Читать книгу Alkeemik - Paulo Coelho - Страница 2

Alkeemik võttis raamatu, mille keegi karavani omadest oli kaasa võtnud. Köide oli ilma kaanteta, kuid ta tundis selle autori ära: Oscar Wilde. Lehekülgi lapates sattus ta jutule, mis rääkis Narkissosest. Alkeemik teadis legendi Narkissosest, ilusast poisist, kelle päevad möödusid järve ääres oma peegelpilti imetelles. Ta meeldis endale nii väga, et kukkus ühel päeval vette vahtides järve ja uppus. Kohale, kus ta kukkus, kasvas lill, mida kutsutakse nartsissiks.

Oscar Wilde lõpetas selle loo aga teisiti.

Ta kirjutas, et pärast Narkissose surma saabusid sündmuskohale oreaadid – metsajumalannad – ning nägid, et endine mageda veega järv oli täitunud soolaste pisaratega.

„Miks te nutate?” küsisid oreaadid.

„Narkissose pärast,” vastas järv.

„Ah, see ei üllata meid sugugi, et Narkissose pärast,” jätkasid nad. „Hoolimata sellest, et meie teda päevad läbi mööda metsa taga ajasime, olite see hoopis teie, kel oli võimalus näha tema ilu lähedalt.”

„Kas Narkissos oli ilus?” küsis järv.

„Kes võiks seda teist paremini teada?” vastasid imestunud oreaadid. „Teie kallastel ta ju päevad läbi kükitas.”

Järv oli vait. Lõpuks ta ütles:

„Jah, ma nutan Narkissose pärast, aga ma ei märganud kunagi, et ta ilus oli.

Ma nutan Narkissose pärast, sest iga kord, kui ta mu kaldal lamas, nägin tema silmade sügavuses peegeldumas omaenda ilu.”

„Ilus lugu,” ütles alkeemik.