Читать книгу Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons - Страница 3

Barrington, august 1944

„Kuhu me läheme?” küsis Vikki. „Ja miks? Ma ei taha rongiga Massachusettsisse sõita. Ma ei taha nii kaugele minna. Mis häda sul nende rongisõitudega on? Alles jõudsid Arizonast tagasi, kas sellest pole küll? Vihma sajab, ilm on jube, ma töötasin eile kaks vahetust ja esmaspäeval teen samuti kaks vahetust. Kas ma ei võiks lihtsalt koju jääda? Vanaema teeb lasanjet. Ma pean küüned ja soengu korda tegema, kleiti triikima, ja kas sa oled kuulnud, et nüüd raseerivad naised oma jalgu ja kaenlaaluseid. See on viimane moeröögatus. Ma kavatsesin proovi teha. Seda räägiti mulle Lady Be Beautifulis, kuhu sa muide lubasid tulla koos minuga. Miks me peame üldse kusagile sõitma? Kas ma ei võiks lihtsalt koju jääda ja vannis käia?”

„Ei. Me peame minema,” ütles Tatjana Anthony vankrit lükates ja Vikkit tagant tõugates.

„Miks mina pean sinuga kaasa tulema?”

„Sest ma ei taha üksi minna. Sest mu inglise keel pole nii hea. Sest sa oled mu sõber.”

Vikki ohkas.

Ta ohkas rongis viis tundi, kogu tee Bostonisse. „Vikki, ma lugesin ära. Kolm ohet miili kohta. Me läbisime kakssada nelikümmend miili. See teeb kokku seitsesada ohet.”

„See polnud ohkamine,” ütles Vikki turtsakalt. „See oli hingamine.”

„Ärritatud hingamine, jah.” Tatjana tundis oma vennast puudust. Paša oleks temaga tulnud ainustki kaebust kuuldavale toomata, ta oleks lihtsalt stoiliselt tema kõrval püsinud. Õde oleks siiski kurtnud, pidevalt, umbes samamoodi nagu Vikki. „Ma oleksin pidanud Edwardit paluma,” pomises Tatjana Anthonyt kinni kattes. Ka Bostonis sadas.

„Miks sa siis ei palunud?”

„Kas sa pead ilmtingimata igast viimasest kui tundevirvendusest mulle teada andma? Ma ei taha teada, et sa oled tusane, kuna pead mulle teene osutama. Lihtsalt tee seda ja jäta virin.”

Vikki ei ohkinud enam.

Neiud sõitsid Bostonist Barringtoni taksoga, sest rongiühendust ei olnud. Taksojuht ütles: „Nii pikk sõit maksab kakskümmend dollarit.”

Vikki ahhetas, seejärel kiljatas, sest Tatjana pigistas tema reit. „Sobib,” ütles Tatjana taksojuhile.

„Kakskümmend dollarit? Oled sa hull?” Neiud istusid takso tagaistmele, Anthony Tatjana süles, ja takso võttis kummide kriginal paigast. „See on mu poole nädala palk. Kui palju sulle makstakse?”

„Vähem. Kuidas me sinu arust oleksime pidanud sinna saama?”

„Ma ei tea. Bussiga?”

„Noh, bussipeatusse on liiga pikk tee.”

„Aga tagasisõit maksab veel kakskümmend dollarit.”

„Jah.”

„Kas sa võiksid nüüd mulle öelda, mida me teeme?”

„Lähme ühele Anthony sugulasele külla.” Tatjana teadis, et ta ei tohiks seda teha, Sam oli öelnud, et ei tohiks, kuid ta ei saanud midagi parata. Millegipärast tundis ta, et kõik läheb korda. Pealegi kahtlustas ta, et tal on peagi mõne Anthony sugulase abi vaja.”

„Sul on Ameerika Ühendriikides sugulasi?”

„Minul mitte. Anthonyl on. Mul on sinu tuge vaja. Kui ma abi vajan, näpistan su käsivart tõeliselt tugevasti, niimoodi.”

„Ai!”

„Just. Kuni ma pole seda teinud, seisad ja naeratad ega lausu sõnagi.”

Tund aega hiljem olid nad Barringtonis. „Kuhu ma teid Barringtonis viin?” küsis taksojuht.

„Peatuge siinsamas,” üles Tatjana, osutades peatänava uhkele valgele majale. Ta maksis ja neiud tulid autost välja. Barrington oli mustade aknaluukidega valge linn ning puhtaid tänavaid ääristasid haljad tammed. Linn oli hubane ja väike ning seda ehtisid üle puulatvade kiikavad valged kirikutornid. Peatänava ääres olid mõned avatud poed: rauapood, kohvik, vanavarapood ning tänavail liikus mõni naine. Ükski neist ei lükanud lapsevankrit – näha polnud ühtegi väikelast peale Tatjana Anthony.

„Kas sa tõesti kulutasid äsja siiasõidule rohkem kui poole kuu palga?” küsis Vikki ja võttis harja, et sassis juukseid sugeda.

„Kas sa tead, kui palju raha ma Inglismaalt Ameerikasse sõitmiseks kulutasin? Viissada dollarit. Kas asi oli seda väärt?”

„Muidugi. Aga siiatulek?”

„Lükka õige lapsevankrit.”

„Oota, mul on tegemist.” Vikki harjas endiselt juukseid.

Tatjana vaatas teda altkulmu.

„Ah, olgu peale.”

„Lähme küsime, kus on Maple Street.”

Peatänava nurgal asuvast ajaleheputkast kuulsid nad, et Maple Street on vaid paari kvartali kaugusel. Nad kõndisid vihmasajus sinna.

„Kuule, mulle turgatas just praegu midagi pähe,” ütles Vikki. „Linna nimi on Barrington ja sinu perekonnanimi on Barrington. Kas see on kokkusattumus?”

„See turgatas sulle alles nüüd pähe? Seis. Oleme kohal.” Nad peatusid suure koloniaalstiilis, valgete voodrilaudade ja mustade aknaluukidega maja ees, mille eesaias kasvasid vanad vahtrad. Nad sammusid mööda tellistega sillutatud rada, läksid kolmest trepiastmest üles ja jäid uksekella juures seisma. Nad seisid, kuid ei helistanud kella.

„Mida me teeme?”

Tatjana ei suutnud julgust kokku võtta. „Võib-olla peaksime ära minema,” ütles ta.

„Nalja teed või? Nii pikk tee vaid selleks, et ära minna?” Vikki andis ise kella. Tatjana jättis Anthony vankri trepi ette ja hoidis last süles.

Ukse avas range väljanägemisega, korrektselt riides, laitmatu soenguga vanem naine. „Jah?” küsis ta järsul toonil. „Kogute raha? Oodake, ma toon rahakoti.”

„Me ei kogu raha,” ütles Tatjana rutakalt. „Me tulime … mina tulin Esther Barringtoniga rääkima.”

„Mina olen Esther Barrington,” ütles Esther. „Kes teie olete?”

„Mina …” Tatjana kõhkles. Ta sirutas poisi Estheri poole. „See on Anthony Alexander Barrington,” ütles ta. „Alexanderi poeg.”

Esther pillas käes olnud võtmed maha. „Kes te olete?”

„Mina olen Alexanderi naine,” vastas Tatjana.

„Kus ta on?”

„Ma ei tea.”

Esther lõi näost lõkendama. „Noh, see mind ei üllata. Mõelda vaid, et teil oli jultumust siia, minu majja tulla! Kes te enda arust olete?”

„Alexanderi naine …”

„Mul ükskõik, kes te olete! Ärge oma last minu nina alla toppige, nagu peaksin ma ühtäkki hoolima. Ma tunnen teile südamest kaasa …” Estheri range hääletoon oli õnnetu ilmega vastuolus. „Südamest kaasa, kuid teil pole minuga vähimatki pistmist.”

Tatjana astus sammu tagasi. „Andke andeks,” ütles ta. „Teil on õigus. Ma lihtsalt tahtsin, et te …”

„Ma tean, mida te tahtsite. Toote mulle oma sohilapse. Mida? Kas see teeb asja paremaks?”

„Teeb mis asja paremaks?” küsis Vikki.

Esther ei vastanud Vikkile, vaid tõstis endiselt häält. „Kas te teate, mida teie äiapapa mulle ütles, kui ta neliteist aastat tagasi viimast korda mu majast lahkus? Ta ütles: Minu poeg pole sinu asi, lits. Vaat mida ta mulle ütles! Minu lihane vennapoeg, minu Alexander pole minu asi. Ma tahtsin neid aidata. Ma ütlesin, et hoian vennapojal silma peal, sellal kui vend ja tema naine Nõukogude Liidus oma elu karile ajavad, aga tema sülitas mu pakkumise peale. Ta ei tahtnud mingit tegemist teha minuga, meie perekonnaga. Ta ei kirjutanud mulle kordagi, ei saatnud ainustki telegrammi. Ma ei kuulnud temalt sõnakestki.” Ta pidas pausi, hingeldas. „Mida see kaabakas siis praegu teeb ka?”

„Ta on surnud,” ütles Tatjana jõuetult.

Esther ei suutnud isegi „Oi” ütelda. Ukselingi külge klammerdudes vaarus ta sammu tagasi ja ütles: „Noh, tore. Ärge nüüd teie, kes te ka pole, teie, võhivõõras, tulge mulle ütlema, et teie võhivõõras laps on minu asi.” Väriseva käega lõi Esther ukse kinni nii valju pauguga, nagu suutis, ja neiud jäid ukse taha seisma.

„Hmm,” tegi Vikki. „Kuidas sa ise seda kohtumist ette kujutasid?”

Püüdes kõigest väest pisaraid tagasi hoida, keeras Tatjana ringi ja astus trepist alla. „Küllap veidi ilusamini.”

Mida ta oli oodanud? Ta ei teadnud, millised olid Alexanderi isa ja tädi vahelised suhted enne seda, kui Barringtonid Ameerika Ühendriikidest lahkusid, aga Estheri reaktsioonile tuginedes oli ta kindel ühes – Esther polnud Nõukogude Liidust sõnakestki kuulnud, ei oma venna, ei vennanaise ega Alexanderi kohta. Ja tegelikult oli see ainus, mida Tatjana oli tulnud välja selgitama – kas Estheril on informatsiooni, mis võiks Tatjanat aidata. Ei olnud. Tatjana oli omadega läbi. Kaugete sugulaste leidmine või ehk poja perekondlike sidemete taastamine oli Tatjanale liiga ebamäärane ajal, mil ta oli keskendunud vaid ühele eesmärgile – saada teada tõde Aleksandri saatuse kohta.

Ta pani Anthony uuesti vankrisse ja nad läksid mööda rada tänavale. „Neliteist aastat,” ütles Vikki. „Võiks arvata, et selle ajaga peaks solvangust üle saama. Mõnel inimesel on nii pikk mälu.”

„Vihkamiseks jah,” vastas Tatjana.

Nad sammusid pikkamisi mööda tänavat. „Kuule, mis sõna see oli?” küsis Tatjana. „Kelleks Alexanderi isa oma õde enne lahkumist nimetas?”

„Pole tähtis. Naised sellist keelt ei kasuta. Meie Estheris on veidike sõdurit. Ühel päeval õpetan sulle ingliskeelseid nilbusi.”

Tatjana ütles: „Ma tean ingliskeelseid nilbusi.” Vaikselt. „Ainult seda mitte.”

„Kuidas sa üldse midagi tead? Sõnaraamatutes neid sõnu ei ole. Vestmikes neid pole.” Vikki suskas teda sõrmega. „Mitte üheski vestmikus, mida mina näinud olen.”

„Kunagi,” vastas Tatjana, „oli mul väga hea õpetaja.”

Nad olid peatänaval, kui üks auto kõnnitee ääres seisma jäi ja Esther välja hüppas, mink laiali, silmad punased, hallid soengusse sätitud juuksed sassis. Ta astus Tatjana ette. „Andke andeks,” ütles Esther. „Teie nägemine oli vapustus. Ja me pole mu vennast midagi kuulnud sestpeale, kui ta Ameerikast lahkus. Ma ei teadnud, mis nendega juhtus. Riigidepartemangus ei räägitud meile sõnagi.”

Taas majja naasnud, söödeti neidudele lõhkemiseni sinki, leiba ja singisuppi ning pakuti kohvi, Anthony pandi ülemisele korrusele igast küljest barrikadeeritud voodisse ning lasti tal uinakut teha.

Naise kohta, kes oli üle kümne aasta vimma kandnud, nuttis Esther lohutamatult, kui Tatjana talle tema vennast, tolle naisest ja Alexanderist jutustas.

Esther käis peale, et neiud jääksid pühapäevani, ja nad jäidki. Tatjana meelest oli Esther korralik naisterahvas. Estheril endal lapsi ei olnud. Ta oli kuuekümne ühe aastane, Haroldist aasta noorem, ja ainus elav Barrington. Tema mees oli surnud viis aastat tagasi ja Esther elas nüüd kahekesi Rosaga, kes oli nelikümmend aastat tema majapidaja olnud.

„Kas Alexander elas siin?” Tatjana hoidis pilgu Estheril, kartes ringi vaadata, kartes näha meeneid Aleksandri lapsepõlvest.

Esther raputas pead. „Tema kodu on siit umbes miili kaugusel. Ma ei räägi inimestega, kes seal praegu elavad, nad on igavesed snoobid, aga kui tahate, sõidutan teid sinna, et saaksite majale pilgu heita.”

„Kas nende maja taga oli mets?”

„Enam ei ole,” vastas Esther. „Nüüd on seal ainult majad. Mets oli ilus, Alexanderil oli sõber …”

„Teddy? Või Belinda?”

„Kas tema elus on ka mõni osa, mida te ei tea?”

„Jah,” vastas Tatjana. „Praegune osa.”

„Noh, Teddy langes 42. aastal Midway lahingus. Ja Belindast sai rindeõde ning praegu on ta Põhja-Aafrikas. Või Itaalias. Või kus need väed praegu ongi. Vaene Alexander. Vaene Teddy. Vaene Harold.” Esther vangutas pead. „Rumal Harold. Terve pere hävitatud, ja see poiss – see uskumatu kuldne poiss – kas teil pilti on?”

Tatjana raputas pead. „Ta jäi selliseks, nagu oli toona, Esther. Kas te pole Alexanderilt mingeid teateid saanud?”

„Muidugi mitte.”

„Või Alexanderist kuulnud?”

„Mitte ainustki sõna. Miks te küsite? Mulle ei räägitaks, kui ta oleks surnud, mulle ei räägita midagi.”

Tatjana ajas end jalule. „Me peame minema.”

Esther hüppas püsti. „Mul on teile midagi.”

Ta andis Tatjanale nöörkinnisega väikese puldankoti. Kotist, mis polnud suurem kui magustoidutaldrik, leidis Tatjana kolm nahariba, millest oli hakatud jämedat nahkköit punuma, kolm roostes naela, väikese uhmri, kaks katkist merikarpi ja foto väga noorest, võib-olla kaheksa-aastasest Alexanderist, kes seisab mõõnavas ookeanis turske poisi (Teddy?) kõrval. Alexander naeratab laialt ja avalalt.

„Ja vaadake, Alexanderi titepõlve foto.” Fotol, mille Esther oli välja otsinud, nägi vahest kaheaastane tõmmu, ümaranäoline, naerev Alexander välja nagu oma poja peegelpilt. Foto ulatati Tatjanale ja ta sirutas käe, kuid tema käed värisesid nii kohutavalt, et ta ei suutnud seda vastu võtta. Vikki märkas ja pööras pilgu kõrvale. Esther märkas, pistis halastusrikkalt foto Alexanderi puldankotti ja patsutas Tatjanat õlale.

„Ma pean tõesti tagasi sõitma,” sosistas Tatjana.

New Yorgi rongis vahtis Vikki aknast välja.

„Mis viga, Vik?”

„Ei midagi, ma lihtsalt mõtlesin,” vastas Vikki, „et kui ma sinuga tuttavaks sain, tundus, kui mitte arvestada seda tuhmunud armi su näol, et sa oled kõige lihtsam olevus, keda ma oma elus näinud olen.”

Poega silmitsedes pani Tatjana käe Vikki reiele. „Ma olengi lihtne,” vastas ta. „Ma tahan ainult teada, mis mu mehest sai.”

„Sa ütlesid mulle ja Edwardile, et ta on surnud.”

„Mis siis, kui ma ette ruttasin?” küsis Tatjana aknast välja vahtides, sellal kui rong läbi niiske suvise Massachusettsi maastiku kihutas.

Kas sa otsisid mind? oli ta kord mehelt küsinud, ja too oli vastanud: Kogu oma elu.

Tatjana ei lausunud enam sõnagi, nõjatas kukla istmetoele ja sulges Anthony pead silitades silmad, kuni nad Grand Centrali jaama jõudsid.