Читать книгу Sügis - Oskar Luts - Страница 5

ügis oma koltunud lehestikuga ... Viimaks kõik need eluväsinud lehed langevad alla ning tiheda vihma saatel kleepub mõnigi su säärsaapa külge ega lahku sealt enne, kui ta ise lükkad minema sinnasamasse porri. Näib nii, et kogu maa ja maailm on hall ja troosti pole kuskilt leida. Tuleks ometi juba üks mõistlik talv oma sätendava lumega! Muidugi pole seegi suurem asi, aga ta ikkagi on märksa parem kui mõni räpane sügis, see kõige ilusa lahastaja. Talv vähemalt, kui ta tahab kanda oma tõsist nime, annab maa- ja linnainimestele kätte nende heinad ja põletuspuud, isegi mõne ehituspalgi sinna hulka.

Joosep Toots istub uue elamu tagakambris ja jutleb oma poja Leksiga, Aleksandriga.

“Küll sina, poiss,” ütleb muuseas, “oled maias nende sõjajuttude peale. Sõjajutud ju võivad olla nii, kuidas nad on, aga sõda ise on hirmus. Pane seda tähele, väike lupard!”

“Mina ka lähen sõjaväkke,” nihutab väike Leksi enda isa põlvile.

“See veel puudub!” ümiseb Toots ja teeb justament nii, nagu tegi kogu oma patuseil elupäevil: mh-mh-mh, puppup-pup. “Minu issias juba on kasvanud räästani – kas sina, põngerjas, tahad endalegi saada sellist armast asjakest?”

“Mis, mis?” avanevad poisikese silmad suureks nagu karikad. “Mis asi see on – iissias?”

“See on üks pikem jutt ja Abjast teine kõne,” naeratleb nüüd juba üsna tihedavurruline Ülesoo peremees. “Sellest räägime kunagi edaspidi, siis, kui saad vanemaks; praegu pole sul seda vaja teada.”

“Sina, isa,” häälitseb uudishimulik Leksi, “ütled alati: edaspidi. Mispärast sa ütled nii?”

Ülesoo vanarahvas on, justkui oleksid kahekesi kokku rääkinud, läinud surnuaiale ega pole lootagi, et nad sealt niipea tuleksid tagasi. Sellal, kui Joosep oli sõdades ja mölludes, tuli sealt ülalt Raja Teele ning omal käel kloppis üles selle uue koha, nagu ütles; muidugi mitte omal käel, vaid ta ainult juhtis selle ehitamist – raha oli külluses, ja rahaga saab teha – kui just mitte kõik, siis üsna paljugi. Ehitusmeister Ploom, muidu alati lõbus kassinägu, kartis Teelet nagu tuld.

Nii see maja saigi valmis isegi pisut enne tähtaega. “Egas naistega ei saa!” loopis meister Ploom oma kilomeetripikkusi käsi sinna ja tänna, ning vanad töömehed, kes enam ei kõlvanud sõjaväkke, urisesid vastu: “Ega saa. Tuleb, sunnik, siia ja teeb niisugust trevoogat, et hoia alt!”

Umbes selline siis oligi lugu selle Ülesoo uue majaga. Ei, ega Raja Teele mõelnudki sealjuures midagi paha, ta ainult aeg-ajalt ütles pikasõralisele Ploomile: “Töö on selle jaoks, et seda teha, võimalikult ruttu ja hästi.” Siis ta kadus vanatarre, kuid üürikese aja pärast jälle oli ehituse juures.

Nagu juba öeldud, sündis see ajal, mil Ülesoo noor peremees heitles sakslastega ning, kaks korda haavatud, pikemat aega lamas hospidalis kuskil Lõuna-Venemaal. Siis ta üsna üürikeseks ajaks tuli koju, leidis eest uue pesa, kuid vanad linnud juba olid lennanud kaugele maale ja Raja omad ühes Kristjan Liblega ja teiste Paunvere elanikkude saatel olid nende maised jäänused viinud viimsele puhkusele.

Ent siis pidi Joosep Toots varsti jälle rühkima... seekord juba oma endiste sõjakaaslaste vastu, sest suurem osa Venemaa rahvast oli pööranud selja endisele korrale ning muutunud hoopis teiseks elemendiks.

Sellest poleks Joosepile olnud suuremat sooja ega külma, kuid et võõrad tahtsid tema kodumaadki kiskuda oma hõlma, siis ei kannatanud seda välja vana Kentuki Lõvi veri; läks välja juba esimese kutse peale, mis saadeti kodumaa saatuse juhtidelt. Oli siis jälle tublisti vehklemist niihästi idas kui läänes, vahel olid käes üsna kitsad päevad, kuid neist ometi saadi üle. Joosep Toots pääses sellest küll aukliku nahaga, aga siiski pääses, kuna mitmedki tema koolivennad olid lahingusse viinud oma viimse hingetõmbe. Nii olid sinna jäänud väike Jüri Kuslap, keda kihelkonnakoolis tunti Tiuksi nime all, Järveots, tõsine kangelane, kes mitmeis kokkupõrkeis vaenlasega oli teinud “hulle tükke”, Peterson, kelle kaupmehekalduvused avaldusid juba koolipõlves ja arenesid edaspidigi, kuid siis ta, mehike, ikkagi ei mõistnud kaubelda surmaga. Peale nende ja teistegi oli heitlusväljale jäänud ka rätsepmeister Kiire keskmine poeg Viktor, Joosep Tootsi silmis õieti kõige mõistlikum neist kolmest. Seevastu aga tuli Georg Aadniel koju tagasi, priske ja punane nagu maasikmari. Tema oma jutu järele ta küll oli loendamatuid kordi põlvini sulistanud veres, aga kus tegijaid – seal nägijaid: veres oli teda nähtud sulistamas ainult töökodades ja moonavoorides. Nüüd on ta kibedasti ametis seega, et venna elu eest vanemaile, see on endale, muretseda asunikutalu: “Kui kolmest vennast kaks on olnud lahinguväljadel, kus üks neist saab surma,” pajatab ta kõigile ja kõikjal, “siis ometi peavad ellujäänud selle eest ka midagi saama. Jah, muidugi oleks läinud noorimgi vend Benno, kuid see oli veel liiga noor.” Aga kui Aadnielilt küsitakse, kus siis on tema Vabaduserist, kui ta sõjas oli selline “maru” mees, siis vastab, krimpsutades huuli: ta oleks selle võinud saada igal ajal, kuid pole tema selline mees, kes oma nina kõikjale ette topib.

“No, aga mis need Kiire omad selle asunikutaluga peale hakkavad, kui nad ta saavadki – kõik Kiired ju on antvärgid, rätsepad?”

“Nnoh,” tõmbab Aadniel õlgadesse, “pole see talupidaminegi jumal teab milline kunst – küllap nad sellega toime saavad; ega selle põllupidamisegi juures ole vaja nõiasõnu ja soolapuhumist. Eks ole? Ja kui nad ise ei taha maad harida, siis ju võib selle krundi ära müüa.”

“Vaata, vaata!” pööravad siis päid ja kehitavad õlgu mõnedki põlised ja ka vasthakanud talunikud. Ei, egas Jorh Aadniel muidugi on kange mees, olgu kas sõjas või rahuajal, ja päris kena oleks vaadata, kui rätsepad veavad sõnnikut ja künnavad kesa.

“Kus juhmid!” kehitab Aadniel omakorda õlgu, mis nüüd enam pole nii kõhetud kui tema nooruspäevil, vaid on muutunud märksa ümaramaks. Kas iga aus ja ülesehitav töö pole kiiduväärt nähe? Mis nad õige arvavad? Eriti need, kes sellal, kui nemad olid vaenlastega rinnutsi koos, istusid oma soojades taredes, sõid sealiha kapsastega ja magasid rahulikult? Ei, ei siin pole midagi muhelda, kui asjaolusid tahetakse hinnata õiglaselt. “Ei tea veel,” lõpetab Kiir tavaliselt oma kõne, “mis oleks kenam vaadata: kas kündjat rätsepat või teid endid, kui poleks olnud vahvaid isamaakaitsjaid?”

Harilikult tekib siis vaikus ega pole seekord enam kellelgi midagi ütelda, sest lõppude lõpuks ju kõneleb Kiire Aadniel sulatõtt. Ent tuli ainult ajutiselt jääb hõõguma tuha alla, et sealt mõninga aja pärast uuesti välja pursata. – Kõik olgu ja jäägu nii, kuis on, aga kuidas julgeb rätsep endki nihutada nende vahvate sekka? Vaata, tekib seal kuskil mõni endine frondisõdur kõnelejate sekka, endal “nokk” soe, patsutab Kiire õlale ja pahvatab hoolimatult: “Noh, sõber Aadniel, räägitakse, sa olevat seal kuskil Võru- või Petserimaal jumala ihuüksi võitnud vaenlastelt ühe nu‡niku – kas on tõsi? Vange sa pole võtnud, sest see asutus parajasti juhtunud olema tühi, aga siiski olnud sinu tormijooks nii äge, et kaaslased teinud suured silmad ja öelnud: “Näe, inimene jookseb lausa surma suhu!””

Siis muutuvad Aadnieli silmavalged punaseks ning suus tal on niipalju mürgiseid vastuseid, et kõik korraga ei mahu sealt väljuma. Aga summutatud naerukihin ja köha ümberringi selgesti räägivad oma keelt: meeste poolehoid kaldub uustulnukale. Ja kui viimane oma taskuraamatu vahelt või rahakotist võtab sini-must-valge paelaga risti, siis hakkab Kiir piiluma ukse poole. Ah, kui tore oleks temalgi kuskilt tõmmata midagi niisugust ja susata sellele häbematule nina alla! Aga kui ei ole – siis ei ole.

Jaan Imelik oli juba kodumaa sõja algupoolel saanud sügava kuulihaava kerre, oli olnud ajajärk, mil isegi optimistlik kirurg Reintal raputas pead, puhastades ja sidudes tema haava, aga näe, mehe võimas organism pidas vastu, tegi imet. Enam-vähem tervenedes ta tegi juttu uuesti frondile minekust, kuid sinna teda ei lastud; anti mingi kergem koht tagalas, – esialgu, nagu öeldi. Ja see “esialgu” kestis sõja lõpuni, sest mees oli ikka veel nõrgavõitu.

Vana tõhk, Tõnisson, oli koju tulnud hirmsate jooksjavaludega ehk krematismusega, nagu ta ise ütles. Põeb praegugi seda tõbe, määrib ja võiab oma ihu igasuguste õlidega ja piiritustega, kuid miski ei aita. Vihma ja sulailmade eel ei tule toastki välja; kas lamab voodis vaipade all või istub pliidisuu ees, ainult uriseb nagu tige peni. Kuivil päevil ta siiski on kõbus mees ja punetab tema tugev kael nagu muistegi; paljastab ülakeha, töötab kahe mehe eest. Aga aeg-ajalt juhtub selliseid lugusid, et, istudes kuskil pulma- või peolauas naabrite juures, äkki aietab ja hakkab triikima oma jalgu. “Noh,” ütleb siis, “võtke heaks või pange pahaks, aga homme tuleb vihma.” Ja kui seepeale mõni lauakaaslane kahtleb selles – et ega ikka ei tule, vaadaku, milline ilus ilm väljas –, siis on Tõnisson valmis vedama kihla ükskõik mille peale, et tuleb. Lööbki käed kokku mõne kaugemalt tulnud mehega, kes veel ei tea või ei tunne küllalt hästi tema reumat, ning võidab alati. Mõnikord juhtub Tõnissoniga veidramaidki asju. – Jäädes purju, kahmab kinni mõne kõrvalistuja jalast ja hakkab seda masseerima sellise innu ja õhinaga, et naabril kipub vesi silma ning päästab teda ainult valju röögatus. Siinjuures peab tähendama, et sääraseil juhtumeil kuulub naabri jalg enamikult kellelegi naisolendile. “Ah, vabandust!” sügab siis kukalt. “Arvasin, et see on minu jalg.” Seletab siis veel natuke pikemalt, kuidas see kõik oli ja tuli ning tavaliselt lõpetab sellega: “Mis’nd, sõda – see on tühine asi. Aga vaadake selle tagajärgi! Vaadake kas või mindki. Kuhu ma nüüd enam kõlban, kui mu jalad valutavad nii hirmsasti, et ma enam ei suuda vahet teha oma ja võõraste koibade vahel.”

“Noh, ja mis nüüd?” tuleb Ülesoo noorperenaine vanatarest, kuivatades käsi põlle külge.

“Mis, mis?” kergitab Toots pead, silmad natuke vidukil, veidi hirmul, et jumal teab, millise jutuga ta jälle tuleb.

Ja siis seisatab Teele läve juures nagu võõras, ning: “Kas me seda rukist veskile ei vii? Seal vanatare tagakambris oleks väga hea kuivatada pesu; nüüd seal on terad. Mina sinu asemel teeksin nendega midagi muud, kui lasta neid seal kas või idanema minna.”

“Oh,” hakkab Joosep plotskit keerama, “juba homme paneme rukkid kotti. Ma ainult ootan seda, seda...”

“Keda?”

“Lible-Kristjanit.”

“Imelik, sa ei saa ka midagi ilma temata!”

“Einoh, saab küll, aga...”

Õues ainult kaks korda haugatab koer, laisalt, nagu moe pärast, tähendab – ta tunneb tulijat. Seepärast see haugatuski on selline pealiskaudne, otsekui: tere, tere! Seegi läheb rohkem peremehe meeleheaks – vaata, ma olen siin ja valvel, ja kas näe, ma tõesti olen siin.

Sisse astub Ülesoo tallu üks mees, keda järsku enam ei tunnegi. Nässu ja vanaks jäänud, üksnes see silm... Ei ütle seegi enam palju, kuid kes tunneb selle silma omanikku, see teab, kellega on tegemist. Justament nagu kogu Paunvere rahvas, teeskleb temagi nägematust: “Tere, siitmaja omad!” ütleb. “Küll aga on vastik ilm!” Käed klõpsti kokku ning siis veel kord: “Tere!”

Aeg annab end tunda, aeg rõhub.

Mõni kannab seda raskust kergesti, otsekui ei peksakski teda issanda vitsad, kuid teine, priske ja punane, ähib ja puhib ning pistab sulle käe pihku: “Oh, jumal!”

Vaatad üles ja mõtled: “Mis ta pobiseb?”

Ent näe, ta peab kaeblema, sest keegi on tulnud ja olnud ja temale liiga teinud.

Tõstab siis see tulija oma karvase kärsa nagu vanal heal ajal, vaatab toas ringi ning muidugi peab midagi ütlema.

“Kas lähme või?”

“Nojah, jah,” tõuseb Ülesoo Joosep pliidisuu eest, “eks me’s lähe. Vaata, Teele!”

“Mida ma vaatan?”

“Noh, neid viljakotte. Lible ju sellepärast tuligi. Eks sa, Kristjan, toeta end veidi – senikaua kui ma ise ka lähen ja vaatan.”

“Mis ma ikka istun,” uriseb Kristjan, seekord täiesti ja üpris läbi nina. “Nohu on ja kõik... Kodus ka pole asi päris selge.”

“Kuidas pole selge? Mis seal siis on?”

“Naine, see vana Mari, krõbiseb nagu vähikott.”

“Haige või?” läheb Teele akna juurde. “Jah, ega need mehed hooli oma naistest! Seni kui neid on, ei hooli neist keegi, aga vaadake, kui nad kord lähevad hauda, siis... jah, jah! Meil kõigil on suus ilusad jutud...”

“Mes, mes?” raputab Lible sulgi... “Mes?”

“Ei midagi!” tõmbab Toots püksirihma kindlamini pandlasse. “See käis minu pihta.”

“Kuhu sa siis nüüd lähed, isa?” paneb see päris väike Toots, Leksi, käed seljale.

“Oh, kuhu ma ikka lähen...” raputab isa poisikese hõlma. “Läheme vanatarre, teri kotti ajama. Kui tahad, tule kaasa. Mulle meeldib see vana maja. Alati, kui lähen sinna, tunnen end nooremana, kas või sinusarnasena... nii umbes.”

“Tuleb maha kiskuda,” vaatab Teele porisesse õue. “Mistarvis ta seal seisab?”

“Vanad mälestused seisavad seal sees,” naeratleb Toots. “Ma küll kuidagi ei taha teda lammutada. Käsi ei tõuse selleks. Las vähemalt esialgu olla. Sügis juba ise teeb meele kurvaks; kui nüüd seegi kaob, siis... noh, ma ei taha minna luuleliseks, aga mulle meeldib kõik vana, millega on ühenduses mu noorpõlve aastad.”

“Vaata, vaata, kas see pole öeldud küllalt luuleliselt?”

“Noh, olgu, kuidas on, aga mina küll hoiaksin alles selle hütikese nagu muuseumi või ma ei tea, kuidas ütelda. Oi küll põles ja sai tuhaks palju sääraseid vanu maju, kui pidasime sõda! Ja ometi oli iga niisuguse katuse all oma ajalugu. Sina, Teele, oled noor – Sa ei tea... Mina tean. Kui ma praegugi hakkaksin kõnelema, siis...”

“Istu ja kõnele!” sõnab väikemees kuulamisvalmilt.

“Praegu pole aega, sõbrake. Küllap me õhtul kõneleme.” Ja Liblele: “Lähme siis!”

“Noo – neh,” astub kellalööja ukse poole.

Endine Raja Teele vaatab meestele järele ega saa lahti ühest mõttest, mis teda küll just ei rõhu, vaid nii häirib veidike juba mõnda aega. – Miks on Joosep nii apaatne kogu maailma elu vastu? Näe, seal on ajalehtki, mida mees ainult soris, kuid ei lugenud nagu kord ja kohus. Praegusel ajal on Paunveres iga mees poliitik, ajab tarka juttu, püüab parandada seda elu ja olukest, aga Joosep...? Nojaa, teda küll veel vaevavad ta haavad, nojaa, aga... mees siiski norutab liiasti. Kui majast on kadunud rõõmus meel, siis lõppude lõpuks kaob sealt ka ristiusk ja viisakad kombed. Näe, juba nüüdki sülgab vana Kentuki Lõvi tulle, vahel isegi põrandale, näol selline võõras naeratelu, mida temalt polnud näha endisil aastail. Ning järsku trügib pähe terve vihk mälestusi noilt päevilt, mil Toots veel oli tema peigmees. Ei, Teele ei igatse tagasi möödunud päevi, kuid praegune elu siiski pole see, mis nagu peaks olema. Kõike on külluses, aga puudub see midagi, mis teeb elu mõnusaks. Osalt küll masendab seegi tema siseilma, et õde seal Rajal hakkab muutuma vanatüdrukuks. Tõnisson, jaa, on korduvalt teinud juttu naisevõtust ja nii edasi, aga tüdruk, näe, ei võta tuld; varsti läheb asi niikaugele, et sõsar enam isegi ei tea, mida või keda tahab. Oli ka kord keegi koolivend Luts, kes temaga kurameeris omal viisil – nüüd on seegi silmapiirilt kadunud.

“Ema!” puudutab Leksi teda käisest. “Mis sa mõtled?”

“Oh, las ma vahel mõtlen natuke. Sinagi mõtled.”

“Jah, mõtlen küll, aga praegu mul on igav.”

“Igav? Mine vanatarre. Isa ja Lible on seal – aita neid.”

Jah, seda võiks teha.

Võtab mütsi ja astub õue. Vaatab ringi, kõneleb koeraga – targasti, nagu tema isagi omal ajal kõneles koertega. Siis valib kõige suurema porilombi ning astub sinna, sulistab; vaatab, kas vesi kerkib üle säärte. Sulane Madis sõidab õue, köhib vankril ja manitseb: “Poiss, poiss, mida tempu sa teed!”

Aga need seal vanatares kühveldavad mahlakaid teri kottidesse. “Küll ikka on suur see jumala arm!” pühib Lible oma vesist silma.

“Kuidas sa seda siis nüüd nii korraga taipasid?” muheleb Toots.

Eks ta siis vaadaku ometi, milline kuldne rukis!

“Jah, rukis on ilus. Küll Teele annab sullegi ühe kotitäie.”

No ega ta’s seepärast hakanud rääkima; ega Kristjan Lible pole mustlane.

“Einoh, hea’nd küll. Mis Paunveres uudist?”

“Uudist on küllalt. Pühapäeval on vallamajas koosolek.”

“Millal neid seal ei ole,” muheleb Ülesoo peremees. “Kas Jorh jälle astub ette? Tema ju nüüd suur kõne- ja asjamees. Ma ei tea, kust ta võtab need ilusad sõnad? Mina ei mõista kõnelda nii ladusasti. Aga tema nagu trükib.”

“Mis tal viga kõnelda: tal ju maailma patsakas raha pangas, asunikutalu tulemas. Katsugu kõnelda minusugune mees. Ei, kas teate, nüüd üldse on kõik hakanud kõnelema; ega nüüd muud, kui istu nurgas ja kuula. Kuid ühte ma pean ütlema: Kiire Jorh polegi väga loll mees. Tean, et tarkus tuleb ühes varandusega, jajah, aga tema... Noh, aga nüüd on kõige peale vaatamata siiski kimpus.”

“Mis kimpus? Ära sa’nd, Kristjan, jälle hakka ajama oma hundijutte; olgugi et me vanasti olime temaga natuke vastamisi, aga ma ei taha tühje jutte. Olen neid kuulnud juba nii palju, et kõrvad kumisevad.”

“Nagu nad mul ei kumiseks. Ei, peremees, seekord on vakt, mitte lori. Näe, seesama õmbleja-mampsel ei anna Aadniellikesele hinge- ega unerahu.”

“Mis ta siis tahab temast?”

“Ah mis ta tahab...?” pilutab kellamees silma. “Noh, eks te arvake, mis ta tahab?”

“Kust mina tean.”

“Raha tahab. Juba asi kohtus. Vaadake, kui me vanasti liugu lasksime, eks me siis pidanud kelgu mäest üleski tirima. Kiire-saks aga tahab ainult alla lasta; ülesviimine nagu polekski tema töö. Ja nüüd mul äkki kadus meelest üks sõna... Ali... ali...”

“Kas alimendid?”

“Noo-jah, jumala õige. Vaat, mis tähendab kooliharidus – teil kohe käes see sõna. Kas ma siis nüüd pean veel edasi rääkima?”

“Aitab sellestki, kui... see on õigus.”

“Einoh, jumala eest – õigus! Stoi, üks mees sõitis õue. Las ma vaatan.”

“See on Madis.”

“Ei, Madis tuli juba enne; see on keegi võõras. Noo – jah, kas ma ei ütelnud? – Köster!”

“Köster? – Mida imet see siia otsib? Selle ilmaga? Kas laseme ütelda, et meid pole kodus? Temal alati on hirmus pikk jutt. Parem, kui juba olekski tulnud sõber Kiir: teda ma pole enam ammugi näinud oma ihusilmaga.”

“Ärge te rääkige niipalju sellest vanast koogumehest – vaata, kui tuleb seegi. Nüüd ta just seda teebki, et ratsutab ringi mööda küla ja teeb politikat. Üks päev nägin teda koguni por– por– Näh, jälle läks meelest üks uus sõna – justkui vitsaga löödi. Ei, vanaks hakkan jääma, pole minust enam asja midagi. Aga tühja – tüdrukupirts on juba suur küllalt, et ennast ise elatada; las me Mariga läheme sinna, kuhu vaja.”

“Kas tead, Lible, mis ma siis teen, kui lähed sinna? See muidugi tuleb üksnes sel puhul, kui elan sinust veerand tundi kauemini. Ma ronin Paunvere kirikutorni ja löön kella… sinu matuseks. Sa oled juba nii palju tagunud seda instrumenti... las mina ka vahel... siis on Jorh Aadnielil jälle midagi rääkida. Mõni minut tagasi ütlesin, et ma ei salli tühje jutte, aga vahel... Issanda vägi – kuhu jäi meie köster? Aga ühte ma palun, Lible, ole mõistlik ja viisakas. Olgu minugi nimi kas Jaakub või Juudas, aga ta, see pagana köster, ikkagi oli mu... mu... Noh, aita nüüd sina mind – juba hakkan minagi natuke unustama.” Ning lastes pooltäidetud koti: “Vist küll hakkan minagi vanaks jääma. Ja siis see sügis... Jah, ma saan aru nii mõnestki asjast paremini kui enne – kas mäletad? – ega ma saa hästi leppida selle lõtvusega – olen ega ole, kuid olen siiski.”

Lible ei lausu seepeale sõnagi, ta vaid tõstab sõrme – nüüd peaaegu oleks nuusanud jumala ilusa vilja peale! “Tuleb!”

“Kes?”

“Noh – köster. Uskuge, peremees, ma püüan olla viisakas. Ja kuigi ma ütlen mõne sõna, siis olge nii lahke ja koputage mulle selja peale – on üks osa inimesi, kes jäävad rumalaks just seljast. Üks neist olen mina ja teine... praegu tuleb uksest sisse. Ma olen viisakas, kui jumal aitab.”

Aga kuidagi ometi jõuab tarre enne köstrit väike Leksi. “Köster tuleb!” ähib, näost punane ja sõrm suus.

“No, las ta tuleb,” ütleb isa üle õla. “Kas sa teretasid teda?”

“Vaat, ei ole meeles, kas teretasin või ei teretanud.”

Samal hetkel avaneb uks ning tarre astub just see, kellest oli juttu. “Hee-hee, tere ja jõudu! Vaata, kui palju ilusat vilja on hakanud andma Ülesoo põllud!” Ja silmates Liblet: “Näe, sina, Kristjan, ka siin! Mis sa siin teed?”

“Eks ma natuke aita peremeest.”

“Noh, ega see pole paha; aita, aita. Ja kõige rohkem rõõmustab mind see, et sa täna oled kaine.”

“Millal ma siis pole olnud kaine?” uriseb kellamees, valvel see üksainus silm. Suus paha maik: ta ei salli orelivaevajat.

Ent köster ei pane tähelegi seda lõõpimist. “Joosep,” sõnab mahedal, otsekui õlitatud toonil, “ma tahtsin sinuga paar sõna kõnelda.”

“Miks mitte!” vastab Ülesoo peremees teenistusvalmilt.

“Aga kas sa “tere” ütlesid?” ripub Leksi ta kõrva küljes.

“Jäta mind rahule, poisike!” tõrjub Toots poja hellalt kõrvale. “Mine nüüd ilusti õue, lase vanemaid inimesi rääkida.” Ja köstrile: “Palun, olge nii lahke!”

“Ei, mitte siin,” näsib köster vurrusid, heites hapuka pilgu Lible suunas, “läki õue, seal ma räägin.”

“Noh,” tõstab Lible oma üpris karvase kärsa, “kui mina siin olen ülearune, las siis juba mina lähen õue – laps noorem, jalg kergem.”

“Ilus laps!” naeratab köster väljuvale Liblele järele. “Sääraseid lapsi ma juba tunnen ja tean. See on niisugune sort lapsi, et kui täna siin kuskil köhatad, siis homme on Paunveres suurtükipauk. See kannab kõik laiali, mis ta iganes näeb ja kuuleb. Kuid vähemalt seda, mis me nüüd räägime, ta ei pea kuulma. Ega ta, pagan, ometi pole siin ukse taga?”

“Oh, ei!” silitab Toots vurrusid. “On, ta mis on, aga ta siiski on võrdlemisi aus mees. Ukse taga ta ei hiili.”

“Hea siis küll,” algab köster poolsosistades, “mul oli teie (teie!) poole üks palve. Õieti see ju on küll täiesti vormi asi, kuid peab täitma vormigi, eks ole? Lugu on niisugune, et ma kavatsen teha väikest maalaenu. Teie nimi maksab praegu palju – kui viskaksite selle sinna alla. Ei, ei, jumala pärast, ma tasun kõik ise, ainult see vorm. Nad on seal kõik nii pedantlikud, et lase aga olla. Räägin teile õigust, Joosep. – Käisin juba Kiire juures – ta pakkus mulle kohvi, aga allkirja ei andnud. Nüüd, armas Joosep, tehke teie seda oma vana kooliõpetaja heaks. Mulle on vaja seda laenu; ma ei tee seda kergemeelselt. Te teate väga hästi minu krunti – see tahab parandamist. Siin on see paber.”

Tootsi ihus äkki hakkavad valulema vanad, sõdades saadud haavad. Ei saa ütelda, et ta kramplikult ripuks elu küljes, aga valu on valu; ja see hirmus sügisene ilm; ja vähemgi ärritus loeb oma kohuseks tuua kaasa uue puntra valu. Vaene Kentuki Lõvi abitult vaatab enese ümber; kadunud on tema järsk ja päikesepestud otsustamisvõime: sõda sõi närvid. Jah, seal oldi vapper nagu Vibuane, aga see oli avanss tulevasele elukäigule; pärast pidi seda tagasi maksma valudega ja närvinõrkustega. Taoti, jah, purkles tema endine vaim, aga seda juhtus harva. Ära nabis saatus meie tugeva mehe, kellel jätkus nalja kõigile ja kõikjale.

“Tubli!” naeratab kohmetult. “Ma lähen küsin, kas tohib seda teha?”

“Kellelt?” teeb köster. “Ega ometi Liblelt?”

“Mispärast Liblelt...? Küsin oma naiselt. Enne olin mina siin nii enam-vähem elutark, nüüd on tema. Mis ma võin teha muud, paremat? Teid, härra kooliõpetaja, peaks viima sõtta, siis te näeks nii mõndagi ja kuuleks... Mina, näiteks, ei kuule enam hästi. Aga nüüd ma lähen.”

“Kas see tõesti on tarvilik?” krimpsutab köster nägu.

“Noh, ütleme nii... et nagu südame rahustamiseks,” naeratab Toots seekord juba natuke süüdlaselt. “Teile, auväärt kooliõpetaja, muidugi on teada, et Ülesoo talu sai selleks, mis ta praegu on, just Teele kaudu? Mis siin siis oli enne? – Ainult hunnik võlgasid. Oleks nagu veider, kui teeksin midagi ilma tema teadmata. Kas te ei arva sedasama?”

“Jah, väga hea, aga kui Paunveres läheb jutt lahti, et...”

“Teele käest ei lähe midagi lahti,” heidab Ülesoo peremees käega. “Kui meil siin üldse on mõni täismees, siis see just on endine Raja Teele. Arvake ise: kui ta mult pärast küsib, mis köstri-isand siin käis – kas ma siis pean temale valetama? Tema on neid Ülesoo asju ajanud juba aastate kaupa – loomulik, et tal praegugi on õigus kaasa rääkida.”

“Hea küll, hea küll,” kehitab kirikumees õlgu, “minge siis jumala nimel ja vaadake, et te mulle ei too pikka nina.

Ma juba isegi kardan, et Kiir keedab kapsaid. See mehenatuke armastab kelkida.”

“Küll läheb kõik hästi,” väljub Toots, jättes oma endise hingehoidja üksipäini rukkihunniku juurde nagu vahiks, et seda vahepeal keegi ära ei tassi. Ent just samal hetkel, mil Toots astub eeskotta, kargab ukse juurest õue miski “asi”, järsku, nagu kork, ainult on kuulda kõva kolksatust, mida kork tavaliselt ei tee.

“Tohhoo taevas!” hüüab Toots. – Ainult paar sammu temast eemal rähkleb Lible kõhuli porilombis. “Mis sa siin teed, Kristjan?”

“Eks te ise näe, peremees,” röhib Kristjan, “et võtan mudavanne. Aga ärge talle jumalapärast andke allkirja. Tema juba isegi on võlgades nagu siidimantlis. Ega temast saa maksjat.”

“Tähendab, sa siis kuulasid ukse taga?”

“No-neh,” ajab kellamees enda esiti istukile, siis jalule, märg ja porine nagu jõehobu, tilgub isegi vurrudest. “Vaadake,” seletab, “ma ei saa teisiti; see juba on mu vana tõbi. Aga uskuge või mitte: ma ei tee seda alati, kuid seekord oli mul paha aimdus; justkui üks hääl ütles mu kõhus, et ole valvel, Kristjan, sinu head sõpra tahetakse sisse vedada. Nojah, kuulasin, kuulasin ja kuulsingi, mis ta rääkis.”

“Oi, Kristjan! Ja mina alles nüüdsama vandusin kivide ja kändude nimel, et sina ei hiili uste taga. Vaata, nüüd jumal sind nuhtleski selle teo eest.”

“Ei tee viga – eks me siis nüüd ole jumalaga tasa,” raputab end porine mees. “Prr! Ma ei saa aru, mis pagana jalad mul on – näe libistusin trinndi kõhuli ja siin ma nüüd olen.”

“Jah, siin sa oled küll, seda ma näen isegi. Aga tule siis, pagan, uude majja ja kuivata end, soojenda end. Isegi sõjas ma ei näinud niisuguseid koletisi.”

“Hea küll, ma tulen uude majja, kuid ainult ühe tingimusega: ärge andke Julk-Jürile allkirja! Muidu võtku mind see ja teine – ma hüppan uuesti porilompi ja lesin seal nagu oma sängis.”

“Ära lobise!” ütleb Toots pahaselt. “Tule ruttu!”

Läheb ees, kuna Lible aeglaselt longib järele.

Sulane Madis ja Leksi, kes näevad viimast sellises armetus seisundis, tõstavad valju ja kahjurõõmsat naeru. “Näe, misuke ta nüüd on!” irvitab Madis oma tulipunasesse habemesse. “Ei tea, kus ta küll käis?”

Sellal on Toots juba uues majas, käänab plotskit ja kõneleb Teelega. Nojah, öelgu siis nüüd, mis ta peab tegema selle köstriga?

“Einoh, kuidas sa tema ikka ära saadad ilma allkirjata!” arvab noorperenaine. “Ta ju oli meie mõlema õpetaja. Peab kirjutama.”

“Ärge kirjutage!” kobistab Lible kambrisse. “Ärge tehke seda!”

“Näh,” mõmiseb Toots, “sa jälle kuulasid ukse taga!”

“Jah, täna juba on niisugune päev,” istub kellamees pliidisuu ette. “No, egas ma, jumal tule appi, teile halba soovi! Mina tunnen köstrit juba mitukümmend aastat, ja ma ei ütlegi, et ta ei taha tasuda oma võlgu; ta lihtsalt ei jõua neid tasuda. Nii on see asi.”

Ja köster saabki Joosep Tootsilt ilusa vastutuse oma maaparanduselaenule, sest on ju täiesti ükskõik, kas paberile kirjutab alla mees või naine, kui nende varandus pole lahutatud; sest miski muu kui õigus maksab niihästi siin kui seal. Just sel allkirja andmisel meenub Kentuki Lõvile, kuis ta kunagi, natuke pärast maailma loomist, mangus allkirja või niinimetatud ‡iirot vanalt rasvalõualt Tõnissonilt. – Jumal tänatud, nüüd enam pole vaja selliseid käike! Nüüd õiendab kõik niisugused asjad Teele, kui Ülesoo omad neid üldse peaksid tarvitama. Aga arvatavasti pole neil üldse enam vaja käia vaatamas võõraste näppude allkirjade peale – Raja rikas talu!

Köster, see juba kaunis mossi jäänud isand, saab selle, mis ta tahtis. Ent saab selle uues majas, millal Lible on kadunud nagu uss mättasse; ta on kogu oma aurava riietusega tõmbunud vanasse tarre, istub seal kuskil nurgas ja närib vurrusid, lõdiseb, ohkab, aga ei suitseta: tubakakott ja tubakas on märjad nagu kõik teisedki asjad, mis läbimärjad. Köstriga ei taha ega kõlba tal istuda ühes ja samas ruumis.

Just see asjaolu puutub Tootsile silma. “Kus on meie hea sõber Lible?” küsib oma noorelt ilusalt naiselt Teelelt.

“Ei tea,” vastab noorik. “Ära ta siit kadus, aga kuhu ta jäi, seda ma ei tea.”

“Ega ta loll ometi läinud koju? – Meil töö alles tegemata!”

“Las ta pagan,” vannub köster kurja – võib-olla et esimene kord elus – “läks sinna, kuhu tahab! Ons meile teda tarvis?”

“Siiski,” tõuseb Toots vaikselt ja nii umbes vabandava naeratusega oma istmelt, “ta oli mu üpris tragi abimees, kui mul olid rasked ajad, enne sõda. Ta oli mulle abiks nõu ja jõuga. Ega ma teda ometi pea heitma kõrvale nagu lõhkist pada, kui Ülesool nüüd on kõik asjad korras?”

“Ega ma ei räägi sellest!” heidab köster käega, kuid koguni ei ütle, millest ta siis õieti tahab rääkida. Mõlemad, niihästi Ülesoo peremees kui ta nainegi, saavad asjast aru, naeratavad vastamisi vaevaltmärgatavalt, kuid vaikivad – köster, olgu kes ta on, siiski veel elab nende mälestuses suure, suure isandana kogu Paunveres.

“Lähen minutiks välja,” võtab Toots ukselingi; “sa, Teeleke, keeda kohvi ja anna köstrihärrale veidi maitsta me koduveini.” Ja käsi lingi küljes: “Või tee nii, kuidas arvad. Aga kui sul selleks tõesti pole aega, siis...”

Väljub tasa, otsekui kirikust – üldse on “sügis” tema peale mõjunud masendavalt, ajuti pole tundagi endist meest – ning sammub vana maja poole, saapasääred porised, üks õlekõrs ikka endisis käharais õlekarva juustes. Tüdimus. Ja valu jalus. Pole enam see mees, kes oli enne. Tahaks nagu tahaks teha noorpõlvenalju, aga need naljad jäävad rippuma suunurkadesse.

“Kas teretasid teda?” küsib poeg Leksi, säärilt sama porine nagu ta isagi.

“Mh-mh-mh,” naerab Ülesoo noorperemees läbi punakate vurrude, “kuidas ma siis muidu sain?”

“Kas patsi lõid ja pai tegid?”

“See jääb laste jaoks, kallis Leksike. Mina olen selleks juba liiga vana.”

“Kui vana sa siis õieti oled, isa?”

“Ole siin nüüd ilusti vait,” ütleb isa. “Mängi! Ma tulen varsti tagasi, siis räägime edasi; praegu mul pole aega. Lähen vaatama, kas Lible on veel siin.”

“Siin, siin!” kilkab poisike. “Ta on seal vanatoas. Ta vist magab. Istub nurgas ja...”

“Ja? Ja mis ta siis veel teeb?”

“Vannub köstrit ja sind.”

“Nii, või mind kah? Mispärast ta siis vannub mind?”

“Ütleb, et sina olevat lambapea.”

“Hea küll, aga mis sina arvad, Leksike, kui kõigil lammastel võetakse pea, mis neile siis järele jääb?”

“Mina ei tea, aga villad vist jäävad järele.”

“Mine kambrisse, ära külmeta!” käratab Toots. “Sinust vist küll saab samasugune võrukael kui minustki,” uriseb endamisi, lähenedes vanatarele. Ja veel kord seljataha: “Mine kambrisse, Leksi, ilm on väga halb. Ema kutsus sind!” valetab.

Astub vanatarre – kõik on vana viisi; ainult nurgas teeb Lible mingisugust inisevat häält, nagu Toots seda ennemalt on kuulnud vasikailt. “Noh,” küsib viimaks, “kas andsite kätte?”

“Mis asja?” ajab Toots silmad pungi. “Kellele?”

“Julk-Jürile?” puudutab kellamees oma sinkja ninaga terahunnikut. “Kas andsite Julk-Jürile oma allkirja?”

“Jah,” vastab Toots vaikselt. “Teele andis, egas mina.”

“See ju on tubli kupatus ja ajab veriseks isegi sõrmeküüned, aga ühte ma teile ütlen, armas pererahvas, et selle asjanduse te ise ostate välja, ja veel suurte protsentidega.”

“Noh, mis siis?” vaatab Toots aknast välja. “See on Teele asi. Tema varandusest annab paljuga välja maksta.”

Tekib võrdlemisi pikk vaikus, millal üks on maoli seal, kus ta on, kuna teine vahib aknast välja, pealtnäha ükskõikne, aga tagamõttes: “Kes teab, milline ilm on homme?”

Sellal uustoas juuakse seda ja teist. – Köstril on käes, mida ta tahtis. Räpane Leksigi jookseb väljast laua juurde ja ütleb:

“Ema, anna mulle kah!”

“Mis asja?”

“Ükskõik mida – mul on külm ja süüa tahaksin kah.”

Toots ise tuleb uude tarre tagasi ja ütleb ainult kaks sõna: “Jah, jah!” Ja needki on peaaegu ühtemoodi.