Читать книгу September - Peeter Helme - Страница 6

Võtan kohe ühe õlle, panen teiste “poiste” eeskujul lipsu taskusse ning süütan pakutud sigarillo. “Tüdrukud” kihistavad leti ääres ja tellivad jäätisekokteile. Uurin, kas keegi mängida ka kavatseb, ning saan teada, et kõik teised on vanad mängumehed. Ja seda vähemalt enda meelest mitmeski mõttes.

Valdo, armilise näoga ligi kolmekümne viiene majandusteadlane, teeb ühemõttelisi märkusi “tüdrukute” aadressil ning tal on kahju, et Eve meiega ei liitunud. Kaljust ei räägi mitte keegi. Ka mina ei ütle mitte midagi, püüan hoopis sigarillot kopsu tõmmata, sest õlu ei toimi nii ruttu kui peaks. Ja tomatisuppi tahaks ka, kuid täna jääb vist ära …

“Tüdrukud” saavad lõpuks oma jäätisekokteilid kätte ning tulevad lauda. Uurin Karmenilt, mis baarileti ääres ele

vust põhjustas, ning ta selgitab, et kokteilides on paras annus Amarettot. “Paras annus,” kordan omaette, isegi teadmata, miks …

“Poisid”–Valdojatematoakaaslane,nagujutustarusaan– hakkavad meeskondi kokku panema, katsudes sättida nii, et moodustuksid eri sugupoole esindajatest koosnevad paarid. Lõpuks tuleb välja, et Karmen peab mängima arminäoga, mina jään aga üle. Kehitan võltskahetsusest õlgu ning võtan veel ühe õlle.

Saal on üsna tühi. Laes ripuvad toorelt säravad päevavalguslambid. “Sellises kohas, mu kallis, ei jää mitte midagi varjule,” püüan endale võimalikult dramaatilise häälega lausuda ja teen seda täiesti valju, selge häälega, valides hetke, mil kõik eemalduvad kisades ja kilgates ning kuskilt kostab kuulide rasket klobinat. Mitte et see mulle midagi annaks.

Olen tegelikult küllalt hääleharjutusi teinud. See juhtus ajal, mil olin juba poolteist aastat juurat õppinud ning minu esimene tüdruksõber süstis mulle pähe mõtte, et võiksin hakata üliõpilasteatri näitlejaks. Kuna sain ka ise aru, et tegu on lootusetu ja hullumeelse ettevõtmisega, ei soostunud ma pea ees tundmatusse vette hüppama, vaid lasin ühel tema sõbral – homol, kellel siis veel? – õpetada endale üht-teist häälduse ja kõnekunsti vallas. Ega ma suurt midagi selgeks ei saanud, kuid oskan praegugi lõdvestada suumuskleid, teha erinevaid hingamisharjutusi ja jälgida enda kõnet vahest veidi enam kui mõni teine. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda …

Siis jättis see tüdruk mu maha ning ka homo kadus silmapiirilt. Mulle ei jäänud seega midagi. Jäi juura. Ja igavus. “Oli sünge aeg, oli igav aeg …” Ei, see pole päris see. “Igav oli.” Nii ehk …

Ka nüüd õnnestub Karmenil vaikselt ligi hiilida. Ühel hetkel seisab ta mu kõrval ja küsib, et mis ma siin, noh, teen. Näitan õlleklaasile ja tunnistan, et hea meelega teeksin veel ühe sigarillo, aga paki omanik on mängimas. Karmen lööb käega ja võtab ise pisikesest plekk-karbist kaks. Süütan esmalt tema ja siis enda oma ning tõmbame mõlemad matslikult sügava mahvi. Hakkame esmalt naerma ja seejärel köhima. Köha peletamiseks võtab Karmen minu õlut. Vaatan ta särgikaeluses rippuvat pisikest kuldristi, ei lausu aga midagi. Miks peakski?

Peagi tuleb Valdo, kirudes halbu kuule ja viletsaid tenniseid. Noogutan talle kõiketeadvalt ja pakun end uue õlle järele minema, millega ta nõustub. Tagasi tulles istuvad kõik juba uuesti laua ümber ning jutt käib kahe võitjameeskonna finaalmängust, mis peaks kohe-kohe algama. Valdo kaaslane, kelle sigarillosid me Karmeniga näppasime, vabandab minu ees, et ma mängida ei saa. Teen vastuseks tõrjuva žesti ja ütlen, et võtsingi valurahaks endale ja Karmenile tema äraolekul kaks sigarillot. Ta naerab ja teised itsitavad.

Tunnen, et kaks sigarillot ja kolm õlut hakkavad peas ja veresoontes soovitud koosmõju avaldama, ning vaatan kasvava heatahtlikkusega enda ümber ringi. Olen tegelikult üsna nõutu, sest ma tõesti ei tea, miks ma siia tulin. Aknast paistab meri. “No hea küll, las ta paistab.” Aga see on ka kõik. Muus mõttes on kõik täiesti ilmetu. Ilmetu meelelahutus. Aga noh, eks me oleme ise ka ilmetud.

Panen tähele, et olen kogemata tõstnud vasaku jala paremale põlvele ning võtan ta sealt ära. Kuid mitte rabistades. “Mitte rabistada!” sisendan endale ja püüan jätta oma liigutusest võimalikult sundimatu, elegantse mulje. Nõjatun siis tagasi ja võtan suure sõõmu õlut.

Kummaline, aga see äratab suu limaskestale kogunenud sigarillomaitse ning paneb suu veidralt kirvendama. “‚Kirvendama’ on ise üks veider sõna …” Mingi naljakas tunne mähkub minu üle – justkui meenutus noorpõlve esimestest arglikest purjusolekutest. Kuid kuidagi teistmoodi. Kuidagi hoopis ebaisikulisemalt. Karmen tahabki juba teada, millest ma mõtlen, ja taipan, et joove on mulle näkku kirjutatud. Selle asemel, et too homo mulle kõne- ja hingamisharjutusi õpetas, oleks ta pidanud rääkima, kuidas näomuskleid valitseda ja oma ilmeid tajuda. Või ei tea seda näitlejad, eriti algajad näitlejad ise ka? Kahtlane …

Vastuse asemel küsin Karmenilt, et kas ta ikka tahab teada, mida ma mõtlen. Karmen rehmab kergemeelselt käega ja vadistab “tüdrukutega” edasi. Muidugi tööasjadest. Nüüd ei kanna ta enam mererohelisi tupsudega tuhvleid, vaid madala kontsa ja tömbi ninaga tumepruune kingi.

“Pole paha, pole paha …” pomisen omaette ning taipan õnnetuseks liiga hilja, et seekord ma tõesti pomisengi, pomisen häälega, kuuldava häälega. “Tüdrukud” vaatavad heatahtliku hämmeldusega minu poole ning ütlen mokaotsast midagi vabanduseks; räägin sellest, et mõtted läksid rändama. Õnneks pöörduvad nad kohe oma juttude juurde tagasi ega taha täiendavaid selgitusi.

Me ei jää kauaks. Finaalmäng peetakse ära, selle lõppu tähistatakse veel ühe ringiga, mille ostab võitnud võistkond. Peagi istun bussipeatuses, seejärel bussis ning lõpuks kodus tugitoolis. Minu jalge ees on kott õllepurke, traksid on õlgadelt maas, püksinööp ja -lukk lahti. Olen üksi ega ole ikka veel söönud tomatisuppi, kuigi seda peaks veel eilsest alles olema. Külmutuskapis. Või pliidil. Ma ei tea. Selle asemel mängib televiisoris hoopis mingi muusikavideo, kus neegritüdrukud raputavad oma puusi ja rindu.

“Kas need välja ei veni?” küsin endalt nüüd juba täiesti selge häälega ja avan esimese õlle. “Õhtu on veel pikk,” lausun endale ja püüan järele teha rämedat naeru, seda niinimetatud mereröövlinaeru, seda: hoh-hoh-hoo või midagi sarnast, ainult veel rämedama, veel rögisevama häälega. Selle asemel läheb mul õlu kurku ja ma mõtlen oma õele. Kas ka tema tundis midagi sellist? Vastuse asemel tuleb mulle pähe loll mõte, millest saan aru, et olen purjus: “Ei, tema ei tundnud nii, sest mereveel pole nii head maitset …”

Aga kuidas Kalju ennast tundis? Mõtlen, kuidas ta hommikul vara tööle tuli. Ilmselt plaaniga midagi enne teiste tulekut ära teha. Võib-olla plaaniga täna veidi varem lõpetada, et siis minna … Jah, kuhu? Koju? Naise ja tütre juurde? Või sõpradega õlut jooma? Arvata võib, et viimast. Kuigi, iial ei või teada. Võib-olla on Kaljul kuskil noor ja kena armuke, kes istub nüüd üksinda ja hirmunult oma korteris ega pruugigi veel teada, mis Kaljuga juhtus. Ei tea, ei tea …

Kohutav masendus tuleb peale ja tahaksin ennast millegagi lüüa või midagi muud sellist teha. Kisun hoopiski püksid jalast ning, üks silm parema fookuse saavutamiseks kõvasti kinni pigistatud, riputan nad puu peale. Selle omakorda ukselingi külge. Siis räntsatan tugitooli ja viskan lõpuks süümepiinadeta jala üle põlve. Ja võtan mehise sõõmu. “Ja võtan mehise sõõmu” – kui nõme see on.

Televiisoris on ikka veel neegritüdrukud. “Miks ka mitte, miks ka mitte …” Erutavat ei ole selles mitte midagi, aga peab siis kõik erutama?

Vaatan enda ümber. Telekapulti pole näha. Leian selle alles hiljem, pärast viimast, neljandat õlut, mil ajan end vaevaliselt tugitoolist üles ja tahan ära visata nüüd juba tühjade õllepurkidega täidetud kilekoti. Pult on selle all.