Читать книгу Keelatud puudutus - Paula Graves - Страница 6

„Tere tulemast tagasi.”

Iris pilgutas silmi, nägemine muutus aeglaselt selgemaks. Tema pea kohal keerlesid aeglaselt puhuri rotanglabad, pannes õhu naise ümber liikuma. Tuled ei põlenud, kuid läbi kardinate tulev summutatud päikesevalgus heitis valgetele seintele safrankollast sära.

Iris oli oma hotellitoas. Voodis.

Tema kõrval istus, küünarnukid põlvedele toetumas, liivakarva juustega võõras, kellega naine oli välikohvikus kohtunud.

Iris ajas end kiiresti istukile, vajudes kohe tagasi hotellivoodi punutud peatsilauale. „Mida sina siin teed?”

Maddox nõjatus tooli seljatoele, ilme muutumatu. „Istun siin ja mõtlen, kas sa kunagi üles ka ärkad. Pidin juba arsti kutsuma.”

Irise mälu hakkas taastuma. Naine rannal. Tema enda kadunud sõber. „Sandrine,” pomises Iris.

„Vabanda, kullake. Teda pole endiselt siin.”

Iris nõjatus tahapoole. „Kui kaua ma magasin?”

Maddox kergitas oma tumedat kulmu. „Sa ei maganud. Sa olid mängust väljas.”

„Kui kaua?” kordas naine, rinnus puhkemas hirm. Asi oli hullemaks läinud. Ebamugavustunne oli alati olnud talle omane, kuid viimastel aastatel muutus valu tugevamaks ning taastumine venis minutitest tundideks ning siis päevadeks.

„Umbes kümme minutit. Võtsin sinu käekotist hotellitoa võtme. Loodan, et sa ei pane seda pahaks.” Maddox ulatas naisele võtme. „Kas sul siin esmaabikotti on? Peaksime sind kraadima ja vaatama ega sul palavikku ole.”

Palavikku? Iris heitis mehele viltuse pilgu, olles imestunud, et too kasutas päikesepiste puhul säärast sõna. Maddox ei paistnud olevat selline mees, kes võiks taolist väljendit kasutada. „Mul pole palavikku,” sõnas Iris.

„Oled kindel?” Mees surus käeselja vastu Irise laupa ning kortsutas kulmu. „Sa oled ikka veel kohutavalt kahvatu. Võib-olla peaksin siiski arsti kutsuma.”

Iris raputas pead. „Arst ei saa mind aidata.”

Maddox vahtis naist, siis aga muutus tema ilme sootuks, kui ta nähtavasti valele järeldusele jõudis. „Oh, jumal. Ma palun vabandust.”

„Ei, ei. See pole surmav,” kinnitas Iris.

Lihtsalt halvav, lisas Iris vaikselt.

„Rõõm kuulda.” Naeratus tõi mehe põskedele taas lohud, kuid tema silmad jäid valvsaks ning Iris tundis, kuidas Maddox temast eemale tõmbus.

Naine tundis pettumust ning tõmbas voodikatte tihedamini ümber keha. „Minuga on nüüd kõik korras. Päriselt,” lisas ta, märgates mehe ilmes skeptilisust. „Ma puhkan veidi ja muretsen siis midagi süüa.”

„Ja edasi?”

„Edasi võtan ilmselt uuesti politseiga ühendust ja vaatan, kas suudan neid Sandrine’i kadumise vastu huvi tundma panna.”

Maddox noogutas aeglaselt pead, vaadates naist läbi pilukil silmade. Esmakordselt märkas Iris, et mehe ülahuul oli punane ja paistes.

„Mis sinu huulega juhtus?” küsis Iris, kui nägi, et mees midagi muud ei ütle.

„Sa oled kõva peaga naine.”

See selgitas valu Irise laubal. „Mul on nii kahju.”

Maddox kehitas naise vabanduse peale õlgu. „Pole midagi, kullake. See ei veritsenud kuigi kaua.”

„Sa ei pea mulle lapsehoidjaks olema. Minuga on nüüd kõik korras.”

„Kas sa mäletad, mis rannal…” Maddox tegi pausi ning alustas uuesti. „Sa ütlesid, et keegi on vigastatud. Mõni hetk hiljem jooksis naine abi kutsuma, sest üks teine naine oli vigastatud. Kuidas sa seda teadsid?”

Vastus oleks toonud uusi küsimusi, millele Iris poleks osanud vastata. Mitte praegu. Mitte võõrale. „Ma ilmselt kuulsin appikarjet varem kui sina.”

Maddox surus huuled kokku ega küsinud enam midagi. Ta tõusis püsti, jäädes naise voodi kõrvale seisma. Väljastpoolt tulev valgus jättis mehe varju, näidates vaid tema tugevaid, nurgelisi näojooni. Maddox puudutas naise õlga. „Oli huvitav sinuga tutvuda, Iris. Ma loodan, et sa leiad oma sõbra üles.”

Tuli nilpsas Irise nahka sealt, kus mees oli teda puudutanud. Kuumus levis üle naise rangluude otse rindu. Maddoxi puudutus tõi endaga tugeva ning tumeda valuhoo, mis meenutas nende esmakordset kohtumist kohvikus. Mees oli samasugustes piinades nagu rannal olnud naine, ehkki tema valu tuli hoopis sisemusest.

Kui Irisel olnuks rohkem jõudu, oleks ta võinud riskida sellega, mida nimetas esilekutsumiseks – sihilik katse kergendada kannatusi, mida ta tundis meest seestpoolt lagundamas. Ent see, mis Maddoxit näris, oli suur, tugev ja vanadest aegadest. Iris ei teadnud, kas ta oleks suutnud seda taluda.

„Pakkumine kehtib endiselt. Kui leiad oma sõbra, too ta linna peale ja ma teen teile mõlemale joogi välja.”

„Tänan,” kordas Iris, kergendustundest peaaegu kokku vajumas, kui mees oma käe tema õlalt võttis ning ukse juurde kõndis. Rõhuv tunne rinnus vähenes, samuti selgines nägemine.

Maddox pööras avatud uksel ringi ning vaatas Irise poole. „Kui politsei ei nõustu sind aitama, anna mulle teada.”

„Mida sina teha saad?”

Mees naeratas. „Ma tean inimesi, kes omakorda teavad inimesi.”

„Kas sa oled eradetektiiv?”

Ainsaks vastuseks sai Iris laiema naeratuse, kui Maddox ukse enda järel sulges.

„Üks mees käis sind otsimas, Mad Dog.” Claudell Savoy vaatas baarileti tagant Maddoxit, kes sisenes Beachcomberisse, tillukesse allakäinud baari, mis teenindas pigem kohalikke kui turiste. „Paistis sinu asukohast väga huvitatud olevat.”

Maddox heitis halliseguste juustega kreooli baarmenile ettevaatliku pilgu. „Kas sa ütlesid talle midagi?”

„Mina mitte.” See ei kõlanud kuigi veenvalt.

„Piisavalt suure raha eest müüksid oma emagi maha. Mida sa talle ütlesid?” Maddox libistas end Claudelli vastas olevale baaritoolile. Nad olid vaid kahekesi; baar pidi avatama alles tunni aja pärast, kuid Claudellil polnud seltskonna vastu midagi.

„Ütlesin ainult, et näen sind vahetevahel siin.” Claudell irvitas, paistes enda üle uhkust tundvat. „Ta andis mulle kakskümmend dollarit.”

Maddox kortsutas kulmu. „Tänan, semu.”

„Sa pole mingi semu. Me mõlemad teame seda.” Claudell asetas Maddoxi ette klaasi ning võttis välja pudeli rukkiviskit. „Võta. Maja kulul.”

Maddox asetas käe klaasile. „Jätan vahele.” Viimastel päevadel oli kiusatus muret uputada veidi liiga suureks muutunud.

Claudell kehitas õlgu ning pani klaasi tagasi baarileti taga olevasse riiulisse. „Ütleme nii, et ma mäletan midagi selle mehe kohta.”

Maddox nägi baarmeni ootusärevat pilku. „Ma ei anna sulle kahtkümmend dollarit, Claudell. Hea katse.”

Claudell kehitas õlgu ning naeratas. „Mh, ma ütlen sulle niisama. Ta ütles, et keegi Celia otsib sind.”

„Ma ei tunne ühtki Celiat.”

„Ta ütles, et tahab sinuga rääkida. Väga tähtis asi.”

Maddoxile ei meeldinud see. „Kuidas see mees välja nägi?”

Claudell kirtsutas nägu. „Tead ju küll. Turist.”

Tore, see ütles küll palju. „Kas ta ütles, kust ma teda leida võiksin, juhul kui tahaksin Celiaga rääkida?”

„Ei öelnud. Aga andis selle.” Claudell võttis plekilise valge vormiriietuse särgi rinnataskust visiitkaardi.

Maddox võttis selle enda kätte. „Charles Kipler Management,” luges ta valjusti. Aadressiks oli märgitud Beverly Hills, California. Ilmselt tuli alustada visiitkaardil antud mobiilinumbrist.

Maddox tõmbas mobiiltelefoni välja ning hakkas numbrit valima, kuid peatus siis, sest talle meenus, miks ta tegelikult siia oli tulnud. Irise hotellitoa võtit otsides oli ta käekotist leidnud naise sõbranna foto. Ta oli seda telefoniga pildistanud, arvates, et võib fotot näidates Irist aidata.

Ehkki tal endal oli juba piisavalt tegemist.

Ta näitas pilti Claudellile. „Kas sa oled seda naist näinud?”

Claudell uuris fotot. „Ei ole. Kenake naine on. Kas otsid endale naist, Mad Dog?”

Maddox ei teinud baarmeni nilbest irvest väljagi. „Ta läks St. George’i hotellist kaduma.”

„St. George?” Claudelli naeratus hajus. „See küll hea pole. Olen St. George’i kohta halbu asju kuulnud.”

Maddox pani telefoni taskusse. „Milliseid halbu asju?”

„Inimesed on kaduma läinud.” Claudell nipsutas sõrmi. „Just nii.”

„Mida sa silmas pead?”

Claudell võttis teise klaasi ning hakkas seda puhastama. „Eile läks üks mees Tremaine’i. Ütles, et tema sõber läks St. George’ist kaduma. Läinud ja keegi ei tea, kuhu.”

Maddox polnud sellest kuulnud. „Kas ta politseiga võttis ühendust?”

Claudell tegi nägusid. „Nad tahavad selle maha vaikida.” Ta tasandas häält, justkui avaldaks suurt ja sünget saladust. „Selliseid on veel.”

„Veel rohkem kadumisi?”

Claudell noogutas. „St. George’is juhtub halbu asju. Kui sul on nuppu, hoiad sealt eemale.” Baarileti otsas asuv telefon hakkas helisema. Claudell läks sellele vastama.

Maddox vaatas Sandrine’i kujutist mobiiltelefoni ekraanil. Kuhu sa läksid, kullake?

Baarmeni puhul polnud tegemist usaldusväärse allikaga; selle mehe ausus oli küsitav ning talle meeldisid õudsed lood. Ent kui Irise sõbranna Sandrine polnudki ainus, kes on St. George’is kaduma jäänud?

Maddoxi telefon hakkas peopesas vibreerima. Ekraanile ilmus võõras number. Maddox libistas end baaritoolilt maha ning läks välja, vastates kõnele. „Jah?”

„Kas teie olete härra Heller?”

Põrgusse. „Kes küsib?”

„Minu nimi on Charles Kipler. Minu klient Celia Shore tahab teid tänada hommikul osutatud abi eest.”

„Te olete vist eksinud.”

„Kas teie polegi see mees, kes täna rannal vigastatud naist aitas?”

Maddox pidanuks seda eitama ning säästma end peavalust. Ent oli veel palju vastuseta küsimusi rannal olnud naise ning eriti Irise seotuse kohta selle naisega, mis äratas mehe tähelepanu. „See olin mina. Kuidas te mu numbri saite?”

„Hiljem selgitan. Preili Shore soovib teid näha. Ta on St. Ignacio haiglas. Kohtume ooteruumis ja ma viin teid tema palatisse. Kui kiiresti te siia jõuaksite?”

„Te ootate, et jätaksin kõik sinnapaika ja tuleksin teie klienti vaatama, ehkki te ei soostunud isegi ütlema, kust te mu numbri saite?”

„Jah.”

Maddox kortustas kulmu ning tugevdas haaret mobiiltelefoni ümber. „Kas tal mitte ravi saamisega küllalt tegevust pole?”