Читать книгу Ole kiidetud. Laudato Si - Paavst Franciscus (JORGE MARIO BERGOGLIO) - Страница 2

Paavst Franciscus (JORGE MARIO BERGOGLIO)
Ole kiidetud. Laudato Si

Tõlkija: Helve Trumann

Toimetaja: Mari Klammer

Küljendaja: Aili Mittal-Jõgiste

Eriline tänu Artur Modzelewskile

Väljaannet on toetanud Renovabis

© 2015, Libreria Editrice Vaticana

© 2018, eestikeelne väljaanne Kirjastus Gallus

ISBN 978-9949-7206-9-9

HOOLEST MEIE ÜHISE KODU EEST

1. „Laudato si’, mi’ Signore" – „Ole kiidetud, mu Issand!". Püha Assisi Franciscus meenutab selle kauni kiituslaulu sõnadega, et meie ühine kodu on meile kui õde, kellega jagame oma elu ja nagu imeline ema, kes avab oma käed, et meid emmata. „Ole kiidetud, mu Issand, meie õe ja Ema Maa kaudu, kes meid toidab ja kannab, kes annab meile värvirikkaid õisi, rikkalikke vilju ning haljendava rohu."¹

2. Kuid nüüd see õde kisendab meie poole kogu selle kahju tõttu, mida oleme teinud, kui oleme vastutustundetult ära kasutanud talle Jumala poolt kingitud ande. Oleme hakanud nägema endid tema isandate ja peremeestena, kellel on õigus teda omatahtsi rüüstata. Meie patust haavatud südamete vägivaldsus peegeldub ka haigustes, mis on nähtavad nii maas, vees, õhus kui elusolendites. Seepärast ongi maa ise, koormatud ja ära laastatud, üks kõige hooletussejäetumaid ja väärkoheldumaid meie seas – ta „ägab sünnitusvaludes“ (Rm 8:22). Oleme unustanud, et me ise oleme tema põrm (vrd. 1Ms 2:7) – me kehad koosnevad ju tema elementidest, hingame tema õhku, ammutame tema vetest värskendust ja elu.

Miski selles maailmas ei saa olla meile ükskõik

3. Rohkem kui viiskümmend aastat tagasi, kui maailm balanseeris tuumakriisi lävel, kirjutas paavst Püha Johannes XXIII entsüklika, mis mitte ainult ei mõistnud sõda hukka, vaid tegi ka rahuettepaneku. Ta suunas oma sõnumi Pacem in terris kogu „katoliiklikule maailmale“ ja tõesti ka „kõikidele hea tahtega inimestele“. Nüüd, kui seisame keskkonnaseisundi globaalse halvenemisega silmitsi, sooviksin pöörduda iga sellel planeedil elava inimese poole. Ma kirjutasin oma apostellikku üleskutsekirja Evangelii gaudium’i kõigile kiriku liikmetele, eesmärgiga julgustada jätkuvalt misjonitegevuse uuenemist. Käesolevas entsüklikas soovin aga alustada kõikide inimestega dialoogi meie ühisest kodust.

4. 1971. aastal, kaheksa aastat pärast entsüklika Pacem in terris ilmumist, viitas õnnis paavst Paulus VI ökoloogilistele probleemidele, mis on inimese kontrollimatu tegevuse „traagilisteks tagajärgedeks“: „Looduse hullumeelse ärakasutamisega riskib inimkond sellega, et hävitab oma keskkonna ning muutub omakorda ühel hetkel selle allakäigu ohvriks“.² Sarnaselt hoiatas ta ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni potentsiaalse „tööstusliku tsivilisatsiooni plahvatuse tagajärjel saabuva ökoloogilise katastroofi“ eest ja rõhutas vajadust „kiire ja radikaalse muutuse järele inimkonna käitumises“, kuna „kõige erakordsemad teaduslikud edusammud, kõige imetlusväärsem tehniline võimekus, kõige hämmastavam majanduskasv pöördub kindlasti inimese vastu, kui sellega ei kaasne ühiskondlik ja moraalne kasvamine.“³

5. Püha Johannes Paulus II väljendas oma sügavat muret nende teemade pärast. Oma esimeses entsüklikas märkis ta hoiatavalt, et näib, nagu inimesed „ei näe oma füüsilises keskkonnas muud väärtust, kui see, mida saab otsekohe kasutada ja tarbida“.⁴ Sellest tulenevalt kutsus ta üles globaalsele ökoloogilisele pöördumisele.⁵ Samal ajal märkis ta, et on liiga vähe pingutatud, et „tagada moraalsed tingimused tõeliseks inimökoloogiaks“.⁶ Keskkonna hävitamine on äärmiselt tõsine mitte üksnes sellepärast, et Jumal on usaldanud maailma meile, inimestele, vaid sellepärast, et inimelu ise on and, mida tuleb kaitsta igasuguse madaldamise võimaluse eest. Iga pingutus meie maailma kaitsta ja paremaks muuta, nõuab sügavaid muudatusi „elustiilis, tootmis- ja tarbimismudelites ning tänapäeva ühiskondi valitsevates kehtivates võimustruktuurides“.⁷ Tõelisel inimlikul progressil on moraalne iseloom. See eeldab täielikku austust inimisiku suhtes, aga see tähendab ka muret ümbritseva maailma pärast, kus peab „arvestama iga olendi loomust ja vastastikuste seoste iseloomu selles korrastatud süsteemis“.⁸ Meie, inimeste võime tegelikkust ümber kujundada peab põhinema arusaamisel – algselt on kõik loodu Jumala armu kingitus.⁹

6. Minu eelkäija Benedictus XVI tegi samuti ettepaneku „kõrvaldada maailma majanduse toimimishäirete struktuursed põhjused ja parandada kasvumudeleid, mis on osutunud võimetuteks tagama austust keskkonna vastu“.¹⁰ Ta meenutas, et maailma ei saa analüüsida, eraldades tervikust ühte selle aspekti, kuna „looduse raamat on üks ja jagamatu“ ning sisaldab endas keskkonda, elu, seksuaalsust, perekonda, sotsiaalseid suhteid ja teisi aspekte. Sellest järeldub, et „loodusliku seisukorra halvenemine on tihedalt seotud kultuuriruumiga, mis kujundab inimeste kooseksisteerimist“.¹¹ Paavst Benedictus palus meil tunnistada, et meie vastutustundetu käitumine on looduskeskkonda tugevalt kahjustanud. Ka on kahjustada saanud sotsiaalne keskkond. Lõppkokkuvõttes on mõlemad kahjud põhjustanud sama pahe – idee, et ei ole vaieldamatuid tõdesid, mis meie elu juhiksid, ja sellest tulenev järeldus, et seega on inimese vabadus piiramatu. Oleme unustanud, et „inimene ei ole üksnes vabadus, mille ta enda jaoks loob. Inimene ei loo iseennast. Ta on vaim ja tahe, aga ta on ka loodus“.¹² Isaliku murega ärgitas Benedictus meid mõistma, et loodut kahjustatakse siis, „kui arvame endil olema lõpliku sõna, kui kõik on lihtsalt meie omand ja me kasutame seda üksnes iseenda jaoks. Loodu väärkasutamine algab siis, kui enam ei tunnistata mingit kõrgemat instantsi kui meie ise – kui me ei näe enam midagi muud peale iseenda“.¹³

Ühises mures liidetud

7. Need erinevate paavstide väljaütlemised kordavad arvukateteadlaste, filosoofide, teoloogidejaühiskondlike organisatsioonide mõttearenguid, mis kõik täiendavad ka Kiriku seisukohti nendes küsimustes. Ei saa ignoreerida seda, et väljaspool katoliku kirikut on teised kirikud ja kristlikud kogukonnad, samuti teised religioonid, väljendanud sügavat muret ja pakkunud välja väärtuslikke mõttekäike teemadel, mis on meie kõigi südametes. Kui tuua vaid üks oluline näide, siis mainiksin armastatud oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse väljaütlemisi, kellega jagame ühist lootust täielikule kiriklikule osadusele.

8. Patriarh Bartolomeus on kõnelnud eelkõige sellest, et igaüks meist peaks kahetsema tegude pärast, millega oleme oma planeeti kahjustanud, sest „kuna me kõik tekitame veidi ökoloogilist kahju“, oleme kutsutud tunnistama „oma panust, kas väiksemat või suuremat, et oleme osalised loodu moonutamises ja hävitamises“.¹⁴ Ta on seda korduvalt ning kindla veendumusega öelnud, ärgitades meid tunnistama oma patte loodu vastu: „See, et inimesed … hävitavad Jumala loodud bioloogilist mitmekesisust; et nad rikuvad maa terviklikkust, põhjustades muutusi selle kliimas, laasides selle maa looduslikke metsi või hävitades märgalasid; et nad saastavad veekogusid, maapinda, õhku ja elu selles – need kõik on patud“.¹⁵ Sest „kuritegu looduse vastu on kuritegu meie endi vastu ja patt Jumala vastu“.¹⁶

9. Samal ajal on Bartolomeus juhtinud tähelepanu keskkonnaprobleemide eetilistele ja vaimsetele juurtele, et me otsiksime lahendusi mitte ainult tehnoloogiast, vaid inimsuse muutmisest – vastasel juhul tegeleme pelgalt sümptomitega. Ta palub asendada tarbimine ohverdusega, ahnus heldusega, raiskamine jagamise vaimuga, askeesiga, mis „tähendab õppida andma, mitte lihtsalt loobuma. See on viis armastada, liikudes järkjärgult eemale sellest, mida ma tahan, selle juurde, mida Jumala loodud maailm vajab. See on vabanemine hirmust, ahnusest ja sõltuvusest“.¹⁷ Samuti oleme kristlastena kutsutud „võtma maailma vastu osaduse sakramendina, jagades seda globaalses mõõtmes Jumalaga ja oma ligimesega. Meie alandlik veendumus on, et jumalik ja inimlik võiksid kohtuda Jumala poolt loodud õmblusteta rüü ka kõige pisimates detailides – meie planeedi väikseimaski tolmukübemes“.¹⁸

Püha Assisi Franciscus

10. Ma ei taha kirjutada seda entsüklikat ilma pöördumata ilusa ja motiveeriva eeskuju poole, kelle nime valisin end inspireerima ja juhtima, kui mind valiti Rooma piiskopiks. Usun, et Püha Assisi Franciscus on eeskujulik näide siiralt, ehedalt ja rõõmsameelselt ellu viidud terviklikust ökoloogiast ja hoolest kõigi haavatavate vastu. Ta on kõigi nende kaitsepühak, kes õpivad ja töötavad ökoloogia valdkonnas ning teda armastavad ka mittekristlased. Ta osutas erilist tähelepanu Jumala loodule ning kõigile vaestele ja väljatõrjututele. Ta armastas ja teda armastati sügavalt tema rõõmu, tema suuremeelse eneseandmise, tema avatud südame pärast. Ta oli müstik ja palverändur, kes elas lihtsas ja imelises harmoonias Jumalaga, loodusega, teiste inimeste ja iseendaga. Tema kaudu mõistame, kui lahutamatult on seotud mure looduse pärast, kaastunne vaeste vastu, ühiskonnale pühendumine ja sisemine rahu.

11. Püha Franciscus aitab meil näha, et terviklik kes-k konnatunnetus nõuab avatust erinevate kategooriate suhtes, ületades täppis- ja loodusteaduste keeled ning juhatades meid inimeseksolemise südamesse. Nagu juhtub siis, kui kellessegi armume, hakkas ka Franciscus päikest, kuud või mõnd väikseimat loomakest vaadates laulma, ühendades sellise ülistuse kaudu kõik teised loodud olendid. Ta oli osaduses kogu looduga, jutlustades isegi lilledele, kutsudes neid „kiitma ja armastama Jumalat, justnagu oleks neile antud mõistus“.¹⁹ Tema reaktsioon ümbritsevale maailmale peegeldas palju enamat, kui intellektuaalset tunnustust või majanduslikku arvestust, sest tema jaoks oli iga loodud olend kui õde, kellega ta oli ühendatud hellusesidemetega. Seepärast tundis ta end olevat kutsutud hoolitsema kõige eksisteeriva eest. Tema jünger Püha Bonaventura vahendab meile, et „kõigis asjades algallika peegeldust nähes täitus ta veelgi külluslikumalt vagadusega ning kutsus kõiki loodud olendeid, ükskõik kui tillukesi, „venna“ või „õe“ nimetusega”.²⁰ Niisugust suhtumist ei saa kirjutada naiivse romantilisuse arvele, kuna see mõjutab inimese käitumist määravaid valikuid. Kui läheneme loodusele ja keskkonnale, olemata selliselt avatud imetlema ja imestama, kui me ei kõnele maailmaga suheldes enam vendluse ja ilu keelt, siis on meie hoiak tarbijalik, julmalt ekspluataatorlik, halvaperemehelik ja me ei suuda enam piire seada oma hetkelistele vajadustele. Seevastu, kui tunneme, et oleme tihedalt ühendatud kõigega, mis eksisteerib, muutume iseenesest mõõdukaks ja hoolivaks. Püha Franciscuse vaesuse ja kasinuse taotlus ei olnud pelgalt väline askeetlus, vaid midagi palju radikaalsemat – keeldumine muuta reaalsus lihtsalt kasutatavaks ja kontrollitavaks objektiks.

12. Teisalt, Pühakirjale ustavana kutsub Püha Franciscus meid mõistma loodust kauni raamatuna, mille läbi Jumal kõneleb meiega ja annab aimu selle lõputust ilust ja headusest. „Sest loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja.“ (Trk 13:5) ja „Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav“ (Rm 1:20). See oli põhjuseks, miks Franciscus palus, et osa kloostri aiast jäetaks alati puutumata, nii et seal saaksid kasvada metsikud lilled ja taimed ning need, kes neid imetlevad, saaksid ülendada oma meele Jumala, sellise ilu Looja poole.²¹ Maailm peaks inimeste jaoks olema pigem imeline müsteerium, mida rõõmu ja kiitusega vaadelda, kui lahendamist vajav probleem.