Читать книгу September - Peeter Helme - Страница 5

Koridorist kostab vaikset juttu, keegi naerab. “Miks nad naeravad?” Ma ei tea, kellega ma räägin. Vormin moe pärast äsja peas sõnastatud lause huultega järele. Mu suu ei liigu seejuures peaaegu üldse. Peaksin seda lauset kuidagi eriti rõhutatult, piinliku ilmekusega ütlema, et suu liikumist oleks märgata: “Miks nad naeravad?”

Ühtäkki naer lõpeb ja asendub erutatud häältega. Kellegi kiired sammud kaugenevad koridori mööda ja tulevad siis tagasi. Kostab uste paukumist, üks kiljatus ja mingi arusaamatu kolin. Kuulan tähelepanelikult ja püüan mõistatada. Mitte ühtegi varianti ei tule aga pähe ning ma istun vaikides edasi.

Seljaga avatud ukse poole istumine ei häiri mind. Ka aknast sisse paistev hommikupäike ei sega, sest olen siin õppinud olema hommikuti kergelt kummargil asendis. Poen niimoodi kuvari varju. Toetan küünarnuki lauale, varjan käeseljaga päikesekiiri ja püüan lugeda ekraanil hahetavat teksti. Samal ajal tegelevad mu meeled selja taga, kuskil koridoris, võimalik, et mõnes teises kabinetis toimuvaga. “Mis seal lahti on?” mõtlen poolvaljult, “mis seal ometi toimub?” Aga ma ei liiguta end. Ootan.

Mõne aja pärast tundubki, et olukord on lahenenud. Tõtlik kontsaklõbin ja ärritatud jutuvada on lõppenud. Kuulen hoopis lohisevaid samme lähenemas. See peab olema Karmen. Ta võtab alati kontorisse jõudes kingad – talvel saapad – jalast ja paneb jalga sussid. Õigemini – kollaste tuttidega mererohelised tuhvlid! Sukkade otsa. Nojah.

Lohin peatub ja kuulen murduval häälel lausutud tervitust. Tõstan viipeks käe, kuid ei pööra ennast kohe ümber. Teesklen, nagu oleksin millessegi jäägitult süvenenud ning kummardun sügavamalt kuvari poole, et end siis mõni sekund hiljem uksel seisva Karmeni poole keerata.

Tal on häiritud nägu ja ta küsib, kas tõesti mitte miski pole tööst tähtsam. Laiutan käsi ja küsin omakorda Karmenilt, et kus me tema meelest siis parasjagu viibime. Tavalisest veelgi tumedamate silmadega, lühikeses punases seelikus ja sellest mitme tooni võrra tumedamas pluusis mustajuukseline Kleopatra-soenguga naine – “Kui vana ta üldse on?” mõtlen endamisi. “Kakskümmend üks? Kakskümmend kaks?” – ohkab häälekalt, vajub justkui seesmiselt veelgi enam kokku ning nõjatub uksepiidale. Ta pilk rändab ruumis ringi, peatub lõpuks minul ning viimaks avab ta rääkimiseks suu.

Selgub, et kõrvalkabineti Kalju on surnud. Karmen oli tööle tulles astunud Kalju tuppa, et talle midagi öelda – “Huvitav küll, mida?” hakkavad minu peas juba jälle kuju võtma suvalised, kontrollimatud mõtted, mille tagajärjel läheb kõrvust mööda suurem osa Karmeni jutust. Ähmaselt panen tähele, et ta räägib midagi Kalju naljakast asendist – “See siis oligi see naer!” – ning sellest, et kui Karmen teda puudutada tahtis, oli Kalju tooli peal kahtlaselt kössi vajunud. See olevat olnud õudne ning tõmmanud veel paari koridoris kõndiva “tüdruku” – Karmeni sõna naiskolleegide kohta – tähelepanu. Lõpuks kutsuti kiirabi, keda nüüd oodatakse. Noogutan ja küsin, kas surnutele kutsutakse alati kiirabi. Karmen mühatab, kuid vastab, et ühtegi targemat mõtet tal ka ei tulnud. Ta ajab end jälle sirgu, silub põlvedest veidi kõrgemal lõppevat seelikut ja lahkub sammude lohinal. Pöördun taas kuvari poole.

Pilgutan õrnalt silmi ja püüan näha oma ripsmeid. Neid on tegelikult kergem näha avali silmi. Sikutan ettevaatlikult paar natukene lahtist ripsmekarva lahti ja uurin neid sõrmede vahel lähemalt. Kohe meenub “Gattaca”. Ega enam teisiti ei saagi. Ripsmekarvad on minu jaoks nüüd defineeritud. Ripsmekarv tähendab “Gattacat” ja vastupidi. Tegelikult on veel selliseid asju. Geneetika näiteks. Aga see sõna seostub veel hästi paljude muude asjadega ka: Mendeli ja Mengelega, äädikakärbestega, Houellebecqiga … Kõlalise sarnasuse tõttu veel “dianeetikaga”, saientoloogiaga samuti, aga see on juba täielik jama. Üleüldse – tühja sest … Pudistan ripsmekarvad sõrmede vahelt maha. Nad kaovad mu silmade vaateväljast ruttu kuskile sügavusse, kust paistavad mu kinganinad.

“Mis mul viga on?” küsin endalt tasakesi ja asetan käed klaviatuurile. “Mis MUL viga on?” küsin teist korda, veelgi vaiksemalt ja sulen korraks silmad. Näen punaseid ringe, hommikupäikesse vahtimisest tekkinud tumepunaseid ringe. Nad võbelevad ja värelevad nagu liblikad.

“Mis liblikad? See on veri mu sees,” käratab mulle ootamatult pähekaranud mõte. Või on see hoopis tunne? Surun kumbagi kätt tugevalt vastu klaviatuuri ning seni valgele, nii hirmutavalt valgele, lumepimedust põhjustavalt valgele ekraanile ilmub tähtedest ja numbritest koosnev mõttetus. Kustutan selle ja asun siis dokumendipõhja kombekohaselt vormistama: kes, millal, kus, mille jaoks ja mis seadusele vastavalt … Nüüd ei ole leht enam nii mahajäetult tühi. Veel natuke ja peagi ilmub rasvaste tähtedega ka pealkiri ning osa tööst on juba tehtud. Töö on justkui piiritletud, kindlale alale aetud. Nüüd on vaja saata peale jahimees, kes leiab saaklooma ja teeb surmava lasu – “Põmm!”

Just siis kõlab avatud uksele koputus ning ülemuse – Alo – hääl küsib, kas ta tohib siseneda. Pööran kiirelt ringi ja manan näole abivalmis näo. Olen korra üksi kodus olles seda peegli ees teinud ning avastanud, et vähemalt iseenda jaoks näen sellise näoga totakas välja. Kuid mina pole ju teised …

Ta kordab oma küsimust ning kinnitan talle, et loomulikult on mul hetk aega – vaja ainult veel enne lõunat üks memo valmis saada … Alo uurib siis edasi, kas võiksin saata teda ühel lühikesel, kahepäevasel reisil. Jaatan naeratades, mispeale ta palub mul võtta reisiettevalmistused enda peale. Ta ise ei saa kohe kuidagi. Seda öeldes grimassitab ta natuke ja osutab pöidlaga kõrvaltoa poole. Taipan, et Kalju pärast, noogutan kõikemõistvalt ja mind jäetakse jälle üksi.

Püüan süveneda töösse. “Jaht. Kas ma pean tõesti oma mõtetele jahti?” küsin endalt ja toksin sisse koosolekul osalenute nimed, toimumise koha ja aja ning teemad. Siis segatakse mind jälle.

Ilma koputamata ja tervitamata jookseb sisse spordirõivastes Eve. See pole tema moodi, kuid ma ei ütle midagi.

Ta vannub ebanaiselikult ja räägib kiirustades, et jooksma minnes unustas ta võtmed koju, lukustas end korterist välja ja peab nüüd oma abikaasa – ta räägib alati abikaasast, aga ma tean, et see “abikaasa” on tegelikult üks trimmis kehaga naisterahvas, kes vahel õhtuti Evele maasturiga järele tuleb – ruttu kätte saama, sest lõunast on tal kohtumine mingi välismaa delegatsiooniga ning selleks ajaks on vaja riided vahetada. Mühatan midagi vastuseks ja soovin edu. Pärast ühte närvilist telefonikõnet tormab ta uksest välja.

“Nii, nii …” närin omaette küüsi ja püüan hoida oma mõtted võimalikult selged, “mõlema osapoole delegatsioonid … ei; mõlemad delegatsioonid … mõlemad osapooled …” On päevi, mis tuleks enda elust maha kriipsutada. Püüan end aga ikkagi kokku võtta ning hakkan mitte millelegi mõeldes lihtsalt kirjutama. Esimesed kaks lauset tekivad ekraanile, mis ei paista pärast päise, pealkirja ja muude aksessuaaride lisamist enam sugugi nii tühjana … Siis segatakse mind jälle.

Alo seisab uuesti uksel, manan uuesti näole abivalmis ilme ja pööran end tooli kägisedes ümber. Ta tunneb närviliselt huvi, kas Eve on juba tulnud, ning ma räägin talle vahepeal toimunust. Alo noogutab kergelt ja pühib käeseljaga laubal pärlendavat higi.

“Mida ta küll selle käega nüüd teeb?” küsin endalt. Alo rahuldab mu uudishimu silmapilk hiljem – ta lükkab käe taskusse ja hõõrub seda seal natuke aega. Teen, nagu ei märkaks ma midagi ja ootan. Alo vaikib hetke, pöörab siis ümber ja lahkub kabinetist. Lasen näolihased taas lõdvaks, annan toolile jalgadega hoogu ja leian end taas kuvariga silmitsi. Ma ei hakkagi vaatama, mis ekraanil seisab, vaid kirjutan lihtsalt edasi. Mälu järgi. Märkmeid kavatsen vaadata alles hiljem, teksti parandades.

Nii teen ma alati. Või noh, mis alati – olen asutuses töötanud vaevalt pool aastat ning ülevaateid, protokolle, raporteid ja memosid ei ole ma kunagi varem kirjutanud. Püüan aga olla nii hea ametnik kui suudan. Näiteks ei pane ma kunagi jalga üle põlve. Et mitte kortsutada oma esimese ülikonna pükse. Pintsak ripub kapis. Lips on särgiga toontoonis. Nõtke liigutusega vaatan kella – pool kaksteist. Kirjutan edasi. Päike kaob viimaks mu vaateväljast.

“Või mina tema omast,” muigan omaette ja tunnen, et see on vale mõte. Samas – siin ei ole päriselt valesid mõtteid. Siin pole isegi mingit päästvat nõmedust. Selle asemel nad isegi ootavad teatavat omaalgatust, mistõttu ma ei tea, kas olla pettunud ja mängida edasi oma reeglite, oma ettekujutuse järgi või olla just see õige. Olla just see, keda vajatakse – natuke kaasamõtlev, natuke initsiatiivikas …

“Oh, kurat!” käratan lõpuks. Aga muidugi ainult mõttes. Muidugi hääletult. Ja ikkagi on mu pea täis neid häirivaid hääli ning ma ei tea enam, kuidas lõpetada … Midagi jääb, nagu ikka, ütlemata.

“Midagi jääb alati ütlemata …” nendin ning lõpetan memo. Salvestan siis dokumendi ja avan postkasti. Sadakond lugemata kirja. Peamiselt uudised. Ja raportid. Memod. Ringkirjad ja ülevaated … Põhimõtteliselt sama, mida minagi toodan. Lisaks üks ports Kalju kohta käivaid küsimusi maja teiste korruste töötajatelt. Loen neid pealiskaudselt ja kustutan enamiku vastust saatmata.

Memo saadan ülemusele – Alole – ja login ennast siis arvutist välja, tõusen laua tagant ja võtan kapist pintsaku. See istub päris hästi, kuigi olen oma kehakaalu pärast natuke mures. Olen hakanud juurde võtma, sest ma ei pea enam peaaegu üldse liikuma. Sporti vihkan niikuinii … Pigem eelistan seksi, aga sellega on nagu on … Kuid esialgu istub pintsak veel hästi. Jätan nööbid lahti ja panen vasaku käe elegantselt püksitaskusse.

Koridoris on vaikne. See tähendab – koridoris endas valitseb vaikus, vasakule ja paremale jäävatest tubadest kostab summutatud hääli. Ülemus karjub midagi telefoni, Karmeni juurest kuuldub lakitud küünte klõbinat vastu klaviatuuriklahve ning päris koridori lõpust, kus istuvad juba teise osakonna inimesed, on kuulda jutuvada.

Hommikustest sündmustest pole jälgegi ning küsin omaette, millal nad Kalju ära jõudsid viia. “Miks mina mitte midagi ei kuulnud?” püüan iseennast ehmatada, isegi hirmutada. See ei õnnestu. “Nad viisid Kalju ära siis, kui sa kirju lugesid. Nad viisid Kalju ära siis, kui sa memoga tegelesid, siis kui sa Aloga rääkisid, siis kui sa Evega rääkisid, siis kui sa iseendaga rääkisid!” püüan endale pähe taguda, kuid ikkagi …

Mis vahet seal on. Ma peaaegu ei tundnudki teda. Oli üks ülekaaluline kuuekümnele liginev mees. Nooruspäevade peedivein, keskea viin ning viimaste aastate õllesed saunapeod koos rasvaste vorstide ja sealihaga viisid oma töö loogilise lõpuni. Rääkisime Kaljuga vaid paaril korral. See tähendab – suhtlesime pidevalt, kuid vaid paaril korral rääkisime ka millestki muust kui tööasjadest.

Esimene kord oli minu asutusse tuleku ajal. Ühel päeval haaras ta mul koridoris küünarnukist kinni ja ütles usalduslikult paar sõna Eve jalgade kohta. Mäletan, et muigasin vandeseltslaslikult. Pärast oli tükk aega piinlik. Praegugi on … Teisel korral aga sõitsime koos liftiga ja ta rääkis oma nädalavahetuse plaanidest. Need olid geniaalsed – saata tütar naisega suvilasse ning minna ise sõpradega kalale.

Mulle jäi arusaamatuks, miks oli tütre ja naise ärasaatmine vajalik, aga ju siis oli. Ilmselt peatäie segamatuks väljamagamiseks. Jätsime tookord asutuse välisukse ees hüvasti. Soovisin talle edu. Seegi on vist piinlik …

Ma ei jää kabinettidest kostvat juttu kuulama, vaid mõtlen piletitaskukesega pintsaku kandmisele. Äkki peavad teised töötajad seda liiga eputavaks? Ma ei tea. “Kaljul sellist ei olnud,” osatan ennast ega saa aru, kas see on nüüd kadunukese suhtes solvav või mitte.

Silma järgi hinnates loomulike kastanpruunide lokkidega sekretär naeratab mulle, kui möödun ta lauast ning ütlen, et lähen lõunale. Mulle tundub, et ta silmad libisevad üle mu tumepruuni ülikonna. Liftis uurin end põhjalikult. “Liftis uurin end põhjalikult,” lausun huultega hääletult vormides ja mõtlen, et kas peaks kunagi midagi kirjutama. See tundub ebatõenäoline. Pealegi – üheksast viieni ju kirjutangi.

Ülikonnaga tundub kõik korras olevat. Miks ta siis seda uuris? Sekretär näeb mind ju iga päev? Keerutan end peegli ees, aga ei märka midagi: kõik istub ilusti, särk on triigitud ja lipsusõlm õige suurusega. Ei tea. Jõuan alla. Viipan omamehelikult valvelaua juures logelevatele turvameestele ning astun värske õhu kätte.

On sügis ja on ilus. Tuul on veel täiesti suvine ning puud rasket rohelist värvi. Longin tänavanurgani ja otsin siis taskust mobiiltelefoni. Tõstan telefoni kõrva äärde ja küsin, kas ta sööma tahab tulla. Ütlen, et jah, mina olen juba väljas ja lähen tavalisse kohta. Siis soovin head aega ja panen telefoni taskusse tagasi.

Tegelikult ei helistanud ma mitte kellelegi. Ma ei valinud mingit numbrit, ei vajutanud ühtegi nuppu. Laususin lihtsalt mõned sobivad sõnad tumma telefoni, jälgides samal ajal vastutulijaid. “Saavad nad midagi aru? Taipavad nad midagi?” arutlen omaette ja mõistan, et nad ei jälgigi mind. Kogu see mäng on mõttetu.

Lõunaks on pelmeenid, millega ma ei oska mitte midagi peale hakata. See tähendab, et söön nad ära, aga ma ei oska sellele üksildasele lõunasöögile mitte mingisugust tähendust anda. Lappan sama päeva sopalehte, püüdes paremaid pealkirju meelde jätta: “Kolme lapse ema tappis end kõigi nähes”, “Kummikarukesed – mürk või meelelahutus?” ja nii edasi. Huvitav, kas homsetes lehtedes on Kalju sees? Kui mitte rohkem, siis nupukese võiks ta ju ikka ära olla teeninud: “Riigiametnik sureb tööpostil.” Ei, veel parem: “Teenekas riigiametnik leitakse surnuna tööpostilt.” Või midagi sellist … Ei tea, kas tal mõni orden oli? Kui oli, siis see suurendaks leheloo šansse … Joon keefirit ning mõtlen, kas tunda pelmeenidest iiveldust või mitte. Süda on lõpuks tõesti natuke paha. Jootraha ma ei jäta ja longin tagasi asutusse.

Nad on seal kõik juba hoos. Eve on tagasi ning näeb hommikuga võrreldes palju rohkem büroolesbi moodi välja – sügavsinine pükskostüüm, rangelt kammitud juuksed. Sinna juurde sädistab ta üllatavalt kõrge häälega. Lobisen temaga ja viskame koos natuke nalja ülemuse rõveda kombe üle toppida higist kätt pükstesse. Selgub, et Eve on ennegi märganud, et ülemus – Alo – harrastab seda võtet isegi välismaalaste juuresolekul. Öelnud seda, kihistab Eve veel hetkeks naerda, haarab siis “College”-sildiga joonelise märkmiku ja sööstab välja.

Asun oma posti läbi töötama ning otsin ülemuse kommentaare hommikusele memole. Neid ei ole. Ju ta pole siis kirju vaadanud või midagi sarnast. Postkastis on peamiselt rämps. Otsustan Alo täiendusi mitte ootama jääda, koostan adressaatide nimekirja ja saadan memo laiali.

“Keda võiks selline saadetis küll rõõmustada?” käib mul korraks peast läbi, kuid unustan selle. Unustan üleüldse kõik ning sukeldun ettekirjutuste, sertifikaatide, lubade ja muu säärase maailma.

“Pidin ma juurat õppima?” Silme ette kerkib üks ammuununenud stseen. Kõle köök Lasnamäel, mu lõputunnistust uuriv isa ja kohvi joov ema. Juuni hommik kümnekonna aasta eest. Mina istun akna all ja tunnen enam-vähem viimast korda rahuldust vanemate rõõmustamisest. Isa noogutab tunnustavalt ja kiidab õigusteaduse kui universaalhariduse väärtusi. Ilma igasuguse hariduseta ema naeratab õndsalt.

“Kas see oli tõesti nii?” pean endalt küsima, sest nõnda tobe tundub see mälupilt, kuid – tegelikkus on tobedam kõikidest fantaasiatest … Tõepoolest uuris mu kergelt lühinägelik isa tol suvehommikul, mil olin just tulnud koolist ja leidnud oma vanemad äsja ärganuina, aluspesus keset kööki seistes minu lõputunnistust ning ema – kellest oli näha, et ta hommikumantli all mitte midagi ei kandnud – istus laua ääres ja segas äraoleval ilmel koorepulbrit kohvitassis. Ma ei tea siiamaani, miks nad minuga koos lõpuaktusele ei tulnud. Minu sugulastest olid kohal ainult mu õde ja vanaema – mõlemad hommikuinimesed. Mõlemad ka inimesed, kellele see saatuslikuks sai.

Nad uppusid juba samal suvel, kui olid läinud kahekesi ühel tuulisel päeval ujuma. Oli ennelõuna, vesi ootamatult külm ning rand tühi. Arvan, et mu õde oli see, kes vanaema merre meelitas. Õde oli hea ujuja. Ta oli mitu aastat trennis ja algkoolipäevil ka ujumislaagris käinud. Mäletan seda hästi, sest mina oleksin tahtnud suvel kogu aeg temaga koos ringi tilpneda, aga õde oli pidevalt ära, kuskil laagris. “Kakskümmend ja seitsekümmend – viiskümmend aastat ehk kaks inimpõlve vahet,” on mõte, mis iga kord mulle pähe kargab, kui sellele kõigele tagasi mõtlen.

See on tegelikult väga veider. “Lein, lein, lein … Mis on lein?” küsin endalt ikka ja jälle ega mõista mitte kui midagi. Näen vaimusilmas auku nutetud näoga ema ja kõigest pooleteise kuuga halliks läinud isa. Vanaisa oli surnud juba enne.

Ma ei nutnud. Ei vanaisa ega õe ja vanaema pärast. Vanaisa oli väga vana ja mina üsna väike. Õe ja vanaema üheskoos lahkumises oli aga midagi ilusat ja pidulikku. Mingi ohverduse moment, mingi väärikus … Emale ma seda kunagi muidugi ei öelnud. Isale ka mitte. Aga oma õele ja vanaemale küll. Ütlen seda neile vaiksetel hetkedel … Nagu näiteks nüüd: “See on ilus, kuidas te koos läksite. Sa olid ju alati tema lemmiklapselaps, sa pididki ta endaga võtma. Ja sina pididki vanaemale teed juhtima … Ilus …”

Muidugi oli mul kahju. Ja loll lugu – praegugi tahaks ma kõike olulist esimese asjana jagada oma õega … “Nii ta läheb,” pomisen nüüd juba peaaegu valjult, kustutades samal ajal enamiku saabunud kirjadest.

Siis tuleb Eve ning avastan enda õuduseks – või kergenduseks? –, et ligi nelikümmend minutit on vahepeal möödunud ja kell ligineb kolmele. “Kuhu need päevad läevad? Kappavad nagu metsikud hobused üle mägede? Kurat seda teab. Või Jumal. Või nad mõlemad.”

Mind häirib teinekord minu komme rääkida omaette, hääletult. Sõnastan peas terveid lauseid ja kordan neid siis kuuldamatult. Tegelikult ei juhtu seda muidugi kogu aeg. Vahel … Ja alguse sai see väga ammu. Vist algkoolis, kui arvasin, et mõtted on pildid, ja hakkasin teooriat katsetama. Katsed olid edukad – lükkasin teooria ümber ja mõistsin, et mõtlen mõistetes. Sealt oli selgete lausete sõnastamiseni vaid üks samm … Mõne jaoks oleks sealt vist omakorda üks samm kirjutamise ja lugemiseni, aga mulle ei meeldi raamatud siiamaani. Jah, luule, natukene – tore on vaadata, millised sõnakombinatsioonid kõik on võimalikud. Kuid lauseid tahan tegelikult teha ise … “Ja enda jaoks.”

Eve lobiseb midagi bulgaarlastest, kellega ta oli automaatselt hakanud rääkima saksa keeles, ning avastan, et noogutan talle äraolevalt kaasa. Alles natuke aega hiljem taipan, et kogu see lugu on üsna jabur ning küsin üle. Eve vastab, et oli miskipärast arvanud, et ta saadetakse kohtuma austerlastega. Nendin, et austerlased või bulgaarlased – ühed Balkani-rahvad kõik, ning teenin ära Eve heakskiitva itsituse.

Hiljem hakkan mõtlema, miks Eve seda mulle rääkis. Kas selleks, et oma keeleoskusega eputada? Ta peaks vist teadma, et mina midagi peale inglise keele ei räägi. Isegi soome keelt mitte …

Tuleb Alo ja alustab Evega juttu äsja toimunud kohtumisest. Taipan poole kõrvaga kuulates, et “üleval” tahetakse kohe kõike teada saada ning Eve peaks veel enne tööpäeva lõppu memo valmis tegema.

Manan ette võimalikult asjaliku ilme ja klõbistan hiirega postkastis ringi. “Ei midagi huvitavat, mitte midagi huvitavat, ei midagi huvitavat,” soiun oma pea sügavas sopis ning tunnen, kuidas säärane monotoonne kordamine mõtteid tapab. Mis on hea. “Mis on hea. Mis on hea?”

Tomatisupp on hea.* Kõht on juba jälle tühjaks läinud, ajan end püsti ja loivan sekretäri laua juurde. Küll sina näed aga uimane välja, vastab ta kaasatundval häälel ning ma võtan tema selja tagant klaasuksega veinikülmikust pudeli Coca-Colat. Kasutan juhust ja jään hetkeks külmutuskapi juurde seisma. Silmitsen sekretäri kaamelikarva velvetitesse riietatud tagumikku ja mõtlen, et kas saab rääkida täiuslikust tagumikust. Sekretär pöörab häiritult pead ja kortsutab korraks kulmu. Raputan pead, naeratan ja lähen sõnatult tagasi oma kabinetti.

Eve istub süvenenult arvuti taga ja peksab fanaatilise kiirusega klahve. Viskan mingi killu riigi vara lõhkumise kohta, kuid ta ei pane mind tähele. Selle asemel siseneb hääletult Karmen, heidab vilava pilgu Eve poole – võimatu on aru saada, kas see on mõeldud tervitusena või mitte – ja hakkab vaiksel häälel rääkima minuga.

Tundub, et hommikused sündmused on tal täielikult peast pühitud. Vaatan ta pluusi, punast seelikut, musti sukki ja mererohelisi tuhvleid. Viimased mõjuvad ebaerootiliselt ning viivad mõtted taas õe ja vanaema peale. Õde mõjus erootiliselt. Vanaema mitte. Suunan pilgu ülespoole ja kompan pilguga Karmeni kehavorme. Ta märkab mu pilku, räägib aga häirimatult edasi. Vaatan teda vaid igavusest, mitte huvist. Kuigi. “Kuigi …” Surun haigutuse alla, avan Coca-Colapudeli ning pakun kõigepealt Karmenile. Ta võtab selle naeratusega vastu ja joob. Pudelisuule jääb jälg tema natuke liiga tumedast huulepunast. Ta ulatab pudeli tagasi, vaatan huulepulga jälge. See erutab mind. Unustan tuhvlid. Võtan lonksu, tundes rasvast maitset oma suul. Karmen astub mulle kärmelt pool sammu lähemale ja tõmbab parema käe pöidlaga üle mu huulte. Eve ei vaata meie poolegi. Karmen räägib edasi.

Tunnen, et hakkan pärastlõunasest roidumusest üle saama, ning taipan, et jutt käib plaanist minna õhtul koos asutuse teiste “tüdrukute ja poistega” bowling’ut mängima.

“Tõepoolest,” sedastan iseendale, “ta ongi kõik unustanud.” See avastus õõvastab mind. Omamoodi on Karmen vist üsna lähedal täiuslikkusele. Bowling’u-plaani üle ei viitsi ma aga pikemalt järele mõelda ja nõustun. Karmen erutub silmanähtavalt ning selgitab pikalt ja ilmselge veenvustaotlusega, et kohtume kõik täpselt kell viis “turvakontrolli juures” ja liigume sealt edasi ühte lähedalasuvasse “bowling’u-kohta”. Naeratan ja ütlen, et katsun selleks ajaks oma asjadega valmis saada, kuigi, jah – tööd on palju. Laiutan vabandaval ilmel käsi, teadmata päris täpselt ka ise, miks. No püüa ikka, mangub Karmen ning ma istun maha. Karmen lahkub ja Eve hakkab vaikselt naerma.

_____

* Vt. raamatu lõppu.