Konstantin Päts.

Juba gümnaasiumi viimasest klassist alates oli Männil Kaitseliidu liige.

Koolist jäi külge anglofiilia, Männil unistas inglise stiilis elamisest – treppi tuuakse sulle hobune ning õhtusöögiks paned selga smokingi.

Saaks ratsutades rebasejahti pidada! See vastaks dändi ja naistelemmiku elustiilile.

Motilonias need unistused täitusid.