Читать книгу Karuelu aabits - Peep Männil - Страница 6

On veebruari lõpp. Maad katab veel paks lumevaip, aga päike paistab juba eredalt. Metsa all jooksevad risti-rästi jäljeread. Kitseja rebaserajad näitavad, kuhu loomad on läinud ja mida nad on teinud. Sügaval metsas, kuusenoorendikus, magab pesas emakaru oma poegadega. Paar kuud tagasi, veidi enne aastavahetust, sündisid emakarul pojad – tüdruk ja poiss. Sündides olid nad päris tillukesed, pimedad ja väga abitud. Soojas pesas imesid nad ema tissist sooja piima. Nüüd on karupojad juba veidi suuremad, aga tukuvad ikka veel mõnusalt ema kaisus.

Järsku kuuleb emakaru läbi une haukumist. Hääled tulevad üha lähemale ja karuema aimab ohtu. Poolunes karu ajab ennast püsti, pojad kukuvad koopapõhja. Koerad klähvivad valjult, nad on juba aru saanud, et siin kuuskede vahel on keegi. Kaugelt kostab karuni raginat ja samme. Need on jahimehed, kes otsivad varakevadisest metsast kährikuid ja metssigu.

Karupojad viiksuvad järjest valjemini, sest koopas on muutunud kõledaks ja külmaks. Nad tahavad tagasi ema sooja lähedusse, aga ema ei tee neist praegu välja. Ta on unine, segaduses ja hirmul. Kui inimene tuleb koopale liiga lähedale, peab karu põgenema ja pojad maha jätma.

Jahimehed on aru saanud, kelle peale koerad hauguvad, ja kutsuvad nad tagasi. Koerad kuulavad sõna ja jätavad karupere rahule. Sel korral läks õnneks – jahimehed jäid pesast kaugele ega ehmatanud emakaru minema.

Karuema kuulatab veel veidi ja laskub siis pessa tagasi. Ta lakub poegi, masseerib nende kõhtu ja puhastab nägusid. Pojad rahunevad ja tukuvad edasi. Ka ema suigub unne.

Karu jälgi võib lumel näha hilissügisel või varakevadel. Kui karu on liikvel talvel, on inimesed ta tõenäoliselt üles äratanud. Talvel üles aetud karu teeb endale uue pesa ja magab seal edasi.