Читать книгу Tiir ümber päikese - Paula McLain - Страница 11

Kui Coquette kohale jõudis, sai temast kogu farmi silmatera. Et meil polnud ühtki teist kullakarva hobust, tahtsid kõik toto’d tema ligi olla ja teda puudutada. Ta justkui kumas, tõi õnne, ja nende kuude jooksul, kui ta meil kodunes, laabus meil kõik oivaliselt, nii et isa hakkas juba pead murdma ja plaane tegema, missugune täkk Coquette’ile kõige parema varsa sigitaks. Aretus on hobusepidaja tähtsaim ülesanne. Juba enne seda, kui olin lugemise selgeks saanud, teadsin, et kõigi täisvereliste sugupuu ulatub seitsmeteistkümnendasse ja kaheksateistkümnendasse sajandisse kolme araabia ja idamaise täkuni, keda paaritati käputäie eriti silmapaistvate märadega. Nende pikk sugupuu on piinliku hoole ja suure armastusega ära toodud Suurbritannia aretusregistris^[1.]. Õhtulauas lõime selle sageli lahti ja võrdlesime seda oma paksu musta raamatuga, kus olid kirjas meie puhtatõuliste andmed, võiks öelda, et need olid meie piibli uus ja vana testament.

Pärast nädalatepikkust arupidamist otsustati, et Coquette’i paaritajaks saab Referee, kui märal õige aeg kätte jõuab. Araabia täkk oli heledat kastanivärvi, toeka kehaehitusega, viisteist kätt kõrge^[2.], heade kapjadega, laiaõlgne ja laitmatult sirgete jalgadega. Tema samm oli nõnda ühtlane, nagu mõõdaks ta maad vähimagi pingutuseta. Me rääkisime palju uuest varsast, sellest, kes tuleb ilmale üksteist kuud pärast vanemate edukat paaritumist, pärib isa väleduse ning ema küütleva karva ja graatsia. Mina ei pidanud seda kaugeltki fantaasialennuks. Meie jutt oli juba tulevasele varsale elu sisse puhunud.

Ühel pikal lämmataval pärastlõunal nuputasin varsale nimesid ja ütlesin mõne valjusti ka Kibiile, kellega istusime avara hoovi serval akaatsia all. Sinakast varjusõõrist väljaspool oli maapind nagu sepistatud metall, salakavalalt õel nagu metall, või nagu elusad söed, kui söandasid jala sellele tõsta. Olime hommik otsa kapanud, seejärel õlitanud kümnete kaupa valjaid, kuni sõrmed krampis. Nüüd olime täiesti kurnatud, aga leitsakust nõelatuna ka rahutud.

„Mis sa arvad näiteks Jupiterist või Apollost?” pakkusin.

„Ta peaks olema hoopis Šaakal. See on sälule etem nimi.”

„Šaakalid on nii tavalised.”

„Šaakalid on targad.”

Enne, kui jõudsin poisile mõistuse pähe panna, ilmus puhkides nähtavale suitsusammas.

See oli lärmakas Nairobi rong, mille kümmekond rohmakat vagunit rappusid rööbastel nii ägedalt, nagu võiks iga hetk mõni vahelt minema lennata või tükkideks puruneda. Kibii keeras end ringi, et üle nõlva vaadata. „Kas su isa ootab hobust?”

Minu arust ei oodanud isa midagi, aga me nägime, kuidas ta juukseid siludes ja särgisaba püksi toppides tallist välja tormas. Ta kissitas vastu päikest künkast alla vaadates silmi, siis ruttas meie uue Fordi poole ja hakkas tujukat mootorit käima väntama. Mina ja Kibii ei küsinudki, kas võime kaasa sõita, sörkisime lihtsalt auto juurde ja hakkasime tagaistmele ronima.

„Seekord ei saa,” ütles isa vändalt õieti pilkugi tõstmata.„Kõigile ei jätku ruumi.”

Kõigile? „Kas meile tuleb külalisi?”

Vastuse asemel istus isa rooli ja andis gaasi, puistates meid üle roosa tolmu pilvedega. Tunni aja pärast kuulsime bagi suhinal ülesmäge sõitmas ja silmasime midagi valget. Kleit. Lintidega kübar ja küünarnukini kindad. Autos istus naine, läikiva, kaarnasulgede karva juuksepahmakaga ilus naine, käes peen pitsäärisega päevavari, mis polnud välimuse järgi küll päevagi võpsikus olnud.

„Beryl, see on proua Orchardson,” ütles isa, kui nad bagist maha astusid. Pakiruumis kõrgus kaks päratut reisikirstu. See naine ei tulnud meile teed jooma.

„Küll ma olen õnnelik, et sind viimaks ometi näen,” ütles proua Orchardson mind kähku pilguga mõõtes.

Viimaks ometi? Ma arvan, et mu suu vajus tükiks ajaks ammuli.

Peamajja astudes vaatas proua Orchardson kõik üle, käed puusas. Ehkki isa plaanid olid olnud lihtsad, nägi kõik siiski soliidne ja meie kunagise hütiga võrreldes palju uhkem välja. Ent proua Orchardson polnud elu seeski niisugust viletsust näinud. Ta kõndis aina edasi-tagasi. Kõigil akendel rippusid ämblikuvõrgud, koldekivid olid paksu tahmakihi all. Vahariiet polnud laual vahetatud aastaid, mitte kordagi pärast ema äraminekut. Kitsuke puusöega isoleeritud jahuti, kus me hoidsime võid ja koort, lehkas läppunult nagu tiigi põhjamuda. Meie olime sellega harjunud nagu ka kõige muuga. Seintel rippus jahiseiklustelt kaasa toodud trofeesid: leopardi- ja lõvinahku, pikki punnivinnana keerdus kudusarvi, riiulil seisis jaanalinnumuna, suur ja raske nagu inimkolp. Kuskil polnud midagi nooblit või väga peent, aga me olime ka ilma iluasjadeta kenasti läbi ajanud.

„Proua Orchardson nõustus tulema meie majapidajaks,” seletas isa, kui naine kindaid sõrmhaaval käest venitas. „Ta hakkab elama peamajas. Siin on palju ruumi.”

„Ah soo,” kohmasin, tundes, nagu oleksin saanud hoobi kõri pihta. Meil oli küll üks tuba, kus oleks võinud magada, aga see oli pungil täis hobuseriistu, petrooleumi, konservikarpe ja palju muud, mida me ei tahtnud nähagi, veel vähem nendega tegelda. See tuba tähendas, et õigupoolest polnud meil majahoidjat üldsegi vaja. Pealegi – kus külalised ööbivad, nüüd kui see naine, kes polnud külaline, oli tulnud kõike pea peale keerama?

„Teie minge talli, kuni me oleme siin korda seadnud,” ütles isa tooniga, mis ei lubanud mingit puiklemist.

„Küll on tore,” rõõmustas proua Orchardson.„Teen seni teed.”

Läksin vihast vahutades üle hoovi. Maailm litsus mulle igast küljest peale, aga kõik taandus ootamatu tõsiasja ees, et proua Orchardson on nüüd siin, ja mine tea, mida ta võtab teha või kelleks ennast pidada. Kui tuppa tagasi jõudsin, oli ta pannud selga lihtsa seeliku ja pluusi ning sidus parajasti puhast valget põlle ette. Varrukad olid tal küünarnukini üles kääritud. Siidjas lokk langes laubale, kui ta auravast kannust isale teed juurde valas. Isa oli istunud meie ainsale mugavale toolile ja tõstnud jalad madalale lauale. Ta silmitses naist tuttavlikult.

Vaatasin neid mõlemat silmi pilgutades. Ma polnud tundi aegagi väljas olnud, aga see naine oli toa juba oma käe järgi sisse seadnud. Veekann oli tema jagu. Tema küüris vahariiet. Ämblikuvõrgud olid kadunud, nagu poleks neid iial olnudki. Millelegi ei olnud vaja leebelt ja ettevaatlikult läheneda, millegi vastupanu polnud vaja jõuga murda. Paistis, et mitte miski ei suutnud talle vastu panna.

Pead teda kutsuma proua O-ks, ütles isa. Järgmistel päevadel pakkis proua O oma reisikirstud lahti ja ladus neisse meie maja asjad: tolmunud jahitrofeed, kentsakad nipsasjad, üksikud emast jäänud rõivad. Proua O-l oli kindel nõu maksma panna„kõva kord” – need olid tema lemmiksõnad. Ta armastas korda, seepi ja korrapärasteks osadeks jaotatud päeva. Hommikud olid ette nähtud õppimiseks.

„Ma pean kapakule minema,” ütlesin talle kohe alguses südamerahuga, sest olin kindel, et isa asub minu poolele.

„Küllap nad saavad seekord kuidagimoodi ka ilma sinuta hakkama,” nentis proua O asjalikult, mispeale isa kurgust pääses kuiv kägin, ja ta läks kärmesti välja.

Üheainsa nädalaga rääkis ta isale augu pähe, et ma pean kingi kandma. Möödus veel mõni nädal – ja shuka asemel nööriti mind inglispärasesse kleiti, mu juustesse seoti lehvid ja mul keelati kätega süüa. Ma ei tohtinud enam runga’ga^[3.] madusid, mutte ega linde tappa ega Kibii pool söömas käia. Ma ei tohtinud arap Mainaga tüügassigu ega leoparde küttida, vaid pidin omandama korraliku hariduse ja õppima kuninga inglise keelt.

„Olen lasknud sul liiga ohjeldamatult ringi joosta, nagu sa ka ise väga hästi tead,” ütles isa, kui läksin temalt paluma, et mind rahule jäetaks.„See tuleb sulle ainult kasuks.”

Ta oli tõesti lasknud mul vabalt ringi joosta, aga see oli olnud imetore. Uued piirangud tähendasid tavapärast korralikku elu, aga midagi säärast polnud meil seni olnud.

„Palun …” kuulsin oma vingumist, kuid jätsin selle kohe katki. Ma polnud kunagi olnud lipitseja ega hädaldaja, pealegi poleks isa nagunii järele andnud. Kui proua O-ga üldse andis midagi ette võtta, siis pidin ise mõne nipi nuputama. Ma veel näitan talle, et ma pole mingi ämblikuvõrk, mille saab nurgast ära pühkida, vaid võistleja, kes väärib tähelepanu. Õpin selgeks tema kombed ja harjumused, jälgin teda teraselt, kuni tean täpselt, kes ta selline on, millisele nupule tuleks vajutada ja mida teha, et oma senine hea elu tagasi näpata.

1 „The General Stud Book” on korrapäraselt ilmuv ja täiendatav hobuste register [ ↵ ]

2 150 cm; üks käsi on 10 cm [ ↵ ]

3 puust viskenui (suahiili k) [ ↵ ]