Читать книгу Mõrvad jõuluööl - P. D. James - Страница 4

Nagu paljude teiste krimikirjanike puhul juhatas ka P. D. Jamesi selle ameti juurde armastus žanri vastu. Naine oli enne seda, kui ise sule kätte võtta otsustas, detektiivromaanide innukas lugeja, ja kogu oma pika karjääri jooksul paelus teda esimesele maailmasõjale järgnenud n-ö kuldajastu. Aga ta oli midagi enamat kui lihtsalt fänn. Ta lähenes loetule oma terase mõistusega ja kujunes niimoodi selles valdkonnas tõeliseks asjatundjaks. Kuulsin kunagi ta loengut neljast krimikuningannast, kelleks on Dorothy L. Sayers, Agatha Christie, Margery Allingham ja Ngaio Marsh, ja lisaks kirjutas ta sel teemal vaimustava monograafia pealkirjaga „Talking about Detective Fiction“. Armastus oma eelkäijate töö vastu saab selgelt ilmsiks ka selles lühilugude kollektsioonis: ta näppab üht-teist kuldajastu süžeeloomise mehaanika varasalvest, mitu korda esineb vihjeid Agatha Christiele, lisaks on ta teadlikult mängu toonud ka nii mõnegi traditsioonilistele cozy crime’i tüüpi krimilugudele omase võtte.

Selline minevikutraditsioonide ülevõtmine paneb inimesed mõnikord ekslikult arvama, et P. D. James kuulub samuti cozy stiilis müsteeriume loonud kirjanike hulka. Tegelikult oli ta kõike muud kui sedalaadi teoste autor ja kasutab nimetatud võtteid üksnes selleks, et neile talle omasel teravmeelsel viisil uus sisu anda. On üks selgepiiriline tunnus, mis eristab P. D. Jamesi kuldajastu Inglise krimikirjanduse peavoolu traditsioonilistest järgijatest, kelle teoste tegevus leiab aset uhketes häärberites ja väikekodanlikes külakestes, kus reaalsus iialgi oma labasest kohalolust märku ei anna. Tema mõistab, et mõrv on jõhker ja ebameeldiv, ajendatud vägagi pahatahtlikust motiivist, ning ta ei karda seda musta tegu lahata. Tema nägemus sellest, mida ta sageli kurjuseks nimetab, on kõhedust tekitavalt täpne. Neis lugudes aset leidvates tapategudes pole midagi õdusat, kuigi nende toimumispaik sarnaneb suuresti eelkäijate loodud taustaga.

Ja tegevuspaik on järjekordne P. D. Jamesi teostele iseloomulik tunnus. Tema lood on nii aja kui ka koha mõttes alati väga põhjalikult läbi mõeldud. Ta on oma kirjeldustes ülimalt täpne ja põhjalik, luues tausta, mis sündmuste toimumise kujutlemise lihtsaks teeb. Tema kujundatud keskkond teenib oma leiva auga välja – sellega kaasnev õhustik mõjub eelmänguna ja annab sageli aimu ees ootavast. Meie esimene pilguheit Stutleigh Manorile on järgmine: „Maja, tume kuju üksikute siravatest tähtedest läbi torgatud halli taevakummi taustal, kasvas pimedusest välja. Ja siis ujus põgusaks silmapilguks pilve tagant välja kuu ning maja ilmus nähtavale: valges valguses kümblev ilu, sümmeetria ja salapära kehastus.“ Meile saab kohe selgeks, et ees on ootamas midagi kurjakuulutavat ja salapärast.

Lisaks kurjusele mõistab P. D. James ühtlasi auväärse maine säilitamise tähtsust. Ta kirjutab inimestest, kes oleksid oma maine ja staatuse säilitamiseks valmis tapma, kuid ei soostuks seda iialgi tegema labaselt. Kirjaniku elegantne proosa mängib lugejaga alati ausat mängu ja üritab meid meelitada võltsturvatunde rüppe, täpselt nagu seda püüavad teha ta loodud tapjad. Nende laitmatu fassaadi taga kohuvad kurjad kavatsused ja pinged, mis viivad meid pimedatesse, pahelistesse ja jahmatavatesse paikadesse. Kuid ta kirjutab sellest kõigest nii kaunilt. Need lood on meile hõrguks kingituseks ajal, mil arvasime, et meil pole võimalust P. D. Jamesi loomingut enam rohkem lugeda.

Val McDermid