Читать книгу Keelatud puudutus - Paula Graves - Страница 5

Valu ronis mööda Iris Browningu selgroogu ülespoole ning pitsitas hingamist. Naine komistas ja peatus ning liigutuse äkilisus äratas tema selja taga kõndinud blondiini tähelepanu. Too pööras möödumisel pead, vahtis Irist ning viipas käega.

„Vabandust,” pomises Iris, tõmbudes päikesest kõrbenud kõnniteelt kõrvale ning toetudes vastu sukeldumistarvetepoe sooja krohvitud fassaadi. Ta hingas sügavalt sisse, terav mereõhk täitis kopsud ning aitas valust hägusel ajul selgineda.

„Kas sinuga on kõik korras, kullake?” Irisest paremale poole jääv mehe hääl venitus siirupjalt ning kostis lõunapäraselt. Naine avas silmad, kissitades neid troopilise päikese käes, ning nägi endale naelutatud hallikassiniseid silmi.

Kõneleja polnud kohalik, ehkki tema päikesest pruun nahk viitas sellele, et ta oli juba mõnda aega troopikas veetnud. Mees istus väikese puust laua taga vabaõhukohviku lähedal. Tema pikad ja lihaselised jalad olid välja sirutatud, ta kandis kulunud moega teksasid. Ka puuvillane lotakil ja pükstest väljas T-särk ei suutnud varjata mehe laiu õlgu ning lihaselist rinda.

Iris tõstis pilgu ning nägi mehe uudishimulikke silmi. „Kõik on hästi.”

Mees lükkas end lauast eemale, tool tegi betoonpõrandal kriipivat häält. Ta tõusis ning jäi naisele otsa vaatama. „Sa ei näe just hea välja.”

„Issake, aitäh.” Iris püüdis seda pilkavalt öelda, kuid see ei õnnestunud. Oma väsimuse üle pahameelt tundes lükkas ta end seinast eemale. Naise põlved värisesid, kuid tal õnnestus siiski püsti jääda.

Pea meeles, miks sa siin oled, Iris.

Eirates põgenemissoovi, seisis ta mehe vastu ning tõmbas taskust ühe foto välja. Selle servad olid naise hommikuste pingutuste tõttu murdunud. „Kas te olete seda naist näinud?”

Võõras kortsutas kulmu ning uuris pildil olevat nägu. „Ei saa öelda, et olen.” Ta vaatas Irisele otsa. „Kas ta on sinu sõber?”

„Ta oleks pidanud minuga eile pärastlõunal kokku saama, kuid ei ilmunud kohale.” Kõhus keerav ärevustunne oli aina kasvanud alates hetkest, kui ta oli taksoga hotelli sõitnud, et uurida Sandrine’i kadumist. Hotellipidaja oli öelnud, et Sandrine polnud end välja kirjutanud, ent toas polnud enam ühtki naisele kuuluvat asja. Iris ei tahtnud küll kõige hullemat uskuda, kuid ülejäänud variandid ei tundunud mõeldavad.

Kui siniste silmadega võõras foto tagasi ulatas, puutusid nende sõrmed kokku. Irist läbis sünge tunne, mis tõmbas ta tagasi olevikku. Tegemist polnud füüsilise valuga nagu varem, vaid emotsionaalse valuga, mis oli tume ja mõru nagu kange kohv.

Naine tõmbas käe äkilise liigutusega tagasi, lastes fotost lahti. See lendles põrandale, pilt ülespoole.

Mehe silmad läksid kissi, ta korjas foto üles ning ulatas naisele. „Vabandust. Ma ei tahtnud su isiklikku ruumi tungida.”

Iris taipas, kuidas mees oli tema järsku tagasitõmbumist tõlgendanud. „Sa ei tunginudki,” kinnitas ta, hääl turtsakam, kui oli plaaninud. Sünge tunne naise sees tugevnes ning muutus aeglaselt justkui mürgiseks roomajaks.

„Sa pole sellise kuumusega harjunud. Võtad ehk istet? Ma ostan sulle midagi juua.”

Iris vaatas mehe poole, kavatsedes keelduda. Ent võõra silmis olev ettevaatlikkus oli ärevusttekitav. Naise varasem reaktsioon puudutusele oli meest mingil viisil haavanud. Iris leidis, et ei saa pärast solvangut mehe pakkumisest keelduda.

Pealegi oli ta väsinud ja janune.

Ta istus leplikult toolile, mida mees talle pakkus. Võõras kadus hetkeks, pöördudes tagasi juba lahti korgitud pudeli jahutatud veega. Ta asetas selle Irise ette ning võttis istet teisel pool lauda.

„Minu nimi on Maddox.” Mehe pilk jälgis, kuidas Iris pudeli suu juurde tõstis.

Naine hakkas jooma, ent peatus siis. Mitut reisimise kohta käivat reeglit ta äsja rikkunud oli? Ta asetas pudeli tagasi lauale ning vaatas närviliselt oma seltsilise poole.

Maddox naeratas, mis tekitas tema pronksikarva põskedesse lohukesed. Iris tundis rinnus ootamatult külgetõmmet. „Vabandust. Oleksin pidanud selle avamata jätma. Ma toon sulle uue.”

Iris raputas pead. „Pole midagi.” Ta hakkas püsti tõusma, kuid siis tabas teda uus valuhoog ning ta vajus tagasi toolile.

„Ma toon sulle uue,” kordas Maddox kindlalt.

Iris vaatas, kuidas mees baarileti juurde läks ning uue vee tellis. Mees maksis sularahas ning tõi naisele avamata pudeli. Iris avas pudeli ning võttis sõõmu.

„Kas sa magada oled saanud?” küsis Maddox.

Iris silmitses meest ettevaatlikult. „Kui halb ma välja näen?”

Maddox haaras teise veepudeli ning võttis sõõmu, enne kui rääkima hakkas. „Sa näed väsinud välja. Veidi kahvatu, aga mitte halb.”

„Ma tahan vaid Sandrine’i üles leida.”

„See on ilus nimi.” Maddox osutas laual olevale fotole. „Kena tüdruk. Võib-olla ta kohtas siin kedagi…”

Iris raputas pead. „Ta oleks mulle teate jätnud.”

Maddox kummardus naise poole, tema muie oli ülemeelik. „Armastus paneb su oma nimegi ära unustama, kullake.”

„Ta oleks mulle teate jätnud,” kordas Iris kindlalt, sundides oma pilgu mehe põselohukestelt mujale pöörama.

„Anna talle aega. Võib-olla jätabki.” Maddox tõmbus tagasi, vajudes lodevalt istmel allapoole. Üks liivakarva lokk vajus talle silmile; ta lükkas selle tagasi ning jäi uuesti naist vahtima. „Sul ju on koht, kus ööbida, eks?”

Iris noogutas rutakalt. „Ta oli juba meid hotelli sisse kirjutanud.”

„Siis on hästi.” Maddoxi hääl muutus leebemaks, nagu oleks ta rääkinud lapsega. „Võib-olla peaksid kuni õhtuni oma toas olema. Siinne päike pole selline nagu Ühendriikides.”

„Ma elan Alabamas. Kuumus pole mulle tundmatu.” Iris tundis end otsekohe rumalana, et oli enda kohta nii palju paljastanud.

„Mina olen Georgiast,” ütles Maddox rõõmsal häälel. „Vean kihla, et sa poleks seda arvatagi osanud, mis? Olen oma aktsendi kaotamise kallal vaeva näinud.”

Iris ei suutnud vaikset itsitust tagasi hoida.

Maddox naeratas talle, näidates uuesti põselohukesi. Iris tundis kõhus pitsitust. „Nii on parem. Naer on parim ravim, nagu räägitakse.”

„Mina olen Iris.” Naine naeratas sunnitult.

„Tore sinuga tutvuda, Iris. Järjekordne ilus nimi.”

Iris ei teinud komplimendist välja. „Kas sa oled siin puhkusel?”

„Ei, ma elan siin aastaringselt.”

„Sest Georgia ei olnud piisavalt kuum?”

„Suvel on Georgias palavam kui siin.” Maddox vajus sügavamale kohvikutooli. „Siin Mariposal on aastaringselt kena. Kunagi pole nii palav, et meretuul ei suudaks ergutada, ning kunagi pole nii jahe, et peaksid rihmikutega sokke kandma.”

„Kuidas siin troopilisel saarel ära elada?” küsis Iris, andes uudishimule järele.

„Elatakse tänu usaldusfondile, kullake.” Maddox naeris. „Või siis tänu kummalistele töödele, mis saadaval on.”

„Milliseid kummalisi töid sa teed?”

„Ma ei näe ilmselt usaldusfondi kasutava mehe moodi välja?”

Iris punastas oma oletuse pärast. „Vabandust…”

„Ma töötan turvamehena. Siin ja seal.”

Salapärane, mõtles Iris, ettevaatlikkus taas maad võtmas. Ta oli viimase paari minuti jooksul end liiga vabalt tundnud. Üksinda võõras kohas olles pole valvsuse kaotamine just kõige targem tegu.

„Kas sa oled oma kadunud sõbra asjus politseiga ühendust võtnud?” küsis Maddox pärast järjekordset pikka sõõmu vett.

Küsimus muutis Irise veidi relvituks. „Nad ei tundunud eriti mures olevat. Ütlesid, et ta on täiskasvanu ning et sellest pole veel kakskümmend neli tundi möödas…”

„Bla-bla-blaa,” lõpetas mees kaastundlikult noogutades. „Kuidas on perekonna ja teiste sõpradega? Kas sa neilt küsisid?”

„Tal pole perekonda ja nii palju ma teda ei tunne, et teaksin teisi tema sõpru.” Iris mõistis, et vastus ajas mehe segadusse, ning jätkas. „Sandrine on minu kolledžiaegne sõber. Me elame nüüd erinevates osariikides. Aeg-ajalt helistame teineteisele, aga ma ei tea tema elust eriti palju, samuti tema minu omast. Seepärast me nädalavahetusel kohtuma pidimegi… et teineteise elust aimu saada.”

„Võib-olla see ikkagi toimub,” sõnas Maddox. „Vean kihla, et kui sa tagasi hotelli lähed, ootab su sõber sind seal mõne hullumeelse looga, miks ta õigeks ajaks kohale ei jõudnud.”

Iris soovis, et võiks meest uskuda, kuid Sebastianis lennukilt maha astumisel tabanud rahutustunne täitis ta halva eelaimuse ning mööda selgroogu pulseeriva valutundega.

„Sa ei usu seda, eks?” pomises Maddox.

„Sandrine on mõistlik. Ta ei laseks mõne vaevu tuttava mehega jalga ega laseks meie kohtumist tuulde. Eriti pärast seda, kui ta pidi mind selleks nii palju veenma.” Iris vaatas fotol oleva Sandrine’i nägu, igavest naeratust ning riukalikku pilku rohelistes silmades. „Ning ma hakkasin mõtlema selle kadunud tüdruku peale…”

„Ära ole ennatlik.” Maddox sirutas käe välja ning puudutas sõrmeotstega naise käeselga. Jällegi tundis Iris puudutusel kummalist, sünget tunnet. See kutsus esile midagi ärritavalt ebamäärast – sünget, valulikku, ent määratlematut.

Iris sundis end kätt seekord mitte ära tõmbama.

„Aga Ühendriikide konsulaat?” küsis mees, libistades käe eemale. „Kas sa oled sealt kellegagi ühendust võtnud?”

„Nemad soovitasid mul politseisse pöörduda.” Iris võttis Sandrine’i foto ning pani käekoti esimesse sahtlisse. „Mis ma vee eest võlgnen, härra Maddox?”

„Lihtsalt Maddox. Ei mingit härrat. Vesi oli minu kulul.”

„Aitäh.” Kui Iris tõusis, tegi seda ka Maddox. Selline viisakus oli veidi vastuolus tema kasimatu välimusega.

„Ma loodan, et sa leiad oma sõbra üles.” Mees tundus siiras. „Tead mis, kui ta välja ilmub, tulge siia ja ma teen teile mõlemale joogid välja. Küsige ainult Mad Dogi. Kõik teavad mind.”

Iris noogutas mehele ning suundus kohvikust välja. Päike lajatas talle lagipähe nagu sepavasar, imedes temast viimast energiat, kui ta ranna poole kõmpis. Seal kõrgus St. George’i hotell nagu kahvaturoosa kalliskivi üle koobaltsinise Cutleri lahe vee.

Mida lähemale ta rannale jõudis, seda tugevamaks muutus merelõhn, terav ning soolane, mis lennutas naise juukseid ning kuivatas otsaesisel ning kätel olevad higipiisad. Ent ühes mereõhuga tuli allhoovusena kurbus. See rusus Irist sel ajal, kui ta lähenes palmidega täis pikitud rannale, mis ulatus miili laiuselt ümber lahe.

Seal oli keegi. Agoonias. Irise randmeid ja pahkluid tabas füüsiline valu, terav ning eriline. Kuklas pulbitses valu, mille tugevus lausa pimestas.

Irise nägemine muutus häguseks, maailm tema ümber keerles. Ta kobas midagi, millest kinni hoia, et mitte tänavale pikali kukkuda, kuid tulemusteta. Autod lasid signaali ning summutatult kostis häältekakofoonia.

Valu. Põlvist nõrgaks tegev ning selga väänav valu.

Iris vajus põlvili, kareda tee torge paljal nahal oli pisut tugevam kui närvisüsteemis ringlev agooniatunne.

Iris püüdis pead tõsta ning jõudu koguda, kuid miski tema ümber ei paistnud tuttav. Tundus, nagu oleks valu käegakatsutav punane udu tema ümber, varjutades kõik muu tema ümber.

Selle udu keskelt kostis naise nime hüüdev mehehääl.

Maddox Heller hoidis distantsi kahvatu kummitusliku naisega, kes oli tema hommikut häirinud, ning püüdis mitte juurelda selle üle, miks ta oli keset hommikut söandanud järgneda turistile, kes suundus hotelli poole. Muidugi oli tegemist kena naisega, kui mitte arvestada seda, et ta kõndis ringi nagu vaim, kuid Mariposa oli kauneid naisi täis, kellest üsnagi mitmed ei viskaks meest pelgalt norskamise pärast voodist välja. Miks ta oli siis nii huvitatud ajavööndivahest kurnatud Irisest ning tolle kurvast lookesest?

Kurat, Mad Dog, võib-olla on sul lihtsalt igav?

Mõnele võis kaks aastat paradiisis tunduda taevalikuna, ent seal oli nii palju päikesepaistet ja mereõhku, et inimene vajas mõtete mujale suunamiseks midagi muud.

Pärast Kaziristani…

Mees peatus korraks. Ei mingit Kaziristani meenutamist. See oli Maddoxi uue elu reegel number üks. Ta oli pärast Kaziristani raisanud tervelt aasta, püüdes mõelda, mis oleks saanud, kui ta oleks teisiti toiminud. See oli ta peaaegu hulluks ajanud.

Ees oli tõrge, sest ajavööndivahest kurnatud turist Iris kukkus põlvili. Maddoxi süda hakkas kaks korda kiiremini taguma ning ta jooksis naise poole, pidades silmas nii Irist kui ka naist ümbritsevat rahvahulka. Nagu igas teiseski turistide Mekas, jagus ka Mariposal vargaid ning näppajaid. Üks tõenäoline kahtlusalune hiiliski juba ligi, tegemist oli jalgrattaga sõitva hilises teismeeas poisiga.

„Iris!” hüüdis Maddox, vähendades nende vahel olevat kaugust.

Ta nägi, kuidas naine kobas maapinda nagu pime, leidis käekoti, võttis selle üles ning surus kõvasti vastu oma keha, pöörates pead mehe hääle suunas.

Maddox surus end läbi Irise ümber kogunenud väikese rahvahulga ning kükitas naise kõrvale. „Iris?”

Naine tõstis järsult pead, tema pilk libises üle mehe, ilmutamata äratundmismärke. Maddox puudutas Irise kätt ning naine võpatas nagu hirmunud loom, tõmmates käe eemale.

„Ma olen Maddox. Kohvikust, mäletad?” Ta võttis Irise käe, hoides sellest kinni ka siis, kui naine seda ära sikutas. „Sa kukkusid.”

Irise silmad naelutusid mehe näole, pupillid suurenenud. Naise laubal pärlendasid higipiisad. „Minuga on kõik korras.”

„Ei ole. Lase ma kutsun kiirabi.”

Naine vabastas oma käe. „Ma pean vaid hotelli jõudma.”

Maddox hoidis end tagasi, vahtides nende ümber olevat rahvahulka. „Siis luba mul sind vähemalt aidata.” Ta sirutas naisele uuesti käe.

Iris vaatas ringi, tema kahvatuile põskedele ilmus õhetus. Ta lubas end püsti aidata, kaldudes mehe vastu. Maddox tundis naise kuumuse ning kuslapuu lõhna, mis viis ta mõtetes tagasi aega ja kohta, mida ta polnud ammu külastanud. Tema peas keerlesid kaotus- ja igatsusvalu.

Iris ahmis vaikselt õhku, tema kõnnak oli vankuv. Ta võttis oma käe ära ning vaatas mehele otsa. „Seda on liiga palju.”

Maddox jäi naist vahtima ega saanud aru.

Naise nägu võttis neutraalse ilme. Ta ajas selja sirgu ning hakkas kiiremini kõndima.

Paar sammu kõndinud, komistas ta uuesti. Maddox püüdis ta kinni.

„Keegi on vigastatud,” sosistas Iris.

Maddox kortsutas kulmu ning oli veelgi enam segaduses. „Kes on vigastatud?”

„Aidake! Helistage hädaabinumbril!” Mehe tähelepanu tõmbas naise hääl, kõrge ja meeleheitlik. Siis nägi ta trikoos naist kätega vehkimas ning kohmakalt ranna poole sörkimas.

Naine märkas Maddoxit ja Irist. „Seal rannal on naine. Ta on vigastatud.” Naine peatus ning tuikus hingeldades.

Maddox vaatas Irise poole, käekarvad turris. Naise kohvipruunid silmad kohtusid hetkeks mehe omadega, enne kui ta pilgu langetas ning lõug peaaegu rinda puudutas.

Maddox haaras taskust mobiiltelefoni ning andis operaatorile napisõnalise teate. Nüüd oli naise appikarjele vastanud juba mitu inimest. Nii turistid kui ka kohalikud järgnesid sörkivale naisele. Iris tõstis pead ning hakkas mööda randa edasi kõndima, kavatsedes ilmselgelt järgneda.

„Kuhu sina enda arvates lähed?” tuli Maddox talle järele. „Sa seisad vaevu püsti.”

„Ma võin teda aidata…”

Mees haaras Irist küünarnukist. „Ma kutsusin abiväge. Nad on paari minuti pärast seal. Sina pead päikese käest ära minema ning neid haavu tohterdama.” Ta osutas naise jalgadele.

Irise pilk peatus seal, kus verenired tema vigastatud põlvedest aegalselt alla jooksid. Ta kortsutas kulmu, justkui poleks tal oma vigastustest aimugi olnud. „Need on vaid kriimustused.”

„Kriimustusest võib infektsioon tekkida, kui seda ei puhastata.”

Naise ilme muutus pingeliseks. „Ma tean, mida teen.” Ta tõmbus eemale ning suundus puust trepini, mis viis tänavalt randa, jättes mehele valida, kas järgneda või lahkuda.

Maddoxi instinktid kisendasid talle, et ta peaks lahkuma.

Ent jalad otsustasid järgneda.

Oli see adrenaliinist või puhtast naiselikust kangekaelsusest, kuid Iris näis justkui tuulest kantud, liikudes liivas pikkade, kindlate sammudega edasi. Maddox jõudis talle järele, heites silmanurgast pilgu. Iris nägi ikka veel kahvatu välja, silmade all tumedad varjud, laubal väsimusest tingitud joonekesed, kuid ta ei komistanud kordagi, kuni jõudis veepiiril lamava naise ümber kogunenud pealtvaatajateni.

„Ma pean temani jõudma,” pomises Iris, vaadates Maddoxile otsa.

Mees kissitas silmi. „Kas sa oled arst või?”

„Vii mind tema juurde,” sõnas naine kindlamalt.

Maddox pressis end läbi rahvahulga, tirides Irist endaga kaasa. Kui Iris naise kõrvale kükitas ning tolle käe võttis, hindas Maddox kiiresti naise vigastusi. Tegemist polnud kohalikuga; naise jume oli kunstlik ning isegi liivast ja mereveest riietele tekkinud koorik ei suutnud varjata fakti, et naise kortsus linane kostüüm oli disaineritöö. Ta oli paljajalu, kummalgi pahkluul punased topeltrandid. Sarnased jäljed olid ka tema peentel rannetel.

Naise nägu oli päevitusest hoolimata kahvatu, silmade ning huulte ümber oli näha veidi meiki. Ehkki tema silmad olid suletud, tõi ta kuuldavale madalaid oigeid, mis kinnitasid, et ta oli osaliselt teadvusel.

Naine, kes oli abi kutsunud, istus vigastatu pea juures, lükates tolle tuhme juukseid näolt ära. „Kas keegi kutsus kiirabi?” küsis naine.

„Nad on teel,” kinnitas Maddox. Paistis, et Iris ei teinud peale vigastatu käe hoidmise muud midagi, niisiis laskus Maddox põlvili ning kontrollis naise pulssi. Aeglane, kuid tugev. See oli hea märk. Ent naise nahk oli puudutamisel jahe, mis viitas sellele, et ta võis šokki langeda. „Kas kellelgi on rannarätikut või midagi muud, millega teda katta saaks?”

Üks mees pakkus oma kirjut rannatekki. Maddox raputas selle liivast puhtaks ja mässis ümber vigastatu.

Naine ahmis õhku, tema silmad avanesid ja pilk kohtus Irise omaga. Selline järsk liigutus üllatas Maddoxit ning ta kukkus seliti pehmesse liiva.

Irise kurgust vallandus oie ning ta lasi naise käest lahti. Tema nägu kattus higiga ja silmade ümber kogunesid tumedamad varjud. Üritades püsti tõusta, kukkus ta tagurpidi liiva.

Ta vaatas Maddoxile otsa. „Tal on peapõrutus. Kuklas. Ma ei usu, et tal midagi muud tõsisemat häda oleks.” Irise hääl oli pinevil.

Maddox pööras oma tähelepanu uuesti vigastatud naisele. Too püüdis istuli tõusta. Maddox hoidis teda õrnalt paigal. „Meedikud on varsti siin, kullake. Kuuled sireene? Lama vaikselt.”

Naise sinised silmad naelutusid mehe omadesse. „Ma ei mäleta…”

Maddox patsutas ta õlga. „Sul on võib-olla muhk peas.” Ta vaatas Irise poole. Too jälgis vigastatut.

Sireenid vaibusid. Mõne hetke pärast tungisid läbi rahvasumma kaks Sebastiani parameedikut, et vigastatu kõrvale jõuda.

Maddox tuli neil jalust ning läks Irise kõrvale. Naine upitas end püsti, eirates mehe abipakkuvat kätt, ning pööras pilgu 100 meetri kaugusel oleva St. George’i hotelli roosale fassaadile. Ta õlad vajusid längu.

„Kõigest mõned meetrid,” keelitas Maddox, pannes käe ümber Irise piha. Naise keha värises nagu helihark, kui mees teda puudutas. Maddox hoidis teda tugevamalt ja pooleldi vedas mööda randa hotellini. Kui nad tagumise sissepääsu juurde olid jõudnud, ütlesid Irise jalad üles.

Maddox võttis ta sülle. Naine oli oodatust kergem, tema avar puuvillane kleit varjas peaaegu haiglaslikult kõhna keha. Iris pomises midagi vastuväiteks, kuid Maddox ei teinud sellest välja. Seejärel asetas naine oma pea vastu mehe õlga, tema hingamine oli katkendlik ja kiire ning hingeõhk puudutas mehe kaela.

Maddox kandis ta ühe kõnniteel oleva pingini. Naine vajus pinginurka ning vaatas üles mehe poole, pilk hajevil.

Maddox kükitas Irise kõrvale, süda tagumas rohkem murest kui pingutusest. „Iris? Kas sul on oma toa võti?”

Naine rabeles end istuli ning küünitas oma käekoti järele. Järsku kaldus ta ettepoole ning paiskus laubaga vastu mehe suud. Mehe huult läbis valuhoog, mis pani teda vanduma, seejärel haaras ta naisest, et too kõvale kõnniteele ei kukuks.

„Iris?” Maddox kallutas naise pead tahapoole ning lükkas tolle juuksed näolt eest. Irise silmad olid suletud. Tema pea oli mehe kätel tinaraske.

Naine oli teadvuseta.