Читать книгу Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad - Paullina Simons - Страница 2

1

Valgust immitses aknast sisse, hommik täitis kogu toa. Tatjana Metanova magas ilmsüütut und, rahutu rõõmu, soojade valgete Leningradi ööde, jasmiinilõhnalise juuni und. Kuid ennekõike magas ta elust joobunud, rikkumatu nooruse sügavat und.

Ta ei maganud enam kuigi kaua.

Kui päikesekiired üle toa libisesid ja Tatjana voodi jalutsis peatusid, tõmbas neiu lina üle pea, et valgus und ei segaks. Magamistoa uks tehti lahti ja Tatjana kuulis põranda naksatust. Tulija oli tema õde Daša.

Darja, Daša, Dašenka, Daška.

Ta esindas kõike, mis oli Tatjanale kallis.

Kuid praegu oleks Tatjana tahtnud õe maha lüüa. Daša püüdis teda äratada ja kahjuks läks see tal korda. Daša tugevad käed raputasid Tatjanat kõigest jõust, samal ajal kui ta oma tavaliselt nii kõlava häälega inetult sisistas: „Tss! Tanja! Ärka üles. Ärka üles!”

Tatjana oigas. Daša tõmbas tal lina pealt.

Nende seitsmeaastane vanusevahe oli kõige ilmsem just nüüd, kui Tatjana tahtis magada, aga Daša oli …

„Jäta järele,” pomises Tatjana selja tagant abitult lina kobades ja seda taas üle pea tõmmates. „Kas sa ei näe, et ma magan? Kes sa enda arust oled? Mu ema või?”

Uks tehti lahti. Põrand nagises kaks korda. Tulija oli ema. „Tanja? Oled sa ärkvel? Tõuse kohe üles.”

Tatjana ei võinud öelda, et ema hääl oleks kunagi kõlav olnud. Irina Metanovas polnud pehmuse varjugi. Ta oli väike, tormakas, tulvil ülevoolavat nördinud tarmu. Tal oli rätik peas, et juuksed näole ei langeks, sest ilmselt oli ta juba, põlvili maas, sinine suvekleit seljas, ühisvannituba küürinud. Ta paistis kurnatud, nagu oleks tema pühapäev juba lõpule jõudnud.

„Mis on, ema?” küsis Tatjana pead padjalt tõstmata. Daša juuksed riivasid Tatjana selga. Daša käsi oli Tatjana säärel ja õde kummardus otsekui selleks, et teda suudelda. Tatjana tundis hetkeks hellust, aga enne kui Daša jõudis sõnagi lausuda, kostis ema kile hääl. „Tõuse kähku üles. Mõne minuti pärast tuleb raadiost tähtis teadaanne.”

Tatjana küsis Dašalt sosinal: „Kus sina öösel olid? Sa tulid alles pärast koitu.”

„Mis ma sinna parata saan,” sosistas Daša rõõmsalt vastu, „et täna öösel oli koit kesköö paiku? Mina tulin koju täiesti siivsal kesköisel tunnil.” Ta naeratas laialt. „Te kõik magasite.”

„Kell kolm hakkas koitma, aga sind ei olnud kodus.”

Daša mõtles järele. „Ma ütlen isale, et jäin teisele poole jõge, kui sillad kell kolm üles tõsteti.”

„Jah, ütle aga. Selgita talle, mida sa kell kolm öösel teisel pool jõge tegid.” Tatjana keeras teise külje. Daša nägi sel hommikul eriliselt vapustav välja. Tal olid tõrksad tumepruunid juuksed ja elav ümmargune tumedate silmadega nägu, mis reageeris kõigele. Praegu reageeris see lõbusa ärritusega. Ka Tatjana ise oli ärritatud, aga mitte nii lõbus. Ta tahtis magada.

Tatjana märkas ema pinevat ilmet. „Mis teadaanne?”

Ema võttis kušetilt voodipesu.

„Ema! Mis teadaanne?” kordas Tatjana.

„Mõne minuti pärast tuleb valitsuse teadaanne. Muud ma ei tea,” ütles ema jonnakalt ja vangutas pead, nagu tahaks küsida: millest sa aru ei saa?

Tatjana ärkas vastutahtsi. Teadaanne. Oli haruldane sündmus, kui muusika katkestati, et valitsus midagi teatada saaks. „Võib-olla tungisime jälle Soomele kallale.” Tatjana hõõrus silmi.

„Tasa,” ütles ema.

„Või siis tungisid soomlased meile kallale. Nad on oma vanu valdusi tagasi tahtnud möödunud suvest peale, kui nad need kaotasid.”

„Meie neile kallale ei tunginud,” ütles Daša. „Möödunud aastal võtsime oma valdused tagasi. Need, mis me suures sõjas kaotasime. Ja sa ei tohiks täiskasvanute jutte pealt kuulata.”

„Meie ei kaotanud oma valdusi,” vastas Tatjana. „Seltsimees Lenin andis need vabatahtlikult ära. See ei lähe arvesse.”

„Tanja, me ei pea Soomega sõda. Tule voodist välja.”

Tatjana ei tulnud voodist välja. „Siis Lätiga? Leeduga? Valgevenega? Kas me ei hõivanud pärast Hitleri-Stalini pakti ka neid maid?”

„Tatjana Georgijevna! Jäta see jutt!” Alati kui ema tahtis Tatjanale näidata, et ta pole naljatujus, kutsus ta tütart ees- ja isanime pidi.

Tatjana tegi tõsise näo. „Mis veel üle jääb? Pool Poolat meil juba on.”

„Ma ütlesin – jäta!” käratas ema. „Aitab naljast. Voodist välja! Darja Georgijevna, kupata oma õde voodist välja.”

Daša ei liigutanud.

Ema väljus torisedes toast.

Daša pöördus kohe Tatjana poole ja sosistas vandeseltslaslikult: „Ma tahan sulle midagi rääkida!”

„Kas midagi head?” Tatjanas tärkas otsemaid uudishimu. Tavaliselt Daša oma täiskasvanuelust kuigi palju ei rääkinud. Tatjana tõusis istukile.

„Midagi oivalist!” ütles Daša. „Ma olen armunud!”

Tatjana pööritas silmi ja vajus taas voodisse.

„Jäta!” ütles Daša talle peale viskudes. „Asi on tõsine, Tanja.”

„Jah, olgu peale. Kas sa tutvusid temaga eile, siis kui sillad üles tõsteti?” Tatjana naeratas.

„Eile saime kolmandat korda kokku.”

Tatjana vangutas pead ja silmitses Dašat, kelle lust oli nakkav. „Äkki jätaksid mind rahule?”

„Ei, ma ei saa sind rahule jätta,” ütles Daša teda kõditades. „Mitte enne, kui sa ütled: „Daša, ma olen õnnelik.””

„Miks ma peaksin seda ütlema?” hüüatas Tatjana naerdes. „Ma pole õnnelik. Jäta järele! Miks ma peaksin õnnelik olema? Mina ju ei ole armunud. Lõpeta ära!”

Ema tuli uuesti tuppa, käes ümmargune kandik kuue klaasiga ja hõbesamovar – kraaniga teekeetmisnõu. „Teie kaks, lõpetage otsemaid! Kas kuulete?”

„Jah, ema,” ütles Daša ja tegi Tatjanale veel ühe mehise kõdi.

„Ai!” hüüdis Tatjana valjusti. „Ema, ta vist murdis mu ribid ära.”

„Ma teile murran! Te mõlemad olete nende mängude jaoks liiga suured.”

Daša näitas Tatjanale keelt. „Väga täiskasvanulik,” ütles Tatjana. „Mamotška ei teagi, et sa oled kõigest kaheaastane.”

Daša näitas ikka veel keelt. Tatjana sirutas käe ja kahmas libedast keelest kinni. Daša kiljatas. Tatjana laskis lahti.

„Mis ma ütlesin!” röögatas ema.

Daša kummardus lähemale ja ütles Tatjanale: „Oota, kuni sa temaga tuttavaks saad. Sa pole elu seeski nii kena meest näinud.”

„Sa tahad öelda – kenamat kui see Sergei, kellega sa mind piinasid? Kas sa ei öelnud, et tema on kena?”

„Jäta,” sisistas Daša ja andis Tatjanale laksu vastu säärt.

„Muidugi.” Tatjana naeratas laialt. „Ja kas see polnud alles möödunud nädalal?”

„Sa ei saa aru, sest oled ikka veel titake.” Veel üks laks. Ema hüüatas. Tüdrukud jätsid hullamise.

Tatjana isa Georgi Vassiljevitš Metanov astus sisse. Neljakümneaastane lüheldast kasvu mees uhkeldas tumeda sassis juuksepahmaga, mis oli alles hiljuti hallinema hakanud. Daša lokid olid isalt päritud. Isa möödus voodist, heitis äraoleva pilgu Tatjanale, kelle jalad olid ikka veel linaga kaetud, ja ütles: „Tanja, keskpäev on käes. Tõuse üles. Muidu tuleb pahandus. Sa pead paari minutiga riidesse panema.”

„See on lihtne,” vastas Tatjana voodis püsti hüpates ja perele näidates, et tal on eilne pluus ja seelik ikka veel seljas. Daša ja ema vangutasid pead; ema peaaegu et muheles.

Isa pööras pilgu aknale. „Mida me küll temaga teeme, Irina?”

Mitte midagi, mõtles Tatjana, mitte midagi, seni kui isa pilgu kõrvale pöörab.

„Ma pean tingimata mehele minema,” ütles Daša ikka veel voodil istudes. „Siis saan viimaks omaette toa, kus riidesse panna.”

„Nalja teed,” ütles Tatjana voodil hüpates. „Sa tuled lihtsalt koos mehega siia. Mina, sina, tema – kõik magame ühes voodis ja Paša meie jalgotsas. Romantiline, kas pole?”

„Ära mine mehele, Dašenka,” ütles ema hajameelselt. „Tanjal on ometi kord õigus. Meil pole su mehele ruumi.”

Isa ei lausunud sõnagi, vaid pani raadio mängima.

Pikas kitsas toas oli kaheinimesevoodi, kus magasid Tatjana ja Daša, kušett, kus magasid ema ja isa, ning tüdrukute voodi jalgotsas madal metallraamiga välivoodi, mistõttu Paša nimetas end nende väikeseks jalgekoeraks.

Tatjana vanavanemad – babuška ja deda – elasid kõrvaltoas, mida ühendas teise toaga väike koridor. Aeg-ajalt, kui ta hilja koju tuli ega tahtnud vanemaid häirida ning seetõttu järgmisel päeval ütlemist saada, magas Daša koridoris väikesel kušetil. Koridori kušett oli vaid poolteist meetrit pikk ning sobinuks pigem Tatjanale, kes oli vaid veidi pikem kui poolteist meetrit. Kuid Tatjanal polnud vaja koridoris magada, sest ta tuli haruharva hilja koju, ent Dašaga oli sootuks teine lugu.

„Kus Paša on?” küsis Tatjana.

„Sööb veel hommikust,” vastas ema. Ta ei suutnud paigal püsida. Sellal kui isa vanal kušetil istus, liikumatu nagu soolasammas, keerles ema tema ümber, korjas tühje suitsupakke kokku, sättis raamatuid riiulil, pühkis käega väikest lauda. Tatjana seisis ikka veel voodil. Daša istus.

Metanovitel oli vedanud – neil oli kaks tuba ja omaette osa ühiskoridorist. Kuus aastat varem olid nad koridori lõppu ukse teinud. Sama korteri asukad Iglenkod elasid kuuekesi ühes suures toas. Vaat see oli kitsikus.

Päikesevalgust immitses läbi voogavate valgete kardinate tuppa.

Tatjana teadis, et on vaid hetk, üksainus üürike viiv, mil päeva võimalused ta üle uhuvad. Hetke pärast on see kõik kadunud. Ja hetke pärast oligi. Ometi … see tuba täitev päikesevalgus, avatud aknast kostev kauge bussimürin, kerge tuuleke.

Just seda osa pühapäevast – hommikut – armastas Tatjana üle kõige.

Paša astus koos deda ja babuška’ga sisse. Ehkki Paša oli Tatjana kaksikvend, polnud nad üldse sarnased. Rässakas tumedapäine poiss, isa vähendatud koopia, tervitas Tatjanat sundimatu nookega ja märkis: „Kena soeng.”

Tatjana näitas keelt. Ta lihtsalt polnud veel juukseid kamminud ja hobusesappa sidunud.

Paša istus oma madalale välivoodile ja babuška seadis end tema kõrval sisse. Kuna vanaema oli Metanovite peres kõige pikem, kuulasid teised pereliikmed teda kõiges peale moraaliküsimuste, mis oli deda pärusmaa. Hõbehallide juustega babuška äratas aukartust ega mõistnud nalja. Deda oli alandlik, tõmmu ja lahke. Ta istus isa kõrval kušetil ja pomises: „See on tähtis asi, poeg.”

Isa noogutas murelikult.

Ema kraamis ikka veel murelikult tuba.

Tatjana vaatas, kuidas babuška Paša selga silitab. „Paša,” sosistas Tatjana end voodiservale nihutades ja venda sakutades. „Tahad pärastpoole Tauria parki minna? Saad mult sõjamängus pähe.”

„Unista aga,” vastas Paša. „Sina juba minust jagu ei saa.”

Raadiost kostis mitu klõpsatust. Oli 1941. aasta 22. juuni ja kell oli pool üks.

„Tanja, ole vakka ja istu,” kamandas isa tütart. „Kohe algab. Irina, sina ka. Istu.”

Seltsimees Vjatšeslav Molotov, Jossif Stalini välisminister, alustas:

Mehed ja naised, Nõukogude Liidu kodanikud, Nõukogude valitsus ja selle juht seltsimees Stalin on teinud mulle ülesandeks edasi anda järgmine teade. Täna kell neli hommikul tungisid Saksa väed sõda kuulutamata ja Nõukogude Liidule nõudmisi esitamata meie maale, tungisid mitmes kohas üle meie piiri ja pommitasid lennukitelt Žitomirit, Kiievit, Sevastoopolit, Kaunast ja teisi linnu. See rünnak võeti ette hoolimata tõsiasjast, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel on sõlmitud mittekallaletungipakt, pakt, mille tingimusi Nõukogude Liit on piinliku täpsusega täitnud. Meid rünnati, ehkki pakti kehtimise ajal pole Saksamaa valitsus esitanud Nõukogude Liidule ühtegi kaebust kohustuste mittetäitmise kohta …

Valitsus kutsub teid, mehed ja naised, Nõukogude Liidu kodanikud, koonduma veelgi tihedamalt kuulsusrikka bolševike partei, Nõukogude valitsuse ja meie suure juhi seltsimees Stalini ümber. Meie võitlus on õiglane. Vaenlane lüüakse puruks. Võit on meie päralt.

Raadio jäi vait ja pere istus jahmunult, rõhuvas vaikuses.

Viimaks ütles isa: „Oh jumal.” Ja jäi kušetilt Pašat vaatama.

Ema ütles: „Me peame kohe minema ja raha hoiukassast välja võtma.”

Babuška Anna ütles: „Peaasi, et jälle ei evakueerita. Kas me suudame veel ühe sõja üle elada? Linna jääda on vaat et paremgi.”

Deda ütles: „Kas ma saan tagalas õpetajakohta? Ma olen varsti kuuekümne nelja aastane. Aeg surra, mitte kolida.”

Daša ütles: „Ega Leningradi garnison ometi sõtta lähe? Kas sõda jõuab Leningradi garnisonini?”

Paša ütles: „Sõda! Tanja, kas sa kuulsid? Ma lähen sõjaväkke. Lähen emakese Venemaa eest võitlema.”

Enne kui Tatjana jõudis öelda, mis tal mõttes mõlkus – see oli väga erutatud „Oo!” – oli isa kušetilt püsti hüpanud ning Pašale hüüatanud: „Mis sul arus on? Kes sind võtab?”

„Mine nüüd, papotška,” vastas Paša naeratades. „Uljaid mehi on sõtta alati vaja.”

„Uljaid mehi muidugi. Mitte lapsi,” kähvas isa põrandale põlvili laskudes ning Tatjana ja Daša voodi alla kiigates.

„Sõda – see pole võimalik,” ütles Tatjana pikkamisi. „Kas seltsimees Stalin siis ei kirjutanud rahulepingule alla?”

Ema kallas teed ja ütles: „Tanja, see on tõsi. Tõsi.”

Tatjana püüdis erutust talitseda, kui küsis: „Kas me peame … evakueeruma?”

Isa tõmbas voodi alt välja vana kulunud kohvri.

„Nii ruttu?” küsis Tatjana.

Ta teadis evakueerumisest juttude järgi, mida deda ja babuška olid rääkinud 1917. aasta revolutsiooni aegu aset leidnud rahutustest ja sellest, kuidas nad olid läinud elama Lääne-Uuralite kanti, külla, mille nimi Tatjanale kuidagi meelde ei jäänud. Nad ootasid kogu oma koliga rongi, trügisid peale, ületasid pargastel Volga …

Tatjanat erutas muutus. Teadmatus. Ta oli vaid korra – kaheksa-aastaselt – põgusalt Moskvas viibinud; kas see üldse läks arvesse? Moskva polnud eksootiline. See polnud Aafrika ega Ameerika. See polnud isegi Uuralites. See oli lihtsalt Moskva. Peale Punase väljaku polnud seal midagi, ei mingit ilu.

Metanovite pere oli korraldanud paar pikemat väljasõitu: Tsarskoje Selosse ja Peterhofi. Bolševikud olid tsaaride suvelossidest uhked parkidega ümbritsetud muuseumid teinud. Peterhofi saalides uidates ja külmal vöödilisel marmoril etteavaatlikult samme seades ei suutnud Tatjana uskuda, et kunagi oli inimestel olnud elamiseks kõik see.

Kuid siis naasis pere Leningradi oma korterisse Viiendal Nõukogude tänaval, ja enne oma tuppa jõudmist pidi Tatjana mööduma kuuest Iglenkost, kes elasid sama koridori peal ja kelle toauks oli lahti.

Kui Tatjana oli kolmeaastane, puhkas pere Krimmis, mida sakslased olid sel hommikul rünnanud. Sellest reisist mäletas Tatjana, et ta sõi esimest korda elus toorest kartulit. Ühtlasi oli see viimane kord. Ta nägi väikeses tiigis kulleseid ja magas telgis teki all. Ta mäletas ähmaselt soolase vee lõhna. Aprillikuiselt külmas Mustas meres puutus Tatjana esimest ja seni viimast korda elus kokku meduusiga, kes tema tillukesest paljast kehast mööda hulpis, nii et tüdruk rõõmsast ehmatusest karjuma pistis.

Mõte evakueerumisele erutas Tatjanat, nii et tal hakkas sees keerama. Kuna ta oli ilmale tulnud 1924. aastal, Lenini surma aastal, pärast revolutsiooni, pärast näljahäda, pärast kodusõda, oli Tatjana sünniaastal kõige hullem möödas, kuid samas polnud veel ka midagi head. Tema oli sündinud sündmuste vahepeal.

Deda tõstis mustad silmad, nagu tahaks Tatjana tundeid mõõta, ja küsis: „Tanetška, millele sa küll mõtled?”

Tatjana püüdis rahulikku ilmet näole manada. „Mitte millelegi.”

„Mis su peas ometi toimub? Sõda algas. Saad aru?”

„Saan küll.”

„Millegipärast ma ei usu, et saad.” Deda vakatas. „Tanja, sinu senine elu on lõppenud. Pea mu sõnu meeles. Tänasest päevast peale pole miski enam nii, nagu sa ette kujutasid.”

Paša hüüatas: „Jah! Me peksame sakslased põrgusse, kus on nende koht.” Ta naeratas Tatjanale ja kaksikõde naeratas vastu.

Ema ja isa olid vait.

Isa ütles: „Jah, ja edasi?”

Babuška läks ja istus kušetile deda kõrvale. Ta pani oma suure kämbla mehe käele, surus huuled kokku ja noogutas, andes Tatjanale mõista, et babuška teab üht-teist, kuid ei räägi. Ka deda teadis, kuid milles see teadmine ka ei seisnenud, ei leevendanud see Tatjana rahutust. Olgu pealegi, mõtles ta. Nad ei saa aru. Nad pole noored.

Ema katkestas seitsme inimese vaikimise. „Mida sa teed, Georgi Vassiljevitš?”

„Liiga palju lapsi, Irina Fjodorovna. Liiga palju lapsi, kelle pärast muretseda,” ütles isa, kes maadles Paša kohvriga, murelikult naisele.

„Kas tõesti, isa?” küsis Tatjana. „Millise lapse pärast sa ei taha enam muretseda?”

Isa ei vastanud, vaid läks nende ühise riidekapi juurde ning hakkas Paša sahtlitest rõivaid huupi kohvrisse loopima.

„Ma saadan ta ära, Irina. Saadan ta Tolmatševosse laagrisse. Ta pidi niikuinii järgmisel nädalal koos Volodja Iglenkoga sinna sõitma. Läheb lihtsalt natuke varem. Volodja sõidab koos temaga. Niinal on hea meel, kui nad nädal varem sõidavad. Küll näed. Kõik saab korda.”

Ema tegi suu lahti ja raputas pead. „Tolmatševosse? Kas ta on seal väljaspool ohtu? Oled sa kindel?”

„Kindlasti,” vastas isa.

„Kindlasti mitte,” ütles Paša. „Isa, sõda algas! Ma ei lähe laagrisse. Ma lähen sõjaväkke.”

Tubli, Pašenka, mõtles Tatjana, kuid isa keeras kannal ringi ja jäi pojale otsa vaatama ning Tatjana, kes sai korraga kõigest aru, tõmbas sügavalt hinge.

Isa haaras Pašal õlgadest ja hakkas teda raputama. „Mida sa räägid? Hull oled või? Sõjaväkke?”

Paša püüdis lahti rabelda. Isa ei lasknud teda lahti.

„Isa, lase lahti.”

„Pavel, sa oled mu poeg ja kuulad minu sõna. Kõigepealt pead Leningradist minema pääsema. Siis arutame sõjaväkkeminekut. Praegu peame rongi peale jõudma.”

Kuna stseen leidis aset väikeses toas, kus oli nii palju pealtvaatajaid, oli see kuidagi piinlik ja kohmakas. Tatjana oleks tahtnud pilgu ära pöörata, kuid polnud, kuhu. Tema vastas olid vanaema ja vanaisa, selja taga Daša, vasakul ema, isa ja vend. Ta pööras pilgu oma kätele ja pani silmad kinni. Ta kujutles, et lamab selili keset suvist põldu ja sööb mesikat. Tema ümber polnud kedagi.

Kuidas küll asjad ainsa viivuga muutusid?

Tatjana tegi silmad lahti ja pilgutas. Üks viiv. Ta pilgutas uuesti. Veel üks viiv.

Mõni viiv tagasi ta magas.

Mõni viiv tagasi kõneles Molotov.

Mõni viiv tagasi oli Tatjana rõõmus.

Mõni viiv tagasi rääkis isa.

Ja nüüd pidi Paša ära sõitma. Pilgutus, pilgutus, pilgutus.

Deda ja babuška vaikisid diplomaatiliselt nagu ikka. Deda, jumal õnnistagu teda, ei jätnud kunagi kasutamata võimalust vaikida. Selles oli babuška tema täielik vastand, kuid hetkel oli ta ilmselt otsustanud mehe eeskuju järgida. Võib-olla oli põhjuseks mehe käsi, mis tema reit pigistas iga kord, kui vanaema suu lahti tegi, aga mis see ka polnud, vanaema püsis vagusi.

Daša, kes isa ei kartnud ja keda kauguses terendav sõdagi araks ei teinud, tõusis ja ütles: „Isa, see on hullumeelsus. Miks sa ta ära saadad? Sakslased on Leningradist kaugel. Sa ju kuulsid, mida seltsimees Molotov ütles. Nad on Krimmis. See on siit mitme tuhande kilomeetri kaugusel.”

„Ole vait, Dašenka,” ütles isa. „Sina ei tea sakslastest midagi.”

„Nad pole siin, isa,” kordas Daša valju häälega, mis vastuvaidlemist ei sallinud. Tatjana oleks soovinud rääkida niisama veenvalt kui Daša. Tema hääl oli tasane, nagu poleks tema organism mõnda naishormooni veel tootma hakanud. Igatahes oli see neid tootma hakanud alles hiljuti. Kuupuhastus oli tal käima hakanud alles möödunud aastal ja sellest hoolimata … ei käinud see kuigi sageli. Pigem võinuks seda kvartalipuhastuseks nimetada. See tuli talvel, otsustas, et talle see aastaaeg ei meeldi, ja ootas sügiseni. Sügisel tuli see uuesti ja püsis, nagu ei tahakski enam lahkuda. Sestpeale oli Tatjana seda kogenud kaks korda. Võib-olla siis, kui päevad tihedamini käima hakkavad, muutub ka Tatjana hääl tähendusrikkaks nagu Dašal. Daša kuupuhastuse järgi võis kella õigeks panna.

„Darja! Sinuga ma selles küsimuses vaidlema ei hakka!” hüüatas isa. „Su vend ei jää Leningradi. Paša, pane riidesse. Pane püksid jalga ja kena särk selga.”

„Isa, palun.”

„Paša! Ma ütlesin, et pane riidesse. Meil pole aega raisata. Ma võin kihla vedada, et need poistelaagrid saavad tunni ajaga täis, ja siis sa sinna enam ei pääse.”

Võib-olla tegi isa vea, kui Pašale nii ütles, sest Tatjana polnud oma venda iial aeglasemalt liigutamas näinud. Ta otsis oma ainukest särki kümmekond minutit. Kõik pöörasid pilgu ära, kui Paša riidesse pani. Tatjana pani jälle silmad kinni, otsis oma aasa, meeldivat suvist kirsi- ja nõgeselõhna. Ta tahtis mustikaid. Tatjana sai aru, et tal on kõht tühi. Ta tegi silmad lahti ja vaatas toas ringi. „Ma ei taha minna,” kurtis Paša.

„Ainult natukeseks ajaks, poeg,” ütles isa. „See on ettevaatusabinõu. Laagris oled väljaspool ohtu, kindlas kohas. Oled seal võib-olla kuu aega, kuni selgub, kuidas sõjaga läheb. Siis tuled tagasi, ja kui hakatakse evakueerima, saadame sinu ja su õe minema.”

Jah! Seda oli Tatjana kuulda tahtnud.

„Georg.” Deda rääkis vaikselt. „Georg.”

„Jah, papotška,” ütles Tatjana isa lugupidavalt. Keegi ei armastanud deda’t nii nagu isa, isegi mitte Tatjana.

„Georg. Sa ei saa poissi mobilisatsiooni eest hoida. Ei saa.”

„Muidugi saan. Ta on kõigest seitsmeteistkümneaastane.”

Deda raputas oma uhket halli pead. „Just nimelt – seitsmeteistkümneaastane. Ta võetakse sõjaväkke.”

Üle isa näo käis lõksupüütu hirmunud ilme. „Ei võeta, papotška,” ütles isa kähedalt. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.” Oli ilmselge, et ta ei suuda välja öelda seda, mida tunneb: jätke jutt ja laske ma päästan oma poja, nii nagu oskan. Deda nõjatus kušetipatjadele.

Tatjana, kes tundis isa pärast kohmetust ja tahtis aidata, alustas: „Me pole veel …”, kuid ema katkestas teda: „Pašetška, võta kampsun kaasa, kullake.”

„Ma ei võta kampsunit, ema,” hüüatas poeg. „Praegu on südasuvi.”

„Kaks nädalat tagasi oli öökülm.”

„Ja praegu on kuum. Ma ei võta kampsunit.”

„Kuula ema sõna, Pavel,” ütles isa. „Tolmatševos on ööd külmad. Võta kampsun kaasa.” Paša ohkas sügavalt, mässumeelselt, kuid võttis kampsuni ja viskas kohvrisse. Isa pani kohvri kinni ja lukku. „Kuulake kõik. Minu plaan on selline …”

„Mis plaan?” küsis Tatjana veidi pettunult. „Ma loodan, et selle plaani juurde kuulub ka toit. Sest et …”

„Ma tean, miks,” kähvas isa. „Olge nüüd vakka ja kuulake. See puudutab ka teid.” Ta hakkas neile seletama, mida nad peavad tegema.

Tatjana viskus taas voodile. Kui nad kohe ei evakueeru, siis ei tahtnudki ta rohkem kuulata.

Paša käis igal suvel Tolmatševos, Luugas või Gattšinas poistelaagris. Tatjana eelistas Luugat, sest seal lähedal oli nende datša – suvila, ja ta sai vennal külas käia. Luuga laager oli otse läbi metsa minnes nende datša’st kõigest viie kilomeetri kaugusel. Tolmatševo aga oli Luugast kahekümne kilomeetri kaugusel ning sealsed kasvatajad olid ranged ja nõudsid, et poisid juba päikesetõusu ajal ärkvel oleksid. Paša ütles, et see meenutab veidi sõjaväge. Noh, ongi siis peaaegu sama mis sõjaväkke minna, mõtles Tatjana isa juttu kuulamata.

Daša näpistas valusalt tema jalga. „Ai!” ütles Tatjana nimme valjusti, lootes, et õel tuleb tema kiusamise pärast pahandusi. Keegi ei teinud väljagi. Keegi ei lausunud sõnagi. Tatjanale ei heidetud isegi pilku. Kõigi pilk oli keset tuba seisval Pašal, kes nägi oma hilise teismeea õhetuses, pruunide pükste ja kulunud beeži särgiga vibalik ja kohmakas välja, ent kõik armastasid teda. Ja Paša teadis seda.

Ta oli kõigi lemmiklaps, lemmiklapselaps, lemmikvend.

Sest ta oli ainuke poeg.

Tatjana hiivas end voodist püsti ning läks ja jäi Paša kõrvale seisma. Ta pani vennale käe ümber ja ütles: „Pea püsti. Sul veab. Sa lähed laagrisse. Mina ei lähe kuhugi.”

Vend astus temast veidi eemale, kuid vaid veidi; Tatjana teadis, et Paša ei astunud eemale sellepärast, nagu oleks end tema kõrval ebamugavalt tundnud, vaid kuna vend ei arvanud, et tal veab. Õde teadis, et Paša tahab üle kõige sõjaväelaseks saada. Ta ei tahtnud mingisse tobedasse laagrisse minna. „Paša,” ütles Tatjana lõbusalt, „kõigepealt pead sõjamängus minust jagu saama. Siis võid sõjaväkke minna ja sakslasi peksta.”

„Ole vait, Tanja,” ütles Paša.

„Ole vait, Tanja,” ütles isa.

„Isa,” ütles Tatjana, „kas mina võin samuti oma kohvri ära pakkida? Mina tahan ka laagrisse minna.”

„Paša, kas sa oled valmis? Lähme,” ütles isa, vaevumata Tatjanale vastama. Tüdrukutelaagreid polnud.

„Ma räägin sulle ühe anekdoodi, armas Paša,” ütles Tatjana, kes ei tahtnud alla anda ega lasknud venna tõrksusel end rööpast välja viia.

„Ma ei taha su tobedaid anekdoote kuulda, armas Tanja.”

„See peaks sulle meeldima.”

„Miks ma küll selles kahtlen?”

Isa ütles: „Tatjana! Praegu pole anekdootide rääkimise aeg.”

Deda astus Tatjana kaitseks välja. „Georg, las tüdruk räägib.”

Deda’le noogutades alustas Tatjana: „Sõdurit viiakse hukkamisele. „On vast sant ilm,” ütleb ta konvoeerijatele. „Vaata aga, kes kurdab,” vastavad nemad. „Meie peame tagasi ka minema.””

Keegi ei liigutanud. Keegi isegi ei muhelnud.

Paša kergitas kulme, näpistas õde ja sosistas: „Tubli töö, Tanja.”

Tüdruk ohkas. Ühel päeval saab mu hing tiivad, mõtles ta, aga mitte täna.

2

„Tatjana, ei mingit pikka hüvastijättu. Sa näed oma venda kuu aja pärast. Tule alla ja hoia meile välisust lahti. Su emal on selg haige,” ütles isa, kui pereliikmed asusid Paša asju ja laagrisse kaasa võetava toidu kotte kandma.

„Olgu, isa.”

Ühiskorter nägi välja nagu rong: pikk koridor ja selle ääres üheksa tuba. Kööke oli kaks: üks korteri ees-, teine tagaosas. Vannitubadesse ja tualettruumidesse pääses köökidest. Üheksas toas elas kakskümmend viis inimest. Viis aastat tagasi oli korteris kolmkümmend kolm asukat, aga kaheksa inimest olid ära kolinud või surnud või …

Tatjana pere elas korteri tagaosas. Tagaosas oli parem elada. Tagumine köök oli suurem ning sealt viis trepp katusele ja alla hoovi; Tatjanale meeldis tagatrepist käia, sest sedakaudu sai hullu Slavini toast möödumata välja hiilida.

Tagumisel köögil oli eesmisest suurem pliit ja ka vann oli suurem. Tagumist kööki ja vannituba jagas Metanovitega vaid kolm peret: Petrovid, Sarkovid ja hull Slavin, kes ei keetnud kunagi süüa ega pesnud.

Praegu polnud Slavinit koridoris. Tore.

Mööda koridori eesukse juurde sammudes möödus Tatjana ühistelefonist. Pjotr Petrov rääkis parajasti sellega ja Tatjana mõtles, kuidas neil on vedanud, et nende telefon töötab. Korteris, kus elas Tatjana täditütar Marina, oli telefon kogu aeg rikkis – juhtmed olid kehvad. Marinaga oli raske ühendust saada, kui just Tatjana talle ei kirjutanud või ise tema juurde ei läinud, ja seda ei teinud ta kuigi tihti, sest Marina elas Neeva taga linna teises otsas.

Kui Tatjana Pjotrile lähemale jõudis, nägi ta, et mees on väga ärritatud. Ta ootas ilmselgelt ühendust, ja kuna juhe oli nii lühike, et mees ringi kõndida ei saanud, tammus ta kõigest väest paigal. Pjotr sai ühenduse just siis, kui Tatjana kitsas koridoris temast möödus; Tatjana teadis seda, kuna mees karjus torusse. „Ljuba! Oled see sina? Oled see sina, Ljuba?”

Mehe hüüatus oli nii ootamatu ja kime, et Tatjana hüppas eemale ja põrkas vastu seina. Suunataju tagasi saanud, ruttas ta mehest mööda, aeglustas seejärel sammu ja jäi kuulatama.

„Ljuba, kas sa kuuled mind? Kuuldavus on halb. Kõik helistavad. Ljuba, tule tagasi Leningradi! Kas sa kuulsid? Sõda algas. Võta kaasa, mis saad, jäta ülejäänu maha ja tule esimese rongiga. Ljuba! Ei, ei, mitte tunni aja pärast ega homme – kohe, saad aru? Tule otsekohe tagasi!” Üürike paus. „Ma ütlen sulle, jäta need asjad! Kas sa kuuled mind, naine?”

Ringi keerates nägi Tatjana vilksamisi Pjotri jäika selga.

„Tatjana!” Isa vahtis teda pilguga, mis andis mõista: kui sa otsemaid siia ei tule …

Kuid Tatjana viivitas, et rohkem kuulda. Isa karjus üle koridori: „Tatjana Georgijevna! Tule appi.” Nagu ema, nii pruukis ka isa tema täisnime ainult siis, kui tahtis, et Tatjana teaks: tal on tõsi taga. Pjotr Petrovile mõeldes kiirustas Tatjana minema ja küsis endalt, miks vend ei või ise välisust lahti teha.

Volodja Iglenko, kes oli Pašaga ühevanune ja pidi koos temaga Tolmatševosse sõitma, läks koos Metanovitega trepist alla, kandis ise oma kohvrit ja tegi ise endale ukse lahti. Tema pidi kõike ise tegema. „Paša, las ma näitan sulle,” ütles Tatjana vaikselt. „See käib nii. Vajutad lingile ja tõmbad. Uks läheb lahti. Sina astud välja. Uks läheb sinu selja taga kinni. Vaatame, kas saad hakkama.”

„Tee juba uks lahti, Tatjana,” ütles Paša. „Kas sa ei näe, et mul on kohver käes?”

Tänaval seisid nad hetke vagusi.

„Tanja,” ütles isa. „Võta need sada viiskümmend rubla, mis ma sulle andsin, ja mine osta söögikraami. Aga ära viida aega nagu alati. Mine kohe. Kuuled?”

„Kuulen, isa. Kohe lähen.”

Paša turtsatas. „Sa poed uuesti voodisse,” sosistas ta kaksikõele.

Ema ütles: „Tule, hakkame minema.”

„Jah,” sõnas isa. „Tule, Paša.”

„Nägemiseni,” ütles Tatjana ja laksas Pašale vastu käsivart.

Vend mühatas midagi, õnnetu ilme näol, ja sakutas õde juustest. „Ole hea ja pane juuksed hobusesappa, enne kui välja lähed,” ütles ta. „Sa ajad teistele inimestele hirmu nahka.”

„Ole vait,” ütles Tatjana lustakalt. „Muidu lõikan need üldse maha.”

„Olgu peale, hakkame nüüd minema,” ütles isa Pašat kaasa tõmmates.

Tatjana jättis Volodjaga hüvasti, lehvitas emale, heitis Paša tõrksale seljale veel ühe pilgu ja läks trepist üles.

Deda ja babuška väljusid koos Dašaga. Nad pidid minema panka oma säästusid välja võtma.

Tatjana jäi üksi.

Ta tõmbas kergendatult hinge ja vajus voodile.

Tatjana teadis, et ta sündis perre liiga hilja. Tema ja Paša. Ta oleks pidanud sündima 1917. aastal nagu Daša. Pärast Dašat sündis veel lapsi, aga neid polnud kauaks: kaks venda – üks 1919. ja teine 1923. aastal sündinud – surid tüüfusse. 1922. aastal sündinud õde suri 1923. aastal sarlakitesse. Siis, 1924. aastal, kui Lenin oli suremas ning nepp – see üürike naasmine vaba ettevõtluse juurde – vaakus hinge ja Stalin tahtis laskekomando abiga suurendada oma võimu presiidiumis, sündisid kahekümne viie aastasele väga väsinud Irina Fjodorovnale seitsmeminutise vahega Paša ja Tatjana. Pere tahtis Pašat, poega, aga Tatjana oli rabav üllatus. Kaksikuid polnud kellelgi. Kellel olid kaksikud? Kaksikutest polnud õieti kuuldudki. Ja Tatjanale polnud ruumi. Tema ja Paša pidid kolm esimest eluaastat ühes voodis magama. Hiljem magas Tatjana Daša juures.

Kuid tõsiasi oli, et Tatjana hõivas väärtuslikku voodiruumi. Daša ei saanud mehele minna, sest Tanja hõivas pinna, kus pidanuks lebama Daša tulevane mees. Daša tuletas seda Tatjanale tihti meelde. Ta ütles: „Sinu pärast suren vanatüdrukuna.” Mille peale Tatjana otsemaid vastu kähvas: „Loodetavasti juhtub see varsti. Siis saan mina mehele minna ja abikaasa kõrval magada.”

Möödunud kuul kooli lõpetanud Tatjana läks tööle, et ei peaks veel ühte suve jõude Luugas veetma ning aega surnuks lööma lugemise, paadisõidu ja tobedate mängudega, mida ta mängis tolmuse tee ääres elavate lastega. Tatjana oli veetnud kõik oma lapsepõlvesuved pere Luuga-datša’s ja lähedal asuva Ilmeni järve ääres Novgorodis, kus oli tädi, tädimehe ja nende tütre Marina datša.

Varem oli Tatjana oodanud juunikuus kurke, juulis tomateid ja augustis võib-olla vaarikaid, oodanud seene- ja mustikakorjamist, kalapüüdmist jõel – need kõik olid väikesed rõõmud. Kuid see suvi pidi olema teistsugune.

Tatjana taipas, et on tüdinud laps olemast. Samas ei osanud ta ka keegi muu olla, niisiis läks ta Leningradi lõunaservas asuvasse Kirovi tehasesse tööle. See oli peaaegu täiskasvanulik tegu. Nüüd käis Tatjana tööl ja luges iga päev ajalehte, vangutas pead Prantsusmaa ja marssal Pétaini, Dunkerquei’i ja Neville Chamberlaini peale. Ta püüdis olla surmtõsine ja noogutas teadja moega Madalmaade ja Kaug-Ida kriisi peale. Need olid Tatjana mööndused täiskasvanuelule: Kirov ja Pravda.

Talle meeldis töö Kirovis, Leningradi ja võib-olla kogu Nõukogude Liidu suurimas tööstusettevõttes. Tatjana oli kuulnud, et sellessamas tehases teevad töölised tanke. Kuid ta kahtles. Ta polnud ühtegi näinud.

Tema valmistas lauahõbedat. Tema töö oli noad, kahvlid ja lusikad karpidesse pakkida. Tatjana oli liini eelviimane tööline. Pärast teda kleepis üks tüdruk karbid kinni. Tatjana tundis sellele tüdrukule kaasa: kleepimine oli nii tüütu. Tatjana sai vähemasti kolme eri tüüpi riistadega tegelda.

Sel suvel on töö Kirovis lõbus, mõtles Tatjana voodis lebades, aga mitte nii lõbus, nagu oleks olnud evakuatsioon.

Tatjana oleks tahtnud paar tundi lugeda. Ta oli just hakanud lugema Mihhail Zoštšenko julmnaljakaid novelle Nõukogude elu iroonilisest tegelikkusest, aga isa käsk oli olnud väga selge. Tatjana heitis igatseva pilgu raamatule. Kuid kuhu tal ikkagi nii kiire oli? Täiskasvanud käitusid, nagu oleks tuli lahti. Sakslased olid kahe tuhande kilomeetri kaugusel. Seltsimees Stalin ei lase sel reeturil Hitleril kaugele maa südamesse tungida. Ja Tatjana ei saanud kunagi üksi kodus olla.

Kui Tatjana oli taibanud, et kiiret evakueerimist ei tule, ei pakkunud sõda talle enam pinget. Kas see oli huvitav? Jah. Kuid Zoštšenko jutt „Banja” – „Saun” – mehest, kes läheb nõukogude sauna, peseb seal ka oma rõivaid ja kaotab riidehoiutšekid, oli kohutavalt naljakas. Kuhu peaks alasti inimene tšekid panema? Tšekid uhuti pesus minema. Alles jäi vaid nöör. Pakun riidehoiutöötajale nööri. Ta ei võta seda. Iga kodanik oskab nöörist juppe lõigata, ütleb ta. Palituid on vähe. Oodake, kuni teised kliendid on ära läinud. Ma annan teile selle palitu, mis üle jääb.

Kuna keegi ei evakueerunud, luges Tatjana voodis lebades, jalad seina najal, jutu kaks korda läbi ja oli teisel korral juba naerust nõrkemas.

Käsk oli ometi käsk. Tatjana pidi minema söögikraami ostma.

Kuid täna oli pühapäev ja Tatjanale ei meeldinud pühapäeviti väljas käia, ilma et ta oleks end üles löönud. Luba küsimata pani Tatjana jalga Daša punased kõrge kontsaga rihmikud, millega ta kakerdas nagu vastsündinud vasikas, kellel on kaks jalga murtud. Daša kõndis nendega paremini; ta oli palju rohkem harjutanud.

Oma väga heledaid pikki juukseid harjates soovis Tatjana endale pakse tumedaid lokke nagu teistel pereliikmetel. Tema juuksed olid sirged ja plassblondid. Ta sidus need alati hobusesappa või palmitses patsidesse. Täna sidus ta need hobusesappa. Tema sirged heledad juuksed olid seletamatud. Ema ütles tütre kaitseks, et ka tal endal olid lapsena sirged heledad juuksed. Jah, ja vanaema ütles, et mehele minnes kaalus tema kõigest nelikümmend seitse kilo.

Tatjana pani oma pühapäevakleidi selga, kandis hoolt, et nägu, hambad ja käed oleksid puhtad kui prillikivi, ja läks toauksest välja.

Sada viiskümmend rubla oli kohutavalt suur summa. Tatjana ei teadnud, kust isa oli selle raha saanud, kuid see ilmus nagu võluväel tema pihku ja polnud tütre asi pärida. Ta pidi tooma – mida isa ütleski? Riisi? Viina? Ta oli juba unustanud.

Ema oli isale öelnud: „Georg, ära saada teda. Ta ei too midagi.”

Tatjana oli nõusolevalt noogutanud. „Emal on õigus. Saada Daša, isa.”

„Ei!” hüüatas isa. „Ma tean, et sa saad hakkama. Mine lihtsalt poodi, võta kott ühes ja too …”

Mida ta ometi käskis tuua? Kartuleid? Jahu?

Tatjana möödus Sarkovide toast ja nägi Žanna ja Ženja Sarkovi tugitoolides istumas, teed rüüpamas ja väga rahulikult lugemas, nagu oleks tavaline pühapäev. Küll neil ikka veab, et nii suur tuba on ainult nende päralt, mõtles Tatjana. Hullu Slavinit koridoris ei olnud. Tore.

Tundus, nagu olnuks teadaanne, mille Molotov kaks tundi tagasi ette luges, olnud vaid kõrvalekalle muidu normaalses päevas. Tatjana peaaegu et kahtles, kas ta oli seltsimees Molotovist õigesti aru saanud, kuni jõudis tänavale, keeras ümber Gretšeski prospekti nurga ja nägi kihavaid inimkobaraid Leningradi tähtsaima kaubandustänava – Nevski prospekti poole ruttamas.

Tatjana ei mäletanud, millal oli viimati Leningradi tänavatel sellist rahvahulka näinud. Ta keeras kähku ringi ja hakkas astuma teises, Suvorovi prospekti suunas. Ta tahtis rahvasummast ette jõuda. Kui kõik lähevad Nevski prospekti poodidesse, läheb tema vastassuunas, Tauria parki, mille toidupoodides nappis küll kaupa, kuid samas käis seal ka vähe rahvast.

Mees ja naine läksid mööda, vahtisid Tatjanat ja tema kleiti ning naeratasid. Tatjana lõi pilgu maha, kuid naeratas samuti.

Tatjanal oli seljas punaste roosidega uhke valge kleit. Selle kleidi oli ta saanud 1938. aastal neljateistkümnendaks sünnipäevaks. Isa oli selle ostnud turukaubitsejalt Swietokrysti nimelises Poola linnas, kuhu Leningradi Veevärk oli ta komandeeringusse saatnud. Isa käis Swietokrystis, Varssavis ja Lublinis. Kui isa tagasi tuli, oli ta Tatjana silmis lausa maailmarändur. Dašale ja emale toodi Varssavist šokolaadi, aga šokolaad oli ammu söödud – kaks aastat ja kolmsada kuuskümmend kolm päeva tagasi. Kuid Tatjana kandis paksule siledale lumivalgele puuvillale tikitud sügavpunaste roosidega kleiti ikka veel. Need polnud roosinupud, vaid õied. See oli imeilus suvekleit: varrukateta, peenikeste õlapaeltega. See liibus taljele ja laienes kaharaks lendlevaks seelikuosaks, mis lõppes otse põlvede kohal, ning kui Tatjana küllalt kiiresti keerutas, kerkis pöörlev seelikuosa otsekui langevari.

1941. aasta juunis oli sellel kleidil üksainus häda: see oli Tatjanale väikeseks jäänud. Atlassist ristpaelu kleidi seljaosal, mille Tatjana oli kunagi saanud täiesti kinni tõmmata, tuli pidevalt järele anda.

Tatjanat pahandas, et keha, milles ta end üha ebamugavamalt tundis, võis lemmikkleidist välja kasvada. Tema keha polnud õide puhkenud nagu Daša oma: puusad ja rinnad, reied ja käsivarred. Sugugi mitte. Tatjana puusad, ehkki ümarad, olid endiselt kitsad, ning jalad ja käsivarred endiselt saledad, aga rinnad olid suuremad, ja selles oligi probleem. Oleksid tema rinnad endiseks jäänud, poleks Tatjana pruukinud paelu viimseni kinni tõmmata ja võinuks näidata kogu maailmale paljast selga abaluudest pihani.

Tatjanale meeldis see kleit, talle meeldis puuvill vastu ihu ja tikitud roosid sõrmede all, kuid talle ei meeldinud tunne, nagu oleks paisuv keha kopse pitsitavasse kangasse lõksu püütud. Talle meeldis mälestus sellest, kuidas tema neljateistkümneaastane piitspeenike mina selle kleidi esimest korda selga pani ja Nevskile pühapäevast jalutuskäiku tegema läks. Just selle tunde pärast pani ta kleidi uuesti selga sel pühapäeval, päeval, mil Saksamaa oli Nõukogude Liidule kallale tunginud.

Teisel tasandil, teadlikul hingele kõneleval tasandil meeldis Tatjanale ka kleidile kinnitatud väike silt, millel seisis FABRIQUÉ EN FRANCE.

Fabriqué en France! Oli meeldiv omada midagi, mis polnud tehtud halvasti Nõukogude Liidus, vaid hästi ja romantiliselt Prantsusmaal; sest kes võisid prantslastest veel romantilisemad olla? Prantslased olid armastuse meistrid. Kõik rahvad olid erinevad. Venelastel polnud võrdset kannatustes, inglastel kinnisuses, ameeriklastel elujanus, itaallastel jumalaarmastuses ja prantslastel armastuse lootuses. Nii et kui juba prantslased Tatjanale kleidi õmblesid, oli see tulvil lubadusi. Prantslased tegid kleidi, nagu tahaksid öelda: pane see selga, chérie, ja selle kleidiga armastatakse ka sind nii, nagu meie oleme armastanud; pane see selga, ja armastus on sinu päralt. Ja seetõttu polnud Tatjana oma punaste roosidega valges kleidis kunagi õnnetu. Kui kleidi oleksid teinud ameeriklased, olnuks ta õnnelik. Kui selle oleksid teinud itaallased, oleks ta hakanud palvetama, kui selle oleksid teinud inglased, oleks ta selja sirgu löönud, aga kuna selle olid teinud prantslased, ei kaotanud ta iial lootust.

Kuid praegu kõndis Tatjana mööda Suvorovi prospekti, kleit paisuvat teismeliserinda ebamugavalt pitsitamas.

Õhk oli värske ja soe ning Tatjana võpatas, meenutades, et sel paljutõotaval ilusal päikesepaistelisel päeval oli Hitler Nõukogude Liitu rünnanud. Tatjana raputas pead. Deda polnud Hitlerit kunagi usaldanud ning oli seda algusest peale öelnud. Kui seltsimees Stalin 1939. aastal Hitleriga mittekallaletungipakti sõlmis, ütles deda, et Stalin lõi vanakuradiga mesti. Ja nüüd oli vanakurat Stalini reetnud. Miks see küll nõnda üllatas? Mida me siis temalt ootasime? Kas lootsime, et vanakurat käitub aumehena?

Tatjana meelest oli deda maailma kõige targem inimene. Pärast seda kui Poola 1939. aastal jalge alla tallati, oli deda rääkinud, et Hitler ründab Nõukogude Liitu. Mõne kuu eest, kevadel, oli vanaisa ühtäkki hakanud konserve koju tassima. Vanaemale nii suur hulk konserve ei meeldinud. Vanaemale ei meeldinud, et osa deda kuupalgast kulus kraamile, mida mees igaks juhuks varus. Vanaema pilkas deda’t. Mida sa ootad – sõda? küsis ta lihakonserve vahtides. Kes seda sööma hakkab? Mina seda sodi küll ei söö, miks sa rämpsu peale raha raiskad? Miks sa marineeritud seeni või tomateid ei osta? Ja deda, kes armastas babuška’t rohkem, kui ükski naine on ära teeninud, vaatas maha, laskis naisel end välja elada, ei lausunud sõnagi, kuid tõi järgmisel kuul veel lihakonserve. Ta ostis ka suhkrut, kohvi ja tubakat, samuti vodkat. Neid varusid oli tal raskem säilitada, sest iga sünnipäeva, aastapäeva, maipüha aegu tehti vodkapudel lahti, suitsetati tubakat, joodi kohvi, ning suhkrut pandi saia- ja koogitaignasse ja teesse. Deda oli inimene, kes ei suutnud oma perele midagi keelata, ehkki keelas endale. Sestap keeldus ta oma sünnipäeval vodkapudelit lahti tegemast. Vanaema tegi siiski suhkrukoti lahti ja küpsetas mehele mustikakoogi. Ainsad asjad, mis püsisid ja mille varud iga kuu kasvasid, olid lihakonservid, mis kellelegi ei maitsenud ja mida keegi ei söönud.

Tatjanale antud ülesanne osta kokku kogu ette sattuv riis ja vodka osutus raskemaks, kui ta oli arvanud.

Suvorovi prospekti poed olid vodkast lagedad. Juustu oli. Kuid juust ei säili. Leiba oli, kuid leib ei säili. Vorst oli otsas, konservid samuti. Jahu ka.

Kiirel sammul astus Tatjana mööda Suvorovi prospekti edasi, kokku üksteist kvartalit, rohkem kui kilomeetri jagu maad, ning kõigis poodides olid konservid ja pika säilivusajaga toidukraam otsas. Kell oli alles kolm.

Tatjana möödus kahest hoiukassast. Mõlemad olid kinni. Kiiruga sirgeldatud siltidel seisis: VAREM SULETUD. See üllatas Tatjanat. Miks tuli hoiukassad varem kinni panna? Ega neist ometi raha otsa võinud saada. Need olid ju hoiukassad. Tatjana itsitas endamisi.

Metanovid, taipas Tatjana, olid liiga kaua oodanud, istunud, Paša asju pakkinud, tülitsenud, üksteisele masendatult otsa vahtinud. Nad oleksid pidanud kohe uksest välja tormama, aga selle asemel saadeti Pašat laagrisse. Ja Tatjana luges Zoštšenkot. Ta oleks pidanud tund aega varem välja tulema. Oleks ta vaid Nevski prospektile läinud, oleks ta praegu koos teistega järjekorras seisnud.

Kuid ehkki ta kõndis masendatult mööda Suvorovi prospekti, kuna ei leidnud ostmiseks isegi tikutoosi, tundis Tatjana, et soe suveõhk lõhnab kummaliselt saatuse järele, asjade sellise käigu järele, millest ta midagi ei teadnud ja millest ta ka aru ei saanud. Kas see päev jääb mulle alatiseks meelde, mõtles Tatjana sügavalt sisse hingates. Olen seda varemgi öelnud: oi, see päev jääb mulle meelde, kuid olen ometi unustanud päevad, mida ma poleks oma meelest kunagi tohtinud unustada. Ma mäletan, kui nägin elus esimest korda konnakullest. Kes oleks võinud arvata? Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Musta mere soolast vett maitsesin. Mäletan, kuidas esimest korda üksi metsa ära eksisin. Võib-olla esimesed jäävadki meelde. Ma pole kunagi varem päris sõjas olnud, mõtles Tatjana. Võib-olla jääb see mulle meelde.

Tatjana suundus Tauria pargi poodidesse. Talle meeldis see Nevski prospekti melust kauge linnaosa. Puud olid lopsakad ja kõrged ning inimesi oli vähem. Talle meeldis omaetteoleku tunne.

Kolme-nelja poodi sisse kiiganud, tahtis Tatjana lihtsalt käega lüüa. Ta kaalus tõsiselt võimalust koju minna ja isale öelda, et ta ei leidnud midagi, ent mõte sellele, kuidas ta isale ütleb, et ei suutnud talle antud lihtsat ülesannet täita, tegi ta murelikuks. Ta astus edasi. Nurgal, kus Suvorovi prospekt Saltõkov-Štšedrini tänavaga kokku saab, oli pood ning pikk järjekord ulatus muidu tühjale tänavale.

Tatjana läks ja võttis viimase järjekorrasseisja taga kohusetundlikult koha sisse.

Tatjana muudkui seisis, kandis keharaskust ühelt jalalt teisele, küsis kella, seisis ja seisis. Järjekord liikus meetri jagu. Ohates küsis Tatjana enda ees seisvalt naiselt, mida müüakse. Naine kehitas sõjakalt õlgu ja keeras Tatjanale selja. „Mida, mida?” pobises naine, kott vastu rinda surutud, nagu tahaks Tatjana teda röövida. „Seisa järjekorras nagu kõik teised ja ära esita lolle küsimusi.”

Tatjana ootas. Järjekord liikus veel meetrikese. Tatjana küsis uuesti, mis kell on.

„Viimasest korrast, kui sa küsisid, on kümme minutit möödas!” haugatas naine.

Kuuldes, et pahura naise ees seisev noor naisterahvas lausus sõna „hoiukassad”, kikitas Tatjana kõrvu.

„Raha pole,” ütles noorem naine vanemale naisele, kes tema kõrval seisis. „Kas te teadsite seda? Hoiukassadest on raha otsas. Ma ei tea, mida nüüd tehakse. Loodetavasti on teil midagi madratsisse peidetud.”

Vanem naine raputas murelikult pead. „Mul on kakssada rubla, terve elu säästud. See on mul praegu kaasas.”

„Noh, ostke, ostke. Ostke ükskõik mida. Konservid on eriti …”

Vanem naine raputas pead. „Mulle ei maitse konservid.”

„Noh, ostke siis kaaviari. Ma kuulsin, et üks naine ostis Nevskilt Jelissejevi poest kümme kilo kaaviari. Mida ta sellise hulga kaaviariga teeb? Aga see pole minu asi. Mina ostan õli. Ja tikke.”

„Ostke soola,” ütles vanem naine elutargalt. „Ilma suhkruta teed saab juua, aga ilma soolata putru süüa ei saa.”

„Mulle ei maitse puder,” ütles noorem naine. „Pole kunagi maitsenud. Seda ma ei söö. See on kört, vaat mis.”

„Noh, ostke siis kaaviari. Kaaviar ju ometi maitseb teile?”

„Ei. Võib-olla vorsti,” ütles noorem naine mõtlikult. „Head suitsuvorsti. Kuulge, proletariaat on juba üle kahekümne aasta võimul olnud. Nüüd ma juba tean, mida oodata.”

Tatjana ees seisev naine turtsatas valjusti. Kaks eespool seisvat naist keerasid ringi.

„Te ei tea, mida oodata,” ütles naine valjusti. „Käib sõda.” Ta mühatas rõõmutult, ja see kõlas nagu veduri pahin.

„Kes teilt küsis?”

„Sõda, seltsimehed! Tulge maa peale – selle tõi teile Hitler. Ostke kaaviari ja võid, ja sööge see täna õhtul ära. Sest – pange tähele – uue aasta alguses ei saa te oma kahesaja rubla eest isegi pätsi leiba mitte.”

„Olge vait!”

Tatjana laskis pea norgu. Talle tülitsemine ei meeldinud. Ei kodus ega tänaval – võõrastega.

Kaks inimest tulid poest, suured paberkotid kaenlas. „Mis seal on?” küsis Tatjana viisakalt.

„Suitsuvorst,” ütles meesterahvas pahaselt ja ruttas edasi. Tal oli selline ilme, nagu ta kardaks, et Tatjana jookseb talle järele ja lööb ta pikali, et suitsuvorst kätte saada. Tatjana seisis endiselt järjekorras. Talle ei maitsenud vorst.

Poole tunni pärast läks ta ära.

Tahtmata isale pettumust valmistada, ruttas Tatjana bussipeatusse. Ta otsustas bussiga number 22 Nevski prospektile Jelissejevi poodi sõita, kuna teadis, et seal müüakse vähemasti kaaviari.

Kuid siis hakkas ta mõtlema: kaaviar? Me peame selle järgmisel nädalal ära sööma. Kaaviar ei säili kindlasti talveni. Kuid kas see ongi eesmärk? Talveks toitu varuda? Ei või olla, otsustas Tatjana – talv oli liiga kaugel. Punaarmee oli võitmatu; seltsimees Stalin isiklikult oli seda öelnud. Saksa sead on septembriks välja pekstud.

Kui Tatjana Saltõkov-Štšedrini tänavale keeras, läks tema hobusesaba koos hoidev kumm katki.

Bussipeatus oli teisel pool tänavat, Tauria pargi poolel. Tavaliselt istus Tatjana siin 136. bussi peale, et täditütar Marinale külla sõita. Täna pidi buss number 22 Tatjana Jelissejevi poodi viima, kuid neiu teadis, et peab kiirustama. Kui naiste juttu uskuda, siis on ka kaaviar varsti otsas.

Otse ees nägi Tatjana jäätiseputkat.

Jäätis!

Ühtäkki oli päev tulvil võimalusi. Üks meesterahvas istus järil väikese päevavarju all ja luges lehte.

Tatjana kiirendas sammu.

Selja tagant kostis bussimürinat. Tatjana keeras ringi ja nägi eemal oma bussi. Tatjana teadis, et kui ta jooksma hakkaks, siis jõuaks bussi peale. Ta astus kõnniteelt sõiduteele, et üle tänava minna, heitis siis pilgu jäätiseputkale, taas bussile, taas jäätiseputkale, ja seisatas.

Tatjana tahtis tõesti jäätist.

Huulde hammustades laskis ta bussil minna. Pole viga, mõtles ta. Järgmine buss tuleb varsti, ja vahepeal istun peatuses ja söön jäätist.

Putka juurde astudes küsis ta innukalt: „Jäätis – jah?”

„Sildil on kirjas „jäätis”, eks ole? Ma istun siin, eks ole? Mida te soovite?” Mees tõstis pilgu ajalehelt ja tema karm ilme leebus. „Mida ma sulle annan, kullake?”

„Kas teil on …” Tatjana värises kergelt. „Kas teil on brüleejäätist?”

„Jah.” Mees tegi külmikuukse lahti. „Torbik või tops?”

„Torbik, palun,” vastas Tatjana ja hüples rõõmust.

Ta maksis mehele rõõmuga; ta oleks kas või topelt maksnud. Jäätise söömise mõnust rõõmu tundes jooksis Tatjana kontsakingadega üle tänava ja ruttas puude all seisvale pingile, et saaks rahus jäätist süüa ja oodata bussi, mis viib ta kaaviari ostma, sest alanud oli sõda.

Mitte keegi teine ei oodanud bussi ja Tatjanal oli hea meel, et ta saab rahus maiustada. Ta võttis valge paberi jäätise ümbert ära, viskas pingi kõrvale prügikasti, nuusutas jäätist ja limpsis magusat kreemjat külma karamelli. Tatjana pani õndsalikult silmad kinni, naeratas ja mekutas jäätist, oodates, kuni see keelel sulab.

Liigagi hea, mõtles Tatjana. Lihtsalt liiga hea.

Tuul pillutas tema juukseid ning ümarast pallist ringjalt jäätist limpsides hoidis Tatjana neid käega tagasi. Ta tõstis jala üle põlve, pani jälle maha, heitis pea kuklasse, hoidis jäätist kurgus ja ümises laulu, mida laulsid neil päevil kõik: „Kord kohtume Lvovis mu kallim ja mina.”

Oli imeilus päev. Viie minuti kestel polnud sõda olemas, oli lihtsalt hunnitu pühapäev juunikuises Leningradis.

Kui Tatjana pilgu jäätiselt tõstis, nägi ta teisel pool teed sõjaväelast, kes teda vaatas.

Garnisonilinnas nagu Leningrad polnud sõjaväelase nägemine midagi erilist. Sõjaväelased tänavail olid niisama tavalised nagu turukottidega vanad naised, järjekorrad või õllebaarid. Tavaliselt oleks Tatjana mehest mööda vaadanud ja oma teed läinud, kuid sõjaväelane seisis teisel pool teed ja vahtis teda ilmel, mida Tatjana polnud kunagi varem näinud. Ta jättis jäätisesöömise katki.

Tema tänavapool oli juba varjus, kuid see pool, kus seisis mees, kümbles põhjamaises pärastlõunavalguses. Tatjana vaatas sõjaväelasele veidi aega vastu, ja just sel hetkel, kui ta mehele näkku vaatas, liigahtas miski tema sisimas; liigahtas vaevu märgatavalt, oleks ta tahtnud öelda, kuid see polnud päris nii. Tundus, nagu oleks süda ühtäkki läbi mõlema koja ja vatsakese verd pumpama hakanud, nii et see kopsudesse valgus ja kogu keha üle ujutas. Tatjana pilgutas silmi ja tundis, et hingamine kiireneb. Sõjaväelane sulas kahvatukollase päikese all sillutisega kokku.

Buss tuli ja varjas mehe Tatjana pilgu eest. Neiu oleks äärepealt karjatanud ning tõusis, kuid ei tahtnud bussi peale minna, vaid üle tänava joosta, et mitte meest silmist kaotada. Bussiuksed tehti lahti, juht silmitses Tatjanat ootusrikkalt. Leebe ja vaikne Tatjana oleks tahtnud lausa karjuda, et sõitku juba ära.

„Kas te tulete peale, tütarlaps? Ma ei saa igavesti oodata.”

Peale? „Ei, ei, ei tule.”

„Mille pagana pärast te siis bussi ootate!” hüüatas juht ja tõmbas bussiuksed kinni.

Tatjana taganes pingini ning nägi, et sõjaväelane tuleb jooksuga ümber bussi.

Mees seisatas.

Tatjana seisatas.

Bussiuksed tehti jälle lahti. „On teil bussi vaja?” küsis juht.

Sõjaväelane heitis pilgu Tatjanale, seejärel bussijuhile.

„Oh, Lenini ja Stalini päralt!” röögatas juht ja tõmbas uksed taas kinni.

Tatjana jäi pingi ette seisma. Ta taganes, komistas ja istus kähku.

Õlgu kehitades ja silmi pööritades ütles sõjaväelane sundimatu tooniga: „Ma arvasin, et see on minu buss.”

„Jah, mina ka,” pomises Tatjana kähedalt.

„Teie jäätis sulab,” ütles mees abivalmilt.

Ja sulaski, otse läbi vahvlitorbiku, ja tilkus Tatjana kleidile. „Oi ei,” ütles Tatjana. Ta hakkas jäätist ära pühkima, ent hõõrus selle veelgi rohkem laiali. „Suurepärane,” pomises ta ja märkas, et käsi, millega ta kleiti pühkis, väriseb.

„Kas te olete kaua oodanud?” küsis sõjaväelane. Tema hääl oli kõlav ja sügav ning selles oli veidi … Tatjana ei teadnud, mida. Ta pole meie kandist, mõtles neiu, pilk maas.

„Mitte väga kaua,” vastas ta vaikselt ning tõstis hinge kinni hoides pilgu, et meest paremini näha. Tatjana pidi pilku üha kõrgemale tõstma. Mees oli pikka kasvu.

Mehel oli seljas täismunder. Beež vorm nägi välja nagu parim pühapäevarõivas ning müts oli uhke, emailitud punatäht ees. Kuueõlal olid laiad hallist metallisegusest paelast pagunid. Need nägid toredad välja, kuid Tatjanal polnud aimugi, millist auastet need tähistasid. Kas ta oli reamees? Tal oli püss õlal. Kas reameestel on püss kaasas? Mehel oli rinnas üksainus kullaga kaunistatud hõbemedal.

Pruunika mütsi all olid tumedad juuksed. Kui Tatjana häbelik pilk tabas mehe silmi, mis olid karamellikarva – varjundi võrra tumedamad kui brüleejäätis, mõtles neiu: noorus ja tumedad juuksed teevad ta kenaks. Kas need olid sõjamehe silmad? Olid need mehe silmad? Need olid rahulikud ja naerused.

Tatjana ja sõjaväelane vaatasid teineteist veidi aega, kuid see aeg oli liigagi pikk. Võõrad heitsid teineteisele vaid pilgu, enne kui selle ära pöörasid. Tatjanal oli tunne, et ta tahaks suu lahti teha ja mehe nime lausuda. Näost õhetav ja kohmetu, pööras ta pilgu ära.

„Teie jäätis sulab ikka veel,” kordas sõjaväelane abivalmilt.

Tatjana punastas ja vastas kiiruga: „Ah, see jäätis. Ma ei tahagi seda enam.” Ta tõusis ja viskas selle otsustavalt prügikasti, soovides, et tal oleks taskurätt, millega määrdunud kleiti pühkida.

Tatjana ei osanud öelda, kas sõjaväelane on noor nagu tema; ei, ta paistis vanem. Nagu noor mees, kes vaatas teda mehe pilguga. Tatjana punastas jälle ning vahtis kõnniteed oma punaste rihmikute ja mehe mustade sõdurisaabaste vahel.

Tuli buss. Sõjaväelane pööras Tatjanale selja ja hakkas bussi poole sammuma. Tatjana vaatas teda. Isegi mehe kõnnak oli justkui teisest maailmast; samm oli liiga enesekindel, liiga pikk, ja ometi näis see millegipärast õige, paistis õige ja tundus õige. Tundus, nagu oleksid leidnud raamatu, mille olid enda arvates ära kaotanud. Ah jaa, seal see ongi.

Hetke pärast pidi bussijuht uksed lahti tegema ja mees bussi peale minema ning Tatjanale hüvastijätuks kergelt lehvitama, nagu ei kohtuks nad enam kunagi. Ära mine! hüüdis Tatjana talle mõttes.

Bussile lähemale jõudes aeglustas sõjaväelane sammu ja jäi seisma. Viimasel minutil ta taganes ja raputas pead bussijuhile, kes käed taeva poole heitis, ukse kinni tõmbas ja minema sõitis.

Sõjaväelane tuli tagasi ja istus pingile.

Kogu ülejäänud päev lendas hüvasti jätmata Tatjana peast välja.

Tatjana ja sõjaväelane vaikisid. Kuidas me võime vaikida, mõtles Tatjana. Me ju alles tutvusime. Oota. Me polegi veel tutvunud. Me ei tunne teineteist. Mis meie vahel üldse olla võiks?

Närviliselt tõstis ta pilgu ja silmitses tänavat. Korraga turgatas talle pähe, et mees võib tema südame kloppimist kuulda, sest kuidas oli võimalik seda mitte kuulda? Lärm oli isegi varesed nende selja tagant puudelt minema peletanud. Linnud olid paanikas, ägedalt tiibadega vehkides minema lennanud. Tatjana teadis – tema pärast.

Nüüd pidi tema buss tulema. Kohe.

Mees oli sõjaväelane, jah, aga Tatjana oli ennegi sõjaväelasi näinud. Ja ta oli kena välimusega, jah, aga Tatjana oli ennegi kena välimusega mehi näinud. Möödunud suvel oli ta isegi paari kena välimusega sõjaväelast näinud. Üks, kelle nime ta oli unustanud – nagu ta nüüd enamiku asjadest unustas –, oli talle jäätise ostnud.

Teda ei lummanud sõjaväelase munder, ka mitte välimus. Teda lummas see, kuidas mees oli teda üle tänava vaadanud, nende vahel vaid kümme meetrit betooni, buss ja trammiliini elektrijuhtmed.

Mees võttis mundrikuue taskust suitsupaki. „Soovite ka?”

„Oi, ei, ei,” vastas Tatjana. „Ma ei suitseta.”

Sõjaväelane pani suitsud jälle taskusse. „Ma ei tea kedagi, kes ei suitsetaks,” ütles ta rõõmsameelselt.

Ainsad mittesuitsetajad, keda Tatjana teadis, olid tema ise ja vanaisa. Ta ei suutnud kauem vait olla; see oli liiga mannetu. Kui aga Tatjana suu lahti tegi, et rääkida, kõlasid kõik sõnad, mis ta oli valmis mõelnud, nii tobedalt, et ta pani jälle suu kinni ja palus vaikselt, et buss juba tuleks.

Bussi ei tulnud.

Viimaks hakkas sõjaväelane uuesti rääkima. „Kas te ootate bussi number 22?”

„Jah,” vastas Tatjana plekise häälega. „Oodake, ei.” Ta nägi tulemas bussi, mille ees oli kolm numbrit. See oli number 136.

„Ma lähen selle bussi peale,” ütles ta pikemalt mõtlemata ja tõusis.

„Saja kolmekümne kuues?” kuulis Tatjana meest oma selja taga pomisemas.

Tatjana sammus bussi poole, võttis viis kopikat välja ja astus bussi. Maksnud, läks ta bussi tagaossa ja istus just siis, kui nägi sõjaväelast bussi astumas ja tahapoole liikumas.

Mees istus üle vahekäigu temast üks iste tahapoole.

Tatjana nihkus akna alla ja püüdis mehele mitte mõelda. Kuhu ta kavatses saja kolmekümne kuuenda bussiga sõita? Ah jaa, selle bussiga sõitis ta Marina juurde Poluostrovski prospektile. Ta läheb sinna. Astub Poluostrovskil bussist maha ja annab Marina ukse taga kella.

Tatjana nägi silmanurgast sõjaväelast.

Kuhu tema saja kolmekümne kuuenda bussiga sõidab?

Buss möödus Tauria pargist ja pööras Liteinõi prospektile.

Tatjana silus kleidivolte ja vedas sõrmega mööda tikitud rooside piirjooni. Ta kummardus vahekäiku ja kohendas rihmikuid. Kuid tegelikult lootis ta igas peatuses, et sõjaväelane ei lähe maha. Mitte siin, mõtles ta, mitte siin. Ka siin mitte. Tatjana ei teadnud, kus pidanuks mees tema arvates maha minema; ta teadis vaid, et ei taha, et mees väljuks siin.

Sõjaväelane ei väljunud. Tatjana märkas, et ta istub väga rahulikult ja vaatab aknast välja. Aeg-ajalt keeras ta näo bussi esiosa poole ja siis võis Tatjana vanduda, et mees vaatab teda.

Mööda Liteinõi silda üle Neeva sõitnud, jätkas buss teekonda läbi linna. Vähesed poed, mida Tatjana aknast nägi, olid kas kinni või oli nende ees pikk saba.

Tänavad jäid järjest tühjemaks – säravad inimtühjad Leningradi tänavad.

Möödus üks peatus teise järel. Tatjana sõitis üha kaugemale Põhja-Leningradi.

Kui tema mõte veidi selgis, taipas Tatjana, et on Marina peatusest Poluostrovskist ammu mööda sõitnud. Ta ei teadnudki enam, kus ta on. Tatjana niheles istmel rahutult.

Kuhu ta sõidab? Ta ei teadnud, kuid ei saanud ka bussist maha minna. Kõigepealt: sõjaväelane ei üritanud kella anda, ja teiseks: Tatjana ei teadnud, kus ta on. Kui Tatjana siin maha läheb, peab ta üle tänava minema ja bussiga tagasi sõitma.

Mida ta ikkagi lootis? Kas ta tahtis vaadata, kus mees maha läheb, ja mõnel teisel päeval koos Marinaga tagasi tulla? See mõte pani Tatjana ärevusest võpatama.

Tulla tagasi oma sõjaväelast otsima.

See oli naeruväärne. Praegu lootis Tatjana lihtsalt viisakalt taanduda ja koju naasta.

Vähehaaval väljusid teised reisijad bussist. Viimaks olid jäänud vaid Tatjana ja sõjaväelane.

Buss muudkui sõitis. Tatjana ei teadnud enam, mida teha. Sõjaväelane bussist maha ei läinud. Mis supi ma olen kokku keetnud, mõtles Tatjana. Ta otsustas maha minna, aga kui ta kella andis, keeras juht ringi ja küsis: „Kas te tahate siin maha minna, tütarlaps? Siin pole muud kui tööstushooned. Kas te saate kellegagi kokku?”

„Oi, ei,” kogeles Tatjana.

„Noh, siis oodake. Järgmine peatus on viimane.”

Haavunud Tatjana vajus taas istuma.

Buss jäi tolmuses lõpp-peatuses seisma.

Juht ütles: „Lõpp-peatus.”

Tatjana astus bussist kuuma tolmusesse peatusse, milleks oli nelinurkne maatükk tühja tänava otsas. Tatjana kartis ringi keerata. Ta pani käe rinnale, et tõrksat südant vaigistada. Mida ta peaks nüüd tegema? Ei jää muud üle, kui bussiga tagasi sõita. Pikkamisi sammus Tatjana peatusest eemale.

Siis – ja alles siis, kui ta oli sügavalt sisse hinganud, heitis Tatjana viimaks pilgu paremale, ja seal oligi sõjaväelane, kes talle rõõmsalt naeratas. Tal olid laitmatud valged hambad – venelase puhul nii ebatavaline pilt. Tatjana ei saanud parata, et ta vastu naeratas. Küllap tema näol peegeldus kergendustunne. Kergendus ja kartus ja mure; kõik see ja veel midagi.

Laialt naeratades ütles sõjaväelane: „Olgu, annan alla. Kuhu te ikkagi lähete?”

Mida võis Tatjana öelda?

Mehe vene keelel oli omapärane hõng. See oli korrektne vene keel, ainult kerge hõnguga. Tatjana üritas selgust saada, kas valged hambad ja aktsent pärinevad samast allikast, ja kui, siis millisest allikast. Võib-olla Gruusiast? Armeeniast? Igatahes Musta mere äärest. Mehe jutt kõlas nii, nagu oleks ta pärit mõne soolase veekogu lähedalt.

„Kuidas, palun?” küsis Tatjana viimaks.

Sõjaväelane naeratas taas. „Kuhu te lähete?”

Tatjana vaatas mehe poole üles, nii et kael krampi tõmbus. Tema oli õbluke tütarlaps ning sõjaväelane kõrgus tema kohal. Isegi kõrgete kontsadega küündis Tatjana mehele vaevalt lõuani. Veel üks asi, mida ta peab mehelt küsima, kui kõnevõime tagasi saab – tema pikkus. Hambad, aktsent ja pikkus – kas kõik on samast kohast pärit, seltsimees?

Nad olid keset inimtühja tänavat tobedalt seisma jäänud. Bussipeatuses polnud pühapäeval, mil oli alanud sõda, kuigi palju liikumist. Selle asemel et bussipeatustes logelda, seisid inimesed toidujärjekordades. Mitte Tatjana, ei, tema seisis tobedalt keset tänavat.

„Ma vist sõitsin oma peatusest mööda,” pomises Tatjana. „Ma pean tagasi minema.”

„Kuhu te kavatsesite sõita?” kordas mees viisakalt, ikka veel eemal seistes, liikumatult, tegemata katsetki liikuma hakata. Täiesti vagusi seistes ja päikest varjates.

„Kuhu?” küsis Tatjana retooriliselt. Tema juuksed olid sassi läinud, eks? Tatjana ei meikinud ennast kunagi, kuid soovis, et oleks veidi huuli värvinud. Peaasi et ta ennast nii inetuna ja rumalana ei tunneks.

„Lähme tänavalt ära,” ütles sõjaväelane. Nad läksid üle tee. „Kas tahate istuda?” Mees osutas pingile bussipeatuse märgi juures. „Me võime siin järgmist bussi oodata.” Nad võtsid istet. Mees istus Tatjanale liiga lähedale.

„Teate, see on väga imelik,” alustas Tatjana, kui oli tükk aega kurku puhtaks köhinud. „Mu täditütar Marina elab Poluostrovski prospektil – ma tahtsin sinna minna …”

„See on mitu kilomeetrit kesklinna pool. Oma tosin peatust.”

„Ei,” ütles Tatjana erutatult. „Küllap ma lihtsalt ei märganud seda.”

Mees tegi tõsise näo. „Ärge muretsege. Viime teid tagasi. Buss tuleb mõne minuti pärast.”

Mehele otsa vaadates küsis Tatjana: „Kuhu … teie tahtsite minna?”

„Mina? Mina elan garnisonis. Täna patrullin linnas.” Mehe silmad särasid.

Oi, tore, mõtles Tatjana pilku ära pöörates. Mees on lihtsalt patrullis, ja mina oleksin äärepealt Murmanskisse sõitnud. Milline lollpea! Kohmetu, näost üleni punane, tundis ta end ühtäkki kergemeelsena. Ta pööras pilgu kingadele. „Kui jäätis välja arvata, pole ma päev otsa söönud,” ütles ta jõuetult ning mõne sekundiga andis tema teadvus alateadvusele alla. Sõjaväelane pani talle käe piha ümber, kindel hääl ütles: „Ei. Ei, ärge minestage. Püsige püsti.”

Ja Tatjana püsiski.

Oimetu ja segaduses Tatjana ei tahtnud, et mees vaataks teda murelikult, pea viltu. Ta tundis tema lõhna, midagi meeldivat ja mehelikku, mitte alkoholi- ega higilehka nagu enamikul venelastest. Mis see oli? Seep? Meeste Kölni vesi? Nõukogude mehed ei pruukinuid Kölni vett. Ei, see oli lihtsalt selle mehe lõhn.

„Andke andeks,” ütles Tatjana nõrgalt, püüdes tõusta. Mees aitas teda. „Tänan.”

„Pole tänu väärt. Ega teil halb ei ole?”

„Üldsegi mitte. Ma arvan, et mul on lihtsalt kõht tühi.”

Mees toetas teda ikka veel. Neiu käsivars oli mehe pihus, mis oli mõne väikeriigi, võib-olla Poola suurune. Kergelt värisedes ajas Tatjana end sirgu ja mees laskis ta lahti, jättes sooja tühja tunde sinna, kus oli olnud tema käsi.

„Istusite bussis, nüüd päikese käes …” ütles sõjaväelane veidi murelikult. „Kõik saab korda. Tulge.” Ta osutas. „Seal ongi meie buss.”

Buss tuli, roolis sama juht, kes vaatas neid, kulm kergitatud, kuid ei lausunud sõnagi.

Seekord istusid nad kõrvuti, Tatjana akna pool, sõjaväelase mundrikuues käsivars tema istme puust seljatoel.

Meest nii lähedalt vaadata oli tõeliselt võimatu. Tema silmade eest lihtsalt polnud kuskagile peitu pugeda. Kuid just tema silmi tahtis Tatjana üle kõige näha.

„Tavaliselt ma ei minesta,” ütles Tatjana aknast välja vaadates. See oli vale. Ta minestas kogu aeg. Tarvitses vaid kellelgi tooliga tema põlve tabada, kui ta juba teadvusetult põrandal lamas. Koolis saatsid õpetajad ikka paar-kolm korda kuus koju teate, et Tatjana on minestanud.

Tatjana heitis mehele pilgu.

Avalalt naeratades küsis sõjaväelane: „Mis teie nimi on?”

„Tatjana,” vastas neiu, märgates mehe lõual kerget orast, tema teravate piirjoontega nina, musti kulme ja väikest halli armi laubal. Orase all oli nahk päevitunud. Mehe valged hambad torkasid silma.

„Tatjana,” kordas mees kõlava häälega. „Tatjana,” ütles ta aeglasemalt, õrnemalt. „Tanja? Tanetška?”

„Tanja,” vastas Tatjana ning ulatas mehele käe. Mees võttis selle pihku, enne kui oma nime ütles. Neiu väike sale valge käsi kadus tema tohutu suurde sooja tõmmusse pihku. Tatjana arvas, et küllap mees tajub tema südame tuikamist sõrmedes, randmetes, kõigis nahaalustes veresoontes.

„Mina olen Aleksander,” ütles mees.

Tatjana sirutatud käsi jäi mehe pihku.

„Tatjana. Nii ilus vene nimi.”

„Aleksander samuti,” vastas Tatjana ning langetas pilgu.

Viimaks tõmbas neiu vastutahtsi käe ära. Mehe suured käed olid puhtad, sõrmed pikad ja jämedad, küüned lõigatud. Meesterahva hoolitsetud küüned oli Tatjana nõukogude elus veel üks kõrvalekalle.

Tatjana pööras pilgu ära ja jäi tänavale vaatama. Bussi aken oli räpane. Tatjana arutas, kes seda peseb, millal ja kui tihti. Ükskõik, peaasi et poleks vaja mõelda. Kuid Tatjana tundis, nagu oleks mees tal palunud pilku temalt mitte kõrvale pöörata, nagu tahaks mehe käsi tõusta ja tema näo enda poole pöörata. Tatjana pööras näo mehe poole, tõstis pilgu ja naeratas „Anekdooti tahate kuulda?”

„Väga.”

„Sõdurit viiakse hukkamisele,” alustas Tatjana. „On vast koerailm,” ütleb ta oma konvoeerijatele. „Vaadake, kes kurdab,” ütlevad nood talle. „Meie peame tagasi ka minema.””

Aleksander hakkas otsekohe nii valjusti naerma, lustakate silmade pilk ikka neiu näol, et Tatjana tundis, nagu sulaks tema sisemus õige veidi.

„See oli naljakas, Tanja,” ütles mees.

„Aitäh.” Tatjana naeratas ja ütles rutakalt: „Mul on veel üks anekdoot. „Kindral, mida te eelolevast lahingust arvate?””

Aleksander ütles: „Seda ma tean. Kindral ütleb: „Jumal teab, et see kaotatakse.””

Tatjana jätkas: „„Miks me siis üldse proovime?””

Ja Aleksander lõpetas: „„Et teada saada, kes on kaotaja.””

Nad naeratasid ja pöörasid pilgu teineteiselt ära.

„Teie paelad on lahti,” kuulis Tatjana mehe häält.

„Mis asjad?”

„Paelad. Kleidi seljal. Need on lahti tulnud. Kuulge, keerake selg veel natuke minu poole. Ma panen need kinni.”

Tatjana keeras selja ja tundis, kuidas mehe sõrmed atlasspaelu sikutavad. „Kui kõvasti ma kinni tõmban?”

„Nii on hästi,” ütles Tatjana kähedalt, söandamata hingata. Talle turgatas pähe, et mees näeb paelte all tema paljast alaselga, ja ühtäkki muutus ta väga ujedaks.

Kui Tatjana mehe poole pöördus, köhatas Aleksander kurgu puhtaks ja küsis: „Kas te lähete Poluostrovskil maha? Oma täditütart Marinat vaatama? Sest varsti on teie peatus. Või tahate, et ma teid koju viin?”

„Poluostrovski?” kordas Tatjana, nagu kuuleks seda sõna esimest korda. Tal läks hetk aega. „Oi.” Ta asetas käe laubale ja ütles: „Oi ei, te ei usu seda – ma ei saa koju minna. Mul tuleb kohutavaid pahandusi.”

„Miks?” küsis Aleksander. „Millega ma aidata saan?”

Miks Tatjana arvas, et mehel on tõsi taga? Pealegi: miks tundis ta ühtäkki kergendust ja tuge ega kartnudki koju minna?

Rääkinud mehele rubladest oma taskus ja luhtunud toiduotsingust, lõpetas Tatjana jutu lausega: „Ma ei tea, miks isa selle ülesande just mulle andis. Mina olen meie peres kõige saamatum.”

„Ärge alahinnake end, Tatjana,” ütles Aleksander. „Pealegi saan ma teid aidata.”

„Tõesti?”

Mees ütles, et viib ta ühte vaid ohvitseridele mõeldud sõjaväepoodi – Voentorgi, kust ta saab üht-teist tarvilikku osta.

„Kuid mina pole ohvitser,” tuletas Tatjana talle meelde.

„Jah, aga mina olen.”

„Tõesti?”

„Jah,” vastas mees. „Aleksander Belov, leitnant. Vaimustatud?”

„Kahtlev,” vastas Tatjana. Aleksander hakkas naerma. Tatjana ei tahtnud, et mees oleks nii vana, et võiks leitnant olla. „Mille eest see medal on?” küsis ta mehe rinda vaadates.

„Vapruse eest,” vastas mees ükskõikselt õlgu kehitades.

„Oo?” Tatjana naeratas ujedalt ja imetlevalt. „Millise vapra teoga te siis hakkama saite?”

„Ei millegi erilisega. Kus te elate, Tanja?”

„Tauria pargi lähedal – Gretšeski ja Viienda Nõukogude tänava nurgal,” ütles neiu otsemaid. „Kas te teate, kus see on?”

Aleksander noogutas. „Ma patrullin igal pool. Kas te elate koos vanematega?”

„Muidugi. Koos vanemate, vanavanemate, õe ja kaksikvennaga.”

„Kõik ühes toas?” küsis Aleksander hääletooni muutmata.

„Ei, meil on kaks tuba!” hüüatas Tatjana õnnelikult. „Ja vanavanemad on järjekorras ning saavad omaette toa, kui mõni vabaneb.”

„Kui kaua nad on järjekorras olnud?” küsis Aleksander.

„1924. aastast alates,” vastas Tatjana ja mõlemad hakkasid naerma.

Nad olid bussis terve igaviku ja veel natuke.

„Ma pole kunagi ühtegi kaksikut tundnud,” ütles Aleksander, kui nad väljusid. „Kas te saate hästi läbi?”

„Jah, aga Paša võib väga vastikult käituda. Ta arvab, et kuna ta on poiss, peab tema alati võidumees olema.”

„Te tahate öelda, et ta ei võida?”

„Ei, kui see vähegi minu teha on,” vastas Tatjana pilku mehe nöökavailt silmadelt ära pöörates. „Kes teil on õdesid-vendi?

„Ei,” vastas Aleksander. „Ma olin ema-isa ainuke laps.” Ta pilgutas silmi ning jätkas rutakalt: „Me oleme terve tiiru ära teinud, eks ole? Õnneks pole pood kaugel. Kas te tahate kõndida või ootame kahekümne teist bussi?”

Tatjana vaatas meest.

Kas too oli äsja öelnud „olin”?

Kas ta tõesti ütles „ma olin ema-isa ainuke laps”? „Võime jala minna,” sõnas Tatjana pikkamisi, mõtlikult mehele näkku vaadates, ent paigal seistes. Tatjana uudishimulikule pilgule olid Aleksandri näoluud kõrgest laubast kantliku lõuani selgelt välja joonistunud. Ja mehe nägu näis praegu kivinenud, otsekui valatud. Nagu suruks mees hambaid kokku. Tatjana küsis ettevaatlikult: „Niisiis, kust te pärit olete, Aleksander? Teil on kerge … aktsent.”

„Kas tõesti?” küsis mees pilku Tatjana jalgadele pöörates. „Kas te tõesti saate nende kingadega kõndida?”

„Jah, mul pole häda midagi,” vastas neiu. Kas mees üritas teemat vahetada? Tatjana kleidi õlapael oli alla vajunud. Ühtäkki sirutas Aleksander käe ning lükkas õlapaela nimetissõrmega üles, nii et sõrmeots Tatjana nahka riivas. Tatjana läks näost punaseks. See talle enda juures ei meeldinud. Ta punastas iga tühja asja pärast.

Aleksander vaatas teda. Pinge mehe näos asendus … mis tema pilgus küll oli? Peaaegu et jahmatus. „Tanja …”

„Tulge, lähme,” ütles Tatjana, mõeldes pikale päevavalgusele, hõõguvale tuhale ja Aleksandri häälele. Neist ootamatuist tundeist, mis temale liibusid otsekui märjad rõivad, hakkas sees keerama.

Rihmikud hõõrusid, aga Tatjana ei tahtnud, et mees sellest aru saaks. „Kas pood on kaugel?”

„Ei ole kaugel,” vastas Aleksander. „Me peame kasarmust läbi käima. Ma pean end välja kirjutama. Küllap pean teil silmad kinni siduma. Ma ei saa teile ometi näidata, kus sõdurite kasarmud asuvad, ega?”

Tatjana ei söandanud Aleksandrile otsa vaadata, et näha, kas mees teeb nalja või mitte.

„Niisiis,” ütles neiu, üritades sundimatut tooni omandada, „siin me oleme, ja sõjast polegi veel rääkinud.” Ta manas näole otsustava tõsise ilme. „Aleksander, mida teie Hitleri tegevusest arvate?”

Miks tundus, nagu teeks Tatjana jutt mehele lõputult nalja? Mida ta oli nii naljakat öelnud? „Kas te tahate tõesti sõjast rääkida?”

„Muidugi,” jäi Tatjana kindlaks. „See on tõsine asi.”

Aleksandri silmis püsis imestus. „See on lihtsalt sõda,” ütles ta. „See oli vältimatu. Seda oli oodata. Lähme siitkaudu.”

Nad möödusid Püha Miikaeli lossist või Inseneride lossist, nagu seda mõnikord nimetati, ning ületasid lühikese silla Fontanka ja Moika kanali ristumiskohal. Tatjanale meeldis veidi kaarjas graniitsild ning mõnikord ronis ta alumisele rinnatisele ja kõndis seal. Täna muidugi mitte. Täna ei kavatsenud ta lapsikult käituda.

Nad möödusid Letnii Sadi, Suveaia lääneservast ning jõudsid Marsovo Pole, Marsi väljaku rohustele paraadplatsidele. „Me peame kas selle maa Hitlerile loovutama,” ütles Aleksander, „või siia jääma ja emakese Venemaa eest võitlema. Kui me aga jääme, siis peame võitlema elu ja surma peale.” Ta osutas. „Kasarmud on otse üle väljaku.”

„Elu ja surma peale? Tõesti?” Tatjana tõstis erutatult pilgu ja aeglustas rohul sammu. Ta oleks tahtnud rihmikud jalast võtta. „Kas teie lähete ka rindele?”

„Mina lähen sinna, kuhu mind saadetakse.” Ka Aleksander aeglustas sammu, seejärel seisatas. „Tanja, miks te kingi ära ei võta? On mugavam.”

„Mul pole häda midagi,” ütles Tatjana. Kust Aleksander teadis, et Tatjana jalad löövad tuld? Kas see oli nii ilmne?

„Võtke ära,” keelitas mees õrnalt. „Rohu peal on paljajalu kergem käia.”

Mehel oli õigus. Tatjana kummardus kergendusohkega, tegi rihmad lahti ja lükkas kingad jalast. Selga sirgu ajades ja mehele otsa vaadates ütles ta: „Veidi parem.”

Aleksander vaikis. „Nüüd olete tõeliselt pisike,” ütles ta viimaks.

„Ma ei ole pisike,” vastas Tatjana. „Teie olete liiga suur.” Ta punastas ja lõi pilgu maha.

„Kui vana te olete, Tanja?”

„Vanem, kui te arvate,” vastas Tatjana, püüdes küpse täiskasvanu muljet jätta. Soe Leningradi tuuleke puhus heledad juuksed talle näkku. Ühes käes kingad, püüdis neiu teise käega juukseid silmilt lükata. Ta oleks tahtnud, et tal oleks hobusesaba kinnitamiseks kummirõngas olnud. Tatjana vastas seisev Aleksander sirutas käe ja lükkas neiu juuksed kõrvale. Mehe pilk liikus Tatjana juustelt silmadele ning jäi suul pidama.

Kas tal olid huuled jäätisega koos? Jah, küllap vist. Kui piinlik. Tatjana tõmbas keelega üle huulte, püüdes nurki puhtaks limpsida. „Mis on?” küsis ta. „Kas mul on jäätist …”

„Kust te teate, kui vanaks ma teid pean?” küsis Aleksander. „Öelge, kui vana te olete.”

„Varsti saan seitseteist,” ütles Tatjana.

„Millal?”

„Homme.”

„Te pole isegi veel seitseteist?” kordas Aleksander.

„Homme saan seitseteist!” rõhutas Tatjana nördinult.

„Seitseteist, jah. Väga küps.” Mehe silmad pildusid sädemeid.

„Kui vana teie olete?”

„Kakskümmend kaks,” vastas Aleksander. „Täpselt kakskümmend kaks.”

„Oi,” ütles Tatjana ning tema hääl reetis pettumust.

„Mida? Kas ma olen puruvana?” küsis Aleksander, suutmata naeratust maha suruda.

„Igivana,” vastas Tatjana, suutmata samuti naeratamast hoiduda.

Pikkamisi sammusid nad üle Marsi väljaku, Tatjana paljajalu, punased rihmikud kergelt viipuvais kätes.

Kui nad kõnniteele jõudsid, pani ta rihmikud uuesti jalga ning nad läksid üle tänava ja jäid seisma mittemidagiütleva neljakorruselise pruuni krohvitud maja ees, mille juures äratas tähelepanu eesukse puudumine. Sisse viis pikk hämar koridorikäik. „Need ongi Pavlovi kasarmud, kus ma elan,” ütles Aleksander.

„Kas need on tõesti kuulsad Pavlovi kasarmud?” Tatjana tõstis pilgu räpasele hoonele. „See ei saa tõsi olla.”

„Mida teie siis ootasite? Võib-olla lumiste tornitippudega lossi?”

„Kas ma tulen sisse?”

„Ainult väravani. Ma viin relva ära ja kirjutan end välja. Oodake, nõus?”

„Ootan.” Läbi pika võlvkäigu läinud, jõudsid nad sügaval koridori lõpus valvuriga raudvärava juurde. Noor tunnimees tõstis käe kõrva äärde, et Aleksandrit tervitada. „Astuge edasi, seltsimees leitnant. Kes teie kaaslane on?”

„Tatjana. Ta ootab mind siin, seersant Petrenko.”

„Muidugi ootab,” ütles tunnimees Tatjanat vargsi silmitsedes, kuid mitte nii vargsi, et neiu poleks märganud. Tatjana vaatas, kuidas Aleksander raudväravast sisse ja läbi hoovi läks, pikale ohvitserile au andis, seisatas ja vahetas mõne sõna suitsetavate sõdurite pundiga, puhkes naerma ja kadus silmist. Miski ei eristanud Aleksandrit teistest, välja arvatud see, et ta oli kõige pikem, tal olid tumedamad juuksed ja valgemad hambad, laiemad õlad ja pikem samm. Ainult see, et tema oli elav ja teised tummad.

Petrenko küsis, kas Tatjana tahab istuda.

Neiu raputas pead. Aleksander oli käskinud tal sealsamas oodata ja ta ei kavatsenud paigast liikuda. Kindlasti ei kavatsenud ta sõjaväelase toolile istuda, ehkki oleks tahtnud istet võtta.

Seistes ja garnisoni väravast sisse vaadates ning Aleksandrit oodates tundis Tatjana, nagu hõljuks ta saatuse pilvel, mis kaunistas tema õhtupoolikut ebatõenäolisuse ja ihaga.

Eluihaga.

Üks deda lemmiklause oli: „Elu on nii ettearvamatu. Just see meeldib mulle elu juures kõige vähem. Oleks elu vaid rohkem matemaatika moodi.”

Selles polnud Tatjana temaga nõus.

Tema eelistas sellist päeva ükskõik millisele kooli- või tööpäevale. Ta jõudis järeldusele, et eelistab seda päeva oma elu kõigile teistele päevadele.

Tatjana astus tunnimehele sammu lähemale ja küsis: „Öelge, kas eraisikuid ka sisse lubatakse?”

Naeratades ja silma pilgutades vastas Petrenko: „Noh, oleneb, mida tunnimees selle eest saab.”

„Küllalt, seersant,” ütles Aleksander temast kärmel sammul möödudes. „Läki, Tanja.” Püssi tal enam kaasas ei olnud.

Just siis, kui nad asutasid läbi võlvkäigu tänavale minema, hüppas salauksest, mida Tanja polnud märganud, välja üks sõdur. Ta kohutas Tanjat nii väga, et neiu lausa karjatas, nagu oleks nõelata saanud. Aleksander asetas käe Tatjana seljale ja vangutas pead. „Dimitri, miks?”

Sõdur naeris valjusti. „Teie näod! Sellepärast.”

Tatjana kogus end. Kas ta eksis, või astus Aleksander tõesti talle mitte ainult lähemale, vaid ka tema ette, nagu ei sooviks lihtsalt tema kõrval seista, vaid teda kaitsta? Kui tobe.

Sõdur naeratas ja ütles: „Niisiis, Aleks, kes su uus sõbranna on?”

„Dimitri, see on Tatjana.”

Dimitri surus tugevasti Tatjana kätt ega tahtnud enam lahti lasta. Tatjana tõmbas käe vargsi ära.

Dimitri oli vene standardite järgit keskmist kasvu, Aleksandriga võrreldes lühike. Tal oli venelase nägu: lai, veidi kahvatu, nagu oleksid kõik värvid luitunud. Tema nina oli lai ja nöpsis, huuled väga kitsad. Need olid justkui kaks lõdvalt ühendatud kummiriba. Kaelal oli mitmes kohas habemeajamisarme. Vasaku silma all oli tal väike must sünnimärk. Dimitri pilotkal polnud emailitud punatähte nagu Aleksandri omal, ka polnud tema pagunid metallniidist. Dimitri pagunid olid punased, ühe sinise triibuga. Tema mundrikuuel polnud aumärke.

„Väga rõõmustav teiega tutvuda,” ütles Dimitri. „Kuhu te siis kahekesi minna kavatsete?”

Aleksander ütles.

„Kui soovite,” ütles Dimitri, „siis tassiksin hea meelega kaubad teile koju.”

„Saame hakkama, Dima, aitäh,” ütles Aleksander.

„Ei, pole viga.” Dimitri naeratas. „Ma teen seda hea meelega.” Ta vaatas Tatjanale otsa.

„Noh, Tatjana, kuidas te meie leitnandi otsa komistasite?” küsis Dimitri neiu kõrval sammudes, samal ajal kui Aleksander nende taga astus. Tatjana keeras ringi ja nägi, et Aleksander silmitseb teda murelikult. Nad vaatasid teineteisele otsa ja pöörasid pilgu ära. Aleksander jõudis Tatjanale ja Dimitrile järele ning hakkas nende ees astuma. Voentorgi pood oli nurga taga.

„Ma komistasin tema otsa bussis,” vastas Tatjana Dimitrile. „Tal hakkas minust kahju ja ta pakkus abi.”

„Noh, igatahes teil vedas,” ütles Dimitri. „Keegi ei aita hätta sattunud naisterahvaid meelsamini kui Aleksander.”

„Mina nüüd küll mingi hätta sattunud naisterahvas ei ole,” pomises Tatjana, samal ajal kui Aleksander teda poodi astuma kehutas ja jutuajamise lõpetas.

Tatjanat jahmatas see, mis ta leidis lihtsa klaasukse taga sildiga AINULT OHVITSERIDELE. Esiteks polnud seal saba. Teiseks oli pood täis kotte ning lõhnas suitsusingi ja – kala järele, seal hõljus sigarettide ja kohvi hõng.

Aleksander küsis, kui palju neiul raha on, ja Tatjana vastas, arvates, et see summa lööb mehe pahviks. Aleksander kehitas vaid õlgu ja ütles. „Me võiksime kogu raha eest suhkrut osta, kuid olgem ettenägelikud, eks ole?”

„Mina ei tea, mida osta. Kuidas ma saan siis ettenägelik olla?”

„Ostke,” ütles Aleksander, „nagu ei näeks te neid kaupu enam kunagi.”

Tatjana andis pikemalt mõtlemata raha Aleksandrile.

Mees ostis neli kilo suhkrut, neli kilo nisujahu, kolm kilo kaerahelbeid, viis kilo odrakruupe, kolm kilo kohvi, kümme purki marineeritud seeni ja viis purki tomateid. Samuti ostis ta kilo musta kalamarja ning mõne järelejäänud rubla eest deda rõõmuks kaks karpi lihakonservi. Et endale meelehead teha, ostis Tatjana väikese tahvli šokolaadi.

Aleksander naeratas, ütles, et maksab ise šokolaadi eest, ja ostis viis tahvlit.

Ta soovitas Tatjanal tikke osta. Tatjana itsitas veidi selle üle ja märkis – enda arust vaimukalt –, et tikke ei saa süüa. Mees soovitas mootoriõli osta. Tatjana ütles, et tal pole autot. Mees ütles, et ostku ikkagi. Tatjana ei tahtnud. Ta ei tahtnud kulutada isa raha millegi nii tobeda peale nagu mootoriõli ja tikud.

„Kuid, Tanja,” rõhutas Aleksander, „kuidas te ostetud jahust midagi teha saate, kui teil tule süütamiseks tikke ei ole? Seda saia on raske küpsetada.”

Tatjana soostus alles siis, kui nägi, et tikutoos maksis vaid mõne kopika, ja ikkagi ostis ta vaid ühe kahesajase toosi.

„Ärge mootoriõli unustage, Tanja.”

„Kui auto ostan, ostan ka mootoriõli.”

„Mis siis, kui sel talvel petrooleumi ei müüda?” küsis Aleksander.

„Ja siis?” küsis Tatjana. „Meil on elekter.”

Mees pani käed rinnale vaheliti. „Ostke,” ütles ta.

„Kas te ütlesite „sel talvel”?” Tatjana heitis käega. „Millest te räägite – talvest? Praegu on juunikuu. Ega me ometi talvel sakslastega sõdi.”

„Rääkige seda londonlastele,” ütles Aleksander. „Rääkige seda prantslastele, belglastele, hollandlastele. Nad on sõdinud …”

„Kui seda, mida prantslased teevad, saab sõdimiseks nimetada.”