Читать книгу M-rong - Patti Smith - Страница 4

EI OLE LIHTNE kirjutada mitte millestki.

Nii ütles kauboi hetkel, mil astusin üle oma unenäo serva. Vastupandamatult kena, intensiivselt lakooniline, kiikus ta kokkupandaval toolil, kaabu nühkimas mahajäetud kohviku kollakaspruuni välisseina. Ma ütlen mahajäetud, sest ümberringi ei olnud näha muud kui igivana pump ja roostes joogiküna, mille settinud ja seisnud vett kaunistas selle kohal hõljuv parmuparv.Näha polnud ka ühtegi hingelist, kuid kauboid ei paistnud see häirivat, ta tõmbas vaid kaabuserva silmile ja jätkas oma juttu. Kauboi kandis samasugust kaabut nagu oli kombeks kanda Lyndon Johnsonil, Silverbelly Open Road mudelit.

„Aga me teeme seda ikkagi,“ jätkas ta, „hellitame igasugu segaseid lootusi. Kaotuste korvamiseks purustab mõni meist oma isikliku lunastuse. Lootuste hellitamine on sõltuvus, nagu kasiinos käimine või golfimäng.“

„Palju lihtsam on rääkida eimillestki,“ vastasin mina.

Kauboi küll ei eiranud otseselt minu kohalolu, kuid ta ka ei vastanud mulle.

„Aga olgu, siin on mu kaks senti.“

„Oled peaaegu alla andnud, valmis golfikeppe jõkke heitma, siis aga saad otsa peale, pall veereb otsejoones auku ja ja mündid voolavad su valjasirutatud nokamütsi.“

Päike helkis kauboi rihmapandlal ja kuldne välgatus võbeles üle tühja välja. Kostus läbilõikav vile ja kui tegin sammu paremale, püüdsin silmanurgast kinni kauboi varju, mis puistas täiesti teise nurga alt täiesti teistlaadi tarkuseteri.

„Ma olen siin varem olnud, kas pole?“

Kauboi lihtsalt istus ja vahtis üksisilmi tühja väljakule.

Litapoeg, mõtlesin ma. Ta eirab mind.

„Hei,“ ütlesin. „Ma ei ole surnud või suvaline mööduv vari. Ma olen täitsa luust ja lihast inimene.“

Kauboi tõmbas taskust märkmiku ja hakkas kirjutama.

„Sa pead mulle vähemalt otsa vaatama,“ ütlesin. „Lõppude lõpuks on see ikkagi minu unenägu.“

Liikusin lähemale. Piisavalt lähedale, et näha, mida ta kirjutab. Kauboi märkmik oli avatud tühjalt lehelt, millele ilmusid korraga sõnad:

Ei, see on minu unenägu.

„Olgu ma neetud,“ pomisesin. Tõstsin käe silmadele päikesevarjuks ja seisin, vaadates kauboiga samas suunas – tolmupilved, avatud kastiga veok, veerpõõsas, valge taevas – vaadata polnud õieti midagi.

„Kirjanik on vahendaja,“ venitas kauboi.

Ma kõndisin minema, jättes ta oma käänlevaid mõttekäike lahti harutama. Ümberringi hõljuvad sõnad kadusid, kui astusin omaenda rongile, mis viis mind tagasi mu segamini voodisse.

Avasin silmad, tõusin, üleni rõivais, komberdasin vannituppa ja viskasin ühe kiire liigutusega külma vett näkku. Libistasin saapad jalga, toitsin kasse, haarasin oma mütsi ja vana musta mantli ning läksin välja; astusin edasi mööda nii palju kordi käidud teed – üle laia avenüüd Bedford Streetile ja sealt vaikesesse Greenwich Village’i kohvikusse.