Читать книгу M-rong - Patti Smith - Страница 6

NELI LAEVENTILAATORIT pöörlevad pea kohal.

Café ’Ino on tühi, kui välja arvata mehhiklasest kokk ja Zaki-nimeline noormees, kes täidab mu tavapärase tellimuse: tume röstileib, väike kausike oliiviõli ja must kohv. Kössitan oma nurgalauas, mantel endiselt seljas ja müts peas. Kell on 9 hommikul. Ma olen siin esimene külastaja. Bedford Streetil, samal ajal kui linn vaikselt ärkab. Kohvimasina ja tänavapoolse akna vahel asuv laud pakub mulle privaatsust, saan siin kaduda omaenda maailma.

Novembri lõpp. Väikeses kohvikus on jahe. Mispärast küll on ventilaatorid sisse lülitatud? Võib-olla, kui ma neid piisavalt pikalt vahin, hakkab pöörlema ka mu vaim.

Ei ole lihtne kirjutada mitte millestki.

Kuulen kõrvus kauboi aeglast ja autoriteetselt venivat häält. Kritseldan mõttekillu salvrätile. Kuidas saab üks tüüp sind une-näos närvi ajada ja siis ikkagi veel su meeltes hõljuda? Tunnen vajadust hakata talle vastu; mitte lihtsalt sarkastiliste märkuste, vaid tegudega. Vaatan oma käsi. Ma olen täiesti kindel, et suudan eimillestki kirjutada lõputult. Kui mul vaid poleks midagi öelda.

Mõne aja pärast toob Zak mulle tassi värsket kohvi.

„See on viimane kord, kui ma teid teenindan,“ teatab ta tõsiselt.

Zak teeb ümbruskonna parimat kohvi, seega kurvastab tema öeldu mind.

„Miks? Kas sa lähed kuhugi ära?“

„Ma avan rannakohviku Rockaway Beachi promenaadil.“

„Rannakohviku! Vaata aga, rannakohviku!“

Sirutan jalgu ja jälgin Zaki tema hommikuste toimetuste juures. Zak ei või muidugi teada, et ka mina olin unistanud omaenda kohvikust. Ma arvan, et see unistus sai alguse, kui luge-sin biitnike, sürrealistide ja Prantsuse sümbolistide kohvikuelust. Seal, kus mina üles kasvasin, polnud küll ühtegi kohvikut, kuid need elasid minu loetud raamatutes ja õilmitsesid unelmates. 1965. aastal, kui olin tulnud Lõuna-Jerseyst New Yorki niisama ringi vaatama, ei tundunud mitte miski mulle romantilisem, kui istuda ühes Greenwich Village’i kohvikus ja kirjutada luuletusi. Olin kogunud tükk aega julgust, et siseneda MacDougal Streetil asuvasse Caffé Dantesse. Mul ei olnud eine eest maksmiseks raha, seega jõin lihtsalt kohvi, aga paistis, et keegi ei pannud seda pahaks. Seinad olid kaetud piltidega Firenze linnast ja stseenidega „Jumalikust komöödiast“. Samad pildid on seal veel praegugi, aastakümneid õhus hõljunud sigaretisuitsust luitunud.

1973 kolisin samal tänaval asuvasse avarasse valgeks värvitud seinte ja väikese kööginurgaga tuppa. Võisin ronida oma tänavapoolsest aknast välja tuletõrjetrepile, istuda seal öösiti ning jälgida, mis toimub Jack Kerouaci ühe lemmikbaari, Kettle of Fishi, juures, kahe tänavavahe kaugusel Caffé Dantest. Ümber nurga, Bleecker Streetil oli väike müügilett, kus üks noor maroko-lane müüs värskeid kevadrulle, soolatud anšoovist ja värsket piparmünti. Tõusin varakult, täiendasin oma varusid. Siis keetsin vett, valasin värsket piparmünti täis topitud teekannu vett ja veetsin pärastlõuna juues teed, suitsetades hašišit ning lugedes Mohammed Mrabet ja Isabelle Eberhardti jutte.

Café ’Inot siis veel ei olnud. Vahel istusin Caffé Dante madala akna ääres, vaatega väikese põiktänava nurgale ja lugesin Mrabet’ „Rannakohvikut“. Noor kalakaupmees Driss kohtub erakliku ja tõrksa vanahärraga, kellele kuulub pisitilluke, vaid ühe lauaga kohvik Tangeri lähedal kivisel kaldanõlval. Kohviku aeglaselt kulgev õhkkond paelus mind niivõrd, et ma ei ihanud midagi rohkem, kui seal elada. Unistasin nagu Driss oma kohviku avamisest. Mõtlesin sellele nii intensiivselt, et kohvik muutus minu jaoks justkui reaalseks: Café Nerval, väike paradiis, kus luuletajad ja rändajad leidsid lihtsa pelgupaiga.

Kujutasin ette kulunud Pärsia vaipu laiadest laudadest põrandatel, kahte pikka puidust lauda pinkidega nende ääres, paari väiksemat lauda ja leivaküpsetusahju. Kujutlesin, kuidas ma igal hommikul pühin lauad üle aromaatse teega nagu seda tehakse Hiinalinnas. Ei mingit muusikat ega menüüsid. Kõigest vaikus must kohv oliiviõli värske piparmünt must leib. Fotod ehtimas seinu: melanhoolne portree kohvikule nime andnud poeedist ning väiksem pilt meeleheitel luuletajast Paul Verlainist, kes on absindiklaasi kohal kössi vajunud, mantel seljas.

1978. aastal õnnestus mul teenida väike summa ja ma sain maksta ära deposiidi East Tenth Streetil asuva ühekorruselise hoone üürimiseks. Kunagi oli siin olnud ilusalong, kuid nüüd seisis hoone tühjana, sees vaid kolm valget laeventilaatorit ja mõned klapptoolid. Mu vend Todd juhendas remonditöid ja me valgendasime seinad ning vahatasime puitpõrandad. Kaks suurt laeakent ujutasid ruumi valgusega üle. Veetsin mitu päeva, istudes akende all kaardilaua ääres, jõin head kohvi ning sepistasin edasisi plaane. Vajasin vahendeid uue WC ja kohvimasina ostmiseks ning kardinateks meetrite viisi valget musliini. Praktilised asjad, mis tavaliselt suubusid minu kujutlusvõime muusikasse.

Lõpuks olin sunnitud sellest siiski loobuma. Olin kaks aastat varem kohtunud Detroidis muusiku Fred Sonic Smithiga. Tegemist oli ootamatu kohtumisega, mis muutis mu elu pikkamööda täielikult. Minu igatsus Fredi järele imbus igale poole – mu luuletustesse, mu lauludesse, mu südamesse. Me jäime püsima paralleelsesse eksistentsi, pendeldama edasi-tagasi New Yorgi ja Detroidi vahet. Lühikesed kohtumised, mis alati päädisid piinavate lahusolekutega. Ja just siis, kui pidasin omaette aru, kuhu paigutada kraanikauss ning kohvimasin, anus Fred, et koliksin tema juurde Detroiti. Miski ei tundunud õigem, kui ühineda oma armastatuga, kellega mul oli määratud abielluda. Jätsin hüvasti New Yorgi ja oma sealsete püüdlustega, pakkisin kaasa vaid kõige hinnalisemad asjad, muu jätsin maha – täiesti teadlikult, jäädes ilma oma deposiidist ja kohvikust. Aga mul oli ükskõik. Mulle piisas neist üksildastest tundidest, mis ma olin veetnud kaardilaua ääres kohvi juues ja oma kohvikuunistuse valguses kümmeldes.

Mõni kuu enne meie esimest pulma-aastapäeva teatas Fred mulle, et kui luban kinkida talle lapse, viib ta mu ükskõik millisesse maailma paika. Valisin ilma igasuguse kõhklusteta Saint-Laurent-du-Maroni, piirilinnakese Prantsusmaa Guajaana loodenurgas, Lõuna-Ameerika Põhja-Atlandi rannikul. Olin juba ammu soovinud näha kohta, mis oli jäänuk Prantsuse kriminaalkolooniast, kuhu kunagi toodi meritsi kõige paadunumad kurjategijad, et toimetada nad sealt edasi lähedalasuvale Devil’s Islandile, Kuradisaarele. Jean Genet kirjeldab oma „Varga päevikus“ Saint-Laurenti pühitsetud maana ja räägib vangistatud kongikaaslastest lõpmatu empaatiaga. Oma „Päevikus“ kirjeldab ta vääramatu kriminaalsuse hierarhiat, mehise pühaklikkuse hiilgust, mille see saavutas Prantsuse Guajaana hirmsal pinnal. Genet oli sel redelil hoolega tõusnud: noortevangla, taskuvaras ja mitmekordne heidik; kuid kui ta viimaks vangi mõisteti, oli paik, mille ees ta säärast aukartust tundis, suletud kui ebainimlik, ning viimased sealsed ellujäänud vangid saadeti tagasi Prantsusmaale. Genet istus kinni Fresnes’ vanglas, kahjatsedes kibedalt, et ta ei saavuta kunagi, mille poole oli püüelnud. Meeleheites kirjutas ta: „Mu pahelisus on mind petnud.“

Genet sattus vanglasse liiga hilja, et ühineda vennaskonnaga, mille ta oma romaanis surematuks kirjutas. Ta jäeti vangla-müüride taha nagu väike lombakas Hamelini poiss, kes ei pääsenud laste paradiisi, kuna jõudis kohale liiga hilja.

Seitsmekümneaastaselt oli Genet kuuldavasti kehva tervisega ega külasta Saint-Laurent-du-Maroni ilmselt kunagi. Ma kujutlesin, kuidas viin talle sealt korjatud mulda ja kive. Fred, kellele minu impulsiivsed ideed sageli nalja tegid, suhtus seekord mu endale võetud kohustusse tõsiselt. Ta nõustus ilma igasuguste vastuväideteta. Ma kirjutasin William Burroughsile, keda tundsin oma noorusajast. Willam, kes omakorda tundis Genet’d ja oli samuti omamoodi romantilise meelega, lubas toimetada kivid sobival ajal Genet’ni.

Reisiks valmistudes veetsime Frediga päevi Detroiti raamatu-kogus, uurides Suriname ja Prantsuse Guajaana ajalugu. Ootasime põnevusega võimalust minna avastama kohta, kus me kumbki polnud varem käinud ja panime paika oma reisi esimesed etapid: ainus võimalus sinna saada oli lennata kõigepealt Miamisse, sealt edasi kohaliku lennukompaniiga Barbadose, Granada ja Haiti kaudu Surinamesse. Sealt pidime edasi liikuma jõeäärsesse linnakesse pealinna lähistel ja üürima sealt paadi, mis viiks meid üle Maroni jõe Prantsuse Guajaanasse. Tegelesime oma reisi planeerimisega hiliste öötundideni. Fred hankis kaardid, reisirõivad, reisitšekid ja kompassi, lõikas maha oma pikad õhukesed juuksed ning muretses prantsuse keele sõnaraamatu. Kui mingi idee teda haaras, kaalus ta iga detaili. Kuid ta siiski ei lugenud Genet’d. Selle jättis ta minu hooleks.

Lendasime Miamisse ühel pühapäevasel päeval ja peatusime kaks päeva teeäärses motellis nimega Mr Tony’s. Toa madala lae alla oli kruvitud väike must-valge telekas, mis töötas veeranddollarilistega. Sõime punaseid ube ja kollast riisi kohas nimega Little ning külastasime krokodilliparki. Lühike peatus valmistas meid ette lämmatavaks kuumuseks, millega meil edaspidi tuli rinda pista. Järgnev lend kujunes väga pikaks, kuna Granadas ja Haitil pidid kõik reisijad lennukist väljuma, samal ajal kui lennukis korraldati läbiotsimine salakaupade avastamiseks. Koidikul maandusime lõpuks Surinames, kus käputäis noori automaati-dega relvastatuid sõdureid ootas kõrval, kuni meid kupatati bussi, mis vedas meid kontrollitud hotelli. 25. veebruaril 1980 toimunud sõjalise riigipöörde ja demokraatliku valitsuse kukutamise esimene aastapäev oli ähvardavalt lähedal – vaid paar päeva enne meie esimest pulma-aastapaeva. Olime lähikonnas ainukesed ameeriklased ja meile kinnitati, et oleme kindla kaitse all.

Pärast paaripäevast vaevlemist pealinna Pramaribo kuumuses sõidutas giid meid 150 km kaugusel asuvasse Albina linnakesse Prantsuse Guajaanaga piirneva jõe läänekaldal. Roosakas taevas oli välgunooltest sooneline. Giid leidis ühe noore poisi, kes oli nõus sõidutama meid üle Maroni jõe piroogiga, mis kujutab endast pikka puutüvest õõnestatud kanuud. Meie hoolikalt pakitud kotid ei võtnud kuigi palju ruumi. Teekond algas kerges sajus, mis läks aga väga kiiresti üle paduvihmaks.

Poiss ulatas mulle vihmavarju ja hoiatas, et me ei pistaks sõrmi jõkke, mis ümbritses madalalt vees istuvat paati. Märkasin korraga, et jõgi kihas väikestest mustadest kaladest. Piraajad! Tõmbasin käe kiiresti välja, paadipoiss naeris.

Umbes tunnikese pärast pani poiss meid mudasel kaldapealsel maha. Ta vedas oma piroogi kaldale ja ühines töömeestega, kes olid varjunud nelja posti peale tõmmatud mustast õliriidest katte alla. Paistis, et meie hetkeline segadus tegi neile nalja ja nad viipasid peatee suunas. Mööda libedat küngast üles ronides voogas makikõlaritest Mighty Swallow „Soca Dance“, mida ei suutnud summutada ka metsik vihm. Marssisime täielikult läbiligunenutena mööda tühja linna tänavaid ja leidsime lõpuks varju baaris, mis tundus olevat selle linna ainuke. Baarimees serveeris mulle kohvi ja Fred jõi õlut. Kaks meest jõid kalvadost. Pärastlõuna libises vaikselt mööda, mina jõin mitu tassi kohvi ja Fred üritas prantsuse-inglise segakeeles vestelda parkunud nahaga mehega, kes juhatas lähedalasuvat kilpkonnade kaitseala. Kui vihm veidi järele jäi, ilmus välja kohaliku hotelli omanik ja pakkus oma teenuseid. Seejärel ilmus välja tema veidi noorem ja tusasem versioon, kes võttis meie kotid ja me järgnesime neile mööda mäest alla looklevat mudast rada oma uude peatuspaika. Me ei olnud midagi broneerinud, kuid ometi oli meie jaoks tuba valmis seatud.

Hôtel Galibi oli küll väga askeetlik, kuid siiski mugav. Puhvetkapil seisis väike pudel veega lahjendatud konjakit ja kaks plasttopsi. Uinusime kurnatult, hoolimata uuesti tugevnenud vihma pidevast trummeldamisest lainelisel plekk-katusel. Kui ärkasime, ootas meid kausikestesse valatud kohv. Hommikupäike oli intensiivne. Jätsin meie riided terrassile kuivama. Märkasin väikest kameeleoni, kes sulandus Fredi khakivärvi särgiga ühte. Puistasin taskute sisu väikesele lauale. Kulunud kaart, vettinud tšekid, puuviljatükid ja Fredi alatised medikad.

Keskpäeva paiku sõidutas üks ehitustööline meid Saint-Laurenti vangla varemete juurde. Seal siblisid ringi mõned kanad ja eemal paistis tagurpidipööratud jalgratas, kuid lähikonnas polnud näha ühtegi hingelist. Autojuht astus koos meiega läbi madala kivist võlvkäigu sisse, kuid kadus seejärel. Vanglakompleks jättis traagiliselt väljasurnud, ehkki kunagi väga tegusa paiga mulje – paik, mis hävitas inimhinged ja sõidutas tühjad kestad edasi Kuradisaarele. Liikusime Frediga ringi alkeemilises vaikuses, et mitte häirida siin valitsevaid hingi.

Sobivaid kive otsides sisenesin üksikkongidesse ja uurisin seinu katvat luitunud grafitit. Karvased kerad, tiibadega peenised – Genet ingli kõige olulisemad elundid. Mitte siin, mõtlesin, mitte veel. Ma vaatasin Fredi otsides ringi. Ta oli manööverdanud läbi kõrge rohu ja ülekasvanud palmide vahelt läbi ning avastanud väikese surnuaia. Nägin teda peatumas hauakivi ees, mille oli kiri: „Poeg, sinu ema palvetab su eest.“ Ta seisis seal pikalt ja vaatas taevasse. Lasin tal olla üksi ning uurisin kõrvalhooneid, valides lõpuks kivide korjamiseks välja ühe ühiskongi muldpõranda. See oli rõske, väikese lennukiangaari suurune koht. Seintel rippusid rasked roostes ahelad, mida valgustasid kitsad valgusjoad.Ja ometi oli siin siiski ka sõõmuke eluhõngu: sõnnik, maapind ja rida sahkerdavaid mardikaid.

Ma kaevasin mõned sentimeetrid, et leida kive, mille võisid olla surunud maa sisse vangide rakkus jalad või vangivalvurite rasked saapad. Valisin hoolikalt välja kolm kivi, jätsin nad mullast puhastamata ning panin ühte suuremõõdulisse Gitanesi tikutopsi. Fred pakkus mulle kätelt mulla pühkimiseks oma taskurätikut, raputas selle siis puhtaks ja tegi tikutopsi jaoks väikese kotikese. Seejärel andis ta koti minu kätte: esimene samm kotikese jõudmisest Genet kätte.

Me ei jäänud Saint-Laurenti kuigi kauaks. Käisime mere ääres, kuid kuna parasjagu oli munemise periood, ei tohtinud me kilpkonnade kaitsealale siseneda. Fred veetis palju aega baaris ja ajas kohalikega juttu. Kuumusest hoolimata kandis Fred särki ja lipsu. Paistis, et mehed pidasid temast lugu, austasid teda ilma igasuguse irooniata. Fredil oli teistele meestele selline mõju. Mulle meeldis istuda baari ees kastil ja vaadata üksisilmi tühja tänavat, mida ma ei olnud kunagi varem näinud ja mida ilmselt ka enam kunagi ei näe. Oli aeg, mil mööda sedasama teed marssisid vangid. Sulge-sin silmad ja kujutlesin, kuidas nad siinses metsikus kuumuses oma ahelaid järgi vedasid – tolmuse ja hüljatud linnakese väheste elanike julm meelelahutus.

Baarist hotelli jalutades ei märganud ma ühtegi koera, ei ühtegi mängivat last ega naist. Enamuse ajast olin üksinda. Aeg-ajalt märkasin koristajat, paljasjalgset pikkade tumedate juustega tüdrukut, hotellis ringi toimetamas. Ta naeratas ja žestikuleeris, oli pidevalt tegevuses, kuid ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Ta koristas meie tuba, võttis terrassilt meie riided, pesi ja triikis need. Tänutäheks andsin talle ühe oma käeketi – kullast, neljalehelise ristikheinaga – ja lahkumisel märkasin seda rippumas tema randmel.

Prantsuse Guajaanas ei olnud ronge, rongiliiklus puudus täielikult. Baarimees oli leidnud meile autojuhi, kes nägi välja nagu tegelane Jamaica krimifilmist „The Harder They Come“. Autojuht kandis lenduriprille, nokatsit ja leopardimustrilist särki. Leppisime hinnas kokku ja ta lubas meid sõidutada 268 kilomeetri kaugusel asuvasse Cayenne’i. Ta sõitis pruuni mõlkis Peugeot’ga ja nõudis, et paneksime oma kotid juhi kõrvalistmele, kuna pagasiruumis veeti tavaliselt kanu. Asusime teele mööda Route Nationale’i, vihm vaheldumas põletava päikesepaistega, halva ühendusega raadiojaamast kostmas reggae. Kui raadioühendus täiesti katkes, pani juht peale Queen Cementi nimelise bändi kasseti.

Sidusin iga natukese aja tagant taskurätiku lahti ja vaatasin Gitanesi tikutopsi, millel poseeris tamburiiniga mustlanna indigokarva suitsu sees. Kuid ma ei teinud tikutopsi lahti. Ma kujutasin ette lühikest, kuid võidukat hetke, mil ulatan kivid Genet’le. Fred hoidis mu kätt ja me sõitsime vaikides läbi tihedate metsade, möödusime lühikestest ja turjakatest Ameerika indiaanlastest, kes kandsid pealael iguaane. Meie sõitsime läbi pisikeste kogukondade nagu Tonate, kus oli vaid paar maja ja kahemeetrine krutsifiks. Palusime autojuhil peatuda. Ta astus välja ning asus uurima oma auto kumme. Fred pildistas silti, millel seisis: Tonate. Elanikke 9, ja mina laususin lühikese palve.

Meid ei piiranud mingid erilised soovid ega ootused. Meie kõige olulisem ülesanne oli täidetud ning meil polnud ei konkreetset eesmärki ega hotelli broneeringut – olime vabad. Kuid Kouroule lähemale jõudes märkasime muutusi. Olime sisenemas sõjaväetsooni ning lähenesime kontrollpunktile. Autojuhi dokumente kontrolliti ja pärast lõputuna kestvat vaikust kamandati meid autost välja. Kaks sõjaväelast otsisid läbi esi- ja tagaistmed ning leidsid kindalaekast katkise vedruga vedru-noa. Asi ei saa ju olla nii halb, mõtlesin, kuid kui sõjaväelased koputasid pagasiruumile, muutus meie autojuht silmnähtavalt närviliseks. Surnud kanad? Või narkootikumid? Sõjaväelased tiirutasid ümber auto ja nõudsid siis juhilt võtmeid. Juht viskas need madalast jõekaldast alla ja pistis jooksu, kuid ta püüti kiiresti kinni ning suruti vastu maad. Heitsin silmanurgast pilgu Fredile. Tal oli nooruses olnud politseiga probleeme ja ta oskas võimukandjatega ettevaatlik olla. Fred ei reetnud mingeid emotsioone ning järgisin tema eeskuju.

Sõjaväelased avasid pagasiruumi. Seal lebas kerratõmbunult nagu tigu roostes kojas umbes kolmekümnendates aastates mees. Ta paistis olevat kabuhirmus, kui sõjavaelased teda püssidega torkisid ja käskisid välja ronida. Meid kõiki viidi politseijaoskonda, pandi eraldi ruumidesse ning kuulati prantsuse keeles üle. Oskasin nii palju, et vastata kõige lihtsamatele küsimustele ja Fred kõrvalruumis suhtles oma puudulikus baarileti-prantsuse keeles. Korraga saabus kohale komandör ja meid viidi tema juurde. Too oli kummis rinna ja tumedate kurbade silmadega mees, kelle murelikul päevitunud näol domineerisid lopsakad vuntsid. Fred haaras kohe ohjad enda kätte. Mina võtsin endale kuuleka naisterahva rolli, sest see kahtlane võõrleegionit matkiv maailm siin oli kohe kindlasti meeste maailm. Jälgisin vaikselt, kuidas paljaks kooritud ja aheldatud inimkaup minema veeti. Fred kamandati komandöri kabinetti. Ta pöördus enne minekut ja vaatas mulle otsa. Tema kahvatud sinisilmad saatsid mulle sõnumi: ära mine paanikasse.

Üks ohvitser tõi sisse meie kotid ja teine, käes valged kindad, sobras need läbi. Istusin seal ja hoidsin pihus taskurätikust kotikest. Tundsin kergendust, et mult ei nõutud selle loovutamist, sest pidasin kotikest nüüdseks pühaks, millest püham oli veel vaid mu abielusõrmus. Ma ei tajunud ohtu, kuid hoidsin keele hammaste taga. Ülekuulaja tõi mulle musta kohvi ovaalsel kandikul, millele oli graveeritud sinine liblikas, seejärel läks ta komandöri ruumi. Nägin Fredi profiili. Mõne aja pärast tulid nad kõik välja. Nad tundusid olevat heas tujus. Komandör embas Fredi mehiselt ja meid juhatati eraautosse. Kogu sõidu ajal pealinna Cayenne’i, mis asub Cayenne’i jõe kallastel, ei lausunud kumbki meist sõnagi. Komandör oli andnud Fredile ühe hotelli aadressi. Meid pandi maha mäe jalamil, kus tee lõppes. Hotell on kusagil üleval, viipas juht käega ja me tassisime oma kompsud kivist astmeid mööda üles rajani, mis viis meid meie järgmisesse peatuskohta.

„Millest te seal kahekesi rääkisite?“ küsisin.

„Ma tõesti ei tea täpselt, ta rääkis ainult prantsuse keelt.“

„Kuidas te siis suhtlesite?“

„Konjak.“

Fred paistis olevat sügavalt mõttes.

„Ma tean, et sa muretsed meie autojuhi saatuse pärast,“ ütles Fred. „Kuid me ei saa midagi teha. Ta seadis meid ohtu ja mina muretsesin peamiselt ikkagi sinu pärast.“

„Oh, aga ma ei olnud hirmul.“

„Just,“ ütles ta, „sellepärast ma muretsesingi.“

Hotell meeldis meile. Jõime paberkotti peidetud pudelist Prantsuse brändit ja magasime mässituna moskiitovõrku. Akende ees ei olnud klaase – ei meie hotellil ega ka mäe jalamil asuvatel majadel. Ka õhukonditsioneer puudus, kuumusele ning tolmule tõid veidi leevendust vaid tuul ja kohatised vihmavalingud. Kuulasime betoonmajade ühiskorteritest kostvaid John Coltrane’i stiilis kaeblikke saksofonihelisid. Hommikul tutvusime Cayenne’iga. Linna peaväljak oli trapetsikujuline, sillutatud must-valgete tänavakividega, mida ääristasid kõrged palmid. Oli karnevali aeg, mingi meile tundmata püha, ja linn oli peaaegu tühi. Raekoda, 19. sajandi valgeks lubjatud Prantsuse koloniaalstiilis hoone, oli pühade puhul suletud. Meid köitis näiliselt hüljatud kirik. Väravat avades said meie käed roosteseks. Poetasime mõned mündid vanasse Chock Full O’Nuts kohvipurki, millel ilutses silt „Taevalik kohv“, mis oli pandud sissekäigu juurde annetuste kogumiseks. Tolmukübemed heljusid valguskiirtes ja moodustasid siis helendavast alabastrist ingli kohal nimbuse; pühakute ikoonid olid pudenenud prahi taga lõksus ning tumeda laki kihtide all äratundmatud.

Kõik tundus siin voolavat aegluubis. Ehkki olime võõrad, jäime märkamatuks. Mehed kauplesid ühe pika ja peksleva sabaga iguaani hinna üle. Ülerahvastatud praamid sõitsid Kuradisaare vahet. Mammutlikust armadillo kujulisest muusikaautomaadist voolas kalüpso-muusika. Leidsime paar täpselt ühesuguse kaubaga suveniiriletti: Hiinas valmistatud õhukesed punased pleedid ja metallsinised vihmamantlid. Kuid enamasti müüdi seal välgumihkleid, igat sorti välgumihkleid: papagoi piltidega, kosmoselaeva piltidega ja võõrleegioni sõdurite piltidega. Miski ei hoidnud meid seal enam kinni ja plaanisime toatleda Brasiilia viisa, mille tarvis tegi salapärane hiinlane nimega dr Lami meist pilti. Lami stuudio oli täistopitud suuremõõtmelisi statiive ja ridade kaupa suuri, ravimtaimi täis klaasnõusid. Saime oma viisafotod kätte, kuid jäime nagu mingis lummuses kuni oma pulma-aastapäevani Cayenne’i.

Meie peatuse viimasel pühapäeval tähistasid kirevates kleitides naised ja torukübarates mehed karnevali lõppu. Järgnesime nende paraadile jalgsi ning jõudsime lõpuks Rémire-Montjolysse, linna kaguosas asuvasse piirkonda. Pidutsejad hajusid laiali. Rémire oli üsna hõredalt asustatud ja nii seisime me Frediga kahekesi, lummatuna pikkade ja laiade randade tühjusest. See oli ideaalne päev meie pulma-aastapäevaks ja ma ei saanud jätta mõtlemata, et siin oleks olnud ideaalne koht rannakohviku jaoks. Fred kõndis minu ees, vilistades mustale koerale veidi eemal. Looma peremeest ei paistnud kusagil. Fred viskas kepi vette ja koer tõi selle välja. Ma põlvitasin liivale ning visandasin sinna sõrmega kujuteldava kohviku plaani.

Hämarate nurkade lahtiharunev kera: klaasike teed, avatud ajakiri ning ümmargune metallist laud, mille jala alla on tasakaaluks seatud tühi tikutops. Kohvikud. Le Rouquet Pariisis, Café Josephinum Viinis, Bluebird Coffeeshop Amsterdamis, Ice Café Sydney’s, Café Aquí Tucsonis, Wow Cafe San Diegos, Caffe Trieste San Francisco North Beachil, del Professore Napolis, Café Uroxen Uppsalas, Lula Café Logan Square’il Chicagos ja Café Zoo Berliini raudteejaamas.

Kohvik, mida ma iial ei tee, kohvikud, mida ma iial tundma ei saa. Zak nagu loeks mu mõtteid ja toob mulle vaikides uue tassi kohvi.

„Millal sa oma kohviku avad?“ küsin temalt.

„Kui ilm paremaks läheb, loodetavasti varakevadel. Mina ja paar mu sõpra peame veel mõned asjad muretsema ja meil on vaja juurde veidi raha sisustuse jaoks.“

Küsin kui palju, pakun, et investeerin.

„Kas olete kindel?“ küsib ta veidi imestunult, sest tegelikult ei tunne me üksteist nii väga hästi, meie suhtlus käib vaid igapäe-vaste kohvirituaalide kaudu.

„Jah, olen küll kindel. Kunagi oli ka mul endal soov avada kohvik.“

„Nüüdsest saate te tasuta kohvi kuni oma elu lõpuni.“

„Saagu nii,“ vastan.

Istun, laual Zaki võrratu kohv. Mu pea kohal pöörlevad ventilaatorid, mis meenutavad nelja ilmakaare vahel pöörlevaid tuulelippe. Tormituuled, külm vihm või vihmaootus; ähvardav kogum hukatuslikke pilvi, mis immutavad märkamatult läbi kogu mu olemuse. Ise seda märkamata vajun kergesse, kõikehaaravasse rusutusse. See ei ole depressioon, pigem vaimustus melanhooliast, mida ma veeretan oma peos nagu oleks see väike, varjuviiruline ja võimatult sinine planeet.