Читать книгу Alkeemik - Paulo Coelho - Страница 3

Poisi nimi oli Santiago. Hakkas juba hämarduma, kui ta oma lambakarjaga vana mahajäetud kiriku juurde jõudis. Selle katus oli ammu sisse langenud ja kohal, kus kunagi oli asunud käärkamber, kasvas hiigelsuur viigipuu.

Ta otsustas ööbida seal. Oodanud, kuni kõik lambad lagunenud väravast sisse olid läinud, seadis ta selle ette mõned toikad, et nad öösel hulkuma ei läheks. Hunte sealkandis küll polnud, aga kord oli poisil plehku pannud lamba otsimisele terve päev kulunud.

Ta laotas kuue põrandale ja heitis sellele pikali, pea alla pani raamatu, mille ta just läbi oli saanud. Edaspidi peaks hakkama paksemaid raamatuid lugema, mõtles poiss enne uinumist – need ei saa nii ruttu läbi ja öösel on nende peal mõnusam magada.

Kui poiss ärkas, oli väljas ikka veel pime. Ta vaatas üles ning nägi läbi poollagunenud katuse säravaid tähti.

„Tahaks edasi magada,” mõtles ta. Ta oli seda unenägu kord juba näinud, see oli eelmisel nädalal, ning ka siis oli ta üles ärganud enne selle lõppu.

Ta tõusis ja jõi lonksu veini. Võttis siis kepi ja hakkas üles ajama neid üksikuid lambaid, kes polnud veel ärganud. Ta oli tähele pannud, et niipea kui ta ise üles tõusis, hakkas end liigutama ka suurem osa lambaid. Justkui oleks mingi salaenergia ühendanud poisi elu nende loomade omaga, kes juba kaks aastat koos temaga süüa ja juua otsides mööda ilma ringi olid rännanud. „Nad on minuga nii harjunud, et teavad juba mu päevakava,” pomises ta vaikselt. Mõtles siis hetke ja leidis, et see võib olla ka vastupidi: hoopis tema on harjunud lammaste päevakavaga.

Mõnel lambal kulus ärkamiseks siiski rohkem aega. Poiss müksas neid kepiga ja nimetas ükshaaval nende nimesid. Ta oli kindel, et lambad saavad tema jutust aru. Mõnikord luges ta neile raamatutest ette kohti, mis talle erilist muljet olid avaldanud, või mõtiskles koos nendega lambakarjuse üksinduse ja rõõmude üle või kommenteeris viimaseid külauudiseid, mida ta kuulnud oli.

Kuid juba teist päeva rääkis ta vaid ühest: tüdrukust, kaupmehe tütrest, kes elas sealt nelja päevatee kaugusel. Ta oli kord selles külas käinud, see oli möödunud aastal. Tüdruku isa, kes oli kangapoe omanik, kartis hirmsasti tüssamist ja nõudis sellepärast, et lambaid pügataks alati tema silme all. Üks sõber oli poisile seda poodi näidanud ning ta otsustas oma lambad sinna viia.

„Tahaksin natuke villa müüa,” ütles poiss kaupmehele.

Kuid kuna pood oli rahvast täis, palus mees tal õhtuni oodata. Poiss istus poetrepile ja võttis kotist raamatu.

„Ma ei teadnudki, et lambakarjused lugeda oskavad,” kuulis ta tüdrukuhäält. Tema kõrval seisis tüüpiline Andaluusia neiu, pikkade ronkmustade juustega ja silmadega, mis meenutasid veidi vallutajaid maure.

„Lammastelt on mul rohkem õppida kui raamatutelt,” vastas poiss. Ja nad ajasid juttu peaaegu kaks tundi. Tüdruk, kaupmehe tütar, jutustas poisile külaelust, kus kõik päevad täpselt ühesugused olid. Poiss rääkis omakorda Andaluusia rohumaadest ja uudiseid naaberküladest, kus ta peatunud oli. Poisil oli hea meel, et ta ei pidanud rääkima ainult lammastega.

„Kus sa lugema õppisid?” küsis tüdruk järsku.

„Nagu kõik,” vastas poiss. „Koolis.”

„Aga kui sa lugeda oskad, miks sa siis lambakarjus oled?”

Poiss pobises midagi vastu, sest ta ei tahtnud sellele küsimusele vastata. Tüdruk ei mõistaks teda niikuinii. Ja ta jutustas edasi oma reisiseiklusi ning tüdruku terased maurisilmad olid kord ehmatusest, kord jälle imestusest pärani. Mida aeg edasi, seda enam soovis poiss, et see päev ei lõpeks iial, et kaupmehel oleksid käed-jalad tööd täis ja ta paluks poisil veel kolm päeva oodata. Ta tundis järsku midagi, mida kunagi varem polnud tundnud: soovi elada igavesti ühes ja samas kohas. Koos mustajuukselise neiuga ei oleks päevad kunagi ühesugused.

Aga siis tuli kaupmees ja käskis tal pügada neli lammast. Maksis siis poisile villa eest ja ütles, et ta järgmisel aastal tagasi tuleks.

Nüüd lahutas teda sellest külast vaid neli päeva. Poiss oli korraga nii ärevil kui ka murelik: võib-olla on tüdruk ta juba unustanud. Külas käis villa müümas palju karjuseid.

„Ükskõik,” ütles poiss lammastele. „Ka mina tunnen teisi tüdrukuid teistest küladest.”

Kuid oma südamepõhjas ta teadis, et see polnud sugugi ükskõik. Nii nagu igal meremehel ja rändkaupmehel, nii oli ka igal lambakarjusel üks koht, kus elas keegi, kelle pärast võis unustada, milline rõõm on rännata ihuüksi mööda laia ilma.

Väljas hakkas juba valgenema ning karjus seadis koos lammastega sammud päikesetõusu poole. „Nad ei pea kunagi midagi otsustama,” mõtles ta. „Ehk sellepärast ongi nad alati minu juures.” Söök ja jook on kõik, mida nad vajavad. Niikaua kui poiss teab Andaluusia parimaid karjamaid, jäävad nad tema sõpradeks. Ja ometi olid nende päevad, mis koosnesid lõputuist tundidest päikesetõusu ja loojangu vahel, kõik ühesugused; ning oma lühikese elu jooksul ei lugenud nad läbi mitte ühtegi raamatut ega osanud inimeste keelt, kes külauudiseid vaterdasid. Nad olid rahul vee ja toiduga ning sellest oli küllalt. Vastutasuks pakkusid nad lahkelt oma villa, seltskonda ja – mõnikord – oma liha.

„Kui ma äkki koletiseks muutuksin ja neid üksteise järel tapma hakkaksin, siis taipaksid nad seda alles siis, kui enamik karjast on maha notitud,” mõtles poiss. „Sest nad usaldavad mind ja on ära unustanud oma loomulikud instinktid. Ja seda ainult sellepärast, et ma juhatan neid söögi ja joogi juurde.”

Poisil oli häbi, et ta nii mõtles. Võib-olla oli see kirik koos viigipuuga nõiutud. Sellepärast nägigi ta teist korda sama unenägu ja sellepärast tundiski ta oma ustavate kaaslaste vastu järsku viha. Ta jõi veini, mis oli õhtusöögist järele jäänud, ja tõmbas kuuehõlmad koomale. Mõne tunni pärast, kui päike seniiti jõuab, on kuumus nii tappev, et ta ei saa lambaid rohumaale viia. Sel ajal magab kogu Hispaania. Kuumus püsib õhtuni ja kogu selle aja peab poiss oma kuube kaasa vedama. Ja kui tal tekib kiusatus viriseda oma koorma raskuse üle, mõtleb ta selle peale, et vaid tänu kuuele suudab ta üle elada varahommikused külmad.

„Me peame ilmamuutusteks valmis olema,” mõtles poiss ja tundis kuue raskusest ja soojusest mõnu.

Nagu kuuel oli oma otstarve, nii oli poisil oma eesmärk. Kaks aastat Andaluusia väljadel, ja juba teadis ta kõiki ümbruskonna külasid ning see oligi tema elu mõte – ringi rännata. Seekord kavatses ta tüdrukule selgitada, kuidas üks lihtne lambakarjus lugeda oskab: kuni kuueteistkümnenda eluaastani oli ta õppinud seminaris. Vanemate soov oli olnud pojast preester koolitada. Lihtne taluperekond, kes lamba kombel söögi ja joogi pärast rasket tööd teha rügas, tahtis tema üle uhkust tunda. Poiss õppis ladina ja hispaania keelt ning teoloogiat. Aga lapsest saadik oli tema unistus olnud tundma õppida maailma ja see näis palju olulisem, kui tunda Jumalat ja inimeste patte. Ühel õhtul oli ta julguse kokku võtnud ja isale teatanud, et tema ei taha preestriks saada. Et tema tahab rännata.

„Poeg, siit külast on inimesi läbi voorinud üle kogu maa,” ütles isa. „Nad tulevad, et leida midagi uut, ja lahkudes on ikka samasugused. Nad ronivad üles mägedele, et vaadata losse, ja leiavad, et minevik oli parem kui see, mis on praegu. Olgu neil heledad juuksed või tume nahk, ikka on nad samasugused inimesed kui meie omad.”

„Mina aga ei tea, millised on nende lossid,” ütles poiss vastu.

„Meie maad ja naisi nähes ohkavad nad alati, et tahaksid siia elama jääda,” jätkas isa.

„Mina aga tahan teada, millised on nende naised ja nende maa,” ütles poiss. „Ükski neist pole ju siia jäänud.”

„Neil on palju raha ja nad saavad endale lubada ringirändamist,” ütles isa veel. „Meie rahva seast rändavad ringi ainult karjused.”

„Siis saab minust karjus.”

Isa ei öelnud enam midagi. Järgmisel päeval andis ta pojale kotikese kolme vanaaegse Hispaania kuldmündiga.

„Leidsin need ühel päeval põllult. Mõtlesin need kunagi sulle pärandada. Aga osta endale nende eest lambad ja rända niikaua mööda maad, kuni saad aru, et meie maa on kõige parem ja meie naised kõige ilusamad.”

Ja ta õnnistas poega. Isa silmadest nägi poiss, et ka tema ihkas minna laia maailma. See igatsus elas isas ikka veel, vaatamata aastakümnetele, mille jooksul ta süües-juues ning ööst öösse ühes ja samas kohas magades seda lämmatada oli püüdnud.

Taevas hakkas punetama ja varsti tõusis päike. Poiss mõtles tagasi tollele õhtule ja jutuajamisele oma isaga ning ta oli õnnelik. Ta oli tundma õppinud juba palju linnu ja palju naisi (aga ükski neist polnud tolle moodi, keda ta kahe päeva pärast näeb). Poisil olid kuub, raamat, mille ta võib teise vastu vahetada, ja lambad. Aga kõige tähtsam oli, et iga päev sai ta elada nii, nagu oli unistanud; ta sai rännata. Kui ta Andaluusia nurmedest ära peaks tüdinema, võib ta lambad maha müüa ja meremeheks hakata. Aga selle aja peale, kui ta merest peaks tüdinema, tunneb ta juba palju linnu, palju naisi ja palju muid võimalusi, kuidas olla õnnelik.

„Seminaris õppides ei leidnud ma Jumalat,” mõtles ta päikesetõusu vaadates. Alati, kui võimalik, otsis ta üles mõne uue tee, mida mööda edasi minna. Selles kirikus polnud ta veel kunagi olnud, kuigi oli sealses ümbruskonnas palju ringi hulkunud. Maailm on lõpmata suur ja põhjatu, ning kui lasta lammastel end veidi juhtida, võib leida veel palju huvitavaid kohti. „Nad ei saa aga ise aru, et avastavad iga päev midagi uut. Nad ei näe, et põllud ja aastaajad vahelduvad, sest nad mõtlevad ainult söögile ja joogile.”

„Võib-olla on kõigiga nii,” mõtles karjus. „Minuga ka, sest alates hetkest, mil ma nägin kaupmehe tütart, pole ma mõelnud ühegi teise naise peale.” Ta vaatas päikest ja tegi arvestuse, et peaks Tarifasse jõudma enne keskpäeva. Seal vahetab ta raamatu paksema vastu, täidab veinipudeli ning laseb juukseid ja habet lõigata. Ta valmistas end neiuga kohtumiseks ette ega tahtnud mõeldagi võimalusele, et mõni teine karjus, kellel on rohkem lambaid, on temast ette jõudnud ja tüdruku kätt palunud.

„Mul on võimalus oma unistus täide viia ja see teebki elu põnevaks,” mõtles poiss, vaatas päikest ja kiirendas sammu. Tal oli järsku meelde tulnud, et Tarifas elab vana naine, kes unenägusid seletab. Ta oli näinud jälle sedasama und.

Naine juhatas poisi maja tagaosas asuvasse tuppa, see oli elutoast eraldatud värvilistest helmestest koosneva kardinaga. Toas olid laud, Jeesuse pühima südame pilt ja kaks tooli.

Naine istus ja palus seda teha ka poisil. Siis võttis ta poisi käed ja hakkas vaikselt palvetama.

See tundus olevat mustlaste palve. Oma teel oli poiss tihti mustlasi kohanud; ka nemad rändasid ringi, aga ilma lammasteta. Inimesed rääkisid, et mustlaste elu pole muud kui teiste tüssamine. Öeldi veel, et nad on saatanaga lepingu sõlminud ja varastavad väikesi lapsi, kes viiakse kaugele salapärastesse koobastesse, kus neist saavad orjad.

Lapsena oli poiss kõige rohkem maailmas kartnud seda, et mustlased ta ära varastavad, ning kui naine tema käed võttis, tuli see ammune hirm temasse tagasi.

„Siin on Jeesuse pühima südame pilt,” proovis ta end rahustada. Poiss kartis hirmsasti, et tal hakkavad käed värisema ning naine saab aru, et ta kardab. Ta luges mõttes meieisapalvet.

„Huvitav,” ütles naine, tõstmata silmi poisi kätelt. Ning vaikis jälle.

Poiss muutus närviliseks. Tahtmatult hakkasid ta käed värisema ja naine tundis seda. Poiss tõmbas käed kiiresti ära.„Ma ei ole siin selleks, et te mu käejooni uuriksite,” ütles ta, kahetsedes juba, et oli tulnud. Hetkeks mõtles ta, et kõige õigem oleks naisele raha ära maksta ning midagi teada saamata minema minna.

Ta oli oma unenäo liiga tähtsaks mõelnud.

„Sa tulid, et aru saada oma unenägudest,” vastas naine. „Unenägu on Jumala keel. Kui ta kõneleb seal maailma keeles, oskan ma seda seletada. On see aga sinu hinge keeles, saad sellest aru vaid sina. Ent tasu nõuande eest tahan ma ikkagi.”

Järjekordne trikk, mõtles poiss. Aga kuna karjuse elu oli juba kord selline, kus tuli pidevalt riskeerida kartes, küll hunte, küll janu – see tegigi selle ameti põnevaks, otsustas ta jääda.

„Ma olen juba kaks korda ühte unenägu näinud,” ütles ta. „Ma nägin, et olin just oma lammastega põllul, kui tuli üks laps ja hakkas loomadega mängima. See ei meeldi mulle, sest lambad kardavad võõraid. Aga lapsi nad millegipärast ei karda. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, kuidas nad inimese vanusest aru saavad.”

„Räägi oma unenäost,” ütles naine. „Pean minema süüa tegema. Sul on vähe raha, mul pole aega raisata.”

„Ta mängis natuke mu lammastega,” jätkas poiss veidi häiritult. „Järsku võttis ta mul käest kinni ja viis mind Egiptuse püramiidide juurde.”

Poiss vaikis hetkeks, et näha, kas naine üldse teab, mis need Egiptuse püramiidid on. Naine ei öelnud midagi.

„Niisiis, Egiptuse püramiidide juures,” ütles poiss kolme viimast sõna eriti rõhutades, et naine aru saaks, „ütles laps mulle: „Kui siia tuled, leiad peidetud varanduse.” Ning hetkel, mil ta hakkas näitama varanduse täpset asukohta, ärkasin ma üles. Ja nõnda juba kaks korda järjest.”

Naine ei lausunud sõnagi. Ta võttis uuesti poisi käed ja vaatas neid tähelepanelikult.

„Praegu ma sult raha ei võta,” ütles naine. „Aga kui sa varanduse üles leiad, tahan ma sellest ühte kümnendikku.”

Poiss naeris. Rõõmust. Niisiis, tänu unenäole peidetud varandusest säästis ta oma varanatukese!

Naine pidi tõepoolest mustlane olema – mustlased on lollid.

„Seletage nüüd mu unenägu,” palus poiss.

„Kõigepealt vannu. Vannu, et selle eest, mis ma sulle räägin, annad mulle ühe kümnendiku oma varandusest.”

Poiss vandus. Naine palus tal Jeesuse pühima südame pildi juures oma vannet korrata.

„See unenägu on maailma keeles,” ütles naine. „Ma oskan seda seletada, kuigi see on väga raske. Sellepärast ongi mul õigus su varandusele.

Seletus on järgmine: sa pead minema Egiptuse püramiidide juurde. Ma pole nendest kunagi midagi kuulnud, aga kuna see oli laps, kes sulle neid näitas, siis on nad olemas. Seal leiad sa suure varanduse ja saad rikkaks.”

Hetkeks oli poiss jahmunud, siis aga vihastas. Ega ta sellepärast naist üles otsinud! Kuid talle meenus, et kogu see lugu ei maksa midagi.

„Ma ei taha oma aega rohkem raisata,” ütles poiss.

„Kordan veel, et su unenägu on väga raske. Lihtsad asjad ongi kõige keerulisemad, sellest saavad aru ainult targad. Mina pole küll tark, aga midagi ma siiski oskan, näiteks käejooni lugeda.”

„Kuidas ma Egiptusesse saan?”

„Mina üksnes seletan unenägusid. Ma ei tea, kuidas neid täide viia. Sellepärast elangi ainult sellest, mida mu lapsed mulle annetavad.”

„Aga kui ma Egiptusesse ei jõuagi?”

„Siis jään oma rahast ilma. See pole esimene kord.”

Naine ei öelnud enam midagi. Ta palus poisil lahkuda, sest oli tema peale juba liialt aega raisanud.

Poiss oli pettunud ja ta otsustas unenägusid enam mitte uskuda. Talle meenusid kõik toimetused, mis ikka veel tegemata olid; ta käis turul süüa ostmas, vahetas raamatu paksema vastu ning istus siis ühel väljakul pingile, et seal äsja ostetud veini maitsta. Päev oli palav ja vein, see saladuste saladus, värskendas teda veidi. Lambad oli ta jätnud linnavärava juurde sõbra lauta. Ta tundis seal paljusid inimesi – sellepärast talle meeldiski rännata. Kohtuda iga päev uute inimestega, aga kohustust veeta nendega seejärel terve ülejäänud päev, seda tal polnud. Kui päevast päeva ühtesid ja samu inimesi näha, nagu poisil seminaris oli olnud, muutuvad nad varsti osakeseks meie elust. Ja kui nad meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad saavad vihaseks, kui mõni nende meele järgi pole. Kõik ümberringi näivad imehästi teadvat, kuidas me oma elu elama peame.

Aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea. Nagu vana naine, kel polnud aimugi, kuidas unenägu täide viia.

Ta otsustas oodata, et päike veidi madalamale laskuks, enne kui ta lambad nurmele tagasi viib. Kolme päeva pärast näeb ta kaupmehe tütart. Ta hakkas lugema raamatut, mille oli saanud Tarifa preestri käest. See oli paks raamat, mille esimesel leheküljel oli juttu matustest. Tegelaste nimed olid ülikeerulised. Kui mina kunagi raamatu peaksin kirjutama, toon ma tegelased sisse ükshaaval, et lugeja ei peaks end nimede meeldejätmisega vaevama, mõtles poiss. Just siis, kui ta oli lõpuks suutnud raamatusse süveneda – ja raamat oli hea, matus toimus lumisel talvepäeval ning poiss tundis kuuma päikese all järsku külmavärinaid –, just siis istus ta kõrvale keegi vanamees, kes kangesti tahtis juttu ajada.

„Mida nad seal teevad?” küsis mees, osutades inimestele väljakul.

„Tööd,” vastas poiss lugemist teeseldes lühidalt. Ta mõtles samal ajal, et külla jõudnud, pügab ta lambad otse kaupmehe tütre silme all, et tüdruk näeks, kui keerulisi asju ta teha oskab.

Kujutluses oli ta seda stseeni lõputult läbi mänginud ja alati jäi tüdruk lummatult kuulama poisi õpetust sellest, kuidas lambaid tuleb pügada tagant ettepoole. Ta püüdis ka meelde tuletada mõnda head lugu, mida tüdrukule pügamise ajal jutustada. Enamik neist oli pärit raamatutest, kuid poiss otsustas neid ette kanda kui enda läbielatud seiklusi. Tüdruk ei saa sellest niikuinii aru, sest ta ei oska lugeda.

Vanamees ta kõrval ei jätnud aga järele. Ta ütles, et on väsinud ja janune, ning palus lonksukest veini. Poiss andis talle terve pudeli, lootuses, et vanamees ta rahule jätab.

Kuid too tahtis iga hinna eest vestelda ja küsis, mis raamatut ta loeb. Hetkeks mõtles poiss ebaviisakas olla ja teisele pingile istuda, aga isa oli õpetanud teda vanemaid inimesi austama. Niisiis ulatas ta vanamehele raamatu; ta tegi seda kahel põhjusel: esiteks ei osanud ta pealkirja hääldada. Ja teiseks, kui vanamees lugeda ei oska, hakkab tal kindlasti häbi ja ta istub ise teisele pingile.

„Hm…” ütles vanamees, uurides raamatut igast nurgast, nagu oleks selles midagi kummalist.

„See on oluline raamat, aga väga igav.”

Poiss oli rabatud. Vanamees oli seda raamatut lugenud. Kui see igav on, nagu ta ütles, võib poiss selle veel ümber vahetada.

„See räägib sellest, millest kõik teisedki,” jätkas vanamees. „See räägib inimese võimetusest valida endale saatust. Ja lõpeb tõdemusega, et kõik me usume maailma kõige suuremat valet.”

„Mis on maailma kõige suurem vale?” küsis poiss üllatunult.

„See on: oma elu teatud hetkel kaotame me kontrolli selle üle, mis meiega toimub, ja saatust hakkab juhtima hoopis meie elu. See ongi maailma suurim vale.”

„Minuga nii ei juhtunud,” ütles poiss. „Taheti, et minust saaks preester, aga mina hakkasin lambakarjuseks.”

„Väga hea,” ütles vanamees. „Sest sulle meeldib rännata.”

„Ta loeb mu mõtteid,” ütles poiss endamisi. Vanamees lehitses samal ajal raamatut, ilma vähimagi kavatsuseta seda poisile tagasi anda. Mehe riietus oli ebatavaline, ta nägi välja nagu araablane, kes polnud sealkandis haruldane. Aafrika oli Tarifast vaid mõne tunni kaugusel, tuli vaid üle purjetada kitsukesest väinast. Araablasi oli linnas tihti näha, kaupa ostmas ja lugematuid kordi päevas oma kummalisi palveid lugemas.

„Kust te pärit olete?” küsis poiss.

„Mitmelt poolt.”

„Keegi ei saa pärit olla mitmelt poolt. Mina olen karjus ja olen käinud paljudes kohtades, aga pärit olen ma ühestainsamast külast vana kindluse lähedal. Seal olen ma sündinud.”

„Hästi, ütleme siis, et mina olen sündinud Saalemis.”

Poiss ei teadnud, kus Saalem asub, aga et tal oma rumaluse pärast häbi oli, ei julgenud ta seda küsida. Ta vaatas väljakule. Inimesed tulid ja läksid, neil oli väga kiire.

„Kuidas teil seal Saalemis läheb?” küsis poiss, lootes saada mõnd vihjet.

„Nagu ikka.”

Ei mingit vihjet. Ta teadis vaid seda, et Saalem ei asunud Andaluusias. Vastasel korral oleks ta seal juba käinud.

„Mida te Saalemis teete?” ei jätnud poiss järele.

„Mida ma Saalemis teen?” kordas vanamees ja puhkes esimest korda naerma.

„Ma olen Saalemi kuningas!”

Inimesed räägivad vahel väga kummalisi asju, mõtles poiss. Mõnikord on parem olla oma lammastega, kes vaikselt süüa nosivad ja vett joovad. Või raamatutega, mis jutustavad uskumatuid lugusid just siis, kui inimene neid kuulata tahab. Aga kui rääkida inimesega, öeldakse järsku välja midagi sellist nagu vanamees praegu, ja kuidas seejärel jutuajamist jätkata, seda ei tea keegi.

„Minu nimi on Melkisedek,” ütles vanamees. „Kui palju sul lambaid on?”

„Piisavalt,” vastas poiss. Vanamees tundis ta vastu liigset huvi.

„Mida siis teha? Ma ei saa sind aidata, kui sul piisavalt lambaid on.”

Poiss sai pahaseks. Tema pole abi palunudki. Vanamees oli see, kes tahtis veini, seltskonda ja raamatut.

„Andke mu raamat tagasi,” ütles ta. „Ma pean oma lambad tooma ja edasi minema.”

„Anna mulle kümnendik oma lammastest ja ma ütlen sulle, kuidas leida varandus.”

Poisile meenus unenägu ja ühtäkki oli tal kõik selge. Vana naine polnud ta käest tasu nõudnud, aga see siin – kes oli võib-olla ta mees – kavatses vastutasuks õpetuse eest selle kohta, mida tegelikult olemaski polnud, teenida kopsaka summa. Ka vanamees oli ilmselt mustlane.

Aga enne kui poiss midagi öelda jõudis, kummardus mees, võttis maast pulga ja hakkas liiva peale midagi kritseldama. Sel hetkel pimestas poisi silmi miski, mis mehel särgi all kaelas rippus. Järsku, oma ea kohta liiga kiire liigutusega peitis vanamees selle tagasi oma kuue alla. Kui poisi silmad jälle seletama hakkasid, luges ta, mis mees oli kirjutanud.

Seal, väikese linnakese peaväljaku liival, oli kirjas tema isa ja ema nimi. Seal oli kirjas kogu tema elu kuni käesoleva hetkeni, lapsepõlvelollused, seminari külmad ööd. Seal oli kirjas kaupmehe tütre nimi, mida poiss ise veel ei teadnudki. Seal oli asju, mida ta iial kellelegi rääkinud polnud, näiteks see, kuidas ta hirvede tapmiseks isa tagant relva oli võtnud, ning tema esimene ja viimane armukogemus.

„Ma olen Saalemi kuningas,” ütles vanamees.

„Miks kuningas karjusega räägib?” küsis poiss häbelikult ja aukartlikult.

„Põhjusi on palju. Aga ütleme, et kõige olulisem on see, et sa elad Oma Loo järgi.”

Poiss ei teadnud, mis on Oma Lugu.

„See on see, mida sa alati oled igatsenud teha. Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu.

Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab sekkuma mingi salapärane jõud, mis veenab neid Oma Loo võimatuses.”

Poiss ei saanud vanamehe jutust küll suurt aru, aga ta tahtis teada, mis see „salapärane jõud” on; kaupmehe tütar jääks seda suu ammuli kuulama.

„See jõud tundub olevat hävitav, aga tegelikult aitab ta meil elada Oma Loo järgi. Ta valmistab ette meie vaimu ja tahet, sest sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes sa oled, ja teed, mis sa teed – kui sa kõigest hingest midagi tahad, siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on sinu maapealne ülesanne.”

„Isegi kui minu sooviks on ainult rännata? Või abielluda kaupmehe tütrega?”

„Või otsida üles varandus. Maailma Hing saab toitu inimeste õnnest. Või ebaõnnest või vihast või kadedusest.

Inimeste ainus kohustus on austada Oma Lugu. Kõik on tegelikult ainult üks.

Kui sa midagi tahad, aitab sind selle saavutamisel salamisi kogu Universum.”

Natuke aega olid nad vait, jälgides inimesi ja väljakut. Vanamees oli esimene, kes rääkima hakkas.

„Miks sa lambakarjus oled?”

„Sest mulle meeldib rännata.”

Vanamees osutas pagarile, kes väljakuäärsel poeaknal askeldas.

„Ka pagar ihkas kunagi rännata. Aga enne otsustas ta osta endale pagariäri ja veidi raha koguda. Hiljem, vanas eas, kavatseb ta mõneks kuuks Aafrikasse minna. Ta ei mõista, et kogu aeg on meil võimalus teha seda, mida me igatseme.”

„Ta oleks võinud lambakarjuseks hakata,” mõtles poiss valjusti.

„Ta kaalus ka seda,” ütles vanamees vastu. „Aga pagarid on palju mõjukamad isikud kui lambakarjused. Pagaritel on kodu, samal ajal kui karjused magavad lageda taeva all. Oma tütar antakse meelsamini naiseks pagarile kui karjusele.”

Poiss tundis valukihvatust südames, kui mõtles kaupmehe tütrele. Kindlasti elas selles külas ka pagar.

„Ühesõnaga, see, mida teised mõtlevad pagaritest ja karjustest, muutub inimese silmis tähtsamaks kui tema Oma Lugu.”

Vanamees lehitses raamatut, kuni jäi ühele leheküljele pidama. Poiss ootas veidi ja katkestas teda, nõnda nagu vanamees oli enne temaga teinud.

„Miks te mulle kõike seda räägite?”

„Sest sa püüad elada Oma Loo järgi. Ja just praegu oled sa alla andmas.”

„Kas te tulite mulle appi?”

„Ma tulen alati appi, aga iga kord mitte sel viisil. Mõnikord olen ma hea lahendus või mõte. Või muudan asjad otsustaval hetkel lihtsamaks. Ja nii edasi, aga tavaliselt inimesed ei märka seda.”

Vanamees rääkis, et eelmisel nädalal oli ta pidanud ühe kaevuri ette ilmuma kivi kujul. Too mees oli maha jätnud kõik ja läinud otsima smaragde. Viis aastat rabas ta jões tööd teha, purustades selle aja jooksul 999 999 kivi, et ühteainsamatki smaragdi leida. Ja just siis, kui puudu oli jäänud ainult üks kivi – vaid ÜKS KIVI –, kavatses kaevur alla anda. Kuna see inimene oli ohverdanud kõik Oma Loo nimel, otsustas vanamees sekkuda. Ta muutis end kiviks, mis veeres kaevuri jalale. Too, vihane ja pettunud viie mõttetu aasta pärast, võttis kivi ja viskas selle minema. Viskas aga nii suure jõuga, et see vastu teist kivi põrgates purunes ning nähtavale ilmus maailma kauneim smaragd.

„Inimesed mõistavad oma olemasolu põhjust väga varakult,” ütles vanamees kibedalt.

„Võib-olla sellepärast nad annavadki nii ruttu alla. Aga selline on maailm.”

Jutt oli alguse saanud peidetud varandusest, tuli poisile meelde.

„Aarded uhub maa sügavusest välja voolav vesi ja see on nad sinna ka peitnud,” ütles vanamees. „Kui sa varandusest midagi teada tahad, pead mulle andma kümnendiku oma karjast.”

„Ja te ei taha kümnendikku mu varandusest?”

Vanamees oli pettunud.

„Kui sa lubad midagi, mida veel pole, kaob sul soov seda saada.”

Poiss tunnistas, et oli ühe osa juba mustlasnaisele lubanud.

„Mustlased on nutikad,” ütles vanamees ohates. „Igal juhul tead sa nüüd, et kõigel siin maailmas on oma hind. See ongi see, mida valguse sõdurid püüavad meile õpetada.”

Vanamees andis poisile raamatu.

„Homme samal ajal too mulle kümnendik oma karjast. Siis ma ütlen, kuidas sa varanduse üles leiad. Head päeva.”

Ning järgmisel hetkel oli ta kadunud.

Poiss üritas raamatut edasi lugeda, kuid ei suutnud enam keskenduda. Ta oli ärritunud ja segaduses, sest vanamehe jutt oli tõsi, ta teadis seda. Ta läks pagariärisse ja ostis kotitäie värskeid saiu, kaaludes samal ajal, kas rääkida pagarile, mida vanamees oli öelnud, või mitte. „Mõnikord on parem lasta asjadel nii olla, nagu nad on,” mõtles poiss ja oli vait. Kui ta ütleks, vaevleks pagar kolm päeva mõtte käes, et kui jätaks õige kõik sinnapaika, olgugi et ta oma eluga juba harjunud oli.

Ta võis pagarit sellest kannatusest säästa. Poiss kõndis linnas sihitult ringi, kuni jõudis sadamani. Selles sadamas oli üks väike hoone ja selles hoones üks väike aken, kust inimesed pileteid ostsid. Egiptus oli Aafrikas.

„Soovite midagi?” küsis kassamees.

„Homme, võib-olla,” pomises poiss eemaldudes.

Üheainsa lamba müümisest piisaks, et jõuda teisele poole väina. See mõte hirmutas teda.

„Oh neid unistajaid,” ütles kassamees oma abilisele. „Reisida tahavad, aga raha pole.”

Kassa juures oli poiss mõelnud oma lammastele ning järsku ta tundis, et kardab nende juurde tagasi minna. Kahe aasta jooksul oli ta õppinud karjasekunstist kõike: ta oskas villa pügada, tiineid lambaid talitada ja loomi huntide eest kaitsta. Ta teadis kõiki Andaluusia põllumaid ja rohuvälju. Ta teadis iga üksiku lamba täpset ostu- ja müügihinda.

Poiss valis tagasiminekuks pikema tee. Ta jõudis linnavallini, ronis üles mäe otsa ja istus kivimüürile. Sealt ülevalt nägi ta Aafrikat. Keegi oli talle kunagi seletanud, et sealtpoolt olid omal ajal sisse tunginud maurid ning vallutanud peaaegu kogu Hispaania. Poiss vihkas maure. Nendega koos tulid siia ka mustlased. Mäe otsast nägi ta kogu linna, ka väljakut, kus vanamehega rääkinud oli. „Neetud olgu see tund, mil ma temaga kohtusin,” mõtles poiss. Ta oli siia tulnud otsima naist, kes seletaks tema unenägu. Mitte kummagi, ei naise ega vanamehe jaoks polnud mingit tähtsust sellel, et ta lambakarjus oli. Nad olid tavalised inimesed, kes ellu enam ei uskunud ega mõistnud, et karjused on oma lammastega täielikult seotud. Poiss tundis igaühte neist kuni viimse üksikasjani: teadis, kes neist oli vigastatud, kes kahe kuu pärast poegima hakkab, kes on kõige laisem. Ta oskas neid pügada ja tappa. Lambad kannataksid kohutavalt, kui ta nad maha jätaks.

Tuul tõusis. Poiss tundis seda tuult: seda kutsuti Levandi tuuleks1, kuna koos sellega oli siia maale tulnud karjade viisi uskmatuid. Kuigi ta oli varem Tarifas käinud, polnud tal aimugi, et Aafrika on nii lähedal. See oli väga ohtlik: maurid võisid uuesti rünnata.

Tuul muutus tugevamaks. „Siin ma nüüd olen, ühel pool lambad, teisel pool varandus,” mõtles poiss. Ta pidi valima selle vahel, mida ta oli harjunud tegema, ja selle vahel, mida ta tahtis teha. Oli ka kaupmehe tütar, aga ta ei kuulunud poisile ja sellepärast polnud ta nii tähtis. Võib-olla tüdruk ei mäletagi teda enam. Kas poiss saabub paar päeva varem või hiljem, tüdruku jaoks pole sel mingit tähtsust: temal pidavat ju kõik päevad ühesugused olema. Päevad on aga ühesugused siis, kui inimene ei märka kõike seda imepärast, mis tema elus juhtub sel ajal, kui päike taevas oma ringkäiku teeb.

„Ma jätsin maha oma isa, oma ema ja linnamüürid. Nüüd on sellega harjunud nii nemad kui mina. Kui ma jälle lahkuksin, harjuksid sellega varsti ka lambad,” mõtles poiss.

Sealt mäe otsast nägi ta väljakut. Pagar müüs endiselt saiakesi. Pingil, kus nad vanamehega olid rääkinud, istus nüüd noor abielupaar. Nad suudlesid.

„Pagar…” ütles ta endamisi, jättes lause lõpetamata. Levandi tuul oli muutunud tugevamaks, poiss tundis, kuidas see selga puhus. Tõsi, tuul oli toonud siia maale maurid, aga samuti tõi ta siia kõrbe ja looritatud naiste lõhna. Ta kandis endas nende inimeste higi ja unistusi, kes olid kord otsima läinud tundmatut, kulda, seiklusi – ja püramiide.

Poiss kadestas tuult tema vabaduse pärast ja taipas siis, et ta võib olla sama vaba kui tuul. Mitte miski ei takista teda peale tema enda. Lambad, kaupmehe tütar, Andaluusia väljad – need olid vaid sammud, mida ta astus teel Oma Loo poole.

Järgmisel keskpäeval kohtus ta vanamehega, kaasas kuus lammast.

„Imelik,” ütles poiss, „kõik ülejäänud lambad ostis ära mu sõber. Ütles, et on kogu elu unistanud lambakarjuse ametist. See on hea märk.”

„Nii on see alati,” ütles vanamees. „Me kutsume seda hea õnne põhimõtteks. Kui sa esimest korda kaarte mängid, võid kindel olla, et võidad. Algaja õnn.”

„Aga miks?”

„Sest elu tahab, et sa elaksid Oma Loo järgi.”

Vanamees hakkas lambaid üle vaatama ja märkas, et üks neist oli vigane. Poisi arvates ei tähendanud see midagi, kuna too lammas oli kogu karjas kõige targem ja andis kõige rohkem villa.

„Kus mu varandus on?” küsis poiss.

„Varandus on Egiptuses, püramiidide juures.”

Poiss oli jahmunud. Vana naine oli öelnud sedasama, aga polnud poisi käest midagi vastu nõudnud.

„Et sinna jõuda, pead sa märke tähele panema. Jumal on meile kõigile valmis seadnud tee, mida mööda käia. Sa pead vaid nägema neid märke, mis sinu jaoks on jäetud.”

Enne kui poiss midagi vastata jõudis, lendas nende vahele tiibu lehvitades üks liblikas. Poisile meenusid vanaisa sõnad: liblikas on hea õnne märk. Nagu ka kilk, lootus, sisalik ja neljaleheline ristikhein.

„Just,” ütles vanamees, kes poisi mõtteid luges. „Just nii, nagu su vanaisa õpetas. Need on märgid.”

Äkitselt tegi mees oma kuuehõlmad valla. Poiss jäi keeletuks, talle meenus sära, mis teda eelmisel päeval oli pimestanud. Mehe kaelas rippus kalliskividega kaetud kullast rinnakilp.

Ta oli tõepoolest kuningas. Ja et mitte röövlite kätte langeda, pidi ta ennast maskeerima.

„Võta,” ütles vanamees, hoides käes üht valget ja üht musta kivi, mille oli võtnud oma rinnakilbilt. „Need on Uurim ja Tummim. Must tähendab „jah”, valge „ei”. Kui sa märkidest aru ei saa, aitavad nemad sind. Kuid küsimus, mis sa küsid, olgu alati selge.

Kui vähegi võimalik, otsusta ise. Seda, et varandus on püramiidide juures, sa juba teadsid, aga kuus lammast pidid mulle sellepärast andma, et ma aitaksin sul otsustada.”

Poiss vaatas kive oma kotis. Alates sellest hetkest otsustab ta alati ise.

„Ära unusta, et kõik on ainult üks. Ära unusta märkide keelt. Aga kõige tähtsam – ära unusta minna Oma Loo lõppu.

Kuid enne, kui ma ära lähen, tahan sulle jutustada ühe loo.

Elas kord kaupmees, kes saatis oma poja maailma kõige targema inimese käest õnne saladust õppima. Poiss kõndis nelikümmend päeva kõrbes, kuni jõudis ilusa lossini, mis asus kõrge mäe otsas. Seal elaski tark, keda poiss otsis.

Kuid selle asemel et kohtuda püha mehega, sattus ta sisse astudes vilka tegevuse keerisesse; kaupmehed voorisid sisse ja välja, ruum oli täis inimeste juttu, pillimehed mängisid vaikset muusikat ning laud oli lookas selle kandi kõige hõrgutavamatest delikatessidest. Tark vestles kõigiga ja poiss pidi ootama kaks tundi, enne kui tuli tema kord mehe tähelepanu osaliseks saada.

Tark kuulas hoolikalt poisi tuleku põhjuse ära ja ütles siis, et praegu pole tal võimalik poisile õnne saladust seletada. Ta soovitas poisil palees veidi ringi käia ja kahe tunni pärast tagasi tulla.

„Ma palun sul sel ajal midagi teha,” ütles tark, ulatades poisile teelusika, millel oli kaks õlitilka.

„Senikaua kui sa jalutad, hoia lusikat nii, et õli maha ei tilguks.”

Poiss hakkas paleetreppidest üles ja alla ronima, jälgides hoolikalt lusikat. Kahe tunni pärast oli ta targa juures tagasi.

„Noh,” küsis Tark, „kas nägid söögisaalis neid Pärsia seinavaipu? Kas nägid aeda, mille kallal aednikmeister on juba kümme aastat mässanud? Kas märkasid imeilusaid pärgamente mu raamatukogus?”

Häbiga tunnistas poiss, et polnud midagi näinud. Tal oli silmi jagunud vaid kahele õlitilgale, mis tark talle usaldas.„Mine tagasi ja tutvu minu maailma imedega,” ütles tark. „Sa ei saa usaldada meest, kelle kodu sa ei tunne.”

Kergendustundega võttis poiss lusika ning suundus lossi uurima, silmitsedes seekord kõiki kunstitöid, mis katsid seinu ja lagesid. Ta nägi aedu ja mägesid, mis teda ümbritsesid, lillede ilu ja peent maitset, tänu millele oli iga viimne kui ese täpselt omal kohal. Tagasi tulnud, jutustas ta targale üksikasjalikult kõigest, mida oli näinud.

„Aga kus on kaks õlitilka, mis ma sulle usaldasin?” küsis tark.

Lusikat vaadates nägi poiss, et see oli tühi.

„Nii, mul on sulle üksainus nõuanne,” ütles targim tarkade seas. „Õnne saladus on märgata kõiki imesid maailmas ja samas mitte kunagi unustada kahte õlitilka lusikal.”

Poiss ei öelnud midagi. Ta sai aru, mida vana kuningas sellega öelda tahtis. Karjusele võib rändamine küll meeldida, aga kunagi ei tohi ta unustada oma lambaid.

Vanamees vaatas poisile otsa ja tegi kätega ta pea kohal mõned imelikud liigutused. Võttis siis lambad ja läks.

Tarifa kõige kõrgemal tipul asus mauride ehitatud kindlus, mille müüridelt võis näha väljakut, pagarit ja killukest Aafrikat. Saalemi kuningas Melkisedek istus sel pärastlõunal kindlusemüüril ja tundis, kuidas Levandi tuul tema nägu paitas. Lambad, kes oma uut peremeest veel pelgasid ja suurte muudatuste pärast ärevuses olid, nihelesid ta kõrval. Ainus, mida nad soovisid, oli söök ja jook.

Melkisedek vaatas väikest laeva, mis oli sadamast väljumas. Ta ei näe enam iialgi poissi, just nagu ta polnud enam näinud Aabrahami pärast seda, kui oli andnud talle kümnendiku oma varast. Aga selline on tema töö.

Jumalatel ei saa olla soove, sest jumalatel pole Oma Lugu. Saalemi kuningas soovis kogu hingest, et poisil oleks õnne.

„Kahju, et ta mu nime unustab,” mõtles ta. „Oleks pidanud talle veel kord ütlema. Et kui ta kunagi minust rääkima peaks, siis saaks ta öelda, et olen Melkisedek, Saalemi kuningas.”

Ta vaatas taevasse ja ütles oma süüd tunnistades: „Ma tean, et see on, nagu Sa ütled, tühisuste tühisus, mu Issand. Aga vana kuningas ei saa muidu, kui peab vahel enda üle uhkust tundma.”

„Kui imelik see Aafrika on,” mõtles poiss.

Ta istus teemajas, mis oli täpselt samasugune nagu kõik teised Tangeri linna kitsastel tänavatel. Seal suitsetati hiigelsuurt piipu, mis käis suust suhu. Selle paari tunni jooksul oli ta näinud mehi käsikäes kõndimas, kaetud nägudega naisi ja vaimulikke, kes kõrgele torni otsa ronisid ja seal midagi poollauldes kuulutama hakkasid – samal ajal kui kõik ümberringi põlvili langesid ja pead vastu maad tagusid.

„Uskmatute värk,” ütles ta endamisi. Väiksena oli ta külakirikus ühtelugu vaadanud Püha Jaakobus Vanema pilti, kus see paljastatud mõõgaga oma valge hobuse seljas istus ja inimesed nagu siingi tema jalge ees põlvitasid. Poiss tundis end halvasti ja kohutavalt üksinda. Uskmatutel oli kuri pilk.

Pealegi oli ta reisiärevuses unustanud ühe pisikese asjaolu, küll ainult üheainsama, aga see võis varanduse ülesleidmise pikaks ajaks edasi lükata: sellel maal räägiti ainult araabia keelt.

Teemaja peremees tuli tema juurde ning poiss osutas näpuga kõrvallauas tellitud joogile. Selgus, et see oli mõru tee. Poiss oleks parema meelega veini joonud.

Kuid praegu polnud tal aega sellega pead vaevata. Ta pidi mõtlema ainult oma varandusele ja sellele, kuidas selleni jõuda. Lammaste müügist saadud raha oli veel piisavalt, ja et rahal on nõiavägi, seda poiss teadis: kel raha jagub, see pole kunagi üksi. Natuke veel, võib-olla ainult mõni päev, ja ta on püramiidide juures. Kuldse rinnakilbiga vanamehel polnud mõtet kuue lamba pärast talle valetada.

Vanamees oli rääkinud talle märkidest. Sel ajal kui poiss üle mere sõitis, mõtles ta sellele. Jah, too mees teadis, millest rääkis: kui poiss oma päevi Andaluusia nurmedel veetis, oli ta harjunud vaatlema maad ja taevast ja selle järgi otsustama, millise tee ta valib. Ta teadis, mis linnu ilmumine tähendas mao ligiolekut ja mis põõsas oli märk vee lähedusest. Seda olid õpetanud talle lambad.

„Kui Jumal juba lambaid nii hästi juhatab, teeb ta seda ka inimestega,” mõtles poiss ja tundis end palju rahulikumalt. Tee, mida ta jõi, ei tundunud enam nii kibe.

„Kes sa oled?” kuulis ta hispaaniakeelset küsimust.

Poiss ohkas kergendatult. Ta oli mõelnud märkidest ja juba üks neist ilmuski.

„Kuidas sa hispaania keelt oskad?” küsis ta. Uustulnuk oli läänepäraselt riietatud noormees, kelle nahavärv aga tõendas, et ta oli pärit sellest linnast. Ta oli umbes sama pikk ja vana kui poisski.

„Peaaegu kõik oskavad siin hispaania keelt. Hispaania on vaid kahe tunni kaugusel.”

„Istu ja telli endale midagi minu arvel,” ütles poiss. „Ja võta mulle veini. See tee on vastik.”

„Siin maal pole veini,” ütles noormees. „Usk ei luba.”

Poiss rääkis, et tal on vaja jõuda püramiidide juurde. Äärepealt oleks ta rääkinud ka varandusest, kuid otsustas siiski vaikida. Võimalik, et siis nõuaks araablanegi oma osa selle eest, et ta poisi sinna juhatab. Ning tal oli meeles, mida vanamees oli rääkinud selle pakkumisest, mida sul veel pole.

„Ma oleksin väga tänulik, kui sa mind sinna viiksid. Ma maksaksin sulle teejuhatamise eest.”

„On sul üldse aimu, kuidas sinna minna?” küsis noormees.

Poiss märkas, et peremees oli nende kõrvale tulnud ja kuulas tähelepanelikult, mida nad rääkisid. Poiss muutus rahutuks. Aga ta oli kohanud teejuhti ega tahtnud seda võimalust käest lasta.

„Sa pead minema läbi Sahara kõrbe,” ütles noormees. „Ja selleks on vaja raha. On sul piisavalt raha?”