Читать книгу Tiir ümber päikese - Paula McLain - Страница 9

Miwanzo tähendab suahiili keeles algusi. Aga mõnikord peab kõik esmalt lõppema, põhi peab alt tulema, viimnegi valguskiir võbelema ja surema, enne kui see päris õige algus saab alata. Ema äraminek oli mulle niisugune algus, ehkki ma seda kohe ei mõistnud.Tundsin pikka aega nõutust, valu ja kohutavat kurbust. Kas mu vanemad üldse olid veel abielus? Kas ema armastas meid, kas ta tundis meist puudust? Kuidas ta võis mu maha jätta? Isalt polnud ma valmis seda kõike küsima. Ta polnud kes teab kui pehme südamega – nagu isad ikka –, ning ma ei osanud oma salajasi haavatud tundeid temaga jagada.

Siis juhtus midagi. Meie maal Mau metsas ja selle taga elas mitu kipsigise peret vitsonnides, mida ümbritses kõrge okkaline boma^[1.]. Kuidagimoodi said nad küsimatagi aru, mida ma vajan. Üks vanematest tõstis mu üles, pobises lausumissõnu ja sidus pidulikult kaurikarbi mu vööle. Kaurikarp rippus nahkpaela otsas, pidi meenutama suletud kaurikarpi minu enda jalge vahel ja peletama kurje vaime. Niimoodi talitati, kui sündis kipi tüdruk. Mina olin küll valge bwana^[2.] tütar, aga juhtunud oli midagi ebaloomulikku, mis tuli õigeks ajada. Ühelegi Aafrika emale poleks pähe tulnud oma last hüljata. Ma olin ju terve, mitte vigane ega äbarik. Niisiis juurisid nad välja mu esimese alguse ja andsid asemele uue alguse lakwet’ina, mis tähendab väga väikest tüdrukut.

Olin kõhn ja räsasjalgne, sakris linalakk, aga uus nimi ja elukoht tegid mu peagi sitkemaks. Kodukünka ja Kipi küla vahet üles-alla joostes parkusid mu jalad ruttu. Meie krundi need maalapid, mis olid mind seni hirmutanud ja heidutanud, said niisama tuttavateks nagu mu voodit katvad sebranahad. Kui päev valgusest tühjaks jooksis, pugesin ma nahkade alla ja vaatasin, kuidas teenripoiss paljajalu hääletult mu tuppa tuleb, et läita tormilatern. Vahel peletasid äkiline lõkendus ja suhin seintel sibavad skingid peitu ja see kostis, nagu veetaks kepiga üle õlgede. Vahtkond vahetus siis, kui päevased putukad – herilased ja vapsikud – pugesid mu toakese kumerate seinte sisse muldpesadesse ning kilgid ärkasid ja hakkasid saagima rütmi, mida teadsid ainult nemad. Ootasin tunni või kauemgi, jälgisin, kuidas varjud väänlevad mööblitükkidel, mis olid tehtud petrooleumikastidest ja nägid välja kõik ühesugused, kuni varjud olid need ümaramaks voolinud, neid muutnud. Kuulatasin, kuni isa häält enam ei kostnud, siis pugesin aknast välja tintmusta pimedusse, et minna oma sõbra Kibii juurde ja istuda koos temaga madala, sädemeid pilduva tule ääres.

Kibii ema ja teised naised jõid puukoorest ja nõgestest keedetud tumedat teed, vestes sinna juurde jutte, kuidas kõik oli tekkinud. Peamiselt seal ma suahiili keele ära õppisingi, sest himustasin kuulata veel ja veel lugusid: kuidas hüään hakkas lomberdama ja kust sai kameeleon oma pikameelsuse. Kuidas vihm ja tuul olid kunagi olnud inimesed, aga polnud mingi tähtsa ülesande täitmisega hakkama saanud ja olid seepärast taevasse pagendatud. Naised olid kortsulised ja hambutud või nõtked nagu poleeritud eebenipuu, pikad lihaselised jalad heleda shuka^[3.] varjus. Ma armastasin neid ja nende jutte, aga kippusin rohkem siiski Kibii ja teiste toto’de^[4.] seltsi, kellest hakkasid saama sõjamehed, morani’d^[5.].

Küla tüdrukute asi oli kodus askeldada. Minu seisund oli teistsugune: haruldane, vaba traditsioonilistest rollidest, mis valitsesid Kibii ja ka minu perekonna elu. Kipi vanemad lubasid mul koos Kibiiga harjutada oda viskamist ja tüügassigade küttimist, õppida hiilimist ja varitsemist Kibii isalt arap

Mainalt, kes oli küla sõjameeste pealik ning minu silmis tugeva ja kartmatu mehe ideaal. Mind õpetati vibu tegema, et lasta metstuvisid, siidisabasid ja erksiniseid kuldnokki, plaksutama ninasarvikunahast piitsa ja väga täpselt viibutama pahklikku viskenuia. Kasvasin Kibiiga ühepikkuseks ja siis temast pikemaks, jooksin niisama kiiresti kui tema läbi kõrge kuldse rohu, nii et meie jalad said ühtviisi tolmuseks.

Käisin koos Kibiiga tihti pimedas kõndimas, astusime üle farmi piiri tähistava värskelt niidetud rohu kõrgesse niiskesse rohtu, mis tegi meid puusadeni märjaks, seejärel mööda Green Hillist, metsa, mis neelas meid aina sügavamale endasse. Öösiti luusisid seal leopardid. Olin näinud, kuidas isa peibutab neid kitsega, samal kui meie kükitasime veepaagi kaanel ohutus kohas, kuidas kits hakkas kaslast haistes värisema, isa pani püssi palge ja lootis, et ei lase mööda. Kõikjal luuras hädaoht, aga me tundsime kõiki öö hääli ja nende sõnumeid, tsikaade ja puukonni, pakse rotisarnaseid damaane, kes on õieti elevantide kauged sugulased. Vahel kuulsime elevante endid kaugel alusvõsas ragistamas, aga nad kartsid hobuste lõhna ja tulid harva väga lähedale. Maod väristasid end urgudes. Puuokste ümber keerdunud maod võisid alla viskuda ja köiejupina läbi õhu lõikuda, või siis libises sile kõht peaaegu kuuldamatult mööda libedat mahagoni.

Sain aastaid rõõmu tunda võrratutest õhtutest Kibii seltsis, pikkadest loidudest pärastlõunatest, mis olid nagu loodud jahiks või ratsutamiseks, ning nii või naa sunniti metsik loodus matšeetede, köite, jalgade ja pisarate abil põldude ees taganema. Isa külvas maisi ja nisu ning need lokkasid. Teenitud rahaga ostis ta kaks kasutatud aurumootorit. Kui need olid üles seatud, sai neist meie veski tuksuv süda ja Rohekünka farmist Njoro tähtsaim tuiksoon. Õige varsti võis künkalt üle astmikpõldude ja inimesekõrguse maisi näha tervet rodu härjavankreid, mis tõid meie veskisse viljateri. Veski töötas vahetpidamata, meie tööliste arv kahekordistus ja siis kolmekordistus, kikuju, kavirondo, nandi ja kipsigise mehed, aga ka hollandlased plaksutasid piitsa, et härgi ergutada. Plekksarad lammutati, asemele ehitati tall, siis veel mitu, värskelt valminud latritesse toodi heina ja kogu Aafrika või isegi kogu maailma parimad täisverelised hobused, nagu isa mulle ütles.

Une eel voodis lamades mõtlesin vahel ikka veel emale ja Dickiele, kui kuulatasin igast küljest kostvaid ööhääli, lakkamatuid, kihavaid. Nad ei saatnud kirju, vähemalt mitte minule, nii et oli paras katsumus kujutleda, missugust elu nad võivad elada. Meie vana maja oli ära müüdud. Kus ema ja Dickie ka ei elanud, sealsed tähed ja puud olid sootuks teistsugused kui meil Njoros. Samuti vihm ning pärastlõunapäikese puudutus ja värv. Kõigi kuude kõik pärastlõunad olin ma emast ja vennast lahus.

Järk-järgult läks üha raskemaks meenutada ema nägu, sõnu, mida ta oli mulle öelnud, päevi, mille olime koos veetnud. Ent ees oli veel palju päevi. Need ulatusid kaugemale, kui nägin või oleksin soovinud, täpselt nagu tasandik ulatus Menengai oru katkise kausini või Kenya eresinise tipuni. Kindlam oli vaadata ainult ette, tõrjuda ema mälu ääremaile, et ta ei saaks mulle enam haiget teha, ja kui ta mulle siiski meelde tuleb, saaksin kujutleda, et tema äraminek oli olnud vajalik. See oli nagu omamoodi võltsimine või ilustamine, minu esimene tähtis katsumus Lakwetina.

Üks oli kindel: minu koht oli farmis ja metsas. Kuulusin ühte akaatsiate ja kõrge sakilise astanguga, mägedega, mida peitis tihe taimestik ja mis nägid välja, nagu oleksid muljuda saanud, mägedevaheliste sügavate orgude ja kõrge, viljakõrsi meenutava rohuga. Olin siin ellu ärganud, nagu oleks ma teist korda, tõelisemalt, sündinud. Siin oli mu kodu, ja kuigi ühel päeval pudenes see mu sõrmede vahelt nagu punane mullatolm, oli see kogu mu lapsepõlve aja justkui täpipealt minule mõeldud paradiis. Koht, mida tundsin nagu oma viit sõrme. Ainus paik maailmas, kuhu olin elama loodud.

1 tarandik [ ↵ ]

2 isand (suahiili k) [ ↵ ]

3 dekoratiivne kangas [ ↵ ]

4 väike poiss [ ↵ ]

5 noor sõdalane (kõik suahiili k) [ ↵ ]