Читать книгу Meditatsioon hõivatud inimestele. Stressi vähendavad tehnikad inimestele, kellel pole mediteerimiseks aega - Osho - Страница 4

See on vapustav raamat. Selles leidub palju lihtsaid tehnikaid, mis aitavad lõdvestuda ja minna seisundisse, mida nimetatakse meditatsiooniks. Samuti annab see vastused kõigile neile keerukatele küsimustele, kuidas meditatsioon tegelikult toimib, kuidas sellest aru saada ja kuidas võib see meie hõivatud elus kasulik olla.

Mul paluti panna see Osho praktiline meditatsiooniraamat nende hiljutiste arengute konteksti, mis on toimunud meditsiinis ja neuroteaduses ning mis mõjutavad meie igapäevaelu igat valdkonda ja mis peegeldub järjest kasvavas meediahuvis. Me oleme jõudnud punkti, kui enam ei küsita „Miks peaks mediteerima?”, vaid „Miks mitte?”.

Kui sa juba tead, kui väärtuslik võib olla teadlike hetkede lisamine igapäevaellu, siis on see sinu raamat.

Kui sa alles arutled, kas kogu see jutt meditatsioonist on jälle üks moehullus, mis ajutiselt põnevust tekitab nagu järjekordne dieet – seekord ajule –, siis leidub piisavalt informatsiooni, et aidata sul otsustada. Kümme aastat tagasi avaldati meditatsiooni kohta igal aastal umbes 50 akadeemilist uurimust, tänapäeval umbes 500.

Meditatsiooni aines on pisut keerukam kui enamik teemasid, mille puhul me oma teaduslikku intelligentsi kasutame.

Kui liigub midagi niisugust, mis on umbes meie mõõtu, siis oskame üsna hästi öelda, kui kiiresti see liigub ja millal jõuab teatud punkti. Kui meie kuulmisspektris on helisid, siis kuuleme neid. Kui meie nägemisspektris on valgus, siis näeme seda. Samuti teame, et on olemas palju aistinguid, milleni me ei küüni. On olemas asju, mida me lihtsalt pole loodud märkama.

Kes oleks võinud arvata, et Päike ei liigu ümber maakera? Või et me vuhiseme läbi õhu tohutu kiirusega, mitte ei seisa vaikselt universumi keskpunktis? Või et maa, millel seisame, polegi lame? Tarvis läks kombinatsiooni eelarvamusteta jälgijast ja objektiivsetest andmetest, et oma eksitust avastada.

Niisamuti on sel puhul, kui sul on väga kuum ja higistad või külm ja värised ning mõtled, kas sul on palavik. Mitte alati pole seda lihtne teada saada. Termomeeter tuleb sulle appi. Muidugi, kui termomeeter ütleb, et sul on 100 kraadi palavikku, ei hüppa sa aknast alla ega kutsu tuletõrjet, vaid ostad uue kraadiklaasi või otsid üles oma lugemisprillid. Taas läheb tarvis selgepilgulist eelarvamusteta jälgijat ning objektiivseid andmeid.

Sa võid küsida, mida on sellel kõigel tegemist meditatsiooniga.

Oletame, et su jälgimise objekt oled sina! Miks sa peaksid tahtma end jälgida? Kui su ema sinuga riidles: „No vaata nüüd ennast!”, siis ta mõtles sellega, et sa tassid aiast kingadega muda tuppa ja teed toa poriseks. Ta ei mõelnud su vaimuseisundit.

Võib-olla avastad, nagu hiljutised uuringud on samuti kinnitanud, et veedad poole oma ärkvelolekuajast mitte olevikus kohal olles, vaid mingis illusoorses unelmate maailmas, selle asemel et tegeleda oma eluga. Võib-olla avastad enda jaoks, nagu teadus nüüd samuti on kinnitanud, et sul on palju parem tunne olles kohal siin ja praegu, võrreldes sellega, kui sa pole kohal, olenemata ilusatest unistustest.

Kujuta ette, et lähed arsti juurde ja sulle öeldakse, et sul on haigus, mistõttu elad poole vähem. Sellele pööraksid sa kindlasti tähelepanu. Kui avastad seejärel, et põgenemisseisundis oled sa samuti vähem õnnelik, muutub see kõik üpris huvitavaks, eriti seetõttu, et sa ilmselt ei taha olla õnnetu.

Või said selgeks, et mida tahes sa kavatsed tegema hakata, võib see minna hästi, kui sa vähemalt kohale ilmud. Või ehk sulle lihtsalt meeldib olla lõdvestunud olekus ja sa märkad, et olevik on palju lõõgastavam võrreldes sellega, kui lased end mingitel mõtetel või tunnetel mineviku või tuleviku draamadesse tirida.

Tore, selge. Kui sa ei taha enam jalgadega närviliselt kopsida, tasuks saada natuke teadlikumaks, mis nende jalgadega toimub.

Jääda jalgadest teadlikuks on üpris raske. Kas mäletad, et pead oma mõtteid ja tundeid jälgima? Nüüd oled põlvist saadik meditatsiooni väljakutses sees.

Enese jälgimise teadus on üsna kaval. Kui meie teadusliku uurimise subjekt on jälgija ise, kuidas siis teada saada, kes keda jälgib? Kes see jälgija on? Kes olen mina? Kui on oluline teada, millises seisundis on termomeeter, et sellele saaks loota, pole vähem oluline teada ka jälgija seisundit.

Ma ei riku seda sinu jaoks ära, sa võid raamatut lugeda. See on põnev teekond. Piisab, kui öelda, et kuna meie võrratu närvisüsteem ei suuda välja selgitada, et me kihutame läbi ruumi multimiljon kilomeetrit tunnis ja arvab, et seisame paigal, siis ole ettevaatlik kõigi nende kõrkide, ninakate „ma tean”-hoiakute suhtes, mis meid vältimatult eksitavad.

Tegelik probleem on siin inimmõistus, mille dilemmat me kõik tunneme. Kuna oleme veendunud, et me olemegi mõistus ja et see on meie kõige arukam atribuut, eeldame, et mõistus peaks mõistuse kohta kõik selgeks tegema. Enamik teadlasi võtab selle seisukoha ega paista isegi mitte märkavat, kui ebateaduslik see on.

Põhjuseks, miks teadlased teevad alati topelt pimesi kontrollkatseid, et leida, kas uus ravim on efektiivne, on meie kõigi eelarvamused.

Kui küsimus on inimese mõistuses, siis needsamad teadlased lihtsalt „teavad” vastust – nagu nende eelkäijad lihtsalt „teadsid”, et Päike liigub ümber Maa. Nad on kindlad, et mõistus on võimeline uurima mõistust. Ja kui isegi parimal teadlasel on uue ravimi väärtuse suhtes eelarvamusi, siis kujuta ette, kui suured on veel need eelarvamused, mis meil on siis, kui püüame kasutada oma mõjutatud mõistust oma mõjutatud mõistuse uurimiseks.

Lõpuks hakkab see „usk”, mille külge need mõistusekesksed teadlased on klammerdunud, murenema teadlaste endi parima sõbra, kahtluse palge ees. Kahtluse ees, kas mõistus ikka suudab alati mõistust objektiivselt hinnata. Need kahtlused tekitab teadus ise.

Üle kahe tuhande aasta on paljud ida inimesed – samavõrd kui tänapäeva valge kitliga teadlased – olnud huvitatud sellest, mis meid käima paneb. Neil polnud kasutada vastavat varustust, niisiis võisid nad loota vaid oma mõistuse ja keha jälgimisele. Sellest arenes miski, mida me praegu nimetame „sisemiseks teaduseks”. Nii nagu „väline teadus” põhineb jälgimisel ja katsetel, põhineb „sisemine teadus” jälgimisel ja kogemusel.

See on Osho panus inimkonnale: ida ja lääne süntees, nende kahe lähenemise ühendamine üheks terviklikuks teaduseks. Osho lähenemine on avatud süsteem, mis põhineb ainult jälgimisel. Mida just jälgitakse, pole tähtis. On, mis on, ja selle jälgimine on asja võti. Jälgija jälgitava saab mis tahes ajal lisada. Mitte miski pole välistatud.

Selle teaduse juures on imetore see, et igaüks on omaenda laboris teadlane. Uskumusi ei nõuta. Ega usu kinnitamist. Lihtsalt on vaja teaduslikku lähenemist, kui võetakse hüpotees ja seda enda peal katsetatakse. Kui see ebaõnnestub, pole probleemi, su paberikorv on ilmselt juba pooleldi täis. Kui õnnestub, oled avastanud kuldvõtmekese. Pahupool puudub.

Lõpuks just see juhtubki. Lisaks hiljutistele uuringutele, millest ülalpool juttu oli ja mis käivad kohaloleku kasulikkuse kohta, on olemas teisi huvitavaid uurimusi, mis aitavad sul tunnustada meditatsiooni väärtust.

Näiteks on üldiselt teada, et umbes kaks kolmandikku arsti poole pöördumistest on seotud stressiga. Niisiis on teadlased võtnud vaesed rotid, tekitanud neile stressi ja märganud, et üks osa nende ajust on mõõtmetelt suurenenud. Nad leidsid, et sama ajuosa oli suurenenud ka stressis inimeste puhul ning vähenenud mediteerijate puhul. Teadlased märkasid, et ka normaalsed vanusega kaasnevad muutused olid mediteerijatel vähem väljendunud – meditatsioon on kindlasti odavam kui kortsudevastane kreem!

Teine huvitav katse, mis korraldati Massachusettsi tehnoloogiainstituudis, oli järgmine. Kaheksa nädalat kestvale ühetunnisele meditatsioonikursusele kutsuti vabatahtlikke. Juhusliku valikuga moodustati neist kaks rühma. Üks rühm käis kursustel, teine pandi „ootenimekirja”. Pärast kursust kutsuti kõik kordamööda küsitlusele, mida nad ei pidanud meditatsiooniga seotuks.

Kui nad ooteruumi sisenesid, olid kaks tooli kolmest hõivatud (seal istusid uurijad, keda vabatahtlikud ei tundnud.) Seejärel sisenes kolmas uurija, kes oli suurtes valudes ja vajas abi. Kaks uurijat, kes istusid, ei teinud seda märkamagi. (Tavaliselt me järgime teisi inimesi ja kui nemad end ei liiguta, siis meie ka mitte.) Tulemused olid vapustavad. Kui ainult 21% inimestest, kes polnud mediteerinud, tõusid püsti, et aidata, siis appi läks tervelt 50% mediteerinutest. Tundub, et kogu see jutt, et meditatsioon on „isekas” – vaatad oma naba, mitte ei „armasta ligimest” –, pole lihtsalt tõsi.

Kuna oleme „ise” subjektid, kinnitab ka moodne teadus iidset arusaama: „ise” on lihtsalt üks unejutt, mida me endale räägime, et oleks kokteilipeol midagi öelda. Tegelikult oleme protsess, jõgi, mitte seisev tiik.

See on üpris põnev ja sobib täpselt hiljutise kinnitusega, et aju on väga plastiline organ, täis tööd otsivaid rakke, ja sellel puudub pidev püsifunktsioon.

See jällegi tähendab, et me pole seisev tiik, isegi mitte jõgi, vaid jõestumise protsess, olenevalt sellest, mis praegusel hetkel toimub. Selline tähendus on jahmatav. See näitab, et me loome end läbi elu iga hetkega. Kõik on meie kätes. See on hirmutav vastutus, eriti neile meie aspektidele, milles me tavaliselt armastame süüdistada ema või isa või jumalat, või vähemalt kedagi. Iidset küsimust „Kes ma olen?” esitades võid näha, et väga vähe on kindlaks määratud. Suuremalt osalt sõltub kõik meist endist.

Teised katsed on näidanud, et kui teha kolm päeva kurba nägu, võid langeda täielikku masendusse. Põhiolemuselt oleme end taasloov fenomen.

Me kõik teame, et oleme sündinud sellesse kultuuri, sellesse religiooni, laulame just seda rahvushümni, meil on just niisugune suhtumine meessoo üleolekusse jne. Need „uskumused” on meisse sisendatud varases eas ja maetud meie alateadvusesse, kus me neid isegi ei märka. Ilma ise seda taipamata oleme mõjutatud neid väärtusi aktsepteerima, olles sellised nagu oleme.

Tuleb välja, et aju on nagu vapustav bioarvuti, mille tulemuseks on „mõistus”. Iga kord, kui ütled, ehkki võib-olla alateadlikult, et „must on paha, valge on hea” või „mehed on naistest üle”, muutub see õpitud harjumus tugevamaks ja sa oled veelgi kindlam, et sul on õigus.

Ja kõige põnevamad uudised. On olemas meditsiiniline seisund, mida nimetatakse obsessiiv-kompulsiivseks häireks. Nagu siis, kui tunned, et pead viiskümmend korda päevas käsi pesema, et saada lahti batsillidest, millest sinu kujutluse kohaselt tuleb lahti saada. Ühel tasandil sa tead, et see on tobedus, aga ikkagi lähed käsi pesema. Need ajurakud, mis mõtlevad, kas su kätel pole ehk pisikuid, ja need ajurakud, mis panevad su vannituppa jooksma, on järjest rohkem ühendatud. Tegelikult on see lihtsalt äärmuslik versioon sellest, mida me kõik päev otsa teeme. Mängi hümni, ja mõned inimesed kargavad püsti. Helista pühapäeval kirikukelli, ja võime tunda, et peame kirikusse minema. Ükskõik kas see on vajadus käia igal laupäeval sünagoogis või mängida loteriil või suitsetada veel üks sigaret või midagi külmkapist põske pista või lihtsalt lamada voodis, muretsedes mingi kordusmõtte pärast, selle asemel et magama jääda … See ei lõpe päeval ega öösel.

Huvitav on see, et tänapäeval avastatakse meditatsiooni kui selle „haiguse” „ravi”. Üks neuronite hulk ütleb: „Aeg on nikotiini saada.” Teine rühm paneb sind taskust sigarette ja tulemasinat otsima. Sa võid suitsetada juba enne seda, kui saad aru, mis toimub. Nüüd otsustad suitsetamise maha jätta: kohe, kui ärritusimpulsid esimestest närvirakkudest tegevusse asuvad, käsid otsekohe sellesama närvirakkude rühma keelavaid närvirakke ärritusele vastu seista, et sa ei peaks sigaretti suitsetama ega šokolaadi sööma ega emale helistama.

Niisiis tõukad sa mõlemal juhul need kaks rakurühma teineteisele lähemale. Seetõttu õnnestubki „võitlus” nende „harjumustega” väga harva.

Ükskord ammu, kakskümmend viis sajandit tagasi, selgitas üks härrasmees, kelle nimi oli Gautama Buddha, et vaja on „valikuta teadlikkust”. Kui nii harjumuse toetamine kui sellega võitlemine ikkagi on meie ainus võimalus teha mitte kumbagi. Teha mitte midagi, ei poolt ega vastu: see on meditatsiooni tuum. Ja ennäe, me just kuulsime seda, ja seetõttu meditatsioon obsessiiv-kompulsiivse häire puhul toimibki. Või mis tahes sundkäitumise puhul, kaasa arvatud harjumus elada nii, nagu oleksime kinni jäänud, liikumatuses, tiigina.

See protsess on väga teaduslik. Kui üht niisugust alateadlikku harjumust nähakse teadlikult, siis see kaob iseenesest, 100%. Kui kaob vaid 50%, siis see tähendab, et oleme näinud seda vaid 50%.

Pole ime, et USA ajakirjandus räägib nüüd pidevalt meditatsioonist. Seda nimetatakse teadvelolekuks, see on lühend „õigest teadvelolekust”, millega Buddha kirjeldab valikuta teadlikkust. Iga aastaga heidavad need 500 akadeemilist uurimust üha rohkem valgust kõigile neile erinevatele võimalustele, miks meditatsioon on universaalselt kasulik protsess.

Järjest enam tuleb ilmsiks, et eelised on firmadel, kelle töötajad on terved, õnnelikud, loovad ja hetkes kohal, ning paljudes suurtes USA firmades uuritakse nüüd meditatsiooni, eriti Silicon Valleys. Seda kasutatakse koolides, seda pakutakse traumeeritud sõjaveteranidele, läbipõlenud arstidele … neid on terve nimekiri. Meditatsioonil on kuulsuste heakskiit, mis on kuulsust hindavas tänapäeva maailmas alati oluline, see nimekiri ulatub Nelson Mandelast ja Steve Jobsist Madonna, Stingi ja Tiger Woodsini, kelle vahele jäävad paljud teised.

Meditatsioon on tõepoolest proovimist väärt. Siis sa vähemalt tead kindlalt, kas see huvi on õigustatud ning kas see on midagi sinu jaoks.

Põhiline on mõista, et meditatsioon on seotud jälgimisega. Sa jälgid, mis su sees toimub, olenemata sellest, mis toimub ümberringi. Kodus, töö juures, hommikul, õhtul … Alati on jälgijal midagi jälgida.

Teiseks: kui mõistus on nii sageli eemal unelemas, siis keha on alati kohal, siin ja praegu. Niisiis, kui tahad mängida mängu, kuidas asuda elama oma elu, siis keha on kinnihoidmiseks ideaalne käepide.

Kolmandaks: ajal, kui leiutati kõik need istumismeditatsioonid, olid inimesed teistsugused. Pea meeles, et aju on plastiline, niisiis võid ette kujutada, kuivõrd erinev on su aju siis, kui töötad 12 tundi päevas põllul, lähed magama päikeseloojangul, sest pole kunstlikku valgustust, ja kohtud aastas ühe uue inimesega, kes külast läbi kõnnib.

Tänapäeva hüperaktiivne mõistus ei lase sul paigal istuda. Niisiis, jooksu pealt mediteerimine ongi asja võti: olles aktiivne, on jälgimine algul palju lihtsam. Sellest tuleneb ka Osho aktiivse meditatsiooni ja teiste tegusatele inimestele mõeldud meditatsioonide, mis on selles raamatus ära toodud, väärtus. Paradoksaalselt, kui püüad istuda paigal, märkad vaid hullumeelselt pöörlevat mõistust. Kui oled terve oma tegusa päeva pöörelnud ja jälginud, siis märkad, et sul on vaikne kese. Sa võid ka avastada, et osa sellest hullust mõistusest tuleb minema saata, enne kui suudad lõdvestuda ja olla vaikselt.

Milline olukord ka poleks, see siin on kaunis raamat paljudest erinevatest enese avastamise viisidest. Võid avastada vähemalt selle, kes sa pole.

Lähene meditatsioonile siiralt, ent mitte tõsiselt. Ole mänguline. Leia meetodeid, mida sa naudid ja mis on sinu meelest toredad, ning siis viib teekond su sinna, kuhu sa iganes minna tahad.

John Andrews on raamatute autor, teadlane ja mediteerija. Ta oli Osho isiklik arst ja hoolitses ta keha eest palju aastaid, kaasa arvatud viimased elupäevad. Olles olnud mitu aastakümmet mediteerija ja teadlane, on John Andrews rõõmuga jälginud meditatsiooni järk-järgulist aktsepteerimist teadusringkondades ja seejärel suure huvi tekkimist selle vastu. Ta kirjutab selle teekonna viimase astme meditatsioonidest, Osho meditatsioonidest.