Читать книгу Karuelu aabits - Peep Männil - Страница 7

Ilmad lähevad soojemaks, lumi sulab ja sinililled õitsevad. Emakaru istub koopa ees ja nuusib ümbrust. Karulapsed ukerdavad ringi. Karutüdruk seisab väikese kuuse juures. Tal on plaan selle otsa ronida, aga esialgu jääb puu siiski vallutamata. Karu libiseb mööda puutüve alla ja ta küüned kraabivad veidi selle koort. Karupoiss teritab teise puu najal küüsi. Kui täpsemalt uurida, võib näha, et kõik koopa ümbruse puud on küünejälgi täis.

Karuema tõuseb tasakesi püsti. Ta on otsustanud viia oma pojad päikese kätte. On aeg talipesaga hüvasti jätta. Emakaru leiab üsna lähedalt ühe lagedama platsi, kuhu paistab päev läbi päike. Ta kraabib kokku natuke sammalt ja oksarisu ning seab perele valmis küljealuse. Pojad hakkavad uues kohas kohe mängima. Nad jagelevad omavahel ja sakutavad ema kasukast.

Karud hakkavad taliuinakust ärkama märtsikuus. Väikeste poegadega emakaru lahkub talipesa juurest aga alles aprilli lõpus või mai alguses – võsaülaste ja varsakapjade õitsemise ajal. Kuni selle ajani söövad karupojad vaid emapiima.

Uue pesa kõrval kasvab peenike toomingas. Kui ema järgmisel hommikul silmad lahti teeb, ootab teda üllatus. Tema väike karutüdruk on puu otsa roninud ja viiksub seal valjult. Paistab nagu võiks puuke peagi murduda, nii peenike on see karuga võrreldes. Aga oks on sitke ja ainult õõtsub karupoja raskuse all. Karuema raputab kõvasti puud, aga karuke on ennast kindlalt okste vahele sättinud ja teeb õhusõitu.

Teine karupoeg siblib edasi-tagasi ja püüab isegi emale appi tulla, aga ema lükkab ta eemale. Ema raputab puud veelgi järsemalt, nii et latv puudutab peaaegu maad ja karupoeg pudeneb alla. Alguses on ta natuke ehmunud ja poeb kiiresti ema kaitsvasse sülle. Mõne aja pärast on karupojad aga juba puu juures järjekorras. Nad ronivad kribinal-krabinal tüve mööda üles ja lasevad toomingaladvast siuhti alla. Vahva, millise kiige nad on avastanud.