Читать книгу Mõrvad jõuluööl - P. D. James - Страница 5

Dorothy L. Sayers kirjutas sissejuhatuses 1934. aastal ilmunud kriminovellide antoloogiale nii: „Surm näib anglosakside rassi mõtteviisile kõigist muudest teemadest oluliselt enam ilmsüütut lõbu pakkuvat.“ Mõistagi ei pidanud ta neid ridu kirjutades silmas päris elus aset leidvaid jubedust tekitavaid, räpaseid ja tihtipeale armetuid veretöid, vaid krimikirjanike loodud salapäraseid, elegantselt üles ehitatud ja populaarseid väljamõeldisi. Ehk polegi õige kasutada sõna „lõbu“, ehk oleks sobilikum viidata meelelahutusele, lõõgastusele või põnevusele. Ja krimikirjanduse üldisest populaarsusest lähtudes pole anglosaksid sugugi ainsad, kes kõige võikamatesse veretöödesse iseäranis suure entusiasmiga suhtuvad. Miljonid lugejad kogu maailmas tunnevad end igati koduselt Sherlock Holmesi klaustrofoobses pelgupaigas aadressil Baker Street 221b, miss Marple’i võluvas majakeses St Mary Meadis ja lord Peter Wimsey elegantses Piccadilly korteris.

Teisele maailmasõjale eelnenud perioodil oli krimikirjandusele valdavalt omane lühijutu vorm. Detektiivlugude kui žanri rajajateks saab lugeda kahte kirjanikku, nendeks on Edgar Allan Poe ja Sir Arthur Conan Doyle, kes mõlemad seda meisterlikult valdasid, kusjuures esimene neist ei pannud paika mitte üksnes lühilugude peamisi elemente, vaid tegi sama ka krimiromaanide vallas: mõrtsukas on inimene, keda on kõige vähem alust kahtlustada; tegu on nn suletud ruumi müsteeriumiga, kus juhtumite lahendamisega tegeleb tugitoolidetektiiv, ja kasutatud on pajatuslikku jutustamisstiili. Eric Ambler on kirjutanud nii: „Detektiivilood võisid ju sündida Edgar Allan Poe peas, kuid just London oli linn, mis neid toitis, rüütas ja küpseda aitas.“ Tema pidas mõistagi silmas geniaalset Conan Doyle’i, kõige kuulsama kirjandusliku detektiivikuju loojat. Just see kirjanik tõi selles žanris mängu arutluskäigu kasutamise, asjaliku ja abstraktsust põlgava intellektuaalse lähenemise, füüsilise jõu asemel loogilistele järeldustele toetumise ning oskuse luua salapärast ja gootilikku hirmutavat õhustikku, mis kõigele vaatamata kindlalt füüsilisest reaalsusest lähtub. Ja ennekõike oli just tema see, kes panustas kõigist teistest kirjanikest enam suure detektiivi traditsiooni loomisele, sellele kõiketeadvale asjaarmastajale, kelle isikupärane, mõnikord lausa kentsakalt mõjuv ekstsentrilisus on tugevas vastuolus tema meetodite ratsionaalsusega ja kes tekitab lugejas tröösti pakkuvat kindlustunnet, mis kinnitab, et meie arvatavale jõuetusele vaatamata elame siiski mõistetavas maailmas.

Sherlock Holmesi lood on toonastest küll kõige kuulsamad, kuid kindlasti mitte ainsad, mis üle lugemist väärivad. Julian Symons, krimikirjanduse auväärne kriitik, on juhtinud tähelepanu asjaolule, et suurem osa tuntumatest lühijutužanri viljelejatest kasutas krimilugusid selleks, et leida vaheldust oma muudest töödest, ning nad nautisid selle toona veel lapsekingades vormi kasutamist, kuna see pakkus neile otsata palju võimalusi varieerimiseks ja originaalitsemiseks. G. K. Chesterton on hea näide kirjanikust, kelle põhihuvid keskendusid hoopis muule, kuid kelle isa Browni lugusid tänini mõnuga loetakse. Ja on üllatav, kui paljud teised väljapaistvad kirjanikud lühikeste krimilugude kirjutamisega kätt proovisid. 1931. aastal ilmunud kogumiku „Great Stories of Detection, Mystery and Horror“ teises osas oli lisaks ootuspärastele nimedele kaastöid ka sellistelt kirjanikelt nagu H. G. Wells, Wilkie Collins, Walter de la Mare, Charles Dickens ja Arthur Quiller-Couch.

Tänapäeval on vähe selle žanri rajajatest mõjutamata jäänud detektiivromaanide kirjutajaid, kuid enamasti keskenduvad krimikirjanikud lühilugude asemel romaanidele. Osaliselt on see tingitud lühilugude turu üldisest märkimisväärsest kokkukuivamisest, kuid peamiselt on tegu ilmselt sellega, et detektiivilood on põhivoolu ilukirjandusele lähemale nihkunud ja kui kirjanik tahab oma kangelase või kangelanna tegelaskuju psühholoogilisi nüansse, keerulisi suhteid ning mõrva ja kaasneva politseiuurimise mõju nimetatud tegelaskujude elule põhjalikumalt käsitleda, vajab ta selleks suuremat mängumaad.

Lühiloo võimalused on paratamatult piiratud ja seega toimib see kõige tõhusamalt üheleainsale vahejuhtumile või mingile domineerivale mõttele keskendudes. Loo edu määravad ära ennekõike selle mõtte originaalsus ja tugevus. Romaaniga võrreldes pole see küll kaugeltki nii keeruline, lähenemine on lineaarsem, suund on võetud üksnes sündmuse lahtiseletamisele, kuid sellegipoolest võib ka lühilugu olla pisemat sorti kompass, mis lubab lugejal siseneda usutavasse maailma, millest ta leiab healt krimiloolt eeldatavat rahuldust: usutavana mõjuv müsteerium, pinged ja põnevus, tegelaskujud, kellega me suudame samastuda, kuigi ei pruugi neile alati kaasa tunda, ja lõpp, mis ei valmista pettumust. Kõigi hea krimiloo osaks olevate süžee-elementide, tegevuskoha, tegelaskujude ja üllatusmomendi mahutamine mõne tuhande sõna sisse kujutab endast igati rahuldust pakkuvat kunstivormi.

Kuigi mina olen ennekõike romaanikirjanik, olen ka lühiloo kirjutamisega kaasnevate väljakutsete ületamist tohutult nautinud. Nappide vahenditega tuleb saavutada väga palju. Tegevuskoha pikaks ja üksikasjalikuks kirjeldamiseks pole küll ruumi, kuid see peab kõigest hoolimata siiski lugeja jaoks ellu ärkama. Tegelaskujude edasiandmine pole sugugi vähem oluline kui romaanis, ent sõnadega tuleb seejuures säästvalt ümber käia. Süžee peab olema tugev, kuid mitte liiga keeruline, ja toimuva lahtiseletamine, milleni iga lause loos sihikindlalt juhatama peab, olgu lugeja jaoks üllatav, tekitamata siiski tunnet, et teda on ninapidi veetud. Kõiges tuleb lähtuda lühiloo geniaalseimast elemendist: üllatusega kaasnevast šokist. Niisiis on hea lühivormi kirjutamine raske, kuid samas võib see meie kiirel ajal pakkuda ühte kõige rahuldustpakkuvamatest lugemiselamustest.

P. D. James