Читать книгу Turvalise internetikäitumise käsiraamat lapsevanematele - Pamela Whitby - Страница 7

Sissejuhatus

Kas mäletate aega, mil mobiil oli vaid helistamiseks ja sõnumite saatmiseks, arvuti oli vaid peenemat sorti trükimasin ja säutsumine oli midagi, mida tegid linnud kevadhommikuti? See polnud just väga ammu. Ent iga päev toimuvad tehnikamaailmas uued arengud, mis muudavad radikaalselt meie maailma ja seda, kuidas me üksteisega suhtleme. Ärimaailm, hariduselu ja ühiskond on muutunud ning kasvav põlvkond – meie lapsed – läheb sellega kaasa.

Tehnoloogia on meie laste elu lahutamatu osa ja nii see ka jääb. Iga päev kasutab internetti 84 miljonit 17-aastast ja võrgumaailma populaarsus kasvab peadpööritava kiirusega. Vaid mõne aasta eest oli esimest korda internetti kasutavate laste keskmine vanus Suurbritannias üheksa aastat. Tänaseks on esmakordne netikasutaja ainult viieaastane. (EU Kids Online uuringu järgi on sarnaselt teiste Põhjamaadega Eesti lapsed ühed noorimad, kes hakkavad internetti kasutama – oleme kogu Euroopa lõikes Rootsi ja Bulgaaria järel kolmandal kohal. Toim.)

Kui hästi lapsevanemad tegelikult tunnevad seda uut tehnoloogiapõlvkonda? Oleme kuulnud küberkiusamisest, laste varajasest seksualiseerimisest, netipedofiilidest ja probleemidest suhtlusvõrgustikes, ent kas me oleme kursis, kuidas lapsed uusi tehnoloogiaid kasutavad? Või mis veelgi tähtsam, kas meie tegudest piisab, et neid kaitsta?

Olen aru saanud, et ainus viis seda keerulist teemat lahata on rääkida laste endiga. Alustasin sellest, et intervjueerisin rühma 17-aastaseid. Mõtlesin esmalt – tunnistan, et üsna ebateaduslikult –, et kui teismeea internetis veetnud esimene põlvkond noori oleks nõus oma kogemustest rääkima, oskaksid just nemad kõige paremini sõnastada, mille pärast praegused lapsevanemad muretsema peaksid.

Minu sõbra teismeline tütar kutsus mõned oma sõbrad kaasa ning ühel pärastlõunal otsustas see intelligentne ja netiteadlik seltskond minuga oma nägemusi jagada. Pärast kolme kurnavat, valgustavat (ja kohati šokeerivat) tundi näis, et nüüdseks olen küll kõike kuulnud ja näinud.

Mulle jutustati üsna süngeid lugusid äärmuslikest küberkiusamisjuhtumitest ja inetutest Facebooki-postitustest. Logisime koos sisse saidile nimega Chatroulette, mis on keskkond, kus naised, mehed ja isegi lapsed, kes väidavad end olevat vanemad kui 12-aastased, veebikaamera vahendusel vestlevad ning mõnikord isegi oma keha paljastavad. Mulle tutvustati ka frapingut (ingl fraping või Facebook raping) ning näidati, et ka YouTube toimib suhtlusvõrgustikuna.

Nagu sellest ei piisanuks, kurvastasid nad mind kirjeldustega sellest, millise surve paneb pornograafia kättesaadavus nende suhetele, kehatajule ja enesehinnangule ning kuidas nad muretsevad anoreksiat ja buliimiat propageerivate saitide arvukuse pärast. Kuigi noortele meeldib tehnoloogia ja nende elu on sellega tihedalt põimunud, mõistavad nad, et kõik sellega kaasnev pole positiivne.

Milline oli nende nõuanne oma vanematele? Vastus kõlab üsna küpselt.

„Rääkige oma lastega, ent veel tähtsam – kuulake neid. Andke neile vabadust, ent kehtestage ka piirid ning olge oma krediitkaardiga ettevaatlikud.”

Nõuanne teismelistelt

Pärast seda päeva olen vestelnud paljude inimestega alates interneti- ja hariduspsühholoogidest kuni õpetajate, IT-spetsialistide, akadeemikute, kriminoloogide, internetispetsialistide ja 5–16-aastaste lasteni. Millega nad kõik (peale mõne lapse) ühehäälselt nõustusid, on see – kõige tõhusam ennetusviis on oma lapsega internetiturvalisusest rääkimine.

FAKT Üks neljast lapsest arvab, et teab internetist rohkem kui tema vanemad.

Peaaegu pooltel lapsevanematel Suurbritannias pole arvutisse installitud filtreerimis- ega seiretarkvara.¹

Meie, lapsevanemad, tahame uskuda oma laste süütusesse. Ent sama uurimus sedastab, et veebis seksuaalse sisuga materjale näinud laste vanematest väidab 40%, et nende lapsed pole selliseid asju näinud. Internetist leitud võõra inimesega päriselus kohtunud laste vanematest 61% ei uskunud, et nende lastega on selline asi juhtunud.

Millisesse olukorda see lapsevanemad paneb?

Me elame peadpööritava kiirusega muutuvas maailmas, kus interneti kasutamist alustavad üha nooremad lapsed ja esile kerkivad üha uued riskid. Lisaks sellisele sotsiaalsele riskile nagu küberkiusamine ja kaubanduslikule riskile nagu identiteedivargus on ka teisi ohte: laste varajane seksualiseerimine, netikasutajate endi loodud materjalide ohud (anoreksiat, buliimiat ja enesetappude sooritamist soodustavad saidid), internetisõltuvus ning võimalus, et pidev interneti kasutamine võib laste mõtlemist mõjutada. Kõige selle toime ühiskonnale tervikuna pole hetkel teada ning ei pruugi selguda veel mõnda aega.

Uus tehnoloogia on samas toonud palju positiivset: võimaluse teha, töödelda ja üles laadida videoid, kirjalikku väljendusoskust parendava blogimise, matemaatilisi võimeid arendavad mängud (vt lk 117), kuid kõike seda kipub miinuspool varjutama.

Kõige suurem oht näib olevat see, et mõned lapsed jäävad uue tehnoloogiaga kaasnevatest arendavatest võimalustest ilma meie endi hirmude või puudulike teadmiste tõttu sellest, kuidas lapsed tehnikat kasutavad.

On vaja uuringuid, et paremini mõista. Me peaksime lapsevanematena otsustama, mida valitsuselt, tootjatelt ja ka tehnoloogialt nõuda (vt 4. osa).

On selge, et meie vanemad lapsed on nendest netiohtudest, mida meie, lapsevanemad, suurimateks ohtudeks peame, täiesti teadlikud, teavitustöö on vilja kandnud. Probleem seisneb selles, et ajal, mil me muretseme selle pärast, et nad puutuvad kokku pornograafiaga, on ohud muutunud. Küberkiusamine, sekstimine (ingl sexting – tuletatud sõnast texting – seksuaalse sisuga sõnumite või fotode saatmine, peamiselt mobiiltelefonide vahendusel, toim.), ebasobiva pildimaterjali üles riputamine ja ligipääs täiskasvanute veebisaitidele on probleemid, millele me peaksime praegu mõtlema ja mida tundma õppima.

Pole kahtlustki, et mu esimesed intervjueeritud oskavad tulevikus oma lapsi infoajastu kontekstis paremini kasvatada. Aga meil, lapsevanemate põlvkonnal, kes me mäletame lapsepõlve kui mõnusat vabaduseaega õhtuste lauamängudega ja sõbralikult kumava teleriekraaniga, on netiohtude miiniväljal navigeerimine palju keerulisem.

Loomulikult pole see raamat kõikvõimalike keerukate tehnoloogiaseadmete kasutusõpetus. Pigem on ta mõeldud abistama probleemide mõistmisel ja pakkuma praktilist nõu ajal, mil lapsed üha enesekindlamalt pea ees infoajastusse sukelduvad.

Laste õpetamine, innustamine ja juhendamine on alati olnud vanemate kohus. See töö pole küll kergete killast, ent käib vanemaametiga kaasas, ning kuigi enamik lastest ei pruugi seda soovida, on see just see, mida nad vajavad.

Raamatu ülesehitus

Raamat on jagatud neljaks osaks.

Et laste internetikasutuse teema algab ohtudega seonduvast, tuleb need selgelt sõnastada.

1. osas tutvume ohtudega ja uurime välja, miks me peame nendega kursis olema. Kummutame ka mõned interneti kasutamist ümbritsevad müüdid ja seletame, milliste ohtudega võib laps kokku puutuda. See osa on ülevaatlik, detailsed praktilised nõuanded leiab 3. osast.

2. osa on pühendatud üldnõuannetele netiturvalisuse osas, näiteks kus ja kuidas hinnata arvutikaitse tarkvara ja mida peaks teadma lapse koolis rakendatavatest e-turvalisuse nõuetest.

3. ossa jõudes on teil selge ülevaade sellest, millega teie laps võib kokku puutuda. Olete valmis rohkemat teada saama laste tegevuse ja selle kohta, kuidas lapsevanemana sellesse suhtuda ja oma lapsi aidata. Sellest osast leiate mitmeid juhtumiuuringuid, õpetajate, laste ja lapsevanemate kogemusi ning erialainimeste nõuandeid.

4. osa vaatab tulevikku. Heidame pilgu sellele, mida peaksime edaspidises elus arvesse võtma, ning sellele, kuidas oma laste ja tulevaste põlvede kaitsmises osaleda.

Autori märkused

• Sõna „laps“ tähistab käesolevas teoses alla 18-aastaseid isikuid. Suurbritannias pole seadust, mis ametliku lapseea ära määratleks, aga mis puutub lastekaitsesse, siis Inglismaa, Wales, Põhja-Iirimaa ja Šotimaa on kokku leppinud, et lapsed on kõik isikud, kellel pole täitunud 18 eluaastat. (Eesti seaduste kohaselt on laps alla 18-aastane isik, kui tema suhtes kohaldatava seaduse alusel ei loeta teda varem täisealiseks. Lastekaitseseaduse järgi on laps kuni 18-aastane inimene. Toim.)

• Uurimustele viidatakse järelmärkustes. Peamised statistiliste andmete allikad on ära toodud lk 166.

• Nende tarbeks, kes pole väga tehnikateadlikud, on koostatud sõnaseletuste loend, kus seletatakse lahti tekstis esinevad mõisted.

• Tehnika ja veebimaailm on pidevas arengus, mistõttu pärast (originaal)raamatu ilmumist 2011. aasta lõpul on arvatavasti nii mõndagi muutunud. Uute arengutega tasub end kindlasti kurssi viia.