Читать книгу Vaikne nurgake - Oskar Luts - Страница 4

Surmani tüdinenud kesklinna mürast ja tolmust, üürin endale toa märksa „tahapoole“, ühte hoovimajja, mille avaralt rõdult otsekohe võib astuda suurde, poolmetsikusse viljapuuaeda, kus mulle on lubatud jalutada niipalju kui süda soovib. Pool-saksa perekond, kuhu satun ja kuhu ühtlasi jään kostiliseks, koosneb kolmest isikust; pereema on täisverd balti sakslanna, isa – sakslusse kalduv eestlane, ja nende seitsmeteistkümneaastane tütar… nii, kuidas keegi asjaolude peale vaatab. Igatahes on Vestbergide koduseks keeleks laitmatu saksa keel, kuigi perekonna liikmete kodused k o m b e d pole kaugeltki ühtlased.

Võiks ütelda, et kogu see hoovi- või aiamaja terveni kuulub Vestbergidele, kui maja idapoolses otsas poleks veel kahte üksiktuba, kus elavad teised üürnikud; esimeses – poolpime saksa vanamutt Leise, teises – endine restoranikokk Zarubajev ühes naise ja kolmeaastase tütrega.

Uulitsaäärse maja suuremas osas elavad majaomanikud ise: kolm saksa vanapreilit ja nende saja-aastane tädi; vähemas, kahetoalises korteris asub endine mõisnik Lücke, kes praegu töötab peenmehaanika alal ja tihti käib kaevul, ees sinine tööpõll, nägu tahmane, juuksed sarvis nagu metshaldjal.

Minu väiksevõitu, aga kodune tuba on sisustatud keskmiselt – pole ses midagi luksuslikku, kuid ei puudu ka midagi vajalikust kraamist –, ainult väljavaade jätab veidi masendava mulje: otse akna all on puukuur, kuhu peale põletispuude on mahutatud palju vana koli ja kremplit. Pärast ma harjun sellega, aga esialgu küll kibedasti kadestan teist allüürnikku, härra Reini, noort riigiametnikku, kes elab eeskoja teisel poolel, päikesepaistelises toa keses – aken avarasse ilupõõsastega ja muruga kaetud hoovi.

On aprillikuu lõpp, kui ma oma vähese inventariga kolin Vestbergide juurde ja asun elama ülalnimetatud ruumi, mille, muuseas, juba esimesel päeval nimetan „farmiks“. Et mul korteriüür ja kostiraha on terve kuu eest tasutud, siis sobib jutt pererahva lõunalauas ülihästi. Peremees ise on raamatupidaja ning veel midagi kuskil tehases, tütar Heete õpib saksa gümnaasiumi eelviimases klassis, ja proua muidugi on see, kes ta on… töötab kodus. Ja on’s ses suures korteris vähe tööd, kui sul pole teenijatki? Ainult suuremail pesupäevil tuleb appi mõni vanaeit – see on kõik.

„Aga, vabandust, härra… härra Anderson,“ tõstab pereisa oma palja pea taldriku kohalt, „ma ei tea veel sedagi, kus te ise töötate?“

„Jah, kus ma töötan? Praegu õieti mitte kuskil. Aeg-ajalt teen veidi muusikat.“

„Muusikat?“ pöörab nüüd Heetegi minu poole oma roosa ninakese. „See ju on suurepärane!“

„See tähendab – kuidas?“ küsib härra Vestberg, pühkides oma tömbiks pügatud vurrukontse. „Mängite orkestris?“

„Jah, tavaliselt see on küll nii. Vahel annan tunde.“

„Missugusel mänguriistal, kui küsida tohin?“

„Viiulil.“

„Aga,“ imestleb pereproua, „ennist te ütlesite mulle, et õpite ülikoolis, studeerite?“

„Seda ma teen ka.“

Oo, siis ma ju olen päris mitmekülgne härra! Üliõpilane ja muusikamees ühtlasi! See on väga kiiduväärt nähe, kui noorel inimesel oma stuudiumi kõrval on huvi ka kunsti vastu. Siis ma ju võin peretütrega koos musitseerida, kui vahel juhtub aega olema. Nimelt mängib nende Heete juba päris kenakesti klaverit – viiendat või kuuendat aastat võtab tunde ühe väga ja väga tubli õpetaja juures.

See jutt paneb mind lausa kohkuma. – Küllap siis on Vestbergidel endilgi klaver majas! Küll võib inimene olla jahupea, et ta ennekõike ei küsi, kas on korteris säärane riist või ei ole! Vaata, kui nüüd seesama vistrikunäoline Heetekene hakkab siin klimberdama tundide kaupa – maitse siis veel rahu! „Siis teil endal muidugi ka on…?“ küsin aralt.

„Jaa, jaa,“ noogutab proua troostivalt, „enesestki mõista. Hea firma. Võite tarvitada igal ajal, peale öötundide.“

„Oi, seda õnnetust!“ oigan mõttes. „Ja tasutud on terve kuu eest!“

Aga siis ma pean pererahvale jutustama, kust olen pärit, millal arvan lõpetada ülikooli ja millised üldse on minu tulevikuväljavaated. Seda muidugi ei küsi proua Vestberg lausa uudishimu pärast, vaid ikkagi tahaks teada, kellega nüüd elatakse ühe katuse all ja ühes korteris. Siin näiteks elab nende juures härra Rein juba mitmendat aastat ning on muutunud otsekui oma inimeseks, kuigi ta ei söö nende lauas. Üks väga korralik ja karske noormees on see Rein. Aina rõõmustav, et isegi praegusel kurjal ajastul leidub noorte inimeste seas selliseid kiiduväärt eksemplare.

Et ilmsel õhtupoolikul on haruldaselt soe ja päikesepaisteline, siis teeme härra Vestbergiga pärast lõunasööki lühikese jalutuskäigu aeda. Minnes rõdule… Nojaa, seal ta ongi saali nurgas, see koletis – klaver. Ja kuhu ta pidigi jääma?

Viljapuuaiaga on lugu niisugune, et Vestbergide käes on kasutada ainult mõned lillepeenrad rõdu ees ja üks nurk juurvilja jaoks. Umbes poolosa hoiavad maja omanikud enestele, kuna teine pool on rendil vana Padriku käes juba aastat kümme või rohkemgi. Ahaa, seal see vanamees ongi, näkitsemas oma vabarnapõõsaste kallal. „Tulge, härra… härra Anderson, vaatame, mis ta seal teeb. Ma tutvustan teid temaga, siis ta teab, kellega on tegemist, kui juhtute jalutama aias.“

Sammume puhkevate pungadega lükitud oksade all, mille ümber juba põriseb mõni mesilane ja mis näivad veel ootavat ainult sooja vihma, et siis kattuda õitelumega. Viljapuud on enamikult vanad, mõned koguni poolkuivanud jändrikud, aga veel palju vanemad on suured vahtrad, kastanid ja saared aia servadel. Mitmes sihis hargnevad marjapõõsaste sirged read, karusmarjad, sõstrad ja terve mets vabarnaid.

„Siin on suviti väga ilus!“ tähendab härra Vestberg laia viipega.

Seda võib uskuda.

„Siin isegi saab võtta päikesevanne.“

Noh, selle jaoks on ujulad ja muud niisugused paigad.

Ja siis me juba olemegi vana Padriku juures. Minu korteriperemees teretab ja annab jõudu.

„Jõudu tarvis jah, härra!“ vastab aednik krobeda häälega, otsekui vägisi surudes sõnu rinna põhjast. Nii päris vana ta veel ei olegi – juukseis ja vurrudes on ainult mõni üksik hall niit. Ta põsed ja lõug on korralikult puhtaks aetud, tihedate kulmude alt vaatavad kaks tarka ja usutlevat silma. Nagu ma pärast kuulen, pidavat seesama Padrik veel kuskil riigiasutuses majahoidja ametit.

„Noh, mis te arvate, meister Padrik,“ pakub mu saatja aednikule paberossi, „kas tänavu tuleb hea õuna-aasta?“

„Ei tea midagi arvata, härra Vestberg.“

„Aga õienuppe näikse olevat üsna rohkesti.“

„Jah on, kuid see ei ütle veel kõik. Väga palju oleneb ilmastikust. Öökülmad, röövikud, ja mine tea, mis kõik võib tulla. Ei tea midagi.“

Siis esitleb isand Vestberg mind aednikule, ja mina küsin, miks ta oma vabarnapõõsad lõigub nii nudiks? Need ju on paljad kepid, mis ta alles jätab. Kuhu siia kasvavad marjad?

„Oo, noorhärra,“ naeratab Padrik, „kuu aja pärast saab neist keppidest nii tihe mets, et võite enda siia ära peita ükskõik kelle eest. Ei leia teid siit keegi.“

Minule kui võhikule aiatöö alal see kuuldub veidrana, aga ometi ma pean uskuma, mis ütleb kogenud kärner.

Aiast tagasi tuleme teist teed, aiavärava kaudu, ja kui me seal veidi peatume, et kuulata vinti ja kuldnokka, siis tekib meie juurde keegi tahmase näoga mees, tohutu suured kalossid jalas, juuksed sassis ja sinine põll ees. Tulija pahemal põsel on sügav arm, mida ainult osalt var jab ajamata habe. Minu esimene mulje sellest isandast on niisugune, et mitte just meeleldi ma ei tahaks teda kohata öisel ajal kuskil kõrvalises kohas.

„Noh, härra Vestberg,“ küsib, matsutades suud, „kas naudite kevadet, mis?“

„Aa – teie, härra Lücke!“ kähku pöördub minu korteriperemees küsija poole. „Jah, siin, nagu näete, on juba nüüdki tore, aga ilusaim aeg on veel tulemas.“ Ning seepeale: „Kas ma tohin teile tutvustada oma uut korterinaabrit, härra… härra Andersoni – üliõpilane ja viiulikunstnik.“

„Väga rõõmustav!“ ulatab isand mulle oma määrdunud käe. „Lücke on mu nimi. Lücke. Endine mõisaomanik, aga praegu nii… Mädchen für Alles, muuseas teen ka peenmehaanika töid. Ja kas teate, mis ma teile ütlen, härra Anderson: kui te kunagi vajate tulesüütajat või mõnda muud peenemat metallasjakest, siis astuge minu töökotta; see on siinsamas, Leisnerite uulitsaäärses majas. Ei, ma parandan ka vanu välgumihkleid. Ehk kui teil juhtub arusaamatusi kas priimusega või grammofoniga või kirjutusmasinaga – siis, palun, ikka minu juurde. Vana Lücke seab kõik korda, ja peaasi: ta on odav oma tööga. Vanal Lückel on veel südames tilgake ristiinimese verd, olgugi et sisetundetud inimesed tegid ta paljaks ja saatsid kerjama. Kas pole õigus, härra Vestberg?“

„Muidugi, muidugi,“ noogutab küsitav peaga, „täiesti õigus. Minu proua ei jõua küllalt kiita teie tööosavust.“

„Kas kuulete?“ kähku pöördub peenmehaanik siis jälle minu poole. „Kas kuulete, mis minust räägitakse? Oo, oleks mul rohkem sääraseid kundesid nagu proua Vestberg, mis mul siis puuduks!“ Nojaa, aga nüüd siis jääb nii, et kui mulle peaks tarvis minema, midagi niisugust, siis tulgu ainult tema juurde. Kas pole õigus?

Muidugi teen seda. Kuhu mujale ma siis peaksin minema?

Väga hea, aga nüüd ta jälle peab tõttama oma töökotta, et täna veel m ö l l a t a paar-kolm tundi: ega kevadegi rõõmusta südant, kui nälg on majas.

Võtab pumpkaevu juurest veega täidetud pange ja veeuputusaegsete kõrgete kalosside kolksudes läheb uulit saäärse maja poole, käies naljakasti pildudes oma peenikesi jalgu üksteise ette nagu koote; kui tema jäljed jääksid lumme, siis võiks arvata, et seda teed on käinud ühejalgne inimene. Härra Lücke vanadust on tema välimuse järele võimatu kindlaks teha, aga kui ta end peseks vee ja seebiga, laseks maha ajada oma harjased ja soeks oma metsikuid juuksekahle, siis ta igatahes näiks aastat kümme nooremana.

„Jah, nii on see maailma elu!“ vaatab härra Vestberg minejale järele ning raputab pead. „See, mis ta siin praegu ütles, on õigus; ta tõesti oli rikas inimene, kuni talt võeti mõis. Noh, aga nüüd? – Eks te näinud ise, milleni ta on jõudnud, õigemini küll: mitte jõudnud, vaid langenud.“

Aga miks ta siis ei kanna vähemalt oma välimusegi eest rohkem hoolt?

„Oh, sellest juba on minul temaga juttu olnud. Ta on otsustanud kõige peale käega heita ja ütleb, et polevat tal nüüd enam kellegi ees vaja uhkustada; et nüüd just vaja kõigile näidata, missuguse viletsuseni teda on viinud eestlaste ülekohus. Nii hull see asi muidugi ei ole, nagu ta seda meeleldi paista laseb. Tal veel on varandust. Aga kui palju nimelt – kes seda teab; väärika rõivastusega tal igatahes on täidetud mitu kappi. Oleks ta tõesti nii armetu, nagu kõigile kaebab, kuidas ta siis saaks tihti pummeldada, vahel isegi päevade kaupa.“

On’s ta üksik?

„Ei, kuis nii – üksik? Abikaasa ja kaks last. Lapsed küll juba on peaaegu täiskasvanud ja ise teenivad endile leiba – tütar ühes kaupluses müüjannana, poeg mehaaniku õpilasena meie tehases.“ Jah, niisugune on see inimese elu. Kes teab, mis meidki veel kord ootab? Ajad on ärevad ja kogu maailma rahvad istuvad otsekui püssirohu salvedes. „Aga,“ väristab õlgu, „läki nüüd sisse – vilu hakkab. Küllap me suvel kasutame iga vaba tundi, kas jalutades aias või istudes rõdul.“

Ja vaadaku ma nüüd veel neid väätkasvegi siin eesukse ümber: kas pole needki praegu ainult hõredad ja paljad raod; aga suvel nad kujundavad tiheda, peaaegu läbipaistmatu lehestiku. Öeldakse küll, et Jumala arm olevat alati suur, aga eriti suur see on just suviti.

Astume majja, ning lahke korteriperemees kutsub mind saali – suitsetaksime seal veidi ja ajaksime veel mõne sõna juttu; tal on veel pisut vaba aega, siis peab minema tehasesse vaatama, kas seal ei vajata tema nõu ja abi. Härra Vestberg, nagu ta nüüd ütleb juba selgemini, on raamatupidaja ameti kõrval ühtlasi ka väike osanik ses ettevõttes.

Aga näe, vaevalt oleme alustanud jutlemist, kui söögitoast tuleb peretütar Heete, areldi läheneb mulle ja, huulekesed paluvalt toruli, nurub alandlikult:

„Härra Anderson, kas te oleksite nii hea ja mängiksite meile paar palakest oma viiulil?“

„ Kusch, kusch, Heete!“ tõrjub härra Vestberg tütart eemale. „Juba esimesel päeval sa hakkad tüütama meie külalist. See ei lähe!“

„Aga ma ju ei tüüta teda, ma ainult palun, et ta mängiks veidi; ja ometi mitte üksi minule, vaid ka sinule ja mammile.“

„Milline kärsitus!“ ohkab pereisa. „Kas siis sellega pole aega? Võib-olla tahab härra… Anderson peale lõunasööki natuke puhata, nüüd aga tuled sina oma mangumisega.“ Ning minule: „Ärge pange tähelegi seda juttu. Tulevikus te arvatavasti näete ja kuulete siin mõningaidki väikesi veidrusi, kuid ärge võtke neid kuigi tõsiselt; ja mida varem te enda isiku siin maksma panete, seda parem.“

Noh, pole viga, küllap me kuidagi kokku lepime.

Toon oma „farmist“ viiuli, olles isegi huvitatud, kuidas ta kõlab ses uues ruumistikus. Juba esimeste poognatõmmete järel seltsib pereprouagi meiega, vaikselt istub diivanile, lasetab käed rüppe ning kuulab teraselt. Aga Heete tingimata peab kolistama klaveripingiga, enne kui see leiab kohase asendi.

Lõpetades mängu, saan suurte kiiduavalduste osaliseks, otsekui oleksin näidanud oma kunsti mõnel heategeval peol. Ent mis sellest: ma juba olen küllalt harjunud sellise odava kraamiga.

Nojaa, aga nüüd, kus mina olen täitnud oma ülesande, peab ka preili Heete meile mängima klaveril.

„Oh, Jumal, ma ju ei mõista midagi!“ punastab tüdruk, kähku tõuseb pingilt ja tahab põgeneda teise tuppa, kuid ema vali ja ähvardav: „Heete, mach’ Fachsen!“ sunnib teda lävel peatuma. „Ah, mammi,“ kaebleb, „ma täna ei saa. Luba, et mängin homme!“

„Sa kohe istud klaveri juurde!“ kurjustab ema. „Kas härra Anderson laskis end kaua paluda?“

Jonnakas nutuvine näol, peretütar viimaks avab klaveri ja mängib paar lihtsavõitu tükki. Ta ei mängi halvasti – temasuguse kohta igatahes küllaltki hästi –, aga pole raske taibata, et ta nende muusikapaladega saaks toime märksa paremini, kui teda poleks s u n n i t u d mängima. Ja nüüd, teinud oma t ü k i töö, ta tõuseb klaveri juurest, heidab emale altkulmu pilgu ning mossis näoga eemaldub saalist.

„Niisugune tõrges tüdruk!“ hüüab ema talle järele. „Vaata sa mul!“

Jälle ohkab pereisa. „Ei, Elviine,“ ütleb tasa, „sa ei peaks temaga alati kurjustama – ta muutub tuimaks.“

„Ah nii?“ peatub proua Vestbergi pahane, peaaegu tige pilk oma mehel. „Aga ütle siis ometi, armas Robert, mis ma pean tegema? Kas laskma põlvili ta ette ja paluma: tehku nii ja nii? Et sa küll kõikjale pead end vahele segama! Merkwürdig!“

„Ah, jätame selle!“ teeb härra Vestberg rahustava käeliigutuse. „Ma ei mõtelnud seda sugugi nii.“

„Aga kuidas sa siis mõtlesid?“ püüab proua naera tada. Korteriperemees nagu tahaks midagi vastata, kuid selle asemel vaikides süütab uue paberossi ja vaatab aknast välja. Hea küll, ta peab nüüd minema kontorisse vaatama, kuidas seal…

Nojaa, minagi pean täna veel tegema ühe käigu kesklinna. Niisiis…