Читать книгу Vaikne nurgake - Oskar Luts - Страница 6

Sel aastal tuleb kevad haruldaselt vara; isegi vana kärner Padrik ei mäleta nii varajast kevadet. Juba maikuu alul on Leisnerite viljapuuaed täies õitsengus. Õuna- ja kirsipuud ilutsevad otsekui pruudiloores ja vanad vahtrad hakkavad ülalt raputama helekollaseid kupraid, mis tasa prõgisevad jalge all, kui jalutan aias, püüdes suruda mällu kogu aasta ilusaimat ajastikku. Vahel ma seisatlen ja ahnesti kuulatan lindude õilsaid armulaule; tean, et varsti-varsti on sel kõigel lõpp nagu magusal unelmal, et üsna lühikese aja pärast järgneb armu- ja igatsuslauludele midagi muud.

Aga marjapõõsaste tihedate okste all roomavad vöödilised kassinärakad nagu ussid, varitsedes neidsamu laulikuid.

Ühel eriti soojal õhtupoolikul, kui istun rõdul ja mõtisklen pisut, tuleb sinna ka Vestbergide perekond, ettevõtlik, töörõõmus.

„Noh, nüüd siis läheb lahti,“ noogutab pereisa mulle salapäraselt.

„Mis nimelt?“

„Küllap varsti näete. On viimane aeg mõtelda oma peenrakeste peale. Lihtsalt häbiasi! – Inimestel on ainult mõni labidatäieke maad kasutada, aga näe, nad ei leia mahti sellelegi kätt külge panna!“

„Hea küll,“ muigab pereproua, „lähme siis nüüd ja paneme käed külge. Mine too Padrikult labidas ja reha!“

Härra Vestberg toob aednikult tarvilikud tööriistad, viskab pintsaku seljast ja kohe hakkab kaevama sealsamas rõdu kõrval. Sellal vestleb proua minuga aiandusest, kuna Heete on löönud lahti mingisuguse õpperaamatu, teeseldes, otsekui uuriks seda suure hoolega; isegi ta huuled näikse liikuvat nagu mõnel hoopis väikesel koolilapsel, kes õpib oma ülesandeid kas valjusti või vähemalt poolvaljusti. Aga ta silmakesed… vilksti ja vargsi – meie poole.

Siis äkki vaatab proua Vestberg kõrvale. „Inimene,“ hüüatab oma vahvasti töötavat abikaasat, „mis sa seal teed?“

„Mis ma teen…?“ peatub härra Vestberg. „See ometi peaks näha olema.“

„Seda küll, kuid ega’s seal ei tule kaevata.“

„Kus siis? Mullu siin ometi oli lillepeenar.“

„Jah, oli. Aga kas sa enam ei mäleta, mis säilis neist lilledest? – Käisid siin sinu külalised, pildusid sellele peenrale paberossiotsi, tuletikke, valasid sinna lahtunud õlut, ja mis nad veel tegid öiti, see oli peale selle. Ära närbutasid viimse kui lille.“

„Noh, ja mis siis nüüd peaks tegema?“ silmitseb pereisa oma asjatult tehtud tööd.

„Nüüd, nüüd… Kahju, et ma sulle seda kohe ei ütelnud. Nüüd peame selle peenra hoopis tegemata jätma ja seda asendama paari solgiveepangega.“

„Fui, Elviine, ära räägi rumalusi!“

„Milliseid rumalusi? Ma räägin tõsiselt. Kui sa üldse tahad kaevata, siis võta järgmine peenar. See esimene trambi ilusasti kinni.“

„Kurat võtku!“ sülgab härra Vestberg. „Kas sa siis enne ei võinud ütelda? Pealegi ei käinud siin mitte ainult minu külalisi, vaid ka sinu omi.“

„Armas mees,“ seletab proua mürgise mahedusega, „ära unusta, et minu ja sinu külaliste vahel on väga suur vahe. Minu külalised ei joo õlut, ei suitseta, kunagi ei jää siia istuma hilise ööni ja… ja nii edasi.“

„Selline jutt on lausa tülinorimine,“ uriseb pereisa vihaselt. Ning visates labida käest: „Mina ei kaeva siin enam peotäitki mulda.“

„Ega polegi tarvis. Küll saab kõik tehtud ilma sinutagi. Igatahes leidsid nüüd paraja vabanduse oma laiskusele, ja eks seegi ole tükk asja; küllalt edu ühe õhtupooliku kohta. Aga siis vähemalt trambi kinni see tükk, mis sa seal üles sonkisid.“

„Ei!“ raputab abikaas pead, süütab sigari ja tuleb rõdule, pühkides taskurätikuga oma higist kiilaspead ja laupa. „Nii,“ prantsatades laskub pingile, „minu tööosa on läbi, nüüd tehku edasi teised ja targemad.“

„Jah, keegi ikka peab tegema sellegi töö,“ ohkab pereproua, astub rõdult alla ja võtab labida.

Noh, nüüd on see asjaajamine päris käest ära. „Lubage, proua,“ tõttan peenra juurde, „laske mindki natuke töötada.“

„Ah, mis’nd teie!“ ei taha pereema naljalt anda labidat käest. „Ega teie pole siia tulnud tööle.“

Ei, see ju on tervisele kasulik. Lubagu ainult…

Aga vaevalt olen pööranud ümber paar labidat rõsket mulda, kui kriiksub aiavärav ja meister Lücke läheneb meile oma hiigelkalossides ehk s c h w u n k i d e s, nagu neid tituleeriti vanal ajal. Tuleb nii… klomps, klomps, üks jalg teise ette, sinine põll lehvimas tuules, ise karvane nagu ikka.

„Aaa!“ puhub otsekui pasunat. „Juba proua Vestbergki aiatöödel! See on tore! Möödunud suvel, nagu mäletan, kasvasid sel peenral nartsissid ja seal kressid – eks ole? Vaadake, armuline proua, kui hea mälu mul on! Suurel peenral oli juba kirjum seltskond: esmajoones muidugi viola, siis reseeda, õlglill et cetera