Читать книгу Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons - Страница 2

Püha Risti sild, juuli 1944

Lublinis Aleksandri sõdurid puhkasid ja see meeldis neile nii väga, et nad võtsid vastu ühepoolse otsuse sinna jäädagi. Erinevalt Valgevene söestunud, põlenud ja rüüstatud küladest oli Lublin peaaegu terveks jäänud. Kui mõni pommitabamuse saanud ja maha põlenud maja välja arvata, oli Lublin krohvitud, puhas ja palav kitsaste tänavatega linn, mille kollaste stukkhoonetega ümbritsetud väljakutel peeti pühapäeviti laatu ja müüdi – kaupa! Puuvilju ja sinki, juustu ja hapukoort! Ja kapsast (Aleksandri mehed hoidsid kapsastest eemale). Valgevenes olid nad näinud vaid käputäit kariloomi; siin müüdi zlottide eest küpsetatud ja suitsutatud sealiha. Ja rõõsk piim, juust ning või viitasid, et on küllalt lehmi lüpsmiseks, mitte söömiseks. Müüdi ka mune ja kanu. „Kui see on Saksa okupatsioon, siis mina vahetaksin Stalini iga kell Hitleri vastu välja,” sosistas Uspenski. „Minu kodukülas ei saa naine kuramuse sibulaidki mullast üles tõmmata, nii et kolhoos neid ära ei viiks. Ja midagi peale sibulate ta ei kasvatagi.”

„Sa oleksid pidanud käskima tal kartuleid kasvatada,” sõnas Aleksander. „Vaata neid kartuleid.” Kaubitsejad müüsid kelli, naistekleite ja nuge. Aleksander püüdis kolme nuga osta, aga keegi ei tahtnud Vene rublasid. Poolakad vihkasid sakslasi, kuid talusid venelasi vaid veidi meelsamini. Nad oleksid ükskõik kellega mesti löönud, et sakslasi maalt välja ajada, kuid soovisid, et need, kellega nad peavad mesti lööma, poleks venelased. Lõppude lõpuks oli ju Nõukogude Liit koos Saksamaaga 1939. aastal Poola ära jaganud ja paistis, et venelastel pole mõtteski oma osa tagasi anda. Niisiis olid poolakad kahtlevad ja ettevaatlikud. Sõjaväelased ei saanud midagi osta, kui neil just vahetuskaupa pakkuda ei olnud. Kuhu nad ka ei pöördunud, keegi ei tahtnud väärtusetut Vene raha. Moskva riigipank pidanuks mõttetu paberi trükkimise lõpetama. Viimaks õnnestus Aleksandril kahesaja rubla eest ühelt vanaproualt mesijutuga välja meelitada kolm nuga ja prillid poolpimedale seersant Verenkovile.

Söönud õhtuks sinki ja mune, kartuleid ja sibulaid ning joonud ohtralt vodkat, tuli Uspenski Aleksandri juurde ja sosistas erutatult, et nad olid leidnud „hooratelgi” ja kavatsevad kõik sinna minna, kas Aleksander tahaks kaasa tulla?

Aleksander keeldus.

„Kuulge nüüd, seltsimees kapten. Pärast seda, mida me Majdanekis nägime, vajame midagi, mis meid ellu tagasi toob. Tulge. Tehke üks korralik kepp.”

„Ei.”

„Mida te siis teete?”

„Lähen magama. Mõne päeva pärast peame Visla sillapäid forsseerima. Selleks on jõudu vaja.”

„Ma pole Vislast kuulnudki.”

„Hakka astuma.”

„Kas ma saan õigesti aru: kuna mingis ähmases tulevikus ootab üks jõgi, keeldute täna eite suksutamast?”

„Ei. Ma lähen magama, sest vajan und.”

„Kogu lugupidamise juures, seltsimees kapten, teie tööorjana olen teie seltskonnas iga päev ja iga minut, ja ma tean, mida teil vaja on. Te vajate tonksu niisama hädasti nagu meie kõik. Tulge kaasa. Need tüdrukud tahavad meie raha.”

Aleksander naeratas ja ütles: „Oi, sul õnnestus ju täna nii hästi oma rublasid kulutada. Uspenski, sa ei saanud paganama kellagi ostetud. Miks sa arvad, et saad terve naisterahva ära osta? Ta sülitab kõigi su rublade peale.” Aleksander lõi telgi ees oma uusi nuge läikima.

„Tulge meiega.”

„Ei. Mine juba. Võib-olla räägid mulle kõigest, kui tagasi tuled.”

„Seltsimees kapten, te olete nagu mu vend, aga mina ei lase teil kiibitseda. Tulge nüüd. Ma kuulsin, et seal on viis kena poolatari ja kolmekümne zloti eest võtavad nad meid kõiki ükshaaval ette.”

Aleksander naeris. „Sul pole kolmekümmend zlotti.”

„Aga teil on. Teil on kuuskümmend. Tulge.”

„Ei. Võib-olla homme. Täna olen surmväsinud.”

Aleksandri süda ei läinud kergemaks, kui ta üksi jäi. Kui ta oli lahingumöllus, kui ta juhtis tanki, ootas rünnakut või tappis inimesi, suutis ta südame unustama sundida.

Ta niisutas veeämbris käterätti, heitis ajutisele asemele ja kattis pea ning näo niiske puuvillatükiga. Pole viga. Külm vesi nirises mööda tema kaela, põski, peanahka. Tal olid silmad kinni. Pole viga.

„Šura, heida pikali, siiasamasse tekile.”

Aleksander kuuletub rõõmuga. On soe, päikesepaisteline, vaikne õhtupoolik. Aleksander oli puid lõhkunud ja Tatjana oli raamatut lugenud. Aleksander tahab ujuma minna. Päevad on öödest etemad. Päevad on ikka veel olevik. Ööd toovad vaid järgmise päeva. Üks päev jälle vähem.

„Kas kogu see puudelõhkumine on su ära väsitanud?”

„Ei, mul pole häda midagi.”

„Kas sa oled veidi väsinud?”

Aleksander ei tea, millist vastust naine ootab. „Huh – jah. Ma olen veidi väsinud.”

Naeratades istub Tatjana talle peale ja surub tema käed üle pea. „Tore,” ütleb naine.

Naise lõhn tungib mehe ihusse. Aleksander võitleb kihuga Tatjana rangluud suudelda. „Nii, ja edasi?” küsib ta.

„Nüüd pead katsuma minema pääseda.”

„Kui kaugele ma pean minema?” küsib Aleksander naist tekile paisates ja tõustes.

Naine raputab pead. „Ma polnud valmis. Heida uuesti maha.” Tatjana püüab naeratust maha suruda. See ei õnnestu.

Mees kuuletub rõõmuga.

Naine surub Aleksandri käsivarred – ehkki tema sõrmed ei ulatu ümber mehe randmete, mida ta püüab nii usinalt vastu maad suruda – taas üle pea. Naise lõhn rammestab Aleksandri meeli. Teda erutab naise söakas, kartmatu, mänglev heitlus, see, kuidas naine tema seljas hüpleb, teda vastu maad surub, püüab temaga maadelda, teda erutavad naise pöörased trikid vees; too häbelik meelas lapsnaine tekitab Aleksandris lõputut iha.

„Kas oled juba valmis?” küsib Aleksander ja silmitseb naise otsusekindlat ilmet, sellal kui too mõtleb, kuidas meest tõhusamalt paigal hoida. Naine surub mehe randmed kokku ja asetab need tema pea alla.

„Mõnus,” ütleb mees. „Mis veel?”

„Ma mõtlen.”

Aleksander paneb silmad kinni.

Tatjana jalad pigistavad tema rinnakorvi.

„Valmis?” küsib Aleksander.

Naine tõmbab sügavalt hinge. „Valmis.”

Enne kui naine jutuga lõpule jõuab, keerab Aleksander ta ringi. Seekord ta ise püsti ei tõuse.

Tatjana tõuseb istukile ja küsib nutuselt: „Mida ma valesti tegin? Miks ma ei suuda sind paigal hoida?”

Aleksander asetab naise tekile pikali. „Võib-olla sellepärast, et sina oled poolteist meetrit pikk ja kaalud nelikümmend viis kilo, aga mina olen meeter üheksakümmend ja kaalun üheksakümmend kilo?” Aleksander asetab oma suure tõmmu higise käe naise lumivalgele kaelale.

Tatjana nihkub eemale ja ütleb jonnakalt: „Ei. Esiteks olen ma meeter viiskümmend seitse, et sa teaksid. Ja teiseks peaksin ma füüsikaseaduste järgi suutma sulle õigesse kohta küllaldast survet avaldada, et sind liikumatuks sundida.”

Aleksander püüab kõigest väest tõsiseks jääda. „Olgu,” ütleb ta. „Las mina proovin.” Ta istub kaksiratsi naisele peale ja surub tema randmed üle pea. Ja naeratab.

„Kas ma tohin selle mängu ajal sind suudelda?”

„Kindlasti mitte,” kuulutab Tatjana.

„Hmm,” teeb Aleksander. Ta vaatab naise nägu. Ta tahab tõesti naist suudelda. Aleksander langetab pea …

„Šura, see ei kuulu mängu juurde.”

„Mul ükskõik,” vastab mees naist suudeldes. „Prantsuse suudlus on praegu ideaalne. Ma teen käigu pealt reegleid.”

„Nagu pokkeris, mis?”

„Ära hakka selle pokkerijutuga peale.”

Tatjana püüab naeru tagasi hoida. „Oled valmis?”

Aleksander silmitseb teda. „Olen valmis.”

Tatjana püüab minema pääseda, kuid ei suuda end liigutada. Naise rinnakorv on mehe põlvede vahel. Jalad vehklevad mehe selja taga ja kerkivad nii kõrgele, et tabavad tema selga. Naise pea käib küljelt küljele, kui ta püüab ülakeha tõsta ja randmeid vabastada. „Oota,” hingeldab ta. „Ma arvan, et sain nõksu kätte.”

„Vaat mis,” sõnab Aleksander. „Ma hoian su randmeid ühe käega; kas sellest oleks abi?” Ta pigistab parema käega naise randmeid.

„Valmis?”

Mees naerab. „Jah, lapsuke.” Ta üritab naise pilku püüda, kuid too ei lase sel sündida. Aleksander teab, et kui nende pilgud kohtuvad, on mängu see osa lõppenud. Tatjana tunneb tema silmade ilmet sedavõrd hästi, et niipea kui ta seda näeb, toob ta kuuldavale tasase oige, ehkki heitleb mehega ikka veel. Iseäranis siis, kui ta mehega heitleb.

Naise jalad vehklevad ikka veel. Ta ei suuda isegi randmeid vabastada. Vaba käega silitab Aleksander kleidi all naise reit.

„See pole lubatud,” hingeldab Tatjana mehega heideldes.

„Pole lubatud?” Aleksandri käsi muutub pealetükkivamaks.

„Ei. Mina seda ei luba.”

„Olgu, konnake, lase käia,” ütleb Aleksander naise huuli, tedretähne, silmi suudeldes. „Näita, mida sa suudad.”

Tatjana pöörab põse mehe poole. „Ma arvan, et tean, mida ma valesti teen,” ütleb ta. „Proovime uuesti.”

Mehe käsi pigistab naise randmeid kõvemini. „Lase käia.”

Tatjana oiatab peaaegu kuuldamatult. Kuid Aleksander kuuleb.

„Nojah, sa pead mu vabaks laskma,” sosistab Tatjana.

„Mina arvasin, et sa tead, mida sa valesti tegid.”

„Teangi. Aga sa pead mu lahti laskma ja pikali heitma.”

Aleksander kuuletub, seekord vastutahtsi.

Tatjana laskub tema jalgade vahele põlvili. Ta ei haara mehel kätest, vaid tõmbab tal püksid maha, istub taas kaksiratsi talle peale ja kergitab oma kleidisaba.

„Nüüd …” pomiseb naine, surub mehe randmed üle pea ja langetab huuled tema näole. „Lase käia, sõjamees.”

Aleksander ei liiguta. Tatjana liigutab. Üles ja alla.

„Lase käia,” sosistab naine taas. „Mida sa ütlesid? Näita, mida sa suudad. Katsu minema pääseda.”

Aleksander toob kuuldavale tasase oige. Tanja suudleb teda. „Oh, abikaasa …” hüüab ta kõlavalt oma südame rütmis, oma liikumise rütmis. „Sa ütlesid …”

„Mitte midagi.”

„Ütle siiski, kelle käes on võim?”

Aleksander paneb silmad kinni. Tatjana andub, et meenutada: naise alistumine – mehe kogu jõu allikas – on mehe privileeg, mitte õigus. Naisesse mähkunult võtab Aleksander tema andumust kui eliksiiri, mida ta vajab, et edasi elada.

Hiljem hoiab naine ikka veel tema randmeid ja mees ei liiguta ikka veel, üksnes süda pumpab tema kehasse 160 lööki Tatjanat minutis.

„Ma teadsin, et tegin enne valesti,” ütleb Tatjana laialt naeratades ja mehe põske limpsides. „Ma teadsin, et kuidagi pean sinust jagu saama.”

„Oleksid pidanud minult küsima. Ma oleksin sulle öelnud, mis valesti on.”

„Miks ma oleksin pidanud sinult küsima? Ma pidin ise selle peale tulema.”

„Tubli töö, Tatjaša,” pomiseb Aleksander. „Kas sa tulid selle peale alles äsja?”

Keset ööd ehmatas Aleksandri, kellel oli niiske käterätik ikka veel näol, ärkvele Uspenski lõbus joobnusosin; Nikolai raputas teda, võttis tema käe ja asetas millelegi pehmele ja soojale. Aleksandril kulus hetk, enne kui ta taipas, et pehme ja soe asi on suur rind, rind, mis kuulub ikka veel naisterahva juurde, ehkki see naisterahvas polnud päris kaine, tema hingeõhk kõrvetas ja ta ütles Aleksandri aseme kõrvale põlvili laskudes poola keeles midagi, mis kõlas nagu: „Tõuse üles, kauboi, paradiis on siinsamas.”

„Leitnant,” ütles Aleksander vene keeles, „homme lähete piinapingile.”

„Homme palvetate minu poole, nagu oleksin jumal. Naine on ostetud ja kinni makstud. Nautige.” Uspenski laskis telgilapatsi alla ja kadus.

Aleksander tõusis istukile, pani petrooleumilambi põlema ja seisis silmitsi noore purjus ja üsna kena poolatariga. Kui Aleksander oli end istukile ajanud, vaatasid nad hetke teineteisele otsa, mees väsinult, naine joobnu sõbralikkusega. „Mina räägin vene keelt,” ütles naine vene keeles. „Kas mul tuleb pahandus, et ma siin olen?”

„Jah,” vastas Aleksander. „Mine parem ära.”

„Oi, aga su sõber …”

„Ta pole mu sõber. Ta on mu vihavaenlane. Ta tõi su siia, et sind mürgitada. Sa pead kähku ära minema.”

Aleksander aitas naise istukile. Naise õõtsuvad rinnad paistsid läbi lahtise kleidikaeluse. Aleksandril olid jalas vaid aluspüksid. Ta märkas, et naine silmitseb teda heakskiitvalt. „Kapten,” ütles naine, „ega sina ei ütle mulle, et sina oled mürk?” Naine sirutas käe. „Sa pole mürgi moodi.” Ta pidas pausi ja sosistas: „Vabalt, sõdur.”

Aleksander nihkus naisest veidi – vaid veidi – eemale ja hakkas pükse jalga panema. Naine ei lasknud, hakkas teda masseerima. Aleksander ohkas ja lükkas naise käe õrnalt – või vastumeelselt? – kõrvale.

„Mis su nimi on?”

„Ükskõik, mis sulle meeldib. Kas sul jäi kallim maha? Ma näen. Sa tunned temast puudust. Ma näen palju sinusuguseid mehi.”

„Kindla peale.”

„Nad tunnevad ennast alati paremini, kui on minuga olnud. Selline kergendus. Ole nüüd. Mida hullu ikka juhtuda saab? Kas see, et veedad mõnusasti aega?”

„Jah,” vastas Aleksander. „See on kõige hullem, mis juhtuda saab.”

Naine sirutas käe, pihus kondoom. „Tule nüüd. Karta pole midagi.”

„Ma ei karda,” vastas Aleksander.

„Oh, ole nüüd.”

Aleksander pani rihmapandla kinni. „Lähme. Ma saadan sind.”

„Kas sul šokolaadi on?” küsis naine naeratades. „Ma imen sind suutäie šokolaadi eest.”

Aleksander kõhkles, pilk naise paljastel rindadel. „Selgub, et mul on tõesti veidi šokolaadi,” ütles ta ja kogu tema keha, süda kaasa arvatud, hakkas tuikama. „Sa võid selle kõik endale võtta.” Aleksander pidas pausi. „Ja sul pole isegi vaja mind imeda.”

Poolatari pilk selgis hetkeks. „Tõesti?”

„Tõesti.” Aleksander pistis käe kotti ja ulatas poolatarile mõne hõbepaberisse keeratud šokolaaditüki.

Naine toppis šokolaaditükid aplalt suhu ja neelas tervelt alla. Aleksander kergitas kulme. „Parem šokolaad kui mina,” ütles ta tasa.

Poolatar naeris. „Kas sa tõesti saadad mind?” küsis ta. „Sest tänavad pole minusugusele tüdrukule ohutud.”

Aleksander võttis püstolkuulipilduja. „Muidugi. Läki.”

Nad kõndisid läbi Lublini öiselt vaiksete tänavate. Kaugelt kostis meestesalga naeru, klaasi klirinat, peomelu. Tüdruk võttis Aleksandril käe alt kinni. Ta oli pikka kasvu, kuid pehme naisekeha surve tekitas Aleksandri kehas mõrkjasmagusat kõdi.

Niuded pinguldusid, Aleksander tajus oma tuikavat südant, tuikavat ihu. Ta surus tüdruku käsivarre vastu oma keha ning pani kõndides korraks silmad kinni, kujutledes kergendust ja mõnu. Aleksander tegi silmad lahti, judises kergelt ja ohkas.

„Te lähete Visla äärde, eks? Puławysse?” küsis tüdruk.

Aleksander ei vastanud.

„Ma tean, et lähete, tead, kust? Kaks Nõukogude diviisi, üks soomusdiviis ja üks jalaväediviis, kokku tuhat meest, läksid sinnapoole. Keegi ei tulnud tagasi.”

„Nad ei peagi tagasi tulema.”

„Sa ei kuula. Nad ei liigu ka edasi. Nad kõik on jões. Iga viimne kui teie Nõukogude sõdur.”

Aleksander silmitses naist mõtlikult.

„Ma ei hooli neist küünevõrdki, nagu ei hooli ka sakslastest. Kuid sina kohtlesid mind üsna lugupidavalt. Ma annan sulle paremat nõu,” ütles naine.

Aleksander jäi kuulama.

„Te lähete liiga kaugele põhja. Võtate suuna otse Saksa kaitseliinidele. Sakslasi on seal sadu tuhandeid. Nad varitsevad teid Visla teisel kaldal. Nad tapavad teid kõiki ja tapavad ka sinu. Pea meeles, et Valgevenes tuli võit kergelt, kuna sakslased ei hoolinud Valgevenest karvavõrdki.”

Aleksander oleks tahtnud vastu vaielda, et Valgevenes ei tulnud võit kergelt, kuid pidas suu.

„Visla on viimane suur jõgi enne Odrat Poola ja Saksamaa piiril, ja Odra voolab niisama hästi kui läbi Berliini. Kui ületate jõe Varssavist põhja pool, ei pääse te iial läbi, ükskõik kui palju tanke ja lennukeid teil ka pole.”

„Lennukeid pole mul üldse,” vastas Aleksander. „Ja tanke on ainult üks.”

„Te peate viiskümmend kilomeetrit lõuna poole minema ja jõe ületama kõige kitsamas kohas. Seal on sild, ehkki ma olen kindel, et see on mineeritud …”

„Kust sina seda tead?”

Naine naeratas. „Esiteks elasin ma kunagi sealsamas lähedal Tarnówis. Ja teiseks rääkisid kuramuse fritsud kuu aega tagasi sealt läbi minnes saksa keelt, arvasid, et ma ei saa aru. Nad arvavad, et me kõik oleme idioodid. Ma olen kindel, et sealne väike sinivalge sild on mineeritud. Ärge sillast üle minge. Kuid jõgi on madal. Sügavamate kohtade tarvis võite pontoonid ehitada, aga ma võin kihla vedada, et te kõik oskate ujuda. Te saate isegi tanki üle viia. Mets on kehvasti kaitstud: see on liiga tihe ja mägine. Ma ei ütle, et see on kaitsmata. Lihtsalt kehvasti kaitstud. Seal on enamasti partisanirühmad – nii Saksa kui ka Nõukogude omad. Kui üle saate, pääsete metsa, ja selle metsa taga olete peaaegu Saksamaal. Vähemasti on teil võimalus. Kui te aga Puławy või Dolny juures üle Visla lähete, olete kõik surmalapsed.”

Poolatar seisatas. „Noh, olemegi kohal.” Ta osutas väikesele elamule. Kõik tuled põlesid. Naine naeratas. „Sellest tunned meid, patuseid. Tuled põlevad kogu öö.”

Aleksander naeratas vastu.

„Aitäh,” ütles poolatar. „Mul on hea meel, et ma ei pidanud täna veel ühte ette võtma. Ma olen surmväsinud.” Ta puudutas Aleksandri rinda. „Kuigi sinu vastu poleks mul midagi olnud.”

Aleksander silus tema kleiti. „Aitäh sulle,” ütles ta. „Mis su nimi on?”

Tüdruk naeratas. „Vera,” vastas ta. „See tähendab vene keeles usku, eks ole? Ja sinu nimi?”

„Mina olen Aleksander,” vastas mees. „Kas sel Tarnówi-lähedasel sillal … nimi ka on?”

Vera suudles teda kergelt huultele. „Most do Świętokrzyż. Püha Risti sild.”

Järgmisel hommikul saatis Aleksander viis meest põhja poole Puławysse Visla äärde luureretkele. Mehed ei tulnud tagasi. Ta saatis veel viis meest Dolnysse. Mehed ei tulnud tagasi.

Oli augusti algus ja Varssavist tulevad teated liikusid aeglaselt ning olid sünged. Hoolimata suuresõnalistest lubadustest sakslased Varssavist ja läbi linna voolava Lääne-Visla äärest minema lüüa, jäid sakslased sinna, kus olid, Nõukogude armee kaotused olid kohutavad, poolakad, kelle venelased olid üles kütnud ja keda kannustasid valelubadused Nõukogude armee abist, olid ise sakslaste vastu üles tõusnud ning neile said osaks tapatalgud.

Aleksander ootas veel mõne päeva, kuid kuna häid uudiseid ei tulnud, võttis Uspenski kaasa ning nad läksid läbi metsa Visla äärde, varjusid kalda lähistele ja silmitsesid vaikset pilliroogu vastaskaldal. Nad olid peaaegu kahekesi – kui otse ette vaatasid. Nende selja taga oli kaks NKGB-last, püss seljas. Ühelgi karistuspataljoni ohvitseril ei lubatud üksi mööda Poolat kolada, olgu nad või näiliselt luureretkel. NKGB oli kõikjal. Nad ei võidelnud sakslastega, nad lihtsalt valvasid GULAG-i vange. Möödunud aasta jooksul polnud ainustki päeva, mil nad poleks Aleksandrile silma hakanud.

„Ma vihkan neid värdjaid,” pomises Uspenski.

„Ma ei mõtle neile.” Aleksander surus hambad kokku.

„Peaksite mõtlema. Nad soovivad teile halba.”

„Ma ei võta seda isiklikult.”

„Peaksite võtma.”

Nad tegid suitsu. Hommik oli päikesepaisteline ja selge. Jõgi meenutas Aleksandrile … Ta kiskus ägedamalt suitsu, pani põlema veel ühe ja veel ühe – et mälu nikotiiniga mürgitada.

„Uspenski, mul on su nõuannet vaja.”

„See teeb mulle au, seltsimees kapten.”

Aleksander ütles: „Mul kästi homme koidu ajal Dolny juures sillapea vallutada.”

„Näib vaikne,” ütles Uspenski.

„Näib tõesti, eks ole? Aga mis siis, kui,” – Aleksander tõmbas hinge – „mis siis, kui ma sulle ütlen, et sa saad homme surma?”

„Seltsimees kapten, te kirjeldate mulle elu, mida olen elanud viimased kolm aastat.”

Aleksander jätkas. „Mis siis, kui ma ütlen, et me võiksime minna allavoolu, kus sakslaste kaitse pole nii tugev, ja ellu jääda? Ma ei tea, kui kauaks, ja ma ei tea, kas lõpuks ongi vahet, kuid igatahes tundub, et saatuse tuuled on sel suvehommikul meil kannul – ela või sure, sosistavad need.”

„Seltsimees komandör, kas ma võin küsida, mis kuradi juttu te ajate?”

„Ma räägin sinu eluteest, Uspenski. Ühel pool on su ülejäänud elu. Teisel pool samuti – ainult et lühem.”

„Miks te arvate, et allavoolu liikudes läheb meil paremini?”

Aleksander kehitas õlgu. Ta ei tahtnud Uspenskile rääkida pehme ihuga neiust, kelle nimi oli Usk. „Ma tean, et Dolny on petlikult vaikne.”

„Seltsimees komandör, teil on ju samuti komandör, eks ole? Ma kuulsin, kuidas te täna hommikul telefoniga rääkisite. Kindral Konev andis teile selge käsu Dolny ära võtta.”

Aleksander noogutas ja vastas: „Jah. Ta saadab meid surma. Jõgi on liiga sügav ja lai, sild nähtaval. Vean kihla, et sakslased isegi ei mineeri silda. Nad lihtsalt lasevad meid Dolnys Visla vastaskaldalt maha.”

Uspenski taganes puude vahele ja ütles: „Minu arust pole meil erilist valikut, seltsimees kapten. Teie pole kindral Konev. Te peate minema sinna, kuhu ta käsib. Ja isegi tema peab minema sinna, kuhu käsib seltsimees Stalin.”

Aleksander jäi mõttesse. Ta ei liikunud paigast.

„Vaata seda silda. Vaata jõge. Selles on tuhandete Nõukogude inimeste laibad.” Aleksander pidas pausi. „Homme hulbime selles sina ja mina.”

„Mina neid ei näe,” ütles Uspenski sundimatult, jõge kõõritades. „Ja keegi peab jõe ületama.” See ei kõlanud enam nii sundimatult.

Aleksander raputas pead. „Ei. Mitte keegi. Kõik surevad. Nagu meiegi. Homme.” Ta naeratas. „Vaata Vislat hoolikalt, leitnant. Koidu ajal saab sellest su haud. Naudi viimast päeva siin maa peal. Jumal tegi selle eriti ilusaks.”

Uspenski itsitas. „Tore siis, et te seda tüdrukut keppisite, eks?”

Aleksander tõusis, ja kui nad alustasid kümnekilomeetrist tagasiteed Lublinisse, ütles: „Ma helistan kindral Konevile, et ta meie lahingukäsku muudaks. Kuid ma vajan su täit toetust, leitnant.”

„Oma kohutavaks jahmatuseks olen ma teiega, kuni te surete, seltsimees kapten.”

Aleksandril õnnestus Konevit veenda, et too lubaks neil mööda Visla kallast viiskümmend kilomeetrit lõuna poole minna. See polnudki nii raske, nagu ta oli oodanud. Konev teadis väga hästi, mis juhtub venelastega Dolnys, ja Ukraina rinde peadiviisid polnud veel Visla äärde jõudnud. Ta polnud uue positsiooni katsetamise vastu.

Kui Aleksandri pataljon metsa poole teele asus, kurtis ja hädaldas Uspenski kogu selle aja, mil ta Aleksandri telki maha võttis ja varustust kokku pani. Ta hädaldas hetkeni, mil avatud tanki hüppas ja käskis Telikovil peale tulla. Ta kurtis ka siis, kui nägi, et Aleksander kõnnib tanki taga ega tule peale.

Aleksander kõndis tanki taga mööda kitsast sissetallatud rada; see viis suviste põldude vahelt metsa, mis laius Visla ääres viiekümne künkliku kilomeetri pikkuselt. Aleksander keeras ringi. Tema selja taga liikus visalt hambuni relvastatud NKGB-laste salk.

Nad jäid kolm korda laagrisse ja püüdsid jõest kala, Lublinist olid neil kaasas porgandid ja kartulid ning lood kuumadest kartulitest ja veel kuumematest poolataridest; nad laulsid, raseerisid end, kuni kehale polnud jäänud ainustki karva, ja käitusid lootusetul teekonnal nagu noorskaudid, mitte nagu süüdimõistetud kurjategijad. Aleksander laulis enamikust valjemini, oli rõõmsam kui keegi teine ja kõndis tuule tõukel meestest kiiremini.

Uspenski aga torises endiselt igal kilomeetril. Õhtupoolikul võttis ta kätte, hüppas tankist välja ning kõndis veidi aega Aleksandri kõrval.

„Vaata, et ma su suust vähimatki kaebust ei kuule.”

„Mul on lubatud oma sõduriprivileegi kasutada,” vastas Uspenski pahuralt.

„Jah, aga miks sa pead seda nii tihti kasutama?” Aleksander mõtles jõele ja kuulas Uspenskit vaid poole kõrvaga. „Astu kiiremini, sa ühe kopsuga simulant.”

„Seltsimees kapten, see Lublini tüdruk … Miks te tema lahkust ära ei kasutanud?”

Aleksander ei vastanud.

„Teate, seltsimees kapten,” ütles Uspenski, „ma pidin talle maksma, ükskõik, kas te teda võtate või mitte. Vähim, mida te teha võisite, oli temaga magada. Lihtsalt viisakusest minu vastu, kurat võtku.”

„Järgmisel korral luban hoolivam olla.”

„Tehke seda.” Uspenski astus lähemale. „Seltsimees kapten, mis teil viga on? Kas te ei näinud teda? Kas te tema tisse ei näinud? Kõik muu oli niisama mahlakas.”

„Tõesti?”

„Kas ta polnud teie meelest …”

„Ta polnud minu tüüp.”

„Milline on teie tüüp, seltsimees kapten? Kui te mu küsimust pahaks ei pane. Sööklas oli igasuguseid …”

„Mulle meeldivad sellised, kes pole sööklas käinud.”

„Oh jumal küll. On sõda.”

„Mul on palju mõtlemisainet, leitnant.”

„Kas tahate, ma räägin teile sellest poolatarist?” Uspenski köhis kurgu puhtaks.

Aleksander naeratas ja vastas otse enda ette vaadates: „Räägi, leitnant. Ja sa ei tohi üksikasju vahele jätta. See on käsk.”

Uspenski rääkis viis minutit. Kui ta lõpule jõudis, oli Aleksander hetke vait, mõtles äsja kuuldu üle järele ja ütles siis: „Kas sa enamaks võimeline polegi?”

„Lugu oli pikem kui tonks ise!” hüüatas Uspenski. „Olen ma mõni Cicero või?”

„Sa pole isegi eriti hea meelelahutaja. Seks ei saa ometi nii igav olla, või olen ma lihtsalt unustanud?”

„Olete või?”

„Ei usu.”

„Rääkige siis ise mõni lugu.”

Aleksander raputas pead ja ütles: „Need lood, mida ma võiksin sulle rääkida, olen unustanud. Neid, mida ma mäletan, ei saa ma sulle rääkida.” Aleksander tajus, et Nikolai vaatab teda ainiti. „Mis on?” Ta kõndis veidi kiiremini. „Edasi, mehed!” hõikas ta meesterivile. „Ärge, kurat, otse mu silme all hinge vaakuge. Kiiremini! Eluga! Meil on enne sihtkohta jõudmist veel kakskümmend kilomeetrit astuda. Ärge venitage.” Ta heitis pilgu Uspenskile. „Mis on?” haugatas Aleksander Uspenskile, kes teda ikka veel ainiti vahtis.

„Seltsimees kapten, kes teil maha jäi?”

„Asi pole selles, kes maha jäi,” vastas Aleksander kiiremini sammudes ja püstolkuulipildujat kõvemini pihku surudes. „Asi on selles, kes minu maha jättis.”

Nad jõudsid silla juurde kolmanda öö hakul. Telefonist läks otsekohe armeegrupp Ukraina diviisi otsima, et kõrgem ülemjuhatus ja Aleksander traadiga ühendada.

Koidu eel Aleksander ärkas. Ta istus jõe kaldal, mis oli kõige rohkem kuus kilomeetrit lai, ning silmitses väikest ohutut silda, vana puust silda, mis oli kunagi valge olnud. „Most do Świętokrzyż,” sosistas Aleksander. Oli pühapäeva hommiku väga varajane tund ja sillal polnud kedagi, kuid teispool silda, kaugemal jõe vastaskaldal paistsid Świętokrzyżi linna kirikutornid ja nende taga Püha Risti mägede tihe tammemets.

Aleksander oli kavatsenud oodata, kuni armeegrupp Ukraina diviis talle järele jõuab, kuid mõtles ümber. Ta tahtis iga hinna eest esimesena jõe ületada.

Oli rahulik. Oli raske uskuda, et üheainsa päeva pärast, järgmisel hommikul, on taevas, maa, vesi tulvil tema meeste verd. Võib-olla teisel kaldal polegi sakslasi, mõtles Aleksander, ja siis saame üle jõe minna ning metsa varjuda. Ameeriklased olid kaks kuud tagasi Euroopasse tunginud. Viimaks jõuavad nad Saksamaale. Ma pean elama vaid niikaua, kuni ameeriklaste kätte satun …

Mõne sellise silla ääres istuks ühel teisel pühapäeval kunstnik ja maaliks võib-olla peresid, kes väikeste paatidega jõel sõuavad, valgete kübaratega naisi, aerudega mehi, valgetes rõivastes lapsi. Võib-olla kannab naine tema maalil sinist kübarat. Võib-olla on laps umbes aastane. Naine hoiab last süles ja naeratab, mees naeratab vastu ja sõuab veidi kiiremini ning veejoom tema selja taga laieneb, kuldvitsa värv helgib ja kunstnik tabab selle kõik oma maalil.

Sel hommikul tahtis Aleksander oma lapsepõlve tagasi. Ta tundis end kaheksakümneaastasena. Millal oli ta viimati, naeratus näol, millelegi vastu jooksnud? Millal oli ta viimati millelegi püssi käes hoidmata vastu jooksnud? Millal oli ta viimati pika sammuga üle tänava läinud?

Ta ei tahtnud neile küsimustele vastata, mitte enne, kui üle silla Świętokrzyżi jõuab.

„TULD! TULD!”

Järgmisel päeval langesid nad jões vaenlase rõhuvas turmtules, ja nad ei surnud pikkamööda. Kõigepealt tormas jõkke Aleksandri jalavägi, kuid nad vajasid otsekohe abi.

Nende tank oli rünklikus põhjas kinni, roomikuteni vees. Verenkov laadis 100-millimeetrise mürsu kahurisse ja tulistas. Plahvatus ja kajavad karjed andsid Aleksandrile märku, et Verenkov polnud mööda lasknud. Ta laadis väiksema mürsu, kuid ei jõudnud tulistada.

Tank oli suur märklaud, Aleksander teadis, et peagi lastakse see puruks. Ta ei tahtnud oma tankist ja relvadest ilma jääda, kuid mehi vajas ta rohkem. „Hüpake!” hüüdis ta oma meeskonnale. „Mürsk on teel!”

Nad kõik hüppasid – või pigem paisati välja, kui mürsk tanki nina tabas ja kokkupõrkel plahvatas. Oma ainsat motoriseeritud suurtükki taga nuttes kahlas Aleksander läbi vee, püstolkuulipilduja pea kohal, ning tulistas lühikeste valangutega enda ees vastaskaldal paistvat väikest sillapead. Uspenski kattis teda tagant ja küljelt. Aleksander kuulis, kuidas Uspenski talle karjus, et ta TAGASI LÄHEKS, TAGASI ASTUKS, TAHAPOOLE LIIGUKS, PAIGAL PÜSIKS, TAGANEKS, VARJUKS! VARJUKS!, nägi, kuidas leitnant kätega vehkis, ta vette tõmbas, vandus, kuid Aleksander tõukas Uspenski eemale, ei teinud temast väljagi ja kahlas edasi. Telikov ja Verenkov haarasid ujudes teineteisest kinni. Ainult Aleksander oli nii pikk, et läbi jõe kahlata; vesi ulatus talle kaelani. Ta sai paremini sihtida kui tema mehed, katse ujudes tulistada oli parimal juhul saamatu.

Kõikjal tema ümber oli kuulipildujatuli. Aleksander ei teadnud, kust see tuli. Tundus, nagu tabaks iga valang tema kiivrit.

Tema mehed hulpisid, mürsud olid paljud neist lõhki rebinud.

Visla värvus punaseks. Aleksander pidi vastaskaldale jõudma. Kui nad kord kuivale maale saavad, on kõik võimalik. Ja see siin on parem kui Dolny, parem kui Puławy? mõtles ta. Siin on sakslaste kaitse nõrk?

Vees ei tundunud miski võimalik.

Uspenski karjus nagu ikka. Seekord polnud tema hõige Aleksandrile suunatud. „Vaadake, kuidas nad kõik kisavad nagu eided! Kellega me võitleme? Meeste või plikadega?”

Aleksander märkas, et üks tema mees klammerdub laiba külge. See oli Jermenko.

„Nooremseersant!” hüüdis Aleksander. „Kus on su lahingupartner?”

Jermenko kergitas laipa. „Siin, seltsimees kapten!”

Aleksander nägi, et Jermenko rabeleb vees. Aleksander ujus kiirelt tema juurde, karjus tema peale, kuid Jermenko rabeles ikka veel. Ta pruukis laipa parvena. „Mis kurat sul viga on?” karjus Aleksander. „Jäta sõdur maha ja uju!”

„Ma ei oska ujuda, seltsimees kapten!”

„Oh kuradi päralt!” Aleksander käskis Uspenskil, Telikovil ja Verenkovil Jermenko üle jõe aidata. Nad kõik olid kaldajoonest kümmekonna meetri kaugusel, kui kaldalähedastest põõsastest kargas välja kolm sakslast. Aleksander ei mõelnud sekunditki. Ta tulistas; sakslased paiskusid õhku.

Siis tuli veel kolm sakslast. Seejärel veel kolm. Aleksander tulistas ikka ja jälle. Neli sakslast hüppas jõkke, võttis suuna otse Aleksandrile ja tõstis relvad. Jermenko viskus Aleksandri ette, suunas oma relva sakslastele ja niitis nad maha. Uspenski, Telikov ja Verenkov moodustasid Aleksandri ette inimmüüri. Uspenski hüüdis: „Tagasi, seltsimees kapten! Taganege!” Ta tulistas õlalt ja laskis mööda. Aleksander tõstis oma Špagini üle Uspenski pea, tulistas õlalt ega lasknud mööda. „Kui mööda lased, tulista uuesti, leitnant!” karjus ta.

Kuid nüüd oli jões viis sakslast, mõne meetri kaugusel, vööni vees. Aleksander tulistas ja püüdis sillapeale lähemale jõuda. Tema mehed võitlesid sakslaste vastu püssipärade ja tääkidega, püüdes kaldale lähemale pääseda, ent edutult. Nende märg ahelik oli jões liiga kaitsetu ning vette tuli üha rohkem sakslasi.

Lahingus olid kolm Aleksandri viiest meelest teravnenud. Ta nägi ohtu nagu öökull pimeduses, haistis verd nagu hüään, kuulis helisid nagu hunt. Tema tähelepanu ei hajunud iial, ta ei sattunud kordagi segadusse, ei muutunud kunagi ebakindlaks, ta nägi, haistis ja kuulis kõike. Ta ei tundnud omaenda vere maiku, ei tajunud omaenda valu.

Ta nägi küljel tulesähvatust ning jõudis just õigel ajal ettepoole viskuda, nii et kuul temast poole meetri kauguselt mööda vilises. Saksa sõdur oli nii maruvihane, kuna oli otselasuga mööda tulistanud, et ründas siis Aleksandrit täägiga. Ta sihtis kaela, kuid Aleksandri kael oli sakslase jaoks liiga kõrgel. Tääk tungis vasakusse õlga ning rebis haava käsivarde. Aleksander viibutas oma tääki ja vähe puudus, et ta oleks sakslasel pea otsast lõiganud. Mees vajus vette, kuid nüüd oli viis meest Aleksandri kallal, ja kuigi tema käsi jooksis verd, võttis ta noa ja täägi ning võitles, kuni sakslased vette vajusid ja Uspenski neilt püssid kätte sai. Nüüd, kui neil oli relv kummaski käes, sai neist kalda poole liikuv kuulilaine ja neid ei saanud peatada.

Põõsastest ei tulnud enam ühtegi sakslast ja ka tuld ei antud enam. Ja ühtäkki valitses vaikus, kui mitte arvestada ellujäänute lõõtsutamist, hingevaakujate surmaagooniat ja surnuid neelava jõe kobrutamist.

Aleksandri mehed roomasid liivale.

Aleksander tahtis suitsu teha, aga sigaretid olid märjad. Ta vaatas, kuidas NKGB-lased ettevaatlikult üle jõe ujusid, püssid ja miinipildujad pea kohal.

„Kuradi eided,” sosistas Uspenski Aleksandrile, kes istus tema ja Jermenko vahel. Aleksander ei kostnud Uspenskile musta ega valget, ent tõusis, kui NKGB-lased kaldale jõudsid, ja ütles kulpi löömata: „Te oleksite pidanud üle mineerimata silla minema nagu tsiviilisikud ikka.”

NKGB-lane – ainsagi kriimuta – silmitses Aleksandrit külmalt ja ütles: „Pöörduge minu poole, nagu määrustik nõuab.”

„Te oleksite pidanud üle kuradima silla tulema, seltsimees,” ütles kiivri all üleni verine Aleksander, püstolkuulipilduja käes.

„Ma olen Punaarmee leitnant!” karjus mees. „Leitnant Sennev. Relv käest, sõdur.”

„Ja mina olen kapten!” karjus Aleksander vastu ning tõstis oma terve käega püstolkuulipilduja. „Kapten Belov.” Veel üks sõna, ja Aleksander kavatses vaadata, mitu valangut tema Špaginis veel alles on.

Mees taganes ja andis poolihääli vandudes oma kaaslastele märku tema kannul kaldalt ära metsa siirduda.

Aleksandri mehed, nii palju kui neid veel oli, jäid kaldale. Aleksander tahtis vaadata, milliseid kaotusi tema pataljon on kandnud (ta kartis, et see on nüüd pigem rühma mõõtu), kuid velsker, Kremleri-nimeline ukrainlane, tuli teda läbi vaatama. Ta pesi käsivarrehaava karboolhappega ning kallas otse haava sulfoonamiidipulbrit, et seda põhjalikumalt desinfitseerida. „See on sügav,” olid ainsad sõnad, mis Kremler lausus.

„Kas sul õmblemiseks niiti on?”

„Väike rull on. Meil on palju vigastatuid.”

„Tee ainult kolm õmblust. Et haav kinni püsiks, muud pole vaja.”

Kremler õmbles haava, puhastas Aleksandri vigastatud pead, andis talle sõõmu vodkat ja süstis kõhtu morfiini. Pärastpoole tuli Uspenski ja jäi Aleksandri ette seisma. „Seltsimees kapten, kas võib paar sõna öelda?”

Aleksander istus liival ja tegi suitsu. Morfiin tegi ta uniseks. Ta tõstis pilgu. „Kõigepealt räägin mina sinuga. Kui palju mehi on langenud?”

„Kõik. Meil on kolmkümmend kaks reameest, kolm nooremseersanti, kaks seersanti, üks leitnant – see olen mina – ja üks kapten – see olete teie.” Viimase sõna lausus Uspenski süngelt.

„Jermenko?”

„Jah.”

„Verenkov?”

„Kaelahaav, mürsukillu kriimustus kõhul, kaotas need kuradi prillid ära, mis te talle ostsite, aga elus.”

„Telikov?”

„Jalaluumurd, aga elus.”

„Kuidas, kurat, ta jalaluu murdis?”

„Komistas.” Uspenski ei muhelnud.

„Mis viga? Kas sinu endaga on kõik korras?”

„Mul pole häda midagi. Mu peast on kaks tundi ajusid voolanud.”

„Kas neid oli alguses küllaldaselt, leitnant?”

Uspenski kükitas Aleksandri ette. „Seltsimees kapten, ma pean teile ütlema, et mina pole inimene, kes oma komandöri arvustaks, aga ma tunnen, et räägin õigust, kui ütlen, et see, mis siin juhtus – millel teie lasksite juhtuda –, oli üks kuradima hullumeelsus.”

„Te arvustate mind, leitnant.”

„Seltsimees kapten …”

„Leitnant!” Aleksander tõusis. Tema haavast imbus sidemesse verd. „Meil polnud kusagile mujale minna.” Ta pidas pausi. „Ja me ületasime jõe, või kuidas?”

„Seltsimees kapten, asi pole selles. Konevi 29. soomusdiviis on meist arvatavalt päeva võrra tagapool. Me oleksime võinud oodata. Ometi läksime vette, turmtulle, me ei oodanud, me ei rehkendanud, me ei püüdnud sakslasi alguses positsioonidelt välja lüüa, me lihtsalt läksime, kurat võtku! Ja mis veelgi asjakohasem – teie lihtsalt läksite. Teie! Ainus meie kõigi ja silmapilkse surma vahel – just teie juhtisite meid sakslaste tule alla ja lasksite peaaegu kõigil meie meestel langeda, ja nüüd istute maas, ise poolsurnud, ja teete näo, nagu ei teaks, miks ma maruvihane olen!”

Aleksander surus käe vastu sidet ja ütles: „Minupärast ole maruvihane, kui tahad, leitnant, aga mitte minu juuresolekul. Ma ei tahtnud istuda ja Konevi mehi oodata. Tal võtab siiajõudmine mitu päeva aega, üllatusmoment jääb ära, sakslased tugevdavad kaitset veelgi ja lõpuks saadab kindral kõige ees ikka meid. Ainult et sakslastel on rohkem aega kaitseliine rajada. Me pidime edasi liikuma. Nüüd rivistume ümber, kuid me oleme metsas. Ja me oleme Nõukogude abivägedele, Nõukogude vägedele tee vabaks teinud. Nad veel tänavad meid oma tänamatul ja kadedal moel.” Ta naeratas. „Ma olen kindel, et me oleme esimesed Nõukogude sõdurid, kes Visla ületasid.”

Uspenski vahtis teda, nagu ei usuks oma kõrvu.

„Meil ei läinudki nii halvasti. Väga hästi ka ei läinud. Me oleme varemgi mehi kaotanud, leitnant. Kas mäletad möödunud aprilli ja Minskit? Me jäime kolmekümnest mehest ilma ühte kuradi põldu demineerides, mitte olulise tähtsusega Poola jõge ületades.”

„Seltsimees kapten, te saatsite meid ainsagi kuulita vaenlase mürskude vastu!”

„Ma käskisin teil jõge ületades relva pea kohal hoida.”

„Meil on alles vaid nelikümmend meest!”

„Kas sa arvestasid ka kakskümmend NKGB-last sisse?”

„Nelikümmend meest ja kakskümmend eite!”

„Jah, aga me lõime sakslased jõe äärest tagasi. Nad taandusid metsa. Kui metsa edasi liigume, siis koos abivägedega.”

Uspenski raputas pead. „Me ei saa metsas võidelda. Mina ei kavatse metsas võidelda. Metsas on sõjapidamine hoopis teistsugune. Mitte kui midagi pole näha.”

„Ei ole tõesti. Anna andeks, et ma ei saa sõda sulle vastuvõetavamaks muuta.”

„Me jäime oma tankist ilma. Ainsast, mis teid kaitses.”

„Mind?”

„Oh Jeesus Maarja!” pahvatas Uspenski. „Te käitute, nagu oleksite kuramuse surematu, aga te ei ole …”

„Ära tõsta minu peale häält, Uspenski,” ütles Aleksander valjusti, „selge? Ükskõik milliseid muid vabadusi ma sulle ka ei anna, ei kavatse ma seda lubada. Kas on arusaadav?”

„Jah, seltsimees kapten,” vastas Uspenski vaiksemalt ja eemaldus. „Ikkagi pole te kuramuse surematu, seltsimees kapten. Ja kindla peale pole seda teie mehed, aga meestest ei hooli ma karvavõrdki. Teie olete see, keda ei saa asendada. Ja mina olen siin selleks, et teid kaitsta. Kuidas te võite vees käsitsivõitlusse astuda, kui peaksite hoopis meestest tagapool olema? Millest te enda arvates tehtud olete, seltsimees kapten? Ma ei teadnud ise ka, enne kui nägin, et veri, mis teist välja voolab, on punane nagu meil teistelgi.”

„See pole minu veri,” ütles Aleksander.

„Mida?”

Kuid Aleksander vangutas pead.

„Mis meiega metsas juhtub?”

„Me läheme Püha Risti mägedesse. On üsna võimalik, et meil saab laskemoon otsa, sest sakslased on paremini varustatud. Konev käsib meil võidelda, kuni surma saame. Seda trahvipataljon tähendabki. Seda tähendab Nõukogude ohvitseri seisus.”

Uspenski vahtis Aleksandrit mõttelagedalt. „Ja siiatulek – vaat siis neid kuramuse saatuse tuuli, mis teid tagant tõukasid?”

„Jah. Sest üks asi, leitnant, jäi Punaarmeel kahe silma vahele.”

„Mis see on, seltsimees kapten?”

„Minul,” vastas Aleksander, „pole mingit tahtmist surra.”