Читать книгу Sügis - Oskar Luts - Страница 6

el pühapäeval on Paunvere seltsimajas suur pidu: kõne, koorilaul ja lõpuks loomulikult tants. Nii vähemalt seisab kuulutuslehil. Rahvast tõttab seltsimaja poole üsna mehiselt. Maantee on tahenenud, kuid mõningad porilombid on siiski veel ilustamas meie ilusaid maanteid. Arvatavasti kõik jalgrattad on väljas, sest on ajastu, kus iga kahe inimese jaoks on ostetud kolm jalgratast, järelmaksu peale ja nii edasi. Aga kui korraga sellest kuivavast porilombist kargab läbi üks mototsüklett, siis jalakäijail – keda muidugi on harva nagu kodukäijaid – näod ja rõivad täis poriplekke.

Seltsimaja sees on kõik täiesti korras. Ainult seltsimaja ise on natuke veidravõitu: tema väliskülge pole vist küll värvitud ei enne tema saamist ega ka pärastpoole. Luitunud nagu vana prussakanahk.

Kuid näe, sinna tormavad Paunvere elanikud sel sügispäeval, sest Paunvere elanikel tõesti pole kuhugi minna oma töövaheaegadel.

“Joosep, läheme kah,” ütleb Teele oma mehele, “täna on Paunveres pidu.”

“Võiks ju minna,” kergitab mees õlgu, “kui mu õlad ja jalad ei teeks vigureid.”

“Oh, kulla Joosep,” meelitab Teele, “võta süda rindu ja lähme, vaatame natuke aegagi, mis seal tehakse.”

“Madis! Kuhu põrgu see Madis jäi? Pangu hobune ette – me, vana Teeluška, sõidame sinna nagu kunagi suured saksad, ikka viimasel minutil, kas või tantsuks, eriti hästi tantsin mina oma vindunud jalgadega.”

“Pole sul häda midagi,” surub Teele endale pähe moodsa kübara, mille muuseas kinnitab pika nõelaga juuste külge. “Sa lihtsalt oled viimasel ajal jäänud liiga loiuks. Liigu, tee motsiooni, küll näed, et tervis läheb paremaks.”

Väike Leksi tuleb tuppa, räpane nagu ikka, ning: “Kas te hakkate ära minema? Madis pani hobuse ette.”

“Jah, me läheme emaga veidi Paunveresse,” vastab Toots, “ja vaatame, kuidas see asi seal välja näeb. Küllap me sulle midagi magusat kaasa toome. Jää siia Madise seltsi, ole mõistlik, ega meie jää kauaks.”

Niisiis sõidabki võrdlemisi sõbralik abielupaar Ülesoo õuest välja, võttes suuna Paunvere seltsimaja poole.

***

Nojaa, õuevärava juurde jääb töinama ainult Leksi.

“Mis sa, narrike, nutad!” troostib teda ema. “Küllap me tuleme varsti tagasi. Ega sa siia jää üksi – Madis ja Tilde ka jäävad koju.”

“Aga tooge mulle sealt kaasa üks suur jurakas!” luksub poisu.

“Mis asi?” imetlevad niihästi ema kui isa.

“Üks suur vorstijurakas.”

“Jah, hea küll; küllap me toome.”

Maantee on enam-vähem tahenenud – vahepeal on olnud paar selget ilma nagu isa silma –, kogu teeäär on jalgrattasõitjaist otsekui üle külvatud. Sõidavad nooremad mehed, aga ka nooremad naised. On saabunud selline ajastu, mil igal täiskasvanul peab olema oma jalgratas; ta jätab ostmata ülikonna ja kõik muu, ta istub kas või ihualasti oma jalgratta selga, kuid tal olgu see. Ülesoo omadest vuhiseb mööda koguni paar autot ja üks tsiklett – vaata aga ette, et hobune ühes vankri ja sõitjatega ei hakka kraavi sügavust mõõtma!

Pidumaja ümber on kaunis tublisti kihavat elu. Õieti oleks ettekannetega juba ammugi pidanud alatama, aga kui maategelaste kombeis pole säilinud muud, siis kindlasti küll see igavene venitamine pidu algusega kahe kuni kolme tunni võrra.

Ent pole nüüd enam ühegi meespidulise kaelas näha kaelarätti nagu vanasti, nagu enne maailmamöllu, nüüd on maksev ainult krae ja lips. Isegi vanemad, tõsised talunikud on võtnud omaks selle kombe. Ja vanad taadikesed muidugi ei tulegi peole; need põevad kodus haigeid konte ja siunavad uusi aegu, uut rahvapõlve, millest ei suuda aru saada nende taip. – On olemas üksnes kaks võimalust: kas on noored liiga targad või on nemad ise jäänud ogaraks?

Näe, naised toovad isegi sukki linnast ja siidriideid, kübaraid... kes seda enne nägi?

Mehed tassivad majja kõiksuguseid mänguriistu – on nagu leierkast, aga ei ole – pole vänta küljes; ja peaasi: keegi ei mõista nendega midagi teha. Jah, harva siis läheb mõni sinna juurde – teeb näo, justkui teaks midagi – tõstab kaane ja teeb plinn-plinn; ja see on kõik. Ootad, ootad, et küll nüüd läheb lahti, aga mitte kui midagi ei tule enam.

Egas neile, vanadele, enam midagi räägita ega olda, nad vahest nii kõrvalt kuulevad, et säende kast (ilma vändata) maksab oma seitsekümmend, kaheksakümmend ja koguni sada tuhat ruublit või marka või kuidas nende nimed nüüd on... Aga jumal tule appi – mis neist kasu?

“Pliristi!” sülgab seepeale naabri lumivalge taat seal kuskil vanatare eeskambris. “Ega see head tähenda, vana Jürike. Nüüd oleks meil mõlemail päris paras aeg pugeda mulla alla, ja hästi sügavale, et enam ei kuuleks ega näeks seda praeguse aja möllu ja mässamist.”

Nii umbes mõtleb sellest praegusaja elust vanarahvas. Ja seda vanarahvast juba keegi enam ümber ei tee. Ning noorem põlv muidugi ei püüagi nendega otsida vähematki kokkulepet. Vanal ajal pojapojad kuidagi ehk veel kugistasid nende jaoks sõna “vanaisa”, kuid nüüd on needsamad taadikesed nende silmis ainult vana, roostetanud raud. Ning seepeale jälle uus plirts eeskambri põrandale.

***

Toots seob hobuse lasila külge, aitab Teele vankrilt maha ja vaatab ringi, otsekui otsiks kedagi. Tõelikult tal küll pole kedagi oodata ega otsida, aga selline juba on maarahva harjumus, kes kuhugi tulid hobusega – ikka kõigepealt ringi.

Ent vaata, vaata – ta siiski nagu oleks kedagi oodanud: endise kõrtsi poolt läheneb rätsepmeister Kiir oma... mitte just noore, vaid nii... oma naisega, kelle aastad kalduvad sügise poole. Selle naise pärast on Georg Aadniel omal ajal heidelnud küll veriseid, küll veretuid heitlusi. See pole keegi muu kui endine õmbleja-mamsel sealtsamast Paunvere lähedusest, keda tol ajal nimetati Jaamaülema Abiks tema tulipunase kübara tõttu. Algul oli onu Kiir küll armunud oma praeguse abikaasa õesse, Maalisse, lüheldasse ja matsakasse ning rõõmsameelsesse mamslisse, aga mine’nd tea, kuidas see meelemuutus tuli, kuid asjaolud on praegu just niisugused, nagu nad on.

Joosep Toots vaatab kõrvale – ta ei taha kõnelda oma armsa koolivennaga –, aga on juba hilja, teda on nähtud. Kellel siis veel peaksid olema teravamad silmad kui ühel rätsepal?

Kuidas kujutella endale pimedat või poolpimedat nõelurit?

Ja kohe seepeale hüüabki Kiir:

“Oi, sa armas aeg! Näe, Ülesoo pererahvas ka siin!”

Tuleb lähemale, kätleb Teelet, kätleb Tootsi, ja: “Ei, kas tead, Joosep, sinagi peaksid astuma meie pillikoori. Jumala õige! Ega see tee midagi, et sul on kõva kuulmine, kui sul seda üldse on –, küllap harjud. Meil oli sõjaajal ka üks niisugune umbkõrvamees, aga vaata, pärast ometi õppis trummi lööma. Väga hästi lõi trummi... just nagu vana karu. Ja praegu me just vajame säärast karu.”

Toots nohiseb ega vasta sõnagi. Tal oleks kümme terasteravat ütlust vastuseks sellele solvamisele, kuid ta ei taha hakata vaidlema ühe Kiirega, sest see isik on tema meelest nüüd veel palju tühisem kui enne Suurt Sõda. “Lähme siis,” puudutab Teele käist, “ja vaatame, mis seal on. Aga me ei jää kauaks – Leksi ootab kodus.” Ning tasa, kummardudes peaaegu naise kõrva juurde: “Aga kust pagan me saame selle juraka, mille endale tellis Leks?”

Ülesoo perenaine turtsatab, kuid meeleldi sammub mehega ühes seltsimaja ukse poole. – Küllap einelauast saab, ega Leks ilma jää. Kiire peale ei panda mingisugust rõhku, olgugi et viimane vaatab neile järele avasui: nojaa, ootas Tootsilt mingisugust vastuhakku, et siis endise koolivenna naha arvel ja paljude juuresolekul näidata oma teravmeelsust.

Maanteel suruvad küla kraadepoisid nagu hilised kihulased, tehes märkusi möödaminejaile – vahel kaunis kahemõttelisi –, kuid esialgu kaugemale ei lähe; rohkem nääklevad isekeskis. Ent ometi on nemadki välja “töötanud” omavahelise ‡argooni, millest vanemail sugupõlvil polnud aimugi.

Olgu nüüd kõige muu eeskavaga kuidas on, aga tantsuga ei saa meie sõjapõdur kangelane Joosep Toots kuidagi sõprust luua. Uus muusika, võhivõõras tants ja veel palju niisuguseid asju, millest Tootsi haiged jalad hakkavad veelgi rohkem huugama ning välja ajama otsekui pinde.

Aga kohe on nende juures Georg Aadniel, teeb Teelele linnasaksa kummarduse ning palub teda tantsima.

Teele on kahevahel.

“Ega sa ometi mõtle minna?” müksab Toots naist küünarnukiga. “Pole siin vana polkat, pole vana valtsi, siin pole muud kui üks päris harilik nühkimine. Kas see on tants?”

“Oi, oi, Joosepike,” raputab Kiir kahetsedes oma pruunikat pead, “küll oled aga sina ajast maha jäänud!”

Jällegi ei vasta Toots temale midagi, vaid ainult oma naisele: “Lähme koju!”

Ja ongi Teele sellega nõus. “Lähme!” ütleb. “Pole enam meie aeg.”

Ja on Paunveres Maailmasõja päevist saati tõesti palju muutunud. Alga kas või kiriku torniga, mis endale on saanud uue, plekist katte (endine oli luitunud puulaastudest), ja lõpeta uue “linnaosaga” kabeliteel.

Ent iga alguse ja lõpu vahel, nagu alati, on veel midagi. Nii siingi: uus, enam-vähem ajavaimukohane õpetaja, remonditud kirik, suurendatud meierei, õlle- ja peenviinade kauplus ja paar koopakest, kuhu pääsevad ainult head tuttavad ühes oma ustavate kaaslastega. Et elanikel näib olevat rohkesti raha, siis lendleb Paunveres ja selle armsa kohakese ümbruses igasuguseid agente, fotograafe ja “manufakturiste”, kes ülikonnariiet müüvad enamasti niinimetatud kupongides. Endiste räbalakaupmeeste, tökatimüüjate ja sahariiniga sahkerdajate kaadri asemel on siginenud ning valgunud laiali hoopis uus element, hoopis asjalikum ja energilisem kui see endine. Võõbatud savikauss ja piilupart on läinud moest; nüüd, olge nii lahke, kas te ei soovi osta jalgratast, grammofoni, õmblusmasinat, raadioaparaati? Muidugi järelmaksu peale – tasumistingimused on ülisoodsad. Asuniku- ja muidki pangalaenusid sajab niivõrd heldel käel, et meel läheb härdaks; sõber kirjutab sõbra vekslile alla, ilma et õieti vaatakski, kui suur on summa, mille katteks vajutas oma vapi piklikule, ilusale, vikerkaarevärvilisele templiga paberile.

Valitseb üks kuldne ajastu.

Väga võimalik, et neid on rohkemgi, kuid kindlasti on Paunveres üks isik, kes oma kaskodanikkude peale vaa-tab umbes samasuguse pilguga, nagu kord vaatas härra Herodes – Juudamaal sündinud esiklastele. Vahe on vaid selles, et üks oli Juudamaa kuningas, kuna teine on Paunvere rätsep, Georg Aadniel Kiir. See vahe iseenesest küll pole kuigi suur, vähemalt aunimede poolest, sest mõlemad on kanged mehed: üks on nõelakuningas, aga teine... võta’nd kinni, kuidas teda nimetada? Eks ole parem, kui tema täpsema tiitli leidmise jätame mõne oma “Sügise” lugeja hooleks. Jõuab’s üksainus inimene teha kõik?

Kuid loo raskuspunkt ei seisa mitte korrapäraste tiitlite leiutamises, vaid...

“Kuule sina, Juuli,” hõõrub Kiir ühel ähmasel hommikul oma praegupestud näokest, mis ikka veel on veidi tedretäheline, “kas sa tahad olla mu naine? See tähendab: minu hea naine?”

“Mis küsimine see on?” peatab noor perenaine plõgiseva õmblusmasina, vaadates mehele suuri silmi. “Millal’s ma olen olnud paha?” Ning osavõtlikult, peaaegu nutt kurgus: “Kas nägid halba und, Jorh?”

“Einoh,” pöörab küsitav pea viltu, “jätame uned ja kõik niisugused kraamid kus see ja teine, aga... Ei, tõsi, halba und nägin kah, kuid sina hoia täna minu eest päkka!”

“Päkka?” vaatab noor abielunaine abiotsivalt ringi. “Kuidas seda tehakse? Ja... ja mistarvis?”

“Täna on vallamajas peaaegu viimane maajagamine vabadussõjalastele; kui ma ei saa täna oma noosi, siis võibolla, et ei saa enam kunagi – need vemblad on juba ära sikutanud kõik paremad tükid. Ja ometi olin minagi üks neist, kes –”

“Kui kõrgele tõusis vaenlaste veri, kui sa võitlesid lahingus?” küsib noorem vend Benno, pealtnäha päris ilmsüütult, kuid pole just raske tähele panna, et selle lõhvardi sisimas itsitab pool tosinat kodukasvatatud kuradikesi. “Külarahvas räägib, et veri tõusnud sulle põlvini? Kas on õigus?”

“Ei,” väristab Georg pead, “see veri, see tõusis sinu ninani. Kahju, et sa sellesse ära ei uppunud!” Ning visates käterätiku tulikuumale pliidile: “Ütle, molkus, kas sa oled sõjas käinud?”

“Mispärast ma siis just pidin minema sinna, kus isegi juba sinutaolisi vahvaid mehi ees? Sellal, kui sinule tõusis vaenlase veri kurgulõõrini, mina rekvireerisin eesti sõjaväele omameeste hobuseid, sedulgarihmu ja kõike, mis kätte sain, ning hea hinna eest ostsin kokku katkenud ja Maailmasõjast saati veriseid sineleid. Nii et justament võid näha, et minulgi oli tegemist verega. Ah jaa, samuti oli tegemist hallitanud jahuga. Jumala eest – me maksime head hinda, ja mis jäi võlgu, seda tasume praegugi veel paremate protsentidega.”

Nüüd tõmbab Georg selga oma sõjaaegse frentši, ei vaatagi enam oma noorema venna poole, vaid susiseb ja vusiseb üle õla:

“Kes sulle ajas säärast loba? Ma löön maha selle mehe!”

“Oi, Aadniellike, siis sul tuleb tappa ja taga ajada palju mehi, aga kuis sa neid kõiki kätte saad?”

“No sinu, sunniku, igatahes saan kätte!” astub Georg pullvihaselt venna poole. “Katsu sa mul...!”

“Lapsed! Lapsed!” kargab elatanud emand Kiir vendade vahele. “Kas te’s enam kuidagi teisiti läbi ei saa? Mõtelge ometi oma kadunud venna Viktori peale, kes tõesti... Mõtle ainult, Jorh, sinagi lähed saama seda asunikutalu tema nimel. Ise sa poleks saanud midagi.”

“Mina? Mina?” turtsub poeg vihaselt, koputades endale rinnale. “Mina juba ammugi oleksin pidanud saama mõne rüütlimõisa südame.”

“Nojaa,” ümiseb noorveli, “rüütlile rüütlimõisa süda ja... saba kah pealekauba.”

“Ei joo!” pöörab Georg emale selja, kui viimane teda kutsub kohvilauda. “Mina niisuguse jõrnikuga nagu Benno ühe laua juures ei istu.”

“Armas Jumal!” paneb pereema käed risti rinnale. “Nüüd, kus me ühisel jõul saime jagu välisest vaenlasest, et me just nüüd hakkame kisklema isekeskis! Näe, Viktorike läks ära ja...”

“Jah, justkui meie üksi kiskleks!” kahmab Aadniel pliidilt kõrbeva käterätiku. “Seda’p ma tunnen, et kange kärtsahais. Selle muidugi pani siia Benno minu kiuste. Ma ei tea,” jõllitab vanemate poole, “kuidas te ometi tegite ja toimetasite siia maailmasse säärase eluka!”

“Noh, eks me teinud kah...” pühib emand Kiir silmanurki. “Või ta siis... Eks ta ikka ole meie oma laps ja sinu vend. Mis seal’s...? Mitte ei taipa, mispärast sa peale seda sõda oled meie kõigi vastu nii kihvtine? Egas meie pole süüdi, et sulle ei anta maad. Ja mis sa, kulla Jorhikene, õieti teekski selle maaga?”

“Kuula nüüd seda jora!” sügab puruvana rätsepmeister Kiir oma purupaljast kolu. “Istuks siin, õmbleks... mis õmmelda on, ja misjaoks see igavene jamelemine? Esialgu on maa peal rahu, ja see on üle kõige.”

“Jorh tahab saada Kuramaa härtsogiks,” irvitab noorem veli, ronides õmbluslauale, “aga et ta pole saanud kirvest ega kirvevartki, sellep ta nüüd norib ükskõik kellega, kes talle aga parajasti ette juhtub.”

“Lõuad!” käratab Georg Aadniel. “Kui siin kellelgi on midagi ütelda, siis olen mina see. Kui poleks olnud mind, mis siis oleks saanud teist kõigist?”

“Kas siis meid enam polegi olemas?” küsib isa vaikselt. “Mis sa tormitsed? Mina ja su ema olime need, kes su üles kasvatasid ja kuidagi ehitasid selle maja – hütikese. Mis oled sina teinud? Et sul on pangas mõni kopikas – noh, eks seegi ole saadud meie varal. Jah, jah – ära põrnitse! – just meie varal. Kadunud Viktor... tõesti oli mees, tema pärast ma nutan tänase päevani, aga... Mis sa oled teinud sellesama Juulikesega?”

“Mina pean päkka hoidma!” nuuksudes laskub noorperenaine õmblusmasinale. “Jumala õnn, et teiegi, vanad, olete mulle head, muidu ma... juba ammugi oleksin...”

“Jäe nüüd sinagi vait!” põrutab Kiir oma õrnahingelisele naisele. “Kas sa ei näe ega kuule, et siin, pagana majas, on küllalt kraaksujaid ilma sinutagi? Ja päkka võid hakata hoidma alles kella kümne paiku.”

“Ütle minule, mis tahad,” vastab Juulikene nutuselt, “aga jäta vanemad rahule. Millist kurja on nemad sulle teinud? Egas nemad pole maajagajad.”

“Mina ei räägi sinuga üldse enam sõnagi,” klähvib vihane Aadniel, “vaid lähen kõrtsi; joodan nad kuradid täis – eks näe, mis siis saab. Mina olen käinud seal ja teal Venemaal ja tean, mis venelased niisugusel korral ütlevad... Kui sa ei määri, siis sa ei sõida. Nüüd ma lähen ja määrin neid volinikke nii, et tükid taga. Mis see mulle maksab? Sea s... ja saepuru!”

“Noo – jah,” venitab Benno õmbluslaualt, “aga vaata, et sa iseennast ei määri selle sea värgiga.”

“Pole see sinu mure, va tuustik! Lase endal juukseid lõigata – vaata peeglisse, missugune välja näed! Hernehirmutis! Ütle, sunnikunahk, millal sa viimati puhastasid oma hambaid?”

“Kas hambaid ka peab laskma lõigata? Siis küll oleks kõige õigem, kui laseksid lõigata oma keelt – liiga teravaks on sul läinud see masinavärk.”

“Molkus!”

“Seda ma kuulen täna juba teist korda; ime, et sa oma suure tarkusega vahepeal pole mulle leidnud mõnda teist aunime. Kroonult varastatud raha taskus ja nüüd – kelgib! Häbi sul peaks olema. Kas sa tõesti arvad, et me sinu hilpharaklust võtame tõsiselt? – Ei võta!” väristab pead, selg venna poole. “Ei võta! Mina küll olen noor, aga niipalju viisakust ja veel midagi muud mul on oma isa ja ema vastu, et ma neid ei solva iga sõnaga.”