Читать книгу Eneseväärtustamise maagia. Südamega andmise ja vastuvõtm - Patricia Spadaro - Страница 3

Elu on harva tasakaalustatud võrdus. Printsiibis ja praktikas on elu täis vasturääkivusi – paradokse. Paradoks on tasakaalustav akt kahe pinge vahel, mis sõbralikult võistlevad meie aja, energia ja meie tähelepanu pärast, püüdes meeleheitlikult meid veenda, et peaksime valima neist vaid ühe.

Me oleme dilemmadega silmitsi iga päev. Kas peaksime veetma rohkem aega koos perega või pühenduma rohkem karjäärile? Kas peaksime rohkem eksperimenteerima ja võtma riske või tegema kõike nii, nagu on alati tehtud? Kas meie lapsed vajavad rohkem vabadust või kontrolli? Kas peaksime kolima eemale oma lapsepõlvekodust või jääma elama nende lähedusse, kes on meile armsad? Kas on parem teha koostööd või võistelda? Juhtida või olla mentoriks? Teha asju üksi või saada kelleltki tuge? Olla lahke või tõmmata piire? Jääda vait või võidelda vastu?

Iidsete traditsioonide kohaselt pole pinged mitte ainult loomulik elu osa – need ongi elu. Dünaamiline pinge vastandite vahel on just see, mis sünnitab ja säilitab igavesti muutuvad ja igavesti arenevad universumi elemendid. Vastandite ühtsus ja läbikäimine on sümboliseeritud keerduvas must-valges Tai Chi ringis – näitlikustades universaalset paaristoimimise printsiipi, et ilma ühe osata ei saa teine eksisteerida.

Mõlemaid pildi osi on tarvis selleks, et osadest tekiks tervik. Meil on vaja nii ööd kui päeva, mehelikkust ja naiselikkust, liikumist ja vaikust, paremat ajupoolt ja vasakut ajupoolt, detaile ja üldpilti, fookust ja paindlikkust. Ilma dünaamilise koosluseta nende võimsate paaride vahel tekib vaid stagnatsioon, allakäimine ja lõpuks surm.

Kuldniit

Mis on paradoks? Iga paradoks hõlmab kaht elementi, tõde ja printsiipi või vaatenurka, mis näivad vastuolulised, kuid on mõlemad siiski tõesed. „On olemas parimad ajad ja halvimad ajad”, „kõik head liidrid on teenijad”, „mida rohkem õpid, seda rohkem mõistad, et sa midagi ei tea” – need kõik on paradoksid. Suur osa elu müsteeriumist ja tähendusest, elu komöödiast ja tragöödiast baseerub paradoksidel. Kõige tulihingelisemad võitlejad on teadlased (kes ikka veel püüavad lahendada füüsika paradokse), koomikud (kellele makstakse selle eest, et nad näitavad meile kätte elu vasturääkivused) ja müstikud, kes usuvad, et me võime osa saada vaimsest maailmast samal ajal, kui tegutseme veel füüsilises maailmas – suurim paradoks kõikidest olemasolevaist.

Ida ja lääne targad räägivad sageli, kuidas end paradoksidest tabatuna tunda. Nad kirjeldavad seda viisil, mis kutsub meid ületama omaenese kitsarinnalisuse piire. Nad ütlevad meile, et elu võistlevad pinged ei ole üksteisele vasturääkivad, vaid on teineteist täiendavad, need ei ole üksteist välistavad, vaid on teineteist hõlmavad. Elu, nagu nad ütlevad, ei koosne mitte sellest või teistest, vaid on selles ja teises.

Paradoks on põimitud nagu kuldniit läbi maailma erinevate vaimsete traditsioonide. Püha Franciscus näiteks viitas paradoksile, kui ta ütles, et ainult andes muutume me saajaks, … ja et ainult surres sünnime me igavesele elule. Buddha rääkis oma õpilastele, et sanghasse (vaimsesse kogukonda) varjumine on vältimatu nende vaimse kasvu jaoks, kuid samal ajal andis ta ka ridade vahelt mõista: „Ärge otsige pelgupaika mitte kusagilt mujalt kui iseendast.” Lao-Zi, Hiina õpetlane ja taoismi rajaja, õpetas: „Olla tühi tähendab olla täis… Omada vähe tähendab oma vara üle valitsemist” ja Jeesus hoiatas: „Olge targad kui maod, kuid süütud nagu tuvid.”

Kas kõik need suured õpetajad olid lihtsalt segaduses? Kas keegi tegi vea nende sõnu tõlgendades? Üldsegi mitte. Kõik kirjutised, mis käsitlevad tarkade inimeste elusid, on läbi imbunud paradoksidest. Üks peamisi õppetunde, mida nemad on tulnud meile tooma, on teadmine, et me ei saa oma elus põgeneda vastandite pinge eest, sest isegi universum toimib samamoodi. Sufismi müstik Rumi võttis selle mõtte kokku, kui ta ütles, et Jumal õpetab vastandite kaudu ja et lendamiseks on vaja kahte, mitte ühte tiiba.

Paradoksid on olemas ja nad jäävad. Me ei saa nende eest ära joosta, kuid neid omaks võttes võivad nad saada osaks meist. Reaalsuses on ilmselged vastandid ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt, mis on mõeldud eksisteerima omavahelises harmoonias.

Paradokside põhialus pole isikuline. Vahet ei ole, millisest taustast me tuleme või millist traditsiooni me oleme hakanud omaks võtma, me seisame paradoksidega pidevalt silmitsi. Meie ülesanne, nagu ütlevad targad, on õppida lendama elu rütmides nii, nagu universumgi pakub meile elamiseks esmalt ühe poole ja toob siis teise poole paradoksist meie elu ekraanile õigel ajal ja õiges kohas. Just nõnda, nagu üks valgustatu kunagi ütles: „Õnnistatud on paindlikud, sest nemad ei paindu vormist välja.”

Läbimurdeid, mitte läbikukkumisi luues

Mis juhtub, kui me ei taju paradoksi mõlemat poolust? Selle asemel, et luua läbimurdeid, loome hoopis läbikukkumisi. Kui keeldume austamast oma füüsilisi vajadusi, ei suuda meie keha normaalselt funktsioneerida ja saadab meid haiglavoodisse nii, et lõpuks oleme me ikka sunnitud teda kuulama. Ja teisest küljest, kui me suuname kogu oma tähelepanu vaid materiaalsetele vajadustele, toitmata seejuures oma hinge, hakkab meie hing valutama ja me võime langeda depressiooni ilma isegi aru saamata, miks. Lühidalt, kui me oleme tasakaalust väljas, siis hakkame peagi kiiva kiskuma. Justkui leiaksime end kiigel, millega saab vaid üles-alla kiikuda, ja meie kiikumiskaaslane on äkki jooksu pistnud ning meie kiigepool järsult alla potsatanud. Me kukume kiigega koos äkitsi vastu maad, sest teisel pool pole enam midagi, mis aitaks meie poole taas üles.

Ma usun, et suurim stressitekitaja on meie võimetus ära tunda, et osaleme paradokside mängus. Sageli hoiavad meid kinni paradoksi ühe või teise poole peal müüdid, mida meile on õpetatud, sest oleme need mugavalt omaks võtnud. Me isegi ei taju enam, et need on müüdid, kuna me oleme neid õppinud automaatselt aktsepteerima kui tõdesid. Niisugused müüdid põhinevad oletustel, kuidas meie meelest maailm töötab ja sarnaselt hullusärkidele ei võimalda need müüdid meil ringi pöörata ja näha võrduse teist poolt. Nad panevad meid uskuma, et meil pole muid võimalusi.

Kui me läheme tasakaalust välja, saadab elu meile sõnumitoojad – olukordade, inimeste ja sündmuste näol – et aidata meil taas tasakaalu tagasi saada. Loomulikult on inimloomuses soov joosta teise suunda, isegi „tappa” sõnumitooja selleks, et mitte sõnumit kuulata. Kuid see lahendus ei tööta kunagi. Sõnumikandjad jätkavad meie ellu tulemist, kuni me peatume ja kuulame ning aktsepteerime nende kutset tantsule.

Tagasi rütmi

Me kõik oleme tantsuklassis sooviga õppida selgeks kas üks või teine liikumine. Me kõik oleme elu õpilased, õppides uusi viise harmooniliseks liikumiseks elu igavesti vahelduvates rütmides. Omal moel oleme me kõik õpetajad, jagades teistega oma õppetunde. Ja tõesti, paradoksaalsel viisil on tõsi ka see, et sageli kipume me teistele õpetama just seda, mis meil enestel veel õppimata. Kõigis neis teemades, mida ma olen õppinud nendest raamatutest, mis on abistanud mind enesega töötamisel, olen ma näinud seda tõde ning loomulikult kehtib see ka minu praeguse raamatu kohta. Ka mina õpin iga päev seda, mida tähendab iseenese, oma parima mina väärtustamine.

Olenevalt päevast ja tantsust komistan ma mõnikord ja lähen rütmist välja. Ikka veel pean ma peatuma, hingama paar korda sügavalt sisse-välja enne, kui saan muusikaga taas rütmi. Aga ma õpin ja just see loeb nendele uskumatult kannatlikele õpetajatele, kes mind vahel meelitavad, kuid mõnikord lausa tirivad tagasi tantsupõrandale. Kindlasti muutub minu tants ajas vaid paremaks, sest ma harjutan, kuid samas ma tean, et õppimine ei lõpe kunagi. Ma jään alati õpilaseks, et saada meistriks enese väärtustamise uute sammude seadmisel ja oma annete pühitsemisel.

Sel paradoksaalsel viisil võiks öelda, et ma kirjutasin selle raamatu nii endale kui teile. Osaliselt peegeldab see minu enda teekonda ja avastusi, mille kohta ma tundsin, et need on nii väärtuslikud, et väärivad jagamist. Mitte ükski raamat ei paku sulle kõiki vastuseid ega õpeta sulle kogu tantsuliikumist, aga siiski ma loodan, et see aitab sul enese jaoks sügavamalt lahti mõtestada elu keerud ja pöörded. Ma loodan, et see näitab sulle, kuidas hoida oma tantsusammu pisut kergemana ka siis, kui elu tundub kaotavat pinna su jalge alt. Loodan ka, et see aitab sul õppida naeratama ning lõdvestuma pisut enam: lõpuks sa lihtsalt naudid elu tantsu.

See raamat uurib üht paljudest elu paradoksidest – andmise ja vastuvõtmise paradoksi. Sisuliselt igas eluvaldkonnas kutsutakse meid saavutama meisterlikkust selles delikaatses andmise ja vastuvõtmise tantsus. Sa kohtad kutset andmise ja vastuvõtmise tantsule, kui tegeled külluslikkuse, enese väärtustamise, tervise, suhete või karjääri teemadega, kui nimetada neist valdkondadest mõnd. Ikka selleks, et avastada, millised on sinu tõelised anded nendes valdkondades. Oma põhiolemuses tegeleb andmise ja vastuvõtmise paradoks eelkõige teemaga, mis esitab väljakutseid paljudele meist: Kuidas ma tasakaalustan teiste vajadusi iseenese vajadustega? Kas ma pean teistele andmiseks tõesti iseendast loobuma?

Hakatuseks, pean ma selgitama, et enese väärtustamine ei tähenda kõikide oma soovide täitmist. Ja see ei ole selja keeramine nendele, kes sind tõesti vajavad. Teemad, mis ümbritsevad andmist ja vastuvõtmist, on sügavamad. Palju sügavamad. Ennast väärtustades oled sa austav, hindav ja lased valla parima osa enesest selleks, et anda loominguliselt ja külluslikult viisil, mis austab ka teisi.

Sel ajal, kui moodne ühiskond omab piiratud arsenali meie tasakaalu tagasitoomiseks, on ida ja lääne targad tasakaalu alal eksperdid. Läbi siinsete lehekülgede avastad sa nende praktilisi ja tihti üllatavaid nõuandeid sisemise andmise ja vastuvõtmise kunsti meisterlikkuse saavutamisel. Sa õpid ära tundma müüte, mis on hoidnud sind pantvangis – müüdid on nagu silmaklapid, hoides sind eemal võimalustest ja vaimustusest pakatavast elust. Sa õpid, mida tähendab pühitseda oma annet ja suurepärasust, avastada südamega andmise sisemist dünaamikat vastukaaluks mõistusega andmisele, piiride seadmist, ausust ebatervete inimeste äratundmisel oma elus, kasutades oma tundeid selleks, et jääda ausaks iseenese vastu, leidmaks oma häält ja austades lõpetamisi. Mis aga kõige tähtsam: sa õpid samme, mis aitavad sul jääda tasakaalu. Vaid siis, kui sa oled selgeks saanud sammud, suudad sa edukalt tantsida – ja sellest hetkest algab maagia.