Читать книгу Turvalise internetikäitumise käsiraamat lapsevanematele - Pamela Whitby - Страница 8

Viimastel aastatel on lapsevanemaid nende lapsi varitsevatest netiohtudest avalikkuse kaudu põhjalikult teavitatud. Lugematud organisatsioonid alates internetiturvalisusega tegelevatest ühendustest kuni valitsusasutuste, politsei, uurimisinstituutide ja tarkvaraettevõteteni on meediasse paisanud arve, mis näitavad, mida me laste internetikasutuse kohta teame ja mida mitte ning mida me peaksime sellest teadma.

Ajakirjandusel on komme vanemaid hirmutada ja lapsi varitsevaid ohte liiga suureks puhuda. Artiklite taustauuringud on kesised ja inimeste öeldut tsiteeritakse sageli valesti. Lehvitatakse arvudega, mis esmapilgul näivad jahmatavad, mis aga ilmselgelt on mõeldud ajalehe müüginumbrite suurendamiseks.

Mõnikord on jagatav info vastuoluline ja kuigi uurijad annavad endast parima, et ühiskonnast mitmekülgset läbilõiget pakkuda, keskendub enamik uuringutest väga väiksele osale elanikkonnast.

Just siis, kui hakkame internetiohtudest midagi jagama, jõuab lehtedesse lugu Sony PlayStationi häkkimisest. Kui maailma ühes suurimas ja esinduslikemas meediafirmas on võimalik leke, mis teeb miljonid kasutajad (sh meie oma lapsed) üle maailma identiteedivarguste osas haavatavaks, siis mis üldse on turvaline? (Autor viitab Sony PlayStation mängukonsooli võrguteenusega seotud häkkimisjuhtumile 2011. aastal. Toim.)

Kui hirmujutud kõrvale jätta, on põhiküsimus järgmine: kas vanemad kaitsevad oma lapsi internetis piisavalt? Tõenäoliselt mitte. Ja kas me saaksime seda paremini teha? Muidugi. Meie arvatavate ja tegelike teadmiste vahel netiturvalisusest on suur lõhe.

„Vanemad muretsevad siiani selle pärast, et lapsed puutuvad kokku ebasobiva veebisisuga. Ent tänapäeval on suurimaks probleemiks käitumisega seonduvad teemad, nagu küberkiusamine, sekstimine, ja see, et eapiirist nooremad lapsed kasutavad saite, mille kasutajad peavad olema vanemad kui 13-aastased.”

David Miles, Family Online Safety Institute (FOSI) juhataja Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas

1. osa eesmärk on teadvustada ohte, millega lapsed kokku puutuvad. Kui me nendega kursis pole, ei saa me laste kaitsmiseks vajaliku enesekindlusega edasi minna. Lisaks jäävad ammendamata arvuti kui põneva õppevahendi kõik võimalused.

„Suurimaks probleemiks on tegelikult lapsevanemad, kes ohte kas üle- või alahindavad. Enamik ei oska oma lapsi internetikeskkonnas piisavalt kaitsta ja mis veel hullem, seetõttu jäävad lastel tehnoloogia poolt pakutavad võimalused maksimaalselt kasutamata.”

Graham Jones, internetipsühholoog

Mille pärast me täpsemalt peaksime muretsema?

Kolm K-d

Enamik internetiturvalisuse spetsialiste nõustub, et jälgima peaks kolme-nelja asja. Erinevad ühendused määratlevad neid kui kolme K-d (ingl 3Cs, toim.)². Sõltuvalt infoallikast on need:

kontakt – võõrastega, võimalike lapseahistajate või kiusajatega

keskkond – veebikeskkonna sisu: pornograafia, vägivald ja nn kasutajate loodud materjalid, mis võivad sisaldada vihkamisele õhutavaid tekste, või anoreksiat, buliimiat ja enesevigastamist soosivad veebilehed

kaubandus ja reklaam – tegu on finantsohtudega, nagu andmete kogumine või lastele ebasoovitava reklaami tegemine, piraatlus või illegaalsed allalaadimisfailid, pahavara jne

või:

käitumine – vastutustundliku netikäitumise, näiteks salasõnade mittejagamise õpetamine jne

Te võite olla juba mõnede eespool mainitud teemadega kokku puutunud (ja seetõttu ostsite ka selle raamatu), aga mõned teised pole teile ehk pähe turgatanud. Seega, enne kui õpetame, kuidas oma last aidata (2. ja 3. osa), viime teid kurssi sellega, mille suhtes silmad lahti hoida.

Osa sellest võib olla üsna ehmatav, ent selline on kahjuks maailm, milles me elame. Me saame oma lapsi kaitsta vaid ohte mõistes. Ehk siis – hingame sügavalt sisse ja välja ning uurime, mis tegelikult toimub.