Читать книгу Eneseväärtustamise maagia. Südamega andmise ja vastuvõtm - Patricia Spadaro - Страница 4

Kui inimesel puudub kontakt iseendaga, ei saa ta kontakti ka teistega.

– Anne Morrow Lindbergh

„Ma olen hea, kui ma annan teistele. On parem anda kui olla vastuvõtja.” Kas on see müüt või maagia?

Kuigi meist paljud on üles kasvanud uskudes, et meie ainus kohustus on anda, anda ja jätkata teistele andmist, on see seisukoht siiski vaid pool tõde – müüt, mis takistab meid elamast rõõmsalt ja andmast täielikult. Selle asemel mõelgem, mida ütlevad maailma targad: sul on kohustus anda teistele ja anda iseendale. Sa oled ka vastuvõtja. See nõuanne näib nii iseenesestmõistetavana, kuid kui paljud meist on üldse lähedal enda poolt koostatud rikkaliku tegemata asjade nimekirja lõplikule mahakriipsutamisele.

Andmise ja vastuvõtmise printsiibid, mis kehtivad meie igapäevaelus, ei ole kuidagi erinevad nendest printsiipidest, mis toimivad looduses meie ümber. „Puhanud põld annab heldekäelise saagi,” ütles Rooma poeet Ovidius. Maa peab saama küllalt päikesepaistet, vett ja toitaineid, enne kui ta suudab anda rikkaliku saagi seemnetest, mis me mulda paneme. Pärast seda, kui maa on sünnitanud saagi, peab ta puhkama ja taastama oma elujõu uueks andmiseks. Sama kehtib ka meie elu kohta. Kuidas suudaksime anda teistele, kui me esmalt ei toida ega täida enese vajadusi?

Võib-olla pole sa seda eelnevalt sel viisil enda jaoks mõtestanud, et küsimus on meie osaks saanud juba koos selle esimese printsiibiga, mida meile lastena õpetati – kuldse reegliga. Kuldse reegli leiab kõikides maailma usundites. „Mahabharata”, antiikne eepos Indiast ütleb: „Ära tee teistele seda, mis põhjustaks valu, kui seda tehakse sulle.” Islam kinnitab, et tõeline uskuja soovib oma vennale sedasama, mida ta soovib enesele ja kristlus õpetab: „Armasta oma naabrit kui iseennast.” Siiski, kui me peaksime ka armastama ja kohtlema teisi, nagu (see tähendab, et sel samal viisil) me armastame ja kohtleme iseennast, siis mis mulje jätame neile, kui kohtleme ennast millegi vähemaga kui armastuse ja hoolivusega? Teisisõnu öeldes, me tõesti ei suuda väärtustada kedagi teist enne, kui väärtustame iseennast.

MÜÜT:

Minu esmaseks kohustuseks on alati anda teistele

MAAGIA:

Minu kohuseks on anda iseendale samamoodi,

nagu ma annan teistele

Andes iseendale, ma annan ka teistele

Siin näeme me sisemise andmise ja vastuvõtmise kunsti esimest paradoksi – me oleme võimelised hoolitsema ja armastama teisi rohkem, kui me esmalt hoolitseme enda eest ja armastame iseennast. Nii nagu kõik tõesed paradoksid, on kaks näiliselt vastukäivat mõtet mitte üksteist välistavad, vaid üksteist täiendavad.

Nii andmise kui vastuvõtmise jaoks on olemas aeg. Ecclesiastes (toim. eesti keeles Koguja), kes oli tuntud kui „Õpetaja”, ütleb meile (nende sõnadega, mis on kuulsaks saanud Pete Seegeri laulus): „Iga asja jaoks on oma aeg ja iga aja jaoks on taeva all eesmärk. On aeg sündida, aeg surra, aeg istutada, aeg saaki koristada; … aeg visata ära kivid ja aeg korjata kivid kokku, aeg emmata ja aeg hoiduda embamisest.” Meie asi on ära tunda, millises ajahetkes me elame ja väärtustada selle hetke õiget kutset.

Iseendale andma õppides

Mõned meie hulgast on aukartust äratavad andjad, aga mitte väga head vastuvõtjad. Me ei küsi teistelt tuge. Me ei tunnista teistele ega ka endile, et me seda üldse vajame. Meile ei meeldi isegi komplimente vastu võtta. Me asume paradoksi ühel poolel („mul on kohustus anda teistele”), aga me oleme unustanud teise poole („mul on kohustus anda ka iseendale”). Kui see juhtub, astub universum vahele, et meid üles äratada, luua tasakaal ja näidata meile, et me peame austama ka iseennast.

Pole mingit vahet, kes me oleme. Elu suunab meid õpipoisi rolli andmise ja vastuvõtmise sisemist kunsti harjutama. Meie ülesanded algavadki sageli sellest, mida saame näha ja katsuda – meie kehast. Nad algavad küsimustega: kas ma armastan ennast piisavalt, et austada oma keha vajadusi? Kas ma võimaldan enesele piisavalt toitaineid, puhkust ja vaba aega, mida ma väärin?

Kui sa seda kõike enesele vabatahtlikult ei anna, siis juhtub su kehaga lõpuks kindlasti midagi, mis talle saamisvõimaluse tagab. Ma puutusin niisuguse juhtumiga kokku seoses ühe oma tuttavaga, keda paar korda aastas ärikohtumistel nägin. Ühel kohtumisel küsisin temalt, kuidas ta end tunneb, sest teadsin, et ta taastub hiljutisest operatsioonist. „Ma tunnen end hästi, kuid mul on taas äärmiselt kiire,” ütles ta kulmu kortsutades. „Kui ma aega maha ei võta, siis pean varsti kinni panema voodikoha haiglas!” Mu süda jättis löögi vahele, kui mõistsin, et tema ennustus võib täituda. Ta polnud selgeks saanud õppetundi, mida keha üritas talle õpetada esimesel korral.

Ka mulle ei ole säärased õppetunnid võõrad. Kui ma toibusin omaenese planeerimatust haiglakülastusest, siis üks mu haiglas õena töötav sõbratar käis mulle peale, et ma lubaksin tal end külastada vähemalt paaril korral päevas, veendumaks kõige vajaliku olemasolus. Ta nägi ja mõistis, et mul oli raske istuda paigal ja aktsepteerida fakti, et peaksin puhkama, ja ta määras ennast minu kaitseingliks terveks nädalaks. Ma muudkui kinnitasin talle, et minuga on kõik hästi ja et pole mingit põhjust, miks ma ei peaks saama püsti tõusta – pealegi oli mul nii palju asju, mida pidin tegema ja korda ajama. Ta ei pööranud minu väidetele mingit tähelepanu, vaid vaatas mulle sügavalt silma ning lausus: „Sinu praegune töö on istuda paigal ja lõdvestuda.”

Ta jätkas, öeldes mulle, et oli just ise selgeks saanud ühe elu õppetunni, kui jäi haigeks. Samuti nagu mina, tahtis ta kohe voodist välja tormata ning jätkata oma tegemisi. Kuid tema juhendaja püüdis ta kinni ja saatis tagasi voodisse teki alla. „See on koht, kuhu sa praegu kuulud,” oli ta öelnud. „Sa oled olnud teiste põetaja nii kaua aega, et sa pead oma tööks vaid teistele andmist. Nüüd pead sa ise õppima vastuvõtja rollis olemist.” Ma sain temast aru ja suutsin tema näitel oma olukorda näha. Ma kahtlustasin, et minu kalduvus teha palju tööd pikka aega järjest, oligi üks põhjustest, mis mind haiglasse viis. Kui mu sõbratar lahkus, siis istusin ja mõtlesin järele, sulgesin silmad ja jäin koheselt magama.

Kuigi meid on õpetatud mõtlema, et vaimsus tähendab tähelepanu fokusseerimist oma kehalt ja materiaalselt maailmalt „teispoolsusele”, peidab see loogika eneses väärarvamust, mille eest maailma suured õpetajad on meid hoiatanud. Nad ütlevad, et kui soovime saada kontakti oma sisemise ehk vaimse potentsiaaliga, siis peame samavõrra hästi hoolitsema oma keha eest.

Rabi Nachman Breslovist ütles näiteks: „Tugevda oma keha enne, kui tugevdad oma hinge.” Enam kui kaks tuhat aastat varem ajendas seesama äratundmine budismi rajajat arendama välja üht oma filosoofia vundamendiblokkidest – keskteed. Siddhartha Gautama, India prints, jättis maha oma naise ja väikese lapse, et asuda otsima midagi muud kui rikkused ja materiaalsed naudingud. Kuus aastat oli ta askeet, uskudes, et intensiivne kasinus juhib teda tema ülima eesmärgini – valgustatuseni. Hoidudes toidust, mida ta vajas, jäi ta nii nõrgaks, et ühel päeval ta peaaegu suri näljast.

Õnneks leidis üks noor tüdruk Gautama ja andis talle kausitäie kosutavat riisipiima. Mõistes, et tema ohverdused ja äärmuslikud praktikad ei olnud teda valgustatusele lähemale toonud, sõi ta toidu tänutundega ära. Seejärel andis ta vande mediteerida puu all, kuni ta saavutab valgustatuse. Gautama seisis sel ajal silmitsi paljude kiusatustega, kuid oma vankumatus tugevuses suutis ta lõpuks saavutada eesmärgi. Peale virgumist oli ta esimeseks õpetuseks kuldse kesktee leidmine enesele kõige lubamise ja äärmusliku askeetluse vahel. Ainult nii saavutame valgustatuse, ja tõesti, iga sügavalt väärtustatud eesmärgi.

See universaalne tasakaalus kesktee printsiip on samavõrra kehtiv tänapäeval, kui ta oli aastatuhandeid tagasi nendele, kes sellest esmakordselt Buddha huultelt kuulsid. Ka meie peame hindama, kas meie äärmised ohverdused ja hoiakud, mille kohta me arvame, et need teevad meile „head”, toovad meid ka tegelikkuses lähemale rahulolule ja tähendusele, mida otsime elust. Kas sina ohverdad oma keha vajadused, sest oled omaks võtnud müüdi, et „minu ainus ja peamine kohustus on anda teistele”? Kas sa jätad tähelepanuta hoiatussignaalid ja märgid, mis püüavad aidata sind tagasi tasakaalu? Kas sa mõtled oma kehast kui millestki armastusväärsest?

Nora, biokeemikust teadlane, leidis, et viis, kuidas ta oma kehasse suhtus, muutis tema elu. Aastaid heitles ülekaalus Nora erinevate dieetide ja piirangutega, kuid erilise eduta. Üle elanud tõsise terviserikke, ütles ta endale, et see oli viimaseks õlekõrreks. Ta pidi taastama oma vormi. Kas nüüd kohe või mitte kunagi.

Kolm kuud hiljem kohtasin Norat, kelle näol oli triumfeeriv naeratus. Ta oli kõik oma sõbrad pahviks löönud, kaotades rohkem kaalu, kui oli eales arvanud, et nii lühikese ajaga võimalik kaotada on. „Ma kaldun suures osas elama oma peas,” tunnistas ta, „ja nõnda ei pööranud ma kunagi suurt tähelepanu oma kehale. Niipea, kui ma hakkasin tegema seda, mis oli hea mu kehale füüsiliselt, mõistsin, et asi pole kaalu mahavõtmises, vaid oma keha armastamises. Kogu erinevus on kehasse suhtumises. Olles hoolikas selles osas, millega ma oma keha toidan ja tundes oma keha vajadusi, ei ole raske oma keha vastu armastust üles näidata.”

Enese ja Nora vahel paralleeli tõmbamiseks ei pea sa olema ülekaaluline. Meie elu kiiretempolistes faasides, kui peame endast kiiresti andma, on tavaliselt meie keha see, kellele jääb tikust lühem ots, olgu see siis näiteks vahele jäänud toidukorrad või kiiresti, käigu pealt allakugistatud kiirtoit, suur hulk energiajooke või need harjutused, mida meile kunagi teha ei meeldi. Probleem on selles, et kui me ei hoia oma keha tasakaalus, siis kogu ülejäänud osa meist – meie meel, meie emotsioonid, meie hing, meie suhted – kannatavad nõndasamuti.

Raamatus „Kreeklane Zorbas” on stseen, mis summeerib kenasti, miks on vaja oma keha eest hoolt kanda. Maalähedane Zorbas ei tee kunagi midagi ilma parandamatu optimismi ja kireta. Zorbase ülemus peab aga alles õppima neid rõõme, mida pakub elujaatav elamisviis. Kui ülemus on mattunud peadpidi raamatuisse ja pilvedesse ning väidab, et ta pole näljane ja ei taha süüa maitsvat toitu, mida Zorbas on just valmistanud, hüüatab Zorbas: „Sa pole söönud ivakestki hommikust saati. Kehal on hing, millel on olemas kahjutunne. Anna oma kehale ometi midagi süüa, boss, anna midagigi. See on meie veoloom, sa ju tead. Kui sa teda ei toida, siis jätab ta su keset teed ripakile.”1

Hõivatuse illusioon

Veel üks müütidest, mis teeb raskeks enesele vajaliku tähelepanu pööramise, on arvamus, et hõivatus on tugevus: mida rohkem palle me korraga žonglöörime, seda tugevamad me oleme. Kui meil näib olevat võime vaibumatu energiaga aina edasi ja edasi liikuda, siis usume, et me suudame kõike teha. Me usume, et me oleme ühe spetsiaalse tõu erilised liikmed ja me oleme loodud selleks, et vaid anda ning kel pole tarvis puhata ega teha pause nõndasamuti nagu kõigil teistel. See on trikk, mida me mängime enese arvel. Tõde on, et mida rohkem me tunneme vajadust midagi teha, seda vähem energiat meil tegelikult on.

Brendan Kelly, nõelravi terapeut ja taimedega ravija, kes on spetsialiseerunud hiina viie-elemendi nõelravile, rääkis mulle, kuidas see trikk töötab, sest tunnistan siinkohal üles, et olin minagi üks nendest, kel õnnestus iseennast lollitada. On palju tervendamise traditsioone ja viise vaadata seda, kuidas energiad meie elus ja kehas töötavad. Järgnev on interpretatsioon klassikalisest hiina nägemusest, kuidas keha, meel ja hing koos töötavad. See baseerub ideel, et keha loomulik vajadus on aktiivsuse ja puhkuse tsüklite vaheldumine selliselt, et me suudame taastada oma jõuvarud.

Tegevuste paljusus meie elus genereerib selle, mille kohta hiina meditsiin ütleb „kuumus” meie kehas. Kuumust me toodame juurde, olles pidevalt hõivatud erinevate olukordadega, mis kurnavad meie keha „jahutust”, mida me vajame, et säilitada sisemisi reserve ja ressursse. Kui me kasutame korraga ära liiga palju oma reservidest ning meis on rohkem kuumust kui jahutust, saavad alguse terve rida erinevaid sümptomeid, alates ärevusest ja unetusest kuni kuumahoogudeni, punetuse ja kuumuseni erinevates kehaosades. „Jahutus on just see, mida Hiina meditsiin kutsub yin energiaks ja on üheks, kuigi mitte ainsaks allikaks meie sisemisele rahule ja sügavale tarkusele,” selgitas Brendan. „Kui me põletame oma keha jahutuse ära, siis juhtub see, et me ohverdame võimaluse kogeda sügavat rahu ja sisemist tarkust lühiajalise tegutsemise ja hõivatuse nimel.”

Teiste sõnadega, hoides oma elu täis tegevusi, võtmata aega energiate taastumiseks, loome me „sisemise rahu puudujäägi ja meil ei ole võimalust kuulata, kes me tegelikult oleme,” ütles Brendan. „Ilma küllaldase „jahutuseta” ei suuda me tunda oma südames, kes me oleme ega ennast tasakaalustatud viisil väljendada.” On ootuspärane, et võime taasluua oma yin energia (meie jahutussüsteemi) lõdvestudes ning lõõgastudes ja luua tingimused meelerahu kogemiseks, kui anname endale rohkem puhkust ja und ning pühendame rohkem aega palvetele või meditatsioonile, kasutades kindlaid tervendavaid teraapiaid.

Siinkohal olgu märgitud ka see, kuidas me ennast petame. Mida vähem tugevust ja ressursse meil enda sees on, seda rohkem me tunneme sisemist ebaadekvaatsust, justkui meil poleks juba piisavalt ainest, mis meid tegevuses hoiab. Kellelegi meist ei meeldi see tunne ja nii piitsutame end veel rohkem tagant, et sisemist väärtusetust kompenseerida. Me pumpame end üles stimulantidega, täidame oma päevi tegevustega ja ergutusvahendid looritavad meie sisemise energiavarude kao ning loovad illusiooni, et meil on rohkem energiat, kui meil parasjagu tegelikult on. Meie moodne, kiireloomuline kultuur lisab illusiooni juurde, ärgitades meid üha suuremale hõivatuse vibratsioonile. Me oleme oskuslikud looma igat sorti tooteid ja eliksiire, mis aitavad meil hõivatusega sammu pidada. Kuid üleüldiselt, sisemine hõivatuse foon, mida me nimetame energiaks, ei ole tõeline energia. See viitab hoopis tõelise energia puudumisele.

„Suurenenud kuumus kehas annab meile tunde, et meil on rohkem energiat,” ütleb Brendan, „kuid tegelikult ei ole meil rohkem energiat, on vaid rohkem kuumust. Kui me kasutame kuumust tegeliku energia asemel, et ennast läbi päevategemiste murda, siis loobume me oma sisemisest heaolutundest.” Mis on erinevus selle ja tõeliselt energiat täis tunde vahel? Kui meil on küllaldaselt sisemisi ressursse, siis me ei torma edasi-tagasi. Selle asemel oleme me sisemise rahu ja tasakaalu seisundis, kuna tunneme end täidetuna ja turvaliselt. Me hoolitseme selle eest, mis on vaja ära teha, aga me ei ole pimestatud vajadusest viia oma keha viimase piirini, kuna me teame, et me ei suuda jätkata teistele inimestele andmist sel ajal, kui meie enda sisemised vajadused pole rahuldatud.

MÜÜT:

Minu püüd jääda hõivatuks ja mu võimekus teha rohkem,

tähendab, et ma olen tugev

MAAGIA:

Meelerahu loob tugevuse

Klassikaline kujutluspilt, mida mõnikord kasutatakse kui analoogiat selle protsessi iseloomustamiseks, on tuli (kuumus), mis põleb veega täidetud (meie yin jahutus) keedupoti (meie keha) all. Tuli kuumutab vett ja loob auru, mis väljendab Hiina meditsiini keeles ‘chi’ ehk meie eluenergiat või elujõudu. Chi on elusuutlikkuse energia, mida meil on vaja selleks, et elada. Kui asjad on tasakaalus, loob tuli loomuliku soojendava mõju. Kui tuli muutub liialt kuumaks, hakkab vesi potis keema. Kui keemisprotsess on liiga pikk, siis kuumus aurustab vee ehk teisisõnu aurustub meie energia, mida me vajame, et hoida elus meie sisemist tuld. Kui vesi on ära keenud, võime me sisuliselt kokku kukkuda, kuna me pole võimelised enam tootma rohkem energiat ehk ‘chi’d. „Kui see juhtub, on tagajärjed dramaatilised,” ütleb Brendan. „Ühes kuus tunned sa, et sul on palju energiat ja järgmisel kuul toimub järsk langus jõudluses – sa oled voodis ja ei suuda liigutadagi.”

Kas sina säilitad enese käimashoidmiseks oma eluenergia täispaaki või toimetad sa vaid täispaagi illusiooni najal? Kas sa lased oma paagil voolata tühjaks enne, kui sa selle uuesti täidad ning omad seejuures pidevat riski suretada mootor välja? Kas sa lased oma valgusel täiesti ära kustuda, kuna su sisemises lambis pole piisavalt põletusõli? Lühidalt öeldes, kuhu asetad sa iseenda oma elu prioriteetide nimekirjas? Liiga sageli pagendame me oma vajadused nimekirja viimaste hulka või me ei panegi neid prioriteetide nimekirja. Me hoolitseme hästi selle eest, et suudaksime täita oma kohustusi ja ülesandeid teiste ees ja kasutame seda energiat, mis üle jääb, enda vajaduste jaoks. Kuid tõesti, kui sageli jääb peale kõikide kohustuste täitmist üldse energiat üle?

Mis oleks, kui me keerame selle olukorra ringi? Kui me teeksime esmalt kindlaks, kas meie endi sisemises lambis on piisavalt õli, enne kui asume teistele teed valgustama? Kas see ei aitaks meil hoida oma seesmist lampi piisava intensiivsusega põlemas, et meil oleks teistele rohkem valgust anda? Et seda teha, peaksime ära tundma oma sisemised vajadused ja siis joonistama õiglased piirid selliselt, et meil oleks aega ja energiat kõiki neid vajadusi täita ja ennast taastada nii, et me suudaksime jätkata andmist. Väärtuslikuks andmiseks peaksime me omaks võtma paradoksi, mille järgi „ei” ütlemine võimaldab meil öelda „jaa”.

Kui „ei” ütlemise idee paneb sind ehmunult eemale tõmbuma, siis tea, et „ei” ütlemise oskust rõhutatakse mitmes vaimses traditsioonis. Suurimad õpetajad teadsid, kuidas öelda „ei”. Nii nagu meie kõik, vajasid ka nemad aega omaette olemiseks, enese laadimiseks ja taastamiseks. Isegi kõige väsimatum halastuse misjonär Ema Teresa õpetas, et enese taastamine on tugevuse vältimatu eeltingimus. Ta ütles, et taastumine on see, mis annab meile energiat teiste teenimise jätkamisel. Tema vaatluste järgi on kõikide ajastute ja religioonide „mõtlejad ja askeedid otsinud Jumalat vaikuses ja üksinduses, olgu selleks kõrb, mets või mägi” ja ta ütles, et ka meid kutsutakse teatud intervallide järel tagasi tõmbuma.2 Vaid siis, kui me oleme üksinda koos Jumalaga vaikuses, „akumuleerime sisemise jõu, mida tegevuses laiali jagada,” ütles Ema Teresa.3

Ta järgis omaenese õpetaja nõuannet. Jeesus tegi sedasama, kui oli toitnud rahvahulga leiva ja kaladega. Ta palus oma jüngritel minna paati enne teda ja kui ta oli lasknud rahval ära minna, läks ta üles mäele palvetama. Kui õhtu saabus, oli ta seal üksi. Mõnevõrra kergemal toonil puudutab sama teemat John Barrymore, kes kord naljatas: „Jumal ütles inimesele, et inimesel pole hea olla üksinda, kuid mõnikord on see suureks kergenduseks!”

Meie nädala loomulikes tõusudes ja mõõnades vajame me kõik niisugust kergendust. Eelkõige seda, millal piiride tõmbamine (viisakalt „ei” ütlemine) on kohane, avastad sa edaspidi järgmistest peatükkidest. Kui su energiatase on mõõnas, siis on aeg käiku vahetada, aktiivsest energia andmisele orienteeritusest hoopis vastuvõtvaks ning energiat saavaks pooleks saada. On aeg taas ühendus luua oma energia allikaga ja teha seda, mis annab sulle enim energiat – olgu selleks siis kas looduses jalutamine, oma lemmikmuusikapala kuulamine, mängu mängimine või lihtsalt mitte midagi tehes silmade sulgemine ja sügavalt sissehingamine.

Enese tundmaõppimine

Selle asemel, et suruda ennast väljapoole omaenese piire ja pumbata oma energiasammast stimulantide abil üles nii, et sul oleks rohkem jõudu täita kohustusi teiste ees, nõuab enese austama õppimine teismoodi harjumuste sissejuurutamist. See nõuab, et sa muutuksid üha teadlikumaks sellest, mida sina vajad praegusel hetkel nii sisemisel kui välisel tasandil. Selleks, et panna käest see raamat ja teha just seda, mida sa pead tegema selleks, et taassaavutada tasakaal ning et sa mäletaksid teha seda ka homme ja ülehomme ja nii edasi, pead sa õppima ennast tundma.

„Ma tunnen ennast” – see on üks kõige põhjapanevamaid avaldusi, mida me eales saame teha. Enese tundmine on ülim eesmärk, ülistatud müstikute ja vaimsete meistrite poolt üle maailma. Kuulus „Inimene, tunne ennast” on graveeritud Apollo templi esiküljele Delphis. Tooma evangeelium ütleb: „See, kes ei tunne iseennast, ei tunne mitte midagi,”4 ja Zohar, juudi müstilisest kabalaõpetuse pärimusest, julgustab meid: „Mine iseenese sisse, tunne ennast ja täida oma enese vajadusi.”5

Üks põhjustest, miks sa ei ole tõsiselt võtnud omaenese vajaduste täitmist, on lihtsalt see, et sa ei tunne ennast veel piisavalt põhjalikult. Sa ei teadvusta, mida sa tegelikult tunned ja mida tegelikult vajad. Kuigi „enese tundmine” on elukestev protsess, millel on sügavamaid ja sügavamaid arusaamise tasemeid, võid sa siiski iga päev astuda pisikesi samme enese tundmaõppimise suunas. Siin on lihtne küsimus, mis võib aidata sul uuesti keskenduda oma vajadustele, et taasleida tee tasakaalu juurde: „Mida ma vajan praegusel hetkel, et olla õnnelik?”

Kui ma olen endale selle küsimuse esitanud, siis vastan sageli, et oleksin õnnelik loomingulist tööd tehes, vajaksin vaikust ja regulaarseid värske õhu doose looduses. Teadmisest aga üksi ei piisa. Kui ma ei hooli ega austa end piisavalt, ei pane neid vajadusi oma eelistuste nimekirja, siis ei tule mulle meeldegi nende kasutamine vastumürkidena juhtudel, kui hakkan tundma tuju langust ja ärevust. Asjad väljuvad kontrolli alt, kui ma ei märka endale sedasama küsimust ikka ja jälle esitada ega täida vahepeal oma kopse värske õhuga. Unustan kontrolli olukorra üle: ei taga endale vaikust, mida vajan, ei lülita välja telefone, ikka vaatan e-posti, ei leia kohta, kus segamatult töötada.

Mu sõber meenutas mulle, kui palju jõuduandev võib olla enesetundmine ja sellele vastav tegutsemine. Ühel päeval ma küsisin temalt, milline aeg oleks parim kohtumiseks. Ta vastas viivitamatult otsekoheselt viisil: „Parim aeg kohtumiseks on hiline pärastlõuna. Kui ma lähen välja hommikul, on mul raske vastu panna kiusatusele teha tagasiteel kontorisse asjatuid käike. Ma peatun siin ja seal ning lihtsalt ei suuda lõpetada vajalikku töölõiku.” Niipalju ta ennast tundis, et sättis endale päevakava vastavalt sellele, mis oli tema jaoks parim. Nõnda nagu paljud enese väärtustamise meetodid, ei kõla õige päevakava seadmine üldse raske ülesandena, kuid selle elluviimine nõuab harjutamist. Muutus algab enese vaatlusest, enese tundmaõppimisest ja oma vajaduste väärtustamisest.

VÕTMED TASAKAALU SAAVUTAMISEKS

Märka ohusignaale

Esimeseks sammuks oma elu tasakaalurajale tagasitoomisel on võimekus ära tunda, kui sa oled tasakaalust väljas. Mis on need ohusignaalid, mis pidevalt sinu ellu ilmuvad ja ütlevad sulle, et su elu on kreeni vajumas? Olgu siinkohal nimetatud mõned märgid, mis aitavad sul muutuda teadlikumaks nendest sõnumikandjatest, mis on sisenenud su ellu ja annavad teada, et on tarvis teha korrigeerimisi.