Читать книгу Indigo. Luus. Kogu moos - Peeter Sauter - Страница 5

Igavesti see kesta ei saa. Mann, Kati ja mina. Ja kõik teised. Ja see, et ma midagi ei tea. Miski aina koguneb ja koguneb. Tühja elu vaakum aina suureneb ja suureneb, aeg-ajalt murdub lõdvestavaks peoks. Enamik on kuskil paigas. Ja ma ei kadesta neid. On ju neidki, kes oma ameti- ja perekonnaelu vaikselt ja kenasti oskavad elada (tööd ikkagi vähem või rohkem kirudes), aga ma tean, et mina sellega toime ei tuleks. Ma olen õhutühjas ruumis ja üha liigun ja liigun mingi suure vastiku jama või lõpu poole. Milline see just olema saab, ma ei tea. Aga karta on, et pääsu ei ole. Olen paar korda isegi proovinud siin või seal töötada, aga mul pole püsivust. Olin transporditööline. Ja valvur. Valves oli päris hea. Aga mul oli pahandusi ja pidin ära tulema. Igal pool käib kokkuvõttes selline jama — pundar reegleid, pundar sissejuurdunud tööstiili ja pundar inimeste tahtmisi, kõik see kisub sajasse kanti, siis mul viskab jälle üle, jätan asja nurka ja jalutan minema.

Kord sirvisin ühte raamatut. Kliinilist psühhiaatriat. Et leida, mis pagana diagnoos mulle panna tuleks. Aga see oli lootusetu ettevõtmine. Huvitav lugemine küll, aga ükskõik mille ma ette võtsin, kohe avastasin, et see mul tõenäoliselt ongi. Psühhopaatia, skisofreenia ja kõik muugi. Ja üldse mulle tundub, et enamikul inimestel on mingi kõrvalekalle. Kui nad on lihtsalt sellised, nagu on. Kõik üritavad keskteel püsida oma psüühika ja perekonnaeluga. Ma ei tea. Minu meelest igavavõitu lugu see keskteel püsimine. Nii et ma ei ole õieti ei seda ega teist. Tööl pole ma õieti iialgi käinud. Pole nagu jõudnudki. Aga kohtu all pole ma ka kordagi olnud. Äärepealt sinnapoole kiskuvaid lugusid tuli ette küll. Aga need olid juhuslikud lood, uhkete ja suurte tegudega ma pole maha saanud.

Kõige tõenäolisemalt olen ma siiski psühhopaat, sest mul pole absoluutselt püsi. Ma ei saa kahte minutitki ühe asja peale mõeldud. Ja millegi kindlaga tegelemine viskab mul varsti ära. Mitte lihtsalt ei viska ära, vahel tundub mõni jutuajamine nii naeruväärne ja mõttetu, et ma võin poolelt lauselt minema jalutada. Ma ei saa sinna midagi teha.

Kõige hullem — alustan varsti iga teist lauset sellega — kõige hullem. Kõige hullem või ühesõnaga hull on see, et ma ei suuda ennast väljendada. Tunnen seda kogu aeg. Eriti vastik on see nüüd, kus ma proovin rääkida, peaaegu võimatu on midagi ära öelda, aus olla, loomulik olla. Järjest tulevad võõrad sõnad ja väärad väljendid. Elus on täpselt samamoodi. Tahad rääkida ja räägid, aga kuuled ebaloomulikku juttu. Valetama olen õppinud, aga seda, mida tõesti mõtlen, ei oska öelda. Võimalik, et ei mõtlegi suurt midagi.

Ma ei taha osa võtta. Kodus ema elab mingi moraali järgi (jumal teab, kuidas see tal kujunenud on), aga koolis peeti hirmus tähtsaks mingit teistsugust moraali, põhimõtteid, ma ei tea, võibolla maailmavaadet ja ellusuhtumist. Pealegi oli matemaatikaõpetaja jaoks tähtis, palju sa jagad matemaatikat, ja eesti keele õpetaja jaoks, kui tõsiselt sa võtad eesti keelt. Ega mul ole midagi selle vastu, et nad ka inimesed on, oma vigadega ja muu säärasega, aga andku pisut aru, et nad ei ole jumala prohvetid ja et õpilased on ka inimesed, kellel võib ka midagi oma olla. Okei. Pimegi peaks ju seda nägema. Okei.

Tahaksin rääkida ja teistega koos olla, aga varsti on see peaaegu täiesti võimatu. Jalutad linna vahel, enam-vähem kõik mis vaja seljas, ja tunned varsti ennast nagu mingi kuradi müütiline tegelane. Aga mitte mõtlev tegelane. Ma ei kadesta neid, kes hästi õppisid. Mõtlesid, aga ei elanud. Siis võis veel veidi elada. Ja peale kooli ei osanud enamik neist midagi peale hakata. Mis ma räägin, ma ei teagi, kes mida teinud on.

Eri kampades on eri väärtushinnangud, ja kui sa mingit kampa usaldama hakkad või tõsiselt võtad, siis ei jäägi muudule kui samasuguseks saada. Võrdlemisi rumal moos. Parem ei, parem ei.

Rääkida ju võiks. Eks me ju räägigi. Mõneti. Tummade keelt. Kummaliste olendite keelt. Silmade, selgade, kirvestega. Võibolla tuleb see kõik ka sellest, et isa oli mul alkohoolik. Niipalju kui ma tean. Ega suurt ei tea. Vahel ma kahtlustan, et ema on mulle temast rääkides villast visanud. Otse ta rääkinud ei olegi, kõik, mida ma tean, on kuidagi juhuslikult välja tulnud. Otse rääkis ta siis, kui ta mulle kroonu kirjutas. Siis me avastasime, et me oleme ema ja poeg.

Mul on juba mitu aastat olnud kaks plikat. Ega mina süüdi ole. On kujunenud, et neid on kaks. Nii on lihtsalt läinud. Ja see on nii hea kui ka halb. Hea selles mõttes, et nii püsib kõik värskem ja pingestatud, aga halb sellepärast, et tegelikult on see siiski sigadus. Nojah.

Nende plikadega on üks lugu. Ma ei tea, kas nemad vajavad mind või mina neid. Küllap mõlemat. Muidu oleks see asi ikka juba laiali vajunud. Kokku saan nendega aeg-ajalt ja juhuslikult. Siis, kui kisub. Mannil on peale minu teisi mehi palju kulub, aga Katil mitte kedagi, vähemalt tõsiselt mitte. Mann ei armasta lubadusi ja seletamisi ja muud sellist tõsist jama. Ta armastab käesolevat hetke ja oskab sellest rohkem välja võtta kui keegi teine. Mitte välja pigistada, see väljavõtmine käib rohkem ootamise kaudu. Temaga läbisaamine on ilus ja kerge, aga natuke külm, natuke külm hakkab teinekord tema juures. Ja Kati juures teinekord natuke masendav. Masendav ja väsitav — Kati ootuste-lootuste ja mõtete tõttu. Ta tahaks mind saja sõlmega siduda. Ega ta ise tahakski. Aga selline ta iseloom on. Kasvatus. Ise ta püüab minu meeleheaks sellele vastu punnida ja kergemeelset mängida, ja ta teeb seda päris naljakalt, aga pinge jääb ometigi õhku. Jah, ega sest head nahka tulla ei saa Ometi hea, et oli kõik, mis oli. Ja las olla ka edasi see, mis on.

Me kõik kolm oleme kuidagi üksildased, lollakalt üksildased. Mann oma iseseisvuse tõttu, Katt oma tarkuse (mitte ainult teadmiste, aga mõistuse ja südametarkuse) tõttu ja mina oma nõmeda püsimatu iseloomu tõttu. Ometi olen ma hooti neid armastanud (loll sõna, nii tundub mulle alati, kui see ette tuleb); rohkem kui need, kes usinalt oma igapäevast elu elavad. Abielu tundub äärmise jamana. Teise territooriumile, teise hinge ronimine; igaüks arvab abielus, et tal on õigus teisele halvasti öelda või varbale astuda. Abielu ja ühiskodu tekitavad selle asja, kenaduse ja respekti kadumise, ma ei salli seda. Parem ma elaksin mõne sõbraga koos, kummalgi omaette tuba.

Nüüd on nii palju seda Haiguste Ravi seina peale kirjutatud, juba soome keeleski, algul ma ei saanud eriti pihta, nüüd saan küll. Päris õige jutt. Ma ei tea, mis mõttes õige, aga midagi selles on. Et sellist juttu plangu peale kirjutatakse.

Jah, see meie elu on parim ja halvim, mida ma tean, mida ma märkan. Hea nõme üksindus selles nõmedas linnas.

Ma ei usalda millelegi tähtsuse või tähenduse omistamist, seoste leidmist (liiga palju seoste nägemist viib hullumajja). Räägin natuke juhuslikke hetki enda ja Manni ja Kati päevadest ja öödest ja kõigi päevadest ja öödest, nii nagu neid ette tuleb. Muidugi on selles kõiges minu suhtumine ja mina ise (kuigi mul pole aimugi, kuidas need välja näevad), ega seda ei oska ja ei saa vältida, isegi kui püüad. Kui püüad, läheb jutt lihtsalt jamaks, muud midagi.

Ei algust ega lõppu. Kellegi pool lugesin mingit luuletust või udu. See käis nii: kõik mis teen / jääb lõpetamata / pooleli / nii ma ka suren / elu lõpetamata / elu pooleli jättes. Umbes nii see tunne on jah. Nii see elu käibki. Aeg-ajalt mingid juhuslikud elamused, veidike intensiivsust, muidu tavaline hallollus. Elamused võivad olla ükskõik-mis-värvilised, iga elamus on veidi ise värvi. Iga kurbus ise värvi. Iga armastus ise värvi.

Kell oli kümme õhtul. Olin teel Pegasusest Moskvasse (et mitte veel koju minna, mida seal küll pidanuks peale hakkama), M jalutas vastu.

“Tere, mees.” Ma jäin seisma. “Mis sa hulgud,” küsis ta. Ta oli uhkelt ja korralikult riides.

“Niisama. Kuhu sa siis nii hilja õhtul lipsuga lähed.”

“Uurid elu, jah. Kuhu sa ise lähed,” uuris ta.

“Perse lähen.” Ta naeris. See oli talle naljakas. Vaatasin teda naerdes. “Oled komsomolikomiteesse tööle läinud või.”

“Peaaegu,” vastas ta ja naeris millegipärast jälle. “Meile filmi vaatama ei taha tulla.”

“Mis filmi. Sul on televiisor või.”

“On jah. See. Videokas. Ma ei tea. Mingi korralik film pidi olema.”

Tegelikult oli mul üsna hea meel teda näha. “Ma ei tea.”

“Mis siin teada, tuled või ei tule.”

“Ma tulen jalutan sinuga natuke kaasa.”

“Pead jalutamisest lugu või.”

“Jaa.”

Läksime Raekoja platsi poole. Ootasime, kes millest rääkima hakkab. Aga kumbki ei hakanud. “Tead, selline asi,” ütles ta. “Ma lubasin nagu Mündist läbi astuda. Sai nagu enne Mündis istutud, sai nagu öeldud, et astun pärast läbi, ma pidin vahepeal ära käima, maksin Glorias ühe võla kinni. Lähme teeme all ühe joogi. Sobib.”

Kehitasin õlga. “Ma ei tea.”

Ta koputas uksele. Kolm korda, tugevasti. “Ants, tee lahti.” Ants tegi lahti.

Kartsin, et M kukub mulle välja tegema. Ta läks oma friendidega rääkima. Pugesin järjekorda. Pääsesin letini, ilma et M märkamagi teinuks. Võtsin kaks segu ja jõudsin need napilt kinni maksta. Ma ei tahtnud, et välja tehtaks, aga ise välja teha ei tahtnud ka. Mõtlesin nukralt, et olen hirmus tuimaks ja ükskõikseks vajunud. Miski ei rõõmustanud. Aga mis siin ikka hõisata.

M-il ülikonda siiski polnud. Kampsun, lips, viigipüksid. Mul olid samuti kampsun ja püksid, aga n korda lahjemad.

Nägin tuttavat naiskat laua taga istumas. See naeratas mulle. Üks mees hoidis ta ümbert kinni. Läksin ja andsin M-ile klaasi. “Ah soo, tänan väga,” ütles see, mulle ta eriti tähelepanu ei pööranud. Jäin kõrvale seisma, läbikäigust käijatele pooleldi teele ette, ja rüüpasin. See naiska oli korraga minu juures. “Tere, kallis,” ütles ta. “Kuidas elad.”

“Pole viga.”

“Kuidas su pruudid elavad.”

“Väga hästi. Sul on nõrk mees või.”

“Nõrk jah.” Ta naeris. “Vaene.”

“Kehvasti küll, ma just mõtlesin, et äkki teeb mullegi välja.”

“Teeb küll, lähme.” Plika võttis mul käest kinni. “Jäta järele, ma tegin nalja.” Aga ta vedas mind enda järel ja hoidis sõrmi, nii et valus hakkas. “Ma tegin nalja, tal on raha, nii et tapab.” Midagi selles plikas mulle meeldis. Nägu küll mitte, võibolla mõni muu kehaosa. Ta oli üks Manni sõbrants. “Kallim, ole musi, too meile kõigile ühed segud.” Mees ei vastanud sõnagi. “Noh, kas ei kuulnud või, hopp-hopp. Anna andeks kallis, oled musi ja tood, eks ole ju.” Ta vaatas mehele sügavalt silma ja tegi: “Mh.” Mees haigutas ja ronis laua tagant välja. “Oor ma teadsin, kallim, sa oled kena. — Istu, Olku.” Vaatasin mehele järele ja istusin. “Räägi, kuidas Mann elab, ma ei ole teda sada aastat näinud,” ütles ta, kuigi see teda ei huvitanud. Ta nagu tahtis midagi.

“Mina ei tea, mina ka ei ole, kuidas sa ise siis elad,” rääkisin viksi juttu.

“Jumalikult, täiesti jumalikult. Joo natuke.” Ta andis mulle oma klaasi. Aga mul oli veel järel. Ta kummardus mu kõrva juurde: “Kuule, tuled ööseks minu poole.” Ta ütles seda hästi tõsiselt. Ma ei vastanud. Ta kummardus uuesti. “Tule. Lõbutseme natuke. Saad aru, see on rikas vanamees, teeb lahedalt välja, tead, ta tahab, et oleks kolmekesi, ega sul midagi teha ei tule, mida sa ei taha,” rääkis ta kiirustades. Ma ei vastanud kohe, et mitte liiga ülbelt vastata. Minu meelest oli see lahe plika. Teadis, mis tegi. Kaine inimene. Tema arvamus korralikest ja viisakatest inimestest polnud just eriti kõrge.

“Ei tule vist välja, meil on selle mehega, kellega ma koos tulin, ühed linnud juba ära räägitud. Ma ei saa alt ära hüpata.”

“Mis linnud, jäta järele, ära mõtle välja, kus nad teil siis on.”

“Tagataskus.”

Ta istus, lasi ennast lõdvaks ja proovis veel midagi välja mõelda, aga siis, mulle tundus, lõi käega. “Sa ei ole tõesti Manni näinud või. Sa ei lähe tema poole või.”

“Ma ei tea.”

“Okei, Olku, ma ei piina sind rohkem, tee, mis tahad.” Ta naeratas. Tal oli soe naeratus. Emalik. Kahju, et ta sihuke lits on. Aga olgu pealegi, kui lõbu pakub. Mees tuli varsti jookidega tagasi. “Siin on su klaas,” ulatas plika mulle klaasi. Vaatasin seda. “Vala mulle pool,” andsin enda oma. Ta valas julgelt üle poole.

Tõusin püsti. “Tšau.” “Tšau, kallis.”

Läksin M-i juurde. “Noh, lähme või,” ütles see. “Lähme.” Vaatasin klaasi oma käes, võtsin sealt väikese lonksu ja panin ta siis lauale.

Tuba on enamasti poolkorras-poolsegamini. Mõned hilbud siin-seal, mõned raamatud ja muu. Vahel hakkab segadus närvidele käima. Siis võtad ennast kokku ja teed kõik kihku-kähku korda. Koristamise juures ei tohi venitada, välja arvatud erandjuhud, kui tõesti midagi väärikalt sentimentaalset ette tuleb.

Toa segadus ja enda seesmine segadus on kuidagi seotud.

Mis on iseloomulik. See, et ei ole ruumi. Enamik elab vanemate juures ja vanematega on enamikul sarnane suhe. Kellel viisakam, kellel vähem viisakas. Kas tahetakse või ei taheta üksteisele järeleandmisi teha. Ema annab süüa ja peavarju ja tülitseb minuga, aga mina saadan teda pikalt. Ehkki armastan. Kes ütles, et ei armasta? Aga käigu ta oma jamaajamisega perse ja jäägugi sinna. Ärge hakake jälle südant pahaks ajama jutuga, et ma olen emale midagi võlgu ja mul on tema ees kohustusi. Minu meelest annab ta kõike, mida annab, heast tahtest ja hea meelega, aga kui ei anna lihtsalt niisama, siis ärgu andku üldse, käigu kus kurat, eks siis näe, mis edasi saab. Võimalik, et jant ongi selles, et vanad kogu aeg vee peal hoiavad, nii kestab see vegeteerimine aina edasi — kodus käid vahel magamas ja söömas, palga jood maha ja päevast päeva nikud niisama ringi. Ega see paha pole. Arvatavasti ei tea ma midagi paremat.

Eemalt tuli üks sõjaväemasin, treiler järel. Vana KRAZ. Kui ta lähemale jõudis, nägin, mis seal peal oli. Mingi soomusauto või muu sedasorti koletis. Autojuht vahtis samas suunas, kuhu mina siiani vahtinud olin. Vahtis ühte tüdrukut bussipeatuses. Auto venis nagu ila. Juht tundus mõnus mees olevat, ta oli lõbusa näoga ja jõudis sajas suunas pead pöörata. Kõrval istus morn ohvitser ja jõllitas otse ette. Korjasin klumbist ühe õie. Kui masin minu kohale jõudis, astusin teeserva ja üritasin soomusautot lillega visata. Saingi pihta. Soomusauto küll katki ei läinud. Läksin ja istusin pingile tagasi. Mu jalad ei viitsinud seista. Plika bussipeatuses polnud märganud mind ega rohelist autot, ta vaatas endiselt teraselt ainult temale teadaolevas suunas.

“Mitte kunagi,” kuulsin üsna selget ja tigedat häält. Toetasin majaseina ja vaatasin bussi tulemise suunas. Üks tüdruk tuli hea hooga nurga tagant. Kott käevangus tilpnes siia ja sinna. Ta oli omaette valjusti rääkinud. Nüüd märkas mind ja taipas, et olin ta viimaseid sõnu kuulnud. Püüdsin küll nägu teha, et mina ei tea midagi. Tüdruk pidi ka bussi ootama. Nägin ta hoiakust, et kuni bussi tulekuni mõtles ta sellest. Et oli nii lollisti valjusti rääkinud.

Seisin Moskva sees telefoni juures. Üks mutt rääkis parajasti. Toetusin seinale, vaatasin välisust ja tundsin, kuidas ei viitsinud mitte midagi teha. Isegi taskust kahelist otsida. Uks oli juba sneprisse lastud. Kurat teab, miks. Enamik laudu oli tegelikult täis küll. Ühed tõmblesid ukse taga. Jõllitasin neile tuimalt vastu. Ei teadnud isegi, olid need mingid tuttavad või mitte. “Kurat, tee lahti,” ütles üks neist. Sihuke otsene kõnetamine ajas mind liikvele. Tõukasin ennast seinast lahti ja vajusin üle poolteisemeetrise vahemaa ukseni. Snepper tuli mulle pihku. Keerasin snepri lahti, aga ei saanud ukse eest ära astutud. Nad tõmbasid ukse koos minuga lahti. Tundsin, et vaatan neile lolli pilguga otsa. Kõik oli kuidagi arusaamatu. Ma polnud eriti purjus. Asi oli muus. Enne istusin üleval ja tundsin, kuidas olemisse tekkisid augud. Aeg-ajalt taipasin, et ma ei kuulnud, mis räägiti, olin kuhugi eemale ära vajunud. Ei tea, kuhu. Siis tulin jälle tagasi. Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida. Siis lõin jälle käega.

Surusin käe taskusse, et kahelist õngitseda. Kopikad olid tasku põhjas, rublased jäid ette. Püüdsin kopikaid üles kraapsata, rublased kippusid kaasa tulema. Tundsin, et midagi pudenes maha. Vaatasin alla. Maas vedeles käkrus rublaline. Pidin ennast sundima, et seda üles võtta. Toppisin ta taskusse tagasi. Ei hakanudki uuesti kahelist otsima. Valisin numbri. Lootsin ähmaselt, et äkki õnnestub ilma rahatagi rääkida.

Baarist lonkisin sadamasse. Kell näitas neli. Ots oli juba sees. Ega mul Otsaga asja polnudki. Mõtlesin ainult, ehk näeb seda kutti. Annaks talle raha ära. Seal ta peaks jõlkuma. Oma töökohal.

Kena paik see sadam. Kuigi mitte ilus. Ei tunne ennast seal hästi, ärimees ma pole, see pole minu töökoht. Mentide suhtes on mul allergia. Tarvitseb teispool teed näha, juba tuju läheb. Sandiks just ei lähe, aga ega tõuse ka.

Vaatasin kaugemal merd. Võiks ju Otsale pileti võtta ja homse päeva Helsingis ringi jalutada. Aga tühja kah, mis mul sinna asja. Sellepärast ma teda otsisingi, et tahtsin rahast lahti saada. Ülikonna olin juba samal õhtul ära viinud, kui laenasin. Kaheksa kümpi jäin võlgu, sest tahtsin tina panna.

Nägingi teda.

“Tõin sulle võla ära.”

“Viiekas, jah.”

“Kaheksa kümpi.”

“Tubli poiss.”

“Noh, on raske tööpäev.” Vestlus oli niruvõitu. Ega me saanud võrdsetel alustel rääkida.

“Mis kuradi tööpäev. Ootasin ühte kuradi jorssi.

Kuradi pekka. Hakkas ilmselt lakkuma, ei saanud ennast küna peale veetud.”

“Tunnen kaasa,” põetasin nürimeelselt. Mõtlesin vist, et teen nalja. Naljakas see küll polnud.

“Kuradi jama ajad.”

Ta vaatas mind millegipärast sõbralikult, võibolla arvas ka, et ma olen naljamees.

Ta oli mu lapsepõlvesõber ja tegelikult oli teda hea näha. Ja tegelikult oli ta nagu väike poisike. Kuradi naiivne oli ta oma suurte tegude ja suure jutu juures. Mitte küll äri- ja eluasjus. Aga ta võis teinekord surmlikult solvuda või siis hirmus rõõmsalt seletada, kui head kaupa ta oli teinud. Mulle ta näiteks sai seletada. Ma olin kuulaja. Ja ma ei kuulanud jutu seda sisu, et mis äri see oli. Ma vaatasin teda ja kuulasin lihtsalt niisama. Talle meeldis liikuda. Vahepeal oli ta Olümpsis baarimees. Aga ta tuli sealt ära. “Külm raha,” ütles ta selle kohta. Pagan teab, mis ta sellega mõtles. Tallinnas elades istus ta põhiliselt Virus. Ega ta seal ei töötanud. Töötas ei tea kus nurgatagustes. Ei, mees armastas seal lihtsalt puhata. Mulle see koht just armas ei ole. Põhiliselt sattun sinna Manni käeotsas. Mees on mulle seal vahel välja teinud. Harva, kui temasugused välja teevad.

Millegipärast tekkis mõte, et mees võiks mulle tänagi välja teha. Tundus, et mõttel oli katet. Mehel oli nagu seltskonnatuju. Vahel ta filosofeeris. Ja selleks on kuulajat vaja. Nüüd ta seisis ja vahtis tulijaid.

“Võibolla on ta alles laevas,” ütlesin, kuigi see polnud minu asi.

“Sittagi. Kõik on selge. Seda ta veel kahetseb.” Seisin ta kõrval ja vaatasin ka eikuhugi. Raha polnud ma ka talle veel ära andnud. Riietus oli tal soliidne. Mitte midagi tapvalt moodsat. Lihtne viigipüks, tagasihoidlik värske king, seljas midagi jope ja palitu vahepealset. Lihtne ja ilmselt väga kallis riietus.

“Mis elu sa elad siis ka,” pöördus ta jälle minu poole.

“Mitte mingit.”

“Oled dissident, jah.” “Isegi mitte seda.”

“Kuidas sa siis riigile kasu tood.” “Ei toogi.”

“See ei ole ilus.”

Ta nagu mõtles veel millegi üle. Mis ta ootab, juurdlesin ma. “Võta oma kaheksa siis,” panin käe taskusse. Ta vaatas mulle silma ja nägi, et ma venitasin.

“Mis sa venitad,” muigas ta. “Anna siia.” Andsin. “Lähme, onu teeb sulle Viru-majas väikese joogi.” “Seda ma tahtsingi.” Ta torkas raha taskusse. Ta oli seltskondlikus tujus. Aga ihned on need ärikad kõik. See on neil südameasi. Respekteerin täiesti igasugust pühendumist, kaasa arvatud sellist.

“Ootame auto ära, see, kurat, peaks juba siin olema.”

“Sitt küll, kui ei või trammiga sõita.”

Varblases.

“Too paar klaasi.”

“Osta morssi või midagi.”

“Ära kohvi osta.”

“Ma võtan, mis kõige odavam on.”

Seisin augu juures, sees polnud kedagi. Torkasin pea august sisse, vaatasin ühele ja teisele poole. Näha polnud küll kedagi. Hüüdsin: “Kuulge, prouad.” Vastus tuli: “Jaa, jaa, kohe tulen.” “Tule, tule,” ütlesin vaikselt. Vaatasin tagasi. Esimene pudel seisis juba toolijala juures. Olid, sead, juba korgi maha saanud ja joonud. Mind ootamata. Päike paistis. Muidu sügis ja jahe. Varblasi hüples põrandal hea hulk. Seespool akent oli laual kandik puhaste klaasidega. Sirutasin käe ja võtsin sõrmi sisse torgates kaks klaasi. Lasin käe rippu ja letiserv varjas klaasid ära.

“Mis te tahate,” nõudis müüja.

“Kaks klaasi morssi,” tunnistasin häbelikult.

Ma sain need. Vasak käsi hoidis salaklaase, parem leidis jopetaskust lahtisi kopikaid ja kallas need letile.

Lauas istusid üks vuntsidega fotograaf, ilma vuntsideta üliõpilane Moskvast ja pikkade juuste ja veel pikema rihma otsas rippuva kotiga venekeelne tüdruk ma-ei-tea-kust. Tegime kohe veel ühe pudeli lahti ja valasime kõigil klaasid täis.

“Noh, läksime,” ütles fotograaf klaasi suule tõstes. Ta jõi veini nagu tükitööd tehes. “Peab mente silmas pidama,” märkis ta. Tal oli kõik arvestatud ja klaar.

“Эх, хорошо,” ütles plika klaasi suult võttes laulvalt. Võibolla tõuseb ta püsti, võlub välja rätikukese ja esitab laudade vahel mõned tšastuškad, mõtlesin ma ja hakkasin kohe oma mõtteid häbenema ja torkasin nina veini sisse.

“Voobše-ta ne plohha,” märkisin elutargalt. Üliõpilane vaikis, nagu vaikinuks ta juba aastaid. Pudeleid korkis lahti fotograaf. Ta võttis neid oma kandilisest fotokotist. Vaatas korra ärevalt ringi ja kiskus oma kehaga kuritööd varjates küüntega fooliumi maha, siis kummardus alla ja tiris hammastega plastmasskorgi pealt. Tema väljaminekud olid kõige suuremad, ta tahtis ka valada.

Eemal istusid laua taga kaks tüdrukut. Ilmselt olid nad kas pärale jõudnud või teel. Neil olid väikesed seljakotid kõrval maas ja ketsid jalas. Mõlemad magasid, pead kätele toetatud, ja trotsisid kangelaslikult päikesepaistet. Fotograaf käristas suitsupaki küljest paberit ja viskas üht tüdrukut paberkuuliga. See tõstis pea. Silmad jätsid kinnipaistetanud mulje. Ta vaatas korra hapu näoga ringi, siis vaatas raamatusse, millel oli maganud. Ma ei saanud aru, kas ta luges või ei, minu meelest jõllitas ta seda raamatut niisama, igatahes keeras ta mõne aja pärast lehte, vaatas veel veidi raamatusse ja lasi siis peal jälle alla langeda. Ei läinud minutitki mööda, kui ta täiesti iseseisvalt jälle üles võpatas, laualt poolikust priimapakist suitsu õngitses ja hakkas eriti laisalt suitsu välja ajama. Selline paks tüdruk.

Nägin teda ühes kaugemas lauas istumas. Ta oli mu poole küljega ja ei teadnud, et ma teda vaatasin. Tal oli väga tavalises tujus nägu, nagu istuks ta päevad läbi restoranis, nagu see oleks tema põhiline paik, kodu.

“Ma siis helistasingi.”

“Mis sa räägid.”

“Veetsid sa eile veel kaua aega.”

“Kuule, üsna kaua, või mina ei tea, mis see kaua on.”

“Täna ei viitsi midagi teha.”

“Eriti ei viitsi.”

“Mul on sinuga nii hea ja rahulik. Ma tahaks, et sa istuks mul toanurgas. Siis ma ei peaks kuhugi minema. Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik.”

“Jah.”

“On sul minuga hea olnud.”

“On küll.”

“Tule kuhugi.”

“Oled sa muide purjus.”

“Veidi olen.”

Paus.

“Mis me vaikime.”

“Sa ei tule siis kuhugi.”

“Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla. Mõni teine kord.”

“Jumal teab, missugune teine kord, millal see tuleb.”

“Ei tea.”

“Kurat.”

“Mis on.”

“Oh, kurat.”

“No mis.”

“Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata, kuidas sa tööd teed.”

“No ei, tead.”

“Ma siis lähen joon ennast täis, või mis sina arvad.”

“Kust mina tean, mis sa teed. Ära joo parem.”

“Muidu on nii tühi ja mõttetu. Mul on selline tuju, et ma ei saa nagunii midagi tehtud, ma võin tund aega laua taga vana ajalehte lugeda, ei saa tööga pihta hakata. Parem siis juba juua. Siis on homme jälle tahtmine tööd teha... Las ma sõidan korraks sinu poole, sa teed ainult ukse lahti ja suudleme, ei räägi ühtki sõna, siis ma sõidan kohe ära, ma luban.”

“Ma ei tea, parem ei.”

“Aga kui ma ikka tulen.”

“Ära tule.”

“Miks siis.”

Panin toru hargile, vaatasin veidi aknast välja, siis valisin uuesti. Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse, kostis selgelt. Panin uuesti toru ära. Ootasin.

Laual oli lillevaas, laualamp, mõned raamatud, telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega. Kõigil kirjutuslaudadel on enam-vähem samad asjad. Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav. Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid. Mu käed olid mu ees laual, üks teise peos, ja ma vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud midagi. Kohe pidin uuesti helistama. Äkki nad räägivad pikalt. Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde. Vaatasin endale otsa. Nägin oma nägu. Kes sa oled? Mis elu sa elad? Miks? Mida sa täna teed? Söön küpsist, joon teed. Uurisin oma hambaid. Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud. Millal katkised hambad moodi lähevad?

Ehk on need oma jutuga valmis saanud? Läksin võtsin toru ja valisin hästi aeglaselt. Keegi ei seganud vahele. Toonid kutsusid. “Kas te kuulate mind pealt,” küsisin keskjaamaneiult. See ei vastanud. Võeti vastu.

“Halloo.”

“Tere.”

“No tere.”

“Kuidas läheb siis ka.”

“Tead nii, üldiselt pole viga, aga sul endal.”

“Ma ei tea. Ei kuidagi. Oled sa täna hõivatud.”

“Õhtul või, ei ole, ma olen täitsa vaba. Et teeks midagi või... mis... kus sa oled... kuule... kuuled sa mind... halloo... O... kuule nüüd...” “Jah.”

“Ära katkes või.”

“Ei, ma lihtsalt...”

“Teed nalja või.”

“Ei, anna andeks, lihtsalt, ma ei tea isegi. Noh, mis saab siis.”

Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi. Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski. Tänaval. Siis ta peatus aia ääres, maha ei tulnud, toetas käe aiale. Vaatas aeg-ajalt maja poole. Tegi jalgrattaga kaheksaid. Ta ootas kedagi majast väljuvat. Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd, mida tegemata teda välja ei lastud.

Need ajad tulid mulle meelde. Palju ootamisi. Niisama istumisi kellegi pool, matku ei tea kuhu, pahandusi, unistusi. Tagantjärele armas. Ka praegused ootamised, niisama istumised kellegi pool, matkad jumal teab kuhu, pahandused ja unistused saavad pärast armsaks. Mis siis? Praegu on praegu.

Poisid seisid pargi heki ääres ja ma ei saanud algul aru, mida nad tegid. Nahistasid nii isekeskis. Paistis, et küsid. Meil olid õllepudelid käes. “Poisid, poisid, mis see on,” hirmutasin ma poisse. Need vaatasid meid vilksti, aga ei jooksnud kuhugi.

“Poisid, korjake pudel üles.” Andres jõi pudeli tühjaks ja viskas lumele.

Mul oli keel juba mitu päeva katki. Kui väljas suitsu tõmmata, läheb vist külm õhk suhu, sellepärast ei parane, mõtlesin ma. Aga lõin käega ja tõmbasin suitsu edasi. Nagunii saab ükskord terveks.

Pärast tulime tagasi. Mõlemal rasked kotid. Poisid passisid ikka alles pargis. Nad hakkasid sõna lausumata meid lumepallidega loopima. Sellised väikesed poisid. Jäime üllatusest seisma. Tegi nalja ja ajas vihaseks. Meil olid rasked kotid. Polnud midagi teha. Neid taga ajama hakata olnuks mõttetu. Läksime edasi. Need muudkui loopisid. Jooksma me ka ei hakanud. Aga lisasime sammu. Ma sain mitu korda lumepalliga pihta. Siis nad jätsid loopimise järele. Läksime edasi, irvitasime ja vangutasime pead.

Üks proua heitis bussis mulle eriti pahase pilgu. “Millega ma selle olen ära teeninud, kulla proua.”

Kui ta maha läks, nägin, et tal oli õige matsakas tagumik. “Noh, kulla proua,” mõtlesin ma talle järele. “Seda sa pole küll endale ausal teel saanud.”

Plikad lobisesid ja naersid. Ühel ilusal olid katkised ja viltused eesmised hambad. Juurdlesin, palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema. Jumal seda teab. Kõvasti. Ehk kogu elugi. Praegu ta küll naeris, ranits käes, rihmad põrandani rippumas, kaelarätt tumesinisel pluusil, valged lühikesed juuksed. Ilusad lõbusad silmad.

Pesin Nordi märgi ja kirjaga alustassi. Mõtlesin, millal ma viimati Nordis käisin. Ja kus. Fondüüs või all baaris või grillis, esimese korruse restosse pole ma istuma sattunud. Grillis istusin kunagi ammu. Siis ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Mul olid jalad märjad ja ma pidin seal kaua olema. Fondüüs käisin hiljuti. Läksime sinna päeval. Mitte-Tallinna-inimene oli siin ja me läksime sinna, et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita. Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime seal üpris kaua. Kui välja tulime, oli valge päev, me olime vindised ja meil oli veel pool päeva ees, et teha kõike, mida sa Tallinnas teha tahad. Mina ei taha enamasti suurt midagi teha. Ma tahan lihtsalt olla. Nii olla ja naa olla. Ja et mul lastaks olla. Ega keegi suurt keelagi. Lintsitakse harva. Ei usu, et tihedamini kui mõnes teises maailma nurgas. Aga ägad on ikkagi. Kes neid kokku lugeda jõuaks. Mul on üks kõrv kõrgemal kui teine.

Jalutasime. Siis ostsime veini ja jalutasime veel ja rüüpasime põuest veini. Läksime juba õige mitmendat korda üle Viru tänava otsa.

“Võtame veel paar pudelit, enne kui otsa saab.”

“Mhmh.” (Või mmhh või mhhhmhh või mm-mh.) “Muidugi võtame.”

“Pärast võib lihtsalt otsas olla.”

“Eriti palju ei viitsi tassida.”

“Nojah, võtame kolm-neli pudelit — kummalegi taskusse pudel või kaks.”

“Mh-mh.”

Astusime uuesti poe poole. Samm läks pikemaks ja kiiremaks.

“Kas meil suitsu on.”

“Suitsu peab ka ostma.”

“Tegelikult ma mõtlesin, et võiks jalutamises väikese vahe pidada, kuhugi sisse astuda.”

“Jah, võiks küll.”

Olime poes.

“Ereti, ungarit enam ei ole. Ereti peaks ka päris joodav olema. Miks ta ainult nii odav on.”

“Võibolla on vähese suhkruga.”

“Vanasti oli Ereti täiesti normaalne.”

“Ah, ükskõik.”

“Loomulikult.”

“Palju me siis võtame.”

“Kumbki kaks.”

“Võta suitsu ka.”

“Kas see Rumba on teil valge filtriga,” küsisin ma müüjalt.

“Pruuniga.”

“Kaks pakki.”

“Mis veel.”

“Kaks veini.”

“Kui vana te olete.”

“Kakskümmend kolm.” Tegelikult ma ei ole kakskümmend kolm, aga õige vanus ei tulnud hoobilt meelde ja mõtlema ei tohi jääda.

“Palun. Teile.”

“Kaks pudelit veini.”

“Kolm kuuskümmend.”

“Ereti, Ereti, Ereti, vesjolaja i družnaja semja, poi žisni mo dali geroinu, a astalnõje vzjali lagerja,” laulsin välja minnes vaikselt laste- või platnoilaulukest. Ja tema laulis seepeale teist venekeelset laulukest:

“Krassavitsa Pipeta

sidela bes karzeta,

ana, ana, galodnaja bõla,

va rtu ana deržala

kussotšek adejala

i dumala ana,

što eta vetšina.”

“Tead, mis ma mõtlesin,” ütlesin mina. “Kui läheks korraks ühtede hipide juurde. Nad on siinsamas vanalinnas.”

“Eestlased või.”

“Venelased.”

“ Lähme.”

“Päris mõnus muidu.”

“Ilm on ilus.”

“Ainult inimesi on liiga palju.”

“Seda küll.”

“Tead, millal on Tallinnas kõige mõnusam ringi jalutada.”

“Noh.”

“Õhtul hilja või öösel. Tänaval on veel inimesi. Tartus pole siis absoluutselt. Algul, kui ma Tartusse läksin, siis see oli, noh, õhtul väljas liikuda, õudselt kõle, praegu on küll üsna kodune. Aga Tallinnas vanalinnas on õhtul jalutada kuidagi õdus, palju laternaid ja kena valgust. Tead, sellises kohas, kus päeval on palju inimesi, on öösel, kui tühi on, mingi eriline tunne. Näiteks ma olen paar korda öösel audikas olnud. Võibolla see on ainult sellest, et sa tead või su teadvuses on sees, et seal on päeval inimesi täis ja see on tolle koha loomulik olek, aga nüüd on kuidagi üllatav. Või on tõesti mingi atmosfäär. Tallinna vanalinna tänavatel on ka umbes nii.”

Läksime mõnda aega vaikides, siis ta rääkis uuesti.

“Ma ei oska Tartut ikka linnaks pidada, kui siia tulen, siis ütlen alati, et sõidan linna.”

“Me võime ju veel õhtulgi ringi jalutada,” ütlesin ma.

“Minugi poolest.”

Enne sisseastumist peatas ta mind: “Kuule. Seda et, kas me käime kõik neli veini välja või.”

“Kaks võiks välja käia. Kaks võiks endale pärastiseks jätta.”

“Ma mõtlesin ka nii. Teeks nii, et need veinid, mis minu käes on, jäävad pärastiseks, mul on head suured taskud, ei torka nagu silma.”

“Okei.”

Katsusin ust. Uks oli lahti. Astusime sisse. Vaatasin koridorist tuppa, kas kedagi näha on. Ei olnud.

“Tervitus,” hõikasin.

“Привет, заходи. У меня здесь работа есть.”

“Eta ja.”

“Ага.”

Võtsime maha ja läksime sisse. Vaatasin kööki. Mia potitas köögis last.

..Hellõu.”

“Хелло.”

Vaatasin tagasi. Ta seisis keset tuba. “Istu maha,” ütlesin.

“Mm-mh.”

“Ja vazmu eti rjumki, u nas vino jest.”

“Ага.”

“Kak to vabše.” Kohe sain aru, et nii ei kõlba küsida. Tema jaoks oli see mõttetu küsimus. Ta ei vastanud. Nagu ei kuulnukski küsimust. Ega me mingid sõbrad olnud. Aga nad talusid mind üsna lahkelt. Ja ma respekteerisin neid. Algul mind häiris, et nad kogu aeg nagu veidi muigavad, ja jutule nendega eriti ei saanud. Siis hakkas koitma, et nad peaaegu iial ei räägi võõrastega või võõraste juuresolekul, nad on teine maailm ja tavalisse maailma on neil oma suhe. Ah, mis teine maailm, aga veidi eraldi. Ja muigavad nad kogu aeg sellepärast, et neile vaadatakse viltu ja nad on tõrjutud. Vaatavad kõike kõrvalt ja üle ja läbi. Ja näevadki kõike päris hästi. Võibolla ainult liiga valusalt ja teravalt. Seda ühiskondlikku ja seltskondlikku viletsust ja valetamist ja jama. Kui nii näed, siis ei taha ja ei suuda enam milleski osaleda.

Võmmid sajavad neile aeg-ajalt sisse. Ma ei tea, mida kontrollima. Lihtsalt teavad, et need seal elavad, ja käivad aeg-ajalt torkimas. Nad on ühest küljest avatud ja tundlikud, aga teisest küljest on nad pidanud ennast tugevaks harjutama, et vastu pidada. Sellepärast jätavad külma ja ükskõikse mulje.

Ma respekteerin absoluutselt nende hoiakut ja nägemist, aga samamoodi elamisega ma hakkama ei saaks, ei peaks vastu. Nagu kivike tänaval. Nägemine on neil tohutult avar ja nad ei viitsi teha mingit tööd. Kenadus või headus on suur, aga selline passiivne; võibolla polegi suurem kui igaühel, aga ta on kogu aeg kohal. Mõtlesin veel, et maale nad ka ju ikkagi ei lähe, kuhugi loodusesse, elavad ikka siin linnas, kus neid iga päev torgitakse. Nagu minagi.

“Tõ budeš,” hüüdsin kööki, kui olin plekk-korgi maha kiskunud ja meile juba välja valanud.

“Давай, если выходит.”

Valasin talle ja viisin klaasi kööki. Ei andnud aga lausa kätte, vaid panin lauale. “Aitäh,” ütles ta, seda silmanurgast märgates. Täna oli ta isegi kuidagi jutukas. Tänas. Pidin juba küsima, kus see poiss on, kellega ta koos elab, aga jätsin küsimata. Tarbetuid küsimusi ei küsita. Üldse ei küsita peaaegu midagi. Naeruväärne oleks küsida millegi kohta, mida sul pole vaja teada. Rumal on rääkida mõttetut juttu. Mia.tegi vist lapsele süüa. Teinekord võisid sa mitu tundi nende toanurgas istuda, nemad liikusid ringi, toimetasid oma toimetusi, vahel istusid ka sinu juurde, istusid lihtsalt koos sinuga või tegid ka teed, sa võisid tulla või minna siis, kui ise tahtsid, või muusikat peale panna või mingite oma asjadega seal olles tegeleda, kirjutada või joonistada või ükskõik mida.

Läksin tuppa tagasi. Tema ei tundnud ennast seal halvasti. Ta on sarnastes kohtades olnud. Eks Tartus ole ka sarnast olemist. Veidi küll teistmoodi. Igal pool on olemisel oma maitse. Kui sa viitsid ainult tähele panna.

Tuba oli peaaegu tühi. Seinte ääres reas vanad toolipõhjad. Keset põrandat väike kulunud vaip. Seintele oli löödud veidi mingit riiet, akna ette sama riiet kardinaks ja ka üle lae rippus see riie, poole seina kõrgusel, tuba oli kõrge vanalinna tuba. Tapeet seintel vana, luitunud ja mõnus; sellel mõned laste joonistused, mõned fotod, ja veel mõned fantastilised joonistused, veel mingid hindude pildid. Hindude pildid polnud sugugi au sees, rippusid seina ülemises servas, lääbakalt, üks või teine nurk lahti. Teises seinas oli kõrge isetehtud nari ja selle all madrats. Üleval magas laps, nemad all. Grammar ja hea virn plaate olid ka. Kõvasti undergroundi, The Doorsi ja Velvet Undergroundi ja The Grateful Deadi, see kõik mulle väga hästi peäle ei läinud, kuigi oli üldiselt sümpaatne. Lapsepõlves mul seda musa ei olnud. Minu jaoks veidi võõras, kogu aeg üks melu. Sa pead omadega kuskil teisel pool olema, et see melu oleks nagu sinu enda seesmine melu. Veel Hendrixit, Joplinit, Ravi Shankarit ja india musa, Dylanit, Zeppi; hea hulk platesid.

Mia ei tulnudki meie juurde. Jõime ühe pudeli tühjaks. Vaatasin talle otsa: “Võibolla läheme edasi. Jalutaks täna hoopis rohkem.” “Võib küll.” Ei teinudki teist pudelit lahti. Läksin ja pesin klaasid ära. Siis panime koridoris riided selga. Olime seal vedelenud umbes pool tundi ja igasugu mõtteid läbi pea lasknud. “Mia, me läheme ära,” hüüdsin ma. “Ага,” vastas Mia. Teise, täis pudeli jätsime sinna. Ei hakanud seda enam uuesti tasku toppima.

Mul oli hea ja hästi rahulik ta kõrval käia, sest ta oli Tallinnas üle hulga aja ja ma tundsin ennast nagu võõrustaja.

Panin Nordi taldriku laisk-liisule ja võtsin teise, see oli Viru märgi ja kirjaga, veel oli üks Olümpia tass. Pesin neid ja mõtlesin, millal ma viimati neis kohtades käisin. Siis läksin tuppa tagasi. Seisin keset tuba, und ei olnud, aga midagi polnud enam teha, lugeda ei tahtnud. Panin muusika mängima ja pugesin tagasi voodisse. Mann ärkas pooleldi, ütles: “Oi, sa oled külm”, ja maigutas suud. “Kus sa käisid,” küsis ta hetke pärast, aga nii unesegaselt, et ma ei saanud aru, mis ta küsis. Ta ei teinud silmi lahti. Ta ootas hetke, silmad kinni, siis tegi ühe silma pilukile ja pomises uuesti: “Kus sa käisid.” “Mul ei tulnud und, koristasin natuke tuba.” Ma ei tea, kas ta kuulis mu vastust või jõudis enne uuesti magama jääda. Lesisin teki all ja vahtisin hämarat tuba. Tänavalaterna valgus paistis kardinapilust sisse. Lesisin, vaatasin toa valgusi ja varje ja mõtlesin mõtteid. Siis rääkisin endale mõttes ühe muinasjutu.

Istusin ja vaatasin aknast välja. Vaatasin inimesi, kes tänaval liikusid. Ma polnud kodus. Olin ühes äärelinna eramajas ja enamasti vaatasid inimesed selle maja poole, kui nad mööda läksid. Ma ei osanud arvata, kas nad nägid mind akna taga istumas, aga tundus, et nägid, ja ma jälgisin neid liikumatu ja karmi pilguga. Muud pilku ei osanud teha, ei tahtnud pead kõrvale pöörata, alla anda. Vahel tundus, et inimesed keerasid mu pilgu ees pea kõrvale. Ehk nad tegelikult ei näinudki mind. Seal äärelinnas käis inimesi majast mööda harva ja seetõttu oli neid parem vaadelda.

Juhuslikult olid sattunud kõrvuti kõndima nii viieteistkümnesed tüdrukud ja sama vana poiss. Paistis, et nad ei tundnud üksteist, ja tüdrukud olid kiiremini käies poisile järele jõudnud. Nüüd läksid nad kõrvuti. Siiski, paar meetrit jäi neil vahet. Tüdrukud astusid endiselt hoogsalt, poiss käis veidi kangete jalgadega. Kui tüdrukud enne lobisesid, siis nüüd olid nad vait. Kõik kolm vaatasid otse ette.

Nägin aknast, et bussi tuli üks nooruke plika. Ta märkas mu nägemist. Korraks kaotasin ta teiste vahel silmist. Ilma et oleksin midagi mõelnud, libises mu pilk teda otsides üle bussi. Pilk peatus ühel teisel tüdrukul. Mul oli tegelikult muid muresid (harv juhus küll), aga pilk liikus omatahtsi. Heagi. Siis nägin tedagi. Ta istus ja vaatas mulle silma ja turtsatas nüüd põlglikult. “Ohoo,” mõtlesin ma. “Neiu, neiu.” Jõllitasin teda veel ühe pika sekundi ja vist naeratasin tahtmatult. Selline algkoolinähvits. Ilus oli ta küll. Sellisel kütaks perse kuumaks, kui omavahel häbematuks muutuks. Hallpead austa, kulupead kummarda, neiu. Ma ei tea, miks on nii lõbustav neid vaadata.

Veidi inimesi vaadata. Midagi muud ma ei teegi. Ja sugugi mitte ainult plikasid. Peaaegu kõiki. Ei tea, kas see just huvitav on. Aga köitvam kui miski muu. Vaadata seda, mis vastu tuleb. Kõik on isepärane. Juhuslik maailm. Elul ei ole reegleid.

Ma ei lähe täna ei Manni ega Kati poole, sest homme saan Rekaga kokku ja ma tahan, et mu pilk oleks siis puhas.

Mustas palitus mees, naeratus suunurgas, läbis portfelli enda järel vedades tänava inimmassi nagu nuga võid. Ta ei vaadanud ühelegi inimesele otsa. Aga tajus, kuidas ta ise välja paistis.

Ära on visanud kogu aeg täis bussides seista. Istusin maha. Teadsin, et järgmises peatuses pidi sisse voolama arvukalt mitmes raskusastmes toolikõrvalseisjaid ja mujale või ka otse sinu poole vaatajaid. Mul pole seismise vastu midagi, aga vahel tahaks häbematu olla. Nii tunnen, et elan.

Ometi ei oska enam täis bussides istuda.

Märkasin selja tagant meest, kes oli põlvitanud sopasele tänavale. Ta kummardus ette. Kõndisin täpselt ta kõrvalt mööda. See oli operaator. Ta parandas kaamerat või vahetas filmi. Lähedal seisis, alles nüüd märkasin, filmibuss. Ta tegi oma tööd ja võis rahulikult keset vanalinna tänavat põlvitada.

“Я Толик,” oli kirjutatud bussiseinale. Me istusime kõrvuti ja vaikisime. Mul oli põues viidikas. Võtsin viidika ja kirjutasin: “И Я Толик.”

“Da, eta totšna,” ütles K.

Paks mutike ostis lehe ja nüüd nägin, kuidas ta liikus. Ta jalad paistsid pika palitu all kui lühikesed pulgakesed. Ja liikusid trummipulkade väledusega. Samal ajal püsis keretünn vertikaalne ja liikumatu. Lühikesed käed liikusid nukuteaterlikult suure amplituudiga. Ta oleks nagu edasi veerenud. Sind on tublisti üles keeratud, proua.

Tüdruk oli ilus, aga kuidagi krampis. Tal olid ees tumedad prillid, pea ettepoole ja õlgade vahel, üldse ettepoole kaldus, ja pikad sirged juuksed. Ta astus kuidagi sirgete jalgadega. “Mis sinuga küll lahti on,” mõtlesin ma. “Kelle asi,” vastas ta.

Ilus naine vaatas mulle korraks otsa ja naeratas omaette. Olin teda vaatama jäänud. Ta naeratas veel ka siis, kui kolm peatust hiljem must möödus ja maha läks. Küllap oli tal hea meel, et poisikesed teda vaatavad. Muidugi, ta oli ilus ja kandis oma üleslöödud välimust suuremeelse hoolimatusega.

Pärnu maanteel, otse sõidutee kõrval, seisid umbes kolmekümnesed, riietatud pigem nooblilt kui harilikult, ja suudlesid. Vähe sellest, nad olid otsekui valu ja vihaga teineteisesse krampunud. Jäin vaatama nagu loodusnähtust. Jäin vaatama, millelegi mõtlemata. Tuul liigutas naise pikki vesinikuvalgeid juukseid. Mees ei suudelnud nagu tööd tehes, nagu see enamasti käib, vaid kõikeunustavalt. Tundus — nad ei tajunud, et neid vaadati. Aga vaatasid muidugi kõik, kes märkasid, mõned midagi mõtlemata, mõnel näol suhtumist reetev virvendus.

Ei algust, ei lõppu, ei teekonda, ei lugu, ei põhjust, ei tagajärgi, eikuskil, eikuhugi. Keegi, eikeegi.

Vahepeal käisin Manni juures tihti sellepärast, et siis ei jäänud poole lõunani voodisse uimerdama. Tema pool tõusin üheteistkümne paiku, lonkisin läbi linna, enamasti kodu poole. Säilib vähemalt illusioon, et oled vaba ja löögivalmis. Mõned korrad on Mann mulle jõuliselt välja käristanud. Veidi hapu näoga ta seda küll tegi. “Naine olgu ilus, mees rikas,” ütles ta. Eks ta ole. Aga millegipärast ei lasknud ta mind ka lahti, hoolimata mu vaesusest ja lorususest. “Sinuga on nii rahulik.” Kord küll tundus mõni aeg, et ta mõtted olid muuga hõivatud, ta vastas vaevu mu küsimustele, siis ma kadusin paariks nädalaks. Kunagi hiljem ma küsisin selle kohta. “ Jah,” ütles ta. “Ma tahtsin siis lihtsalt üksi olla, muud midagi.” See võis tõsi olla, võis ka mitte. Kui sa tahad inimestest lugu pidada, siis ära kontrolli, kas nad sind petavad.

Olen olnud ta juures üksi, kui teda ei saabu. Kui kojuminek eriti vastu hakkab. Teda oodanud. Ja vahel ta ei saabugi. Liiga hästi ma end üksi tema juures ei tunne. (Siiski vahel rahulikumalt kui kodus, kodus ei õnnestu teinekord magama jääda.)

Mõtlen, et ma pean ju Mannile tüütu olema, ta ei saa ju mugavalt ühegi mehega koju tulla, ma võin ju ees olla. Või seda ta just tahabki.

Jalutasime. Tänu temale olin ma jälle mina. Naljad tulid suhu. Astusin kindla sammuga. Loigud läksid ees kaheks. Ta soove ja mõtteid teadsin juba sekund enne kui ta ise. Tantsisin tantsimatagi. See oli Reka.

Eile ütlesin purjust peast, mitte talle: “Ma armastan sind, ma armastan sind.” Ja kuulasin, kuidas ma seda ütlesin. Teadsin ja ka tema teadis, et sisu polnud sel kopka eestki. Ütlesin üha uuesti ja uuesti ja me naersime. “Oota, mina tahan ka öelda,” peatas ta mind. Ta vaatas mulle õtsa, hingas sisse ja välja ja ütles tõsiselt: “Ütle, kas sa armastad mind, alati, lõpuni.” See oli Mann. “Jaa, jaa, jaa.” Rääkisime tühje sõnu. Oli lõbus ja kurb ja õudne ja vastik. Üleeile hoidsin ühe käega Kati ümbert kinni, pilk eksles üle ta õla õhtusel taeval, libises üle ta näo, ei tahtnud sinna pidama jääda. Katt vaatas mulle rinnale. Suudlesin ajaviiteks teda meelekohta. Ta ei raputanud pead ega tõmmanud ära, näppis mu jope lukku. “Noh, nüüd lähme ja nikume veel ajaviiteks,” ütles ta vaikselt, isegi mitte tigedalt, aga kurvalt. “Oh-nojah,” ütlesin ma ja lisasin mõttes: “ära aja seda jama.”

“Oli tal üks pruut, see oli punapea,” rääkisin mõttes, kui pärast suitsu tõmmates üksi kodu poole astusin.

Fotokotiga mees kõndis lasteaia aia ääres. Lapsed olid õues, kakerdasid sihitult ja pahaaimamatult nagu ikka, elasid oma maailmas. Fotograaf elas oma maailmas. Hommikupoolik, päike paistis. Hea ilm laste pildistamiseks ja kana tapmiseks. Ta tõmbas tähelepanu sellega, et liikus arglik-hiilival sammul, pea õlgade vahel, parem käsi näppis juba fotokoti lukku. Silmad läikisid. Tundus, et tal oli veidi piinlik oma hiilimiste pärast. Aga kirg oli suur. On ta haige, mõtlesin. Sama palju kui teisedki. Ta vahib lapsi, mina teda. Ühel päeval hakkab oma tööst seksuaalsusega sarnast naudingut tundma. Hakkab naisi pildistama, aga ei maga nendega. Seda see kultuur teeb. Pöördusin ja läksin. Mis ikka vaadata. Teada, kuidas edasi läheb. Kuidas mees, pildid teinud, sealt lahkub. Kiirel närvilisel sammul, pilku vastutulijate eest peites.

“Ma tegin sulle haiget.” Endal oli põrguvalus.

“Sellest pole midagi.”

“Sul pisarad jooksevad.”

“Mitte selle pärast. Mitte valu pärast.”

Lamasin selili ja vaatasin akna poole, silmad läksid niiskeks. Katt oli vasaku käe kaisus. Tahtnuks talle head ja lohutavat öelda, aga tundsin end vana, paha, raisus ja repetununa; ei kõlvanud mul suudki lahti teha. Paitasin ta õlga.

“Tagasiteed ei ole,” tuli ükspäev pähe. Jah, nii näib küll olevat. Kuhu oled jõudnud, seal oled. Vahel kihvatab läinu kättesaamatus, aga sisimas ei kahetse ma midagi. Olgu mis on.

Hommikul ajasime plära. Jooksin toas paljalt ringi ja tegin tiigrihüppeid ja hommikvõimlemist, silmanurgast nägin, kuidas Katt lina pesukorvi surus. Jah, tal oli selline vitstest punutud mustapesukorv. See ta prillidega suurt kokku ei hakanud, aga igaühe hinges on nurgakesi nii mitmelegi asjale.

Päevad lähevad nõmeda järjekindlusega. Poole molutan maha, siis jalutan linnas, õhtul istun kellegi pool. Tahaks vahel välja murda. Aga see on peaaegu võimatu. Kui läheksingi kuhugi mujale, tuleksin ikka varsti tagasi. Püüda midagi muud teha oleks veel vähem tõeline olemine. Punnitamine ja vale. Igal õhtul mõtlen: homset küll nii surnuks ei löö nagu tänast. Aga ikka. Tõused üles, pole põhjust ega viitsimist muud teha, kui et istud pealelõunani köögilaua taga ja loed lehte või mõnda kapsast. Vahel harva tuleb eriline õilis kodusolemise feeling, nagu ekstaas. Oled mõnuga kodus, ümbrus soojusest värvitud, teed midagi vaikselt või istud, molutad ja jälgid ümbrust, ja kõik ümberringi on imeline. Tuba, valgus, kõik; vaatad aknast välja — oleks nagu ilus koht see majaesine, just sellisena nagu mõnes lasteraamatus, kodu. Ma ei tea, mis selle kodu mult ära võttis. Ja kas teistel seda on. Või on neilgi rohkem mõtetes ja mälestustes. Küllap on nii kõigil. Ja välja ei saa. Siis saaks, kui saaks kuhugi sisse. Kuhugi iseenda (ja ka kõigi) teiste päris sisse. Selle Asja päris sisse. Sulaks ära ja haihtuks õhku. Ela siin paradiisi serva peal täielikus perses.

Hiliseks pärastlõunaks on kodusolemisest kapitaalselt villand, korra päevas peab kellegagi juttu ajama, muidu oled varsti sootuks väärakas. Istud, vait ja tige, ja irvitad kõige üle. Iga päev on kuristik. Kui on. Õigem on öelda, et igas päevas tuleb ette kuristikke. Jumalalõhna. Kogu Täie lõhna. Kui kuskil tööl käiks ja seal aega surnuks lööks, siis tuleks seda vähem ette. Pole ju vaja hakata tõestama, et sihipärane tegevus on mõttetu. Sihipärased tegevused jooksevad sihis. Sõjapidamine, mesilaste pidamine, naisepidamine. Kummalisi tegevusi on. Suremise ja surnute matmisega osatakse nii palju ilusat vaeva näha. Ema otsib juba mitu aastat hauaplatsi. Ainult et minust jääb ta küll sinna maha matmata. Miks tal peaks maa all parem olema kui maa peal? Ma küll ei taha praegu maa alla, ei usu, et seal ka surnust peast hirmus nauding vedelda oleks. Muidugi, surnuaed on kena surnute pesa. Lesid, vaatad paremale: no tere, tere. Vaatad vasemale: tere, tere, jah.

Igaüks teab, mis ta teab. Ainult puhas olemine on midagi. See on see. Kuskil Piiblis kah keegi küsib: “Kes sa siis selline oled?” Jumal vastab: “Ma olen see.” Krõbe küll. Täiesti arusaadav. Täpsemalt ei saa öelda. Kui see ainult oli ikka nii.

Oled paar tundi jalutanud, siin ja seal kohvi joonud ja möla ajanud, siis kohtad meest, kellel on tahtmist veidi juua ja kellel on isegi raha. Aga kell on juba palju, poes enam veini ei ole. Kortsudest ka ainult Virus ja Nordis, neisse ei viitsi minna, enamiku friendide jaoks ei ole need head logedad kohad.

Tõelistele küsimustele pole vastust, neist saab ainult kõrgemale tõusta. Kuni põrkad jälle vastu seina ja suu vajub lahti. Seegi on parem kui lihtsalt unustus ja rutiin. Ärkvel olla, seda tahaks. Aga kuidas sa ikka ennast piitsutad. Jõuga ei saa. Siis muutud mingiks budistiks või muidu idioodiks.

Toetasin Podmoskovjel tagumikuga barjääri, mis suvistele laudadele ette tõmmatud. Ei olnudki mingit trehvunksi. Käisin juba sees ära, aga kohvisaba oli all liiga pikk, et üksi ära seista. Ujusin välja tagasi ja jäin toppama — suitsu tegema. Lootuses mõnd tuttavat näha, kellega saba ära viitsiks seista. Päike läikis ja sees olnuks lahedam suitsu kiskuda, aga nad olid selle Moskvas all ära keelanud. Moskva ees tarvitseb tavaliselt vaid mõni minut passida, tingimata näed pooli tuttavaid. Keda üldse linnas näha võib. Punkarid tundsid ennast äärmiselt mugavalt. Tuimad näod, kiilad pead ja mõni kilo vanarauda rippumas. Päris ilusad. Varem tõmmati neid rohkem liistule, lasti võmmis istuda ja kisti metall maha, nüüd näikse kaitse all olevat. Näevad ju kenad välja iseenesest. Ja ehk tabavad olemise ja olematuse feelingut puhtamalt kui teised. Puhas olemine, eimidagi tegemine. Ühe kuti seljal seisis: “ärge käige mu järel, olen isegi eksinud.” üks tuli suitsu küsima. Leidsin taskust paki: “ära üle viie võta.” “Ei, ma ühte tahtsingi.”

Siis: “Tervitus, mis teed.”

“Midagi.”

“Ootad kedagi või.”

“Kuule, ei ootagi, mis mees sa ise oled.”

“Ei ole mingi mees, ühe kutiga pidin kokku saama. Sa kontserdile ei lähe täna või.”

“Mis kontsert see on.”

“Mingid hevid on koos. Ma ei teagi täpselt. Graps vist ka. Vist on noorte kuttide bändid. Täitsa tahaks näha. Kurat, piletiraha pole.”

“Sa ikka viitsid veel.”

“Ei tea, vahel võib ju kah. Kuule, anna mulle tikku. Aitäh.”

------------

“Tervitus. Mis te siin teete.”

“Sukka koome.”

“Seda ma vaatan jah, et kuradi mehed, koovad Moskva ees sukka.”

“Pole ilus või.”

“Ei, miks ta ei ole.”

“Erki, kuule.”

“Noh.”

“Ühe kohvi teed mulle Moskvas välja.”

“Üleval või.”

“Mul ükskõik, all või üleval. Ära nüüd ütle, et ei ole aega.”

“Mul ei olegi eriti. Teen küll. Hea sind, raiska, näha üle hulga aja.”

“Sa ei tule sisse või. Ootad oma kallimat või.”

“Ma ei ole homo.”

“Lähme siis.”

“Lähme.”

“Kuulge, oodake, andke mulle helistamisraha. Peab kutile helistama.”

Erki otsis kopikaid. Mul oli endal kohviraha küll, ei tea, miks ma küsisin, kas ta välja teeb. Et ta kindlamalt tuleks, sellepärast. Me pidasime teineteisest. Erki küsis selle käest: “Mis plated sul kaenlas on.”

“Ah on, igasuguseid asju, annan selle kuti kätte, võibolla laseb turgu.”

“Mis, sul on vanu asju ka või.”

“Mida sa mõtled.”

“Esimesi Zeppe sul ei ole.”

“Kuule, ei ole. Isegi tahaks saada. Kuule, aitäh, ole meheks,” poetas ta Erkile hooletult, ärapöördelt.

“Kuulen, kuulen,” mõtlesin.

“Mis elu sa üldse elad,” küsis Erki, kui sisse läksime. Me polnud mitu kuud kokku juhtunud.

“Mitte mingit.”

Pole järgnevaid sündmusi, põhjusi, tagajärgi. Iga päev jupid olemisest, meeleolud. Vahel väike lugu, siis suur auk. Hea pidu võib jamaks pöörduda, jama olemine heaks rahuks harvem. Üks moos kõik. Peale surma saab ehk aru, mis see tegelikult oli.

Peale keskat (suure jamaga õnnestus tast läbi saada, lõpuks löödi lihtsalt käega, ma ei viitsinud nägu teha, et usun kogu selle keskajama sisukusse) vedelesin poolteist aastat. Hoidsin kroonust kõrvale. Kirjutasin ennast kodunt välja, kuhugi sisse ei kirjutanud, komissariaadis arvele ei võtnud. Otsiti tagagi. Teadsin küll, et see jamaga võib lõppeda, aga ei viitsinud ennast kokku võtta ja ära lahendada. Mõtlesin juba Dvigatti või hullukasse minna. See oleks keeruline ka olnud, peale kadumist võtnuks nad mu eriti valusalt ette. Kui välja ilmusin, himustaski üks major prokuratuuri kraesse väänata. Lubas perse nii soojaks kütta, et saan kohvivee tuliseks ajada. Ütlesin, et ärgu ajagu jama (või kuipalju ma ikka neile ütlesin, eriti õiendama ei hakanud), et tahan kangesti kroonu minna. Imelik, nad ei soolanud mulle isegi mereväge, võibolla unustasid kuidagi ära. Hiljem kuulsin, et see major lasi endale kuuli pähe. Pidanud mingite afääride või altkäemaksude pärast kohtu või tribunali alla minema.

Kroonu minnes otsustasin, et tõmban need kaks aastat endal elust lihtsalt maha, neid ma ei ela, saadan kuidagi mööda.

Ikka olin öösel teinekord Manni juures. Kümnendas või üheteistkümnendas. Tänu Mannile hakkasin elus veidi teisi asju hindama. Ei kippunud enam poistega tarka joga ajama (Marcusest, Frommist, budismist, Freudist ja muust jamast, mida keegi polnud õieti lugenudki), rohkem istusin ja kuulasin pealt. Kuivõrd need asjad enam nii pinget ei pakkunud, siis lugesin ka vähem. Musa ja sporti tundsid kõik. Mõni oli rohkem Kissi fan, mõni Purple’i ja Sabbathi, mõni Zepi ja Yesi ja Genesise. Tänu Mannile kuulasin hiljem ka sootuks teistsugust musa, varasemat ameerika musa, kerget, või siis jatsu.

Tema ei teadnud muusikast midagi, aga jagas alati ära, milles on tuuma ja tõelist feelingut. Tal oli kellegi kingitud vana grammar. Siis ma ikka tassisin platesid. Ütlesin talle, et võtku endale midagi linti või lasku võtta, aga nii palju tarbetut tegutsemist käis talle üle mõista. Mannil on tugev oma valik ja ka oma arvamus (mida ta ei kipu eriti välja ütlema), see on peaaegu nagu põhimõte. Kuigi, kui talt küsiks: “Mis, sul on siuke põhimõte või”, vastaks ta: “Mis põhimõte. Misasi see selline on. Ei ole mul mingit põhimõtet.” Mann on täiesti nõus, et temast arvatakse halvemini, kui ta tegelikult on. Siis ta tunneb, et tegelikult on ta parem.

Ei oskagi öelda, mis ta jaoks põhiline on. Võibolla ehtsus (või on need ehedad mõnud) ja ilu (see ilu tähendab rohkem headust, pehmust, viisakust, hingelisust, noh, kenadust) — ta armastab seda, mis on tema jaoks elus ja mis hoiab teda elus. Napsu muidugi ka. Temaga ma õieti jooma hakkasingi. Poistega muidugi ka, aga nendega panime rohkem õlut. Mann katsub alati varjata, kui ta rööpast väljas on, või otsib siis lihtsalt üksindust. Tegi nukraks, kui ta mind teinekord Viru-majja vedas ja seal siis üksi jättis. Lennates hoopis teab kelle kaenlasse. Samas lasi mõnel ka mulle välja teha. Olin tusane, aga õppisin taluma, ja hiljem see eriti muret ei teinudki. Ah, vale, tegi ja teeb siiani. Alati, kui ta minu juurde tagasi tuli või kui ma jälle ta tuppa saabusin, oli see uus kohtumine, värske. Ta vaatas mind ja nägi mind ja mõtles minu üle. Ta ei lase kõigel triviaalseks ja tüütuks muutuda. Varastada ta võis, aga kellelegi isiklikult siga ei mänginud.

Poiste vestlused viskasid mulle ära ja ma hakkasin vähem mõtlema. Nõme tundus punnitada ja punnitamisest hoolimata mannetuid konstruktsioone luua. Mann ei mõtle rohkem kui vaja, rohkem kui ilus. Aga mitmest suurmõtlejast on ta küll targem. Mannile tegid isegi ärikad välja (paljusid ta tundis) või müüsid odavamalt hilpe ja muud kama. Ja need on küll ihnsad inimesed.

Ometi pole ma armukadeduse jamast siiani üle saanud. Kui Mannil midagi tõsist ette tuleb. Ja tõsist või vähem tõsist, ette tuleb tal ikka. Ja ta ei kavatsegi seda muuta. Olen mõelnud, et kurb võib olla, kui teine sind petab (mida ta petab, mis siin pettusega pistmist on, pettur võib hoopis siis olla, kui ta ei peta), aga mitte mingil juhul viha teise vastu, magusat tahtmist talle õilsusest nõretavaid etteheiteid teha. See on omanditunne. Või ma ei tea mis. Igal juhul liigne kindlates asjades kinniolemine. Avatust on vähe. Aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi ükskõik. Nii et ma ei tea, mis on hea. Võibolla just väiklane armukadedus, kui ta on siiras. Ei tea. Ei tea.

Kord oli küll kurblik hetk. Tulin ta poole hilja. Ei pidanud kodus vastu. Tõmbasin lesta, ilma et emale sõnagi öelnuks. Lasin ukse vaikselt kinni. Oli juba öö.

Manni juurde jõudsin suures õhinas, astusin kerge sammuga. Uks läks lahti, kodus olles ei lukustanud ta iialgi ust. Tuba oli pime ja vaikne. Seisin ja vaatasin padjal kahte pead. Kuulasin kahe magaja hingamist ja hingasin läppunud lõhna sisse. Lasin tookord sama vaikselt jalga. Oli kibe olla. Aga ütlesin endale Manni asemel: “Vali, kas tahad tunda või ei, ta on selline, nagu ta on.” Ja ma tahtsin. Sul pole õigust tema üle või tema eest otsustada. Mis õigust on sul talle midagi pahaks panna. Otsustasin püüda sinnapoole, et ta tahaks ise minu vastu kena ja truu olla. Jah, siis ma olin veel nii naiivne, et pidasin truudust ja mõnda juhuslikku tegu, juhuslikku magamist kellegagi jube tähtsaks. Hiljem sain aru, et elu on mitmekihiline, ja kui sa tahad, et ta oleks sul lihtne ja ühevärviline, siis sa oled lihtsalt loll. Lihtne ja ühevärviline elu on palju odavam kaup, igavam, madalama pingega. Ja kui nii, siis olgu juba kallim kaup, mis siis, et ta on kohati rohkem valu tegev, aga ta on ka suurem ja sügavam ja inimlikum ja ehtsam elu.

Kustutasin ukse kõrvalt tule, et pimedas riidest lahti võtta ja magama heita. Istusin voodil ja kuulasin oma räpakaid südamelööke. Tundsin muret, et süda on ilmselt tõesti haige. Ei tea, mis sellest saab. Vaevalt ma küll nii kaugele jõuan, et arsti juurde lähen.

Korraga tuli tunne, et jah, kui ma suren, küllap siis on kogu elu ja kõik, mis ma teinud, otsekui peopesal ja ma näen seda kõike, mis olnud, ühe tervikuna. Lähen kuhugi mujale, saan kellekski teiseks ja vaatan sealt kõike seda, mis olnud. Sellepärast pole mõtet valetada, valetamist siis ei mäleta, ega valetamine ole mingi eriline patt, ta polegi midagi, ta on lihtsalt surnud elu. Sa kaotad oma elu, kui valetad, ja pärast on sellest kahju. Halbu tegusid ei pruugi nii väga kahetseda, nad on midagi, aga valetamine pole lihtsalt mitte midagi.

Olin täiesti riidest lahti. Kardinat ei olnud ees. Seisin akna all, vaatasin öist märga ja tühja majaesist ja mõtlesin: “Jah, ma olen jumal, küllap ma olen jumal, küllap me kõik oleme jumalad, kõik kokku, mis naljakas asi see küll siin toimub.”

Jalutasin mööda vanalinna. Taskud peaaegu tühjad. Ühtki rublalist polnud sinna jäänud. Ainult kopikaid veel mitmel pool laiali. See andis rahuliku olemise, polnud enam põhjust mõelda, kus väike naps teha. Teadsin, et võin koju minna ja välja puhata.

Kodu oli tühi. Juba kaks nädalat pesitses ema sanatooriumis. Helistas aeg-ajalt ja me rääkisime sõbralikku sooja juttu. Peaaegu et armastasin teda nii kaugel, peaaegu et igatsesin ta järele. Sain aru, ta tundis ärevust, kas ma kodu pea peale ei keera, ehkki otse seda ei pärinud. Ja kuivõrd ta ei pärinud, siis ma ka ei rääkinud. Püüdsin rääkida rahuliku tooniga, et ta taipaks — kõik on O.K. Loodan, et oma rahulikkusega üle ei pingutanud. Tagasi pidi ta jõudma nädala pärast.

Ei tahtnud midagi ette võtta. Aga ka mitte kohe koju minna,. Oli tuuline-pilvine pärastlõuna. Oli hea sihitult astudes vastutulevaid plikasid vahtida. Plaanideta, soovideta inimene. Heitsin vaid silmanurgast pilke. Aga kenad neiud kosutavad, paljalt oma kekutamise ja möödajalutamisega.

Ühe tee võiks kohvikus siiski juua, mõtlesin. Vaikselt nurgas istuda ja inimesi vaadelda. Kui esimene kohvik on lahti ja mulle ühe tee annab, siis joon, kui ei, siis ei, sel juhul lähen pikemat teed pidi koju ja teen vahelduseks korteri korda. Nüüd, kus ema polnud, elasin korralikumalt kui muidu, vastupidiselt tema hirmule.

Andsin jope riietehoidu. “Olge head,” öeldi mulle numbrit ulatades. “Tänan.” Siis meenus, et need kopikad jäid ju jopetaskusse. “Vabandust, kas te annaksite korraks tagasi, ma pean sealt veel ühe asja võtma. — Tänan.” Võtsin põuetaskust kõigepealt selle Moravia raamatu ja siis võimalikult kerge käega kopikad. Põetasin need teksataskusse. “Aitäh,” ütlesin jopet tagasi andes veel kord, isegi tundes, et sai liialt tänatud.

Vaatasin korraks peeglisse. Täna ei meeldinud mulle, et juuksed sassis olid, tahtnuks korralik välja näha, aga kammi polnud mul nagunii. Surusin raamatu kampsuni alla pükste vahele ja sättisin kätega natuke juukseid.

Leti ääres sihtisin paratamatult üle serva — on neil veini või šampat. Klaasitäis tuleks ehk väljagi. Ei tahtnud isegi seda väikest, aga noh, jällegi, kui see mõte peast läbi vilksab, siis põrgaku ta mingi loomuliku takistuse vastu. Ei taha valikut teha, mitte milleski. Hiigla harva, kui tahan otsustada, nautida, missuguse enesekindluse ja vapra tunde otsustamine annab. Nõmedalt vapra tunde. Veini polnud, sampust küll. Kindlasti oli mul rubla jagu kopikaid. Võtsin kopikad peopesale ja lugesin üle. Rubla ja üheksateist. Teed ja sampust välja ei tule. Võtsin siis juba ühe kohvi.

Kui oma kohvitassiga leti ääres ringi pöörasin, tundsin hetkeks ebamugavust, siit ja sealt vaadati mu poole. Oled üksi baaris ja jood ühe kohvi. Kes sa selline oled? Okei, olen kes olen, leppisin mõttes, õnneks oli üks kolmene laud tühi ja ma ei pidanud end kellegi juurde küsima. Kui istusin, tuletas Moravia end kõhu peale meelde. Võtsin ta välja ja panin tagurpidi lauale. Kardinad olid veidi kõrvale lükatud ja ma nägin välja. Tahtsin vaikselt istuda ja lasta silmadel pilvede liikumist vaadata, aga jälle segas asja peale mõtlemine selle ära. Punnitasin natuke vahtida, aga see oli surnud vaatamine, mitte heas mõttes tühi vaatamine. Kohv jahtus. Segasin suhkrut. Joomiseks veel tuline. Tegin raamatu keskelt lahti ja lugesin. Üks poiss vaatas oma sugulaste käitumist ega saanud sest suuremat sotti, jagas küll nende tegutsemismotiive ja need olid talle lääged. Kui sa oled tõeline vaatleja, pole miski eriti lääge. Sest mingid motiivid pole halvemad kui teised. Ainult enda olemine võib halvem olla. Kui oled liiga tuim ja nüri.

Ühed plikad küsisid, kas nad võivad mu lauda istuda. “Jah, palun.” Vaatasin ringi. Mujal polnudki enam kohti. Ma ei saanud enam rahulikult lugeda. Ei tahtnud raamatut ka kõrvale panna, see teki tanuks plikade ja minu vahele tühjuse ja pinge. Pressisin siis lugeda, ehkki enam mõttega ei jälginud. Varsti hakkasid nad vaikselt juttu ajama. Kuulsin seda vestlust tahtmatult pealt. Tavaline vestlus. Püüdsin mitte liialt kuulata, et nad seda ei tajuks.

Nad olid endile hea laari ette võtnud. Kohvid, väikesed sampused, koogid kummalgi.

Jõin hästi aeglaselt kohvi ja keerasin aeg-ajalt lehte. Hea meelega ajanuks nendega tühjast-tähjast juttu, ei osanud ainult kuidagi alustada. Alustama pidanuks kuidagi poolkogemata. Lõpuks, kui neil hakkas kõik otsa saama ja minu kohvitass tühi oli, kummardusin nende poole ja küsisin: “Ma lähen järjekorda kohvi järele, kas tahate ka baarist midagi.” Nad vaatasid mulle ja siis teineteisele otsa. Nad olid noored tüdrukud. “Ei tea, ühe kohvi võiks võtta küll,” ütles ilusam kahtlevalt. Millegipärast arvas ta, et tema peab vastama.

Alles siis tuli mulle pähe: ega nad mõtle, et tahan neile välja teha. Arvestasin siva mõttes. Kolm kohvi tuleks ehk väljagi.

“Ja muud mitte midagi,” küsisin, loll, nagu ma olen. “Ei, muud küll ei taha,” vastasid nad.

Seisin sappa ja püüdsin mitte nende poole vaadata. Ma polnud enne neile tõsist pilku õieti heitnudki. Siit, kaugemalt, oleks hästi näha olnud, mis nad endast kujutasid. Ilmselt tehnikumist või siis pedast. Mul ei tekkinud nende suhtes mingeid plaane, nii et olgu, kust tahavad.

“Kolm kohvi,” ütlesin, kui saba minuni jõudis. “Kui palju teil kohvi maksab.”

“Kolmkümmend üks kopikat.”

Ta pani kolm kohvi kandikul letile ja lõi arvutil selle keerulise summa kokku.

“Üheksakümmend kolm kopikat.”

“Ma jään teile viis kopikat võlgu,” ütlesin hooletult, aga võimalikult resoluutselt. Mees jäi mittemidagiütleva näoga vait. Tõstsin möödaminnes suhkrutoosi ka kandikule ja astusin minema.

Jagasin tassid laiali.

“Siin on,” ütles ilusam tüdruk häbelikult ja pani rubla lauaservale.

“Ärge andke mulle seda rubla, ma ei saa teile tagasi anda.”

“Oh, las see jääb.”

“No teate.”

“Sest pole midagi.”

“Ma ei taha nii. Lubage siis, et ma tegin teile välja.”

Ta võttis oma rahakoti ja hakkas kopikaid lugema.

“Kohv on kolmkümmend kopikat, eks ole,” ütles ta vaikselt.

“Jah.”

“Palun.”

“Kuulge, siin on ikkagi rohkem.”

Jumal, nii palju sekeldamist nende kopikatega.

Jätsin viieteistkopikalise lauaservale.

“Kas te suhkrut ka panete.”

Oleksin tahtnud nendega mõnusat tavalist juttu ajada. Nad panid suhkrut kohvi sisse. “Aitäh teile,” ütles see ilus tüdruk. Unustasin endale suhkru panemata, viisin kandiku ja suhkrutoosi tagasi ja panin mingi kopika talle letile.

Istusin ja ei osanud ikka midagi rääkida. Lõpetasin oma kohvi enne neid. “Head päeva,” ütlesin tõustes ja oma raamatut võttes. “Head päeva,” ütlesid nad mõlemad hästi lahkelt.

Istusin Manni tugitoolis. Ei teadnud, mida teha. Mingi jõuetus. Ei suuda lugeda. Võtad loed paar lauset, ei jälgi. Mõttetu tegevus. Mis ma siin pingutan mingit idiootsust, milleks? Kõht oli tühi, aga ei viitsinud süüa otsida. Tühi, mis siis, et tühi, söön, siis on täis, noh ja siis? Suitsud olid taskus. Ma ei võtnud neid välja. Raadiot mängima ei keeranud.

Vaatasin enda ette. Oskaks nutta, siis kui tahaks. Ei. Karjuda. Milleks? Kõik on tavaline elu. Kaua ma pean siin istuma, issand jumal? Kus on elu? Nii palju surnud inimesi seina taga tänaval.

Eile oli hea. Jõime veidi. Kõik oli elus. Olime omadega kodus. Kui kempsu pissile läksid, kiirustasid tuppa tagasi. Kogu aeg tahtsid olla, midagi teha, ükskõik mida, võimalikult intensiivselt olla, ükskõik mida teha, nikkuda või mitte, see pole nii tähtis, olla, suhelda, värviline elu, feeling, tuba on täis pidu, vaikne olemine, muusika, juua teed või mitte, ükskõik, suitsetada, jah, vahetpidamata, kuni sigaretid otsas, suudlen sind ja suudlen ka teda, suudle sina ka teda, sõbrad, vennad, inimesed, lapsed, me oleme kodus, tantsime hääletult, hääletult, pantomiim, võtame ennast alasti, naljakas, kui naljakas, miks ma naeran, ei tea, tahan ja naeran, jumal, kui naljakas, me oleme kõik alasti, mis see on, mis siin toimub, kes me oleme, mis maailm see on, mis see maailm on, kes me oleme, kes me oleme, sinu keha, minu keha, imelik asi — minu keha, sinu oma ka, silmad, mis meiega lahti on, ära tee akent lahti, palun ära tee akent lahti, hea, jääme siia, soe, rahu, hea, istume natuke, kas teed on veel, ei, ei pane riideid selga, oh, pärast võiks veel tantsida, nii hakkamegi pidutsema, kõik on alasti, daamid on üles löödud, värvitud, ehteis, härrad võiks isegi olla ülikonnas, või hästi napis ja ranges ülikonnas, silindriga, oo jaa, silindriga, kust sa selle saad, minul on kodus klappsilinder, käib kokku, ei, kõik peavad siis ikka alasti olema, ei, vaadake ise, tüdrukud on ju ilusad alasti, vaadake Evelini, ta on ju ilus, aga mehe keha ei ole ilus, miks ei ole, me ei ole osanud teda ilusana näha, me ei ole teda siiani ilusaks mõelnud, aga nüüd mõtleme, ei mingeid ebamoraalsusi, ei tea, miks ka mitte, ei tea, mida te mõtlete, nikkumist, las need teevad, kes tahavad, ei, ei, see ei ole hea, see rikub asja ära, kui ühed hakkavad kahekesi, mis need teised siis teevad, vaatavad või, kuulge võibolla paneme riidesse, asi läheb juba kuidagi liiga rõvedaks, ei ole, täna jääme alasti, oota, kui palju kell on, üheksa, poole kümneni jääme alasti, mehed, miks teil ei tõuse, miks ei tõuse, mul on juba poole peal, näita, mine persse, kuulge, te olete kõik jamaks keeranud, kuradi lapsed, nagu enne poleks olnud, asja siis praegu vaja, süvafeeling jah, nüüd hakkate jama panema, õige, täitsa õige, oodake, pidage lõuad, teeme nii, et mingi minut aega on kõik vait, okei, okei, teeme.

Tuba oli tühi. Üsnagi korras. Kes ja millal teda koristas, ei teagi. Hommikul olime meie Manniga kahekesi. Ta läks tööle. Veidi aja pärast tõusin, käisin kohvikus kohvi joomas. Ja tulin siia tagasi. Miks? Kõik külm, tühi, mõttetu. Külm päev, tühi tuba. Kuhu ma pidin minema, mida tegema?

Ei taha midagi teha. Ei taha siin olla.

Väiksena oli ka nii. Kui oli sünnipäev või pidu, oli kõik ümberringi täis elu, headust ja armastust lehvis õhus, teinekord oli kõik kõle, tühi; õudne, vaenulik üksindus.

“Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi. Elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib, kuhu ta oma saatusel laseb minna,’’ nii ma kirjutasin kroonust. M vastas siis: “Sa ajasid süvajama, anna mulle andeks. See on nohu, millest sa mulle kirjutasid. See pole mingi õudus. Aga suudad sa ette kujutada, et algselt, inimeste kui indiviidide väliselt, see, mis inimeste põhjas on, on üks olend, üks suur olend, ja see olend on kosmoses või kõiksuses üksi, saad sa aru, tal on mingi üliteadvus, ei tea, ei saa öelda, palju kõrgem inimese teadvusest, suur, hea, pehme, ja ta on kõiksuses üksi, kosmoses, õudus. See on õudne, kui tajuda. Selleks me oleme inimesed, meid on palju, oleme üksteisele seltsiks, sõbrad ja vaenlased, pole nii üksi, pole nii õudne.”

Ma ei saa tööle minna, mingi rutiini sisse, sest iga hetk, iga sekund mu elust on kingitud just mulle, iga hetk on taevalik ja maksab kulda. Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumalikku, taevalikku kangakudumist, siis võiksin seda teha, aga ma ei ole veel näinud.

Olen vahelduseks hästi puhanud. Lähen välja korterist, kus ma öö magasin. Kõnnin mööda tänavat. Ma elan igas sammus. Kõik mu ümber on imeline. Iga inimene, iga maja. Ma olen suurepärane ja kaunis, astun mõnuga iga sammu. Elus, elus, elus maailm.

Kuni mootor käib maha ja sa korrutad kohvikunurgas, mõeldes, ah, mida küll teha. Või ei mõtle sedagi. Ootad mõnda tuttavat nägu, et paar sõna mõttetut juttu ajada. Viibida teineteise seltskonnas.

Tahtsin talle helistada. Nagu ikka. Kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada, see sõltunuks tema meeleolust ja suhtumisest. Õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel, et helistan. Ja hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde. “Noh, kas helistan.” Ja siis ma juba tundsin, et ei helista. Sest polnud kindlat enesetunnet. Ja kui ilma kuhugi kallale asud, läheb kõik vett vedama. Teadsin, kuidas võinuks teha. Muuga sel päeval mitte tegelda, vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada, ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne, siis helistanuks, kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud.

Olin kodus ja mõtlesin, et tahaks linna sõita, osta paar pudelit veini, panna need kotti ja siis vaadata, mida teha. On ka võimalik neid mitte ära juua, vaid tulla koju tagasi, panna nad külmutuskappi. Hakata mõnda raamatut lugema. Ja teada, et mul on külmutuskapis paar veini. Ja oodata ja varitseda, millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad. Aga nii küll vaevalt läheb. Jah. Toredam on osta veinid ja alustada järjekordset, kohati lõbustavat, kohati igavat ja masendavat seiklust. Jalutuskäiku. Teekonda eikuhugi. Mis kestab heal juhul mitu päeva.

Hea on teel olla.

Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.

Ma ei ole osanud uskuda midagi, mida mulle õpetati. Ega teisedki uskunud. Aga tundub, et enamikule see probleemiks ei saanud. Võibolla lasin liiga kaua end ära petta. Ei tea. Midagi ei saa öelda. Ükski asi pole ju ainult nii. Ta on veel ka nii ja nii ja nii.

Tean, et mõistuse järgi elada pole hea. Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult, siis on ta puhas. Sa võid küll seda oodanud olla. Aga kui taotlema hakkad, teadlikult, kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. Õnn on see, mis osaks langeb. Teadlikult leitud naudingud on perverssed.

Kõiges, kõiges kahesus. Mõistus on võluvamaid asju, aga tihti ka vastik, perversne, väike, räpane. Kahesus. Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma, mis tundub olevat ülimalt üks, sealt seest või temaga koos leiad sa kaks.

Tulin Baltas rongilt maha. Emale sai öeldud, et jõuan umbes nädala pärast, tegelikult olin Tartus ainult kolm päeva. Ma läksin seal Katiga veidi tülli. Siis hakkas nukker ja lääge, kuhugi polnud minna ka, jalutasin öösel mööda linna, vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema. Aga mingit rõõmu ma ära sõites ei tundnud. Lihtsalt jälle ühest kohast teise. Mis seal vahet.

Nüüd olingi jälle Tallinnas. Jalutasin jaamahooneni välja ja jäin mõtlema, mida ma üldse teen. Tundus kuidagi, et koju vist ei lähe. Kuhugi ei tahtnud minna. Läksin jaama sisse. Ostsin putkast raamatu, kuigi raha oli vähe. Vist lihtsalt, et midagi teha. Panin ta põuetaskusse. Mingi itaalia kirjanik. Istusin ootesaali maha, et välja mõelda, kuhu minna. Aga jäin hoopis inimesi vaatama. Siis ikkagi proovisin mõelda, kuhu minna, aga ei suutnud välja nuputada, mida tahaks. Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda, ta on veidi võlgu. Saaks raha. Ei mõelnudki midagi välja.

Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud, kes Baltas istusid. Neil olid ranitsad seljas, eks tegid koolist poppi. Üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele, teine tahtis vaadata, aga siis esimene jälle ei näidanud, kiusas. Ma teen siiani poppi.

Tegin silmad lahti. Kuulasin mõni aeg vaikust ja tänavahääli.

Aken peab lahti olema, kui nii vali müra kuulda on. Ja vist sajab ka vihma või on sadanud, autod lirtsutavad läbi lompide. Oleks vaja minna kempsu ja vett jooma, aga ei viitsi. Ja teki all on soe.

Toas oli hämar valgus. Mõtlesin, kas pea hakkab märku andma, kui üles tõusen. Mida eile joodud sai? Nagu ainult veini. Muud nagu polnud. Jõime siin ja seal, vist mitte eriti palju.

Mõnus oli voodis olla. Hästi väljamaganud, aga ometi ei pea veel tõusma, vedeled, soe ja lõtv, kaifid. Lasin silmad kinni ja mõtted ja kujutlused tulid palju intensiivsemalt ja ehtsamalt ja tähtsamalt. Tuli meelde, et õhtul helistasin ühele ja see küsis, kas ma olen purjus. Ütlesin, et veidi jah. Ta ütles, et tulgu või helistagu ma mõni teine kord, kui täitsa kaine olen. Mõtlesin, et kus elus või raamatus veel keegi kellelegi just samamoodi ütles. Ütlesin: hüva, ja jätsin head aega, ma ei käinud peale. Uus plika. Olen teda üks kord näinud. Hea uus plika. Sa oled ise nagu puhtam, kui midagi uut ette võtad.

Veeretasin Manni laias voodis ennast teisele küljele ja vaatasin akende poole. Teise poole eest oli paks kardin ära lükatud, Mann lasi mulle valgust sisse, kui hommikul tööle läks. Ja õhuakna oli lahti kookinud.

Kogusin pealehakkamist, siis võtsin teki ümber ja laksin õhuakent kinni tõukama. Õhuakna avamine ja sulgemine käib Manni juures hüppega, tal on nii kõrge aken. “Küll on hää, küll on hää, et sa taalerit ei näe,” laulsin lõdisedes endale lastelaulu ja hüppasin mitu korda, enne kui hästi kinni sai. Tekk vajus selle käigus põrandale. Nüüd taipasin, et tänavalt, alt bussipeatusest võidi mind üldiselt ju näha. Palja švansuga akna all hüppamas. Lõbus küll. Korjasin teki endale uuesti ümber. “Häbi, häbi,” ütlesin. Kobisin köögipoolele jooma. Tundsin heameelt, et eelmine päev mingi bläkiga maha polnud saanud.

Kõigepealt loputasin suust vastiku maitse, siis lasin jahedal veel läbi kõri voolata. Suus oli palavus. Jõin otse kraanist. Häh, hea. Näole ma vett ei pannud — ei kavatsenud veel üles tõusta.

Kuulatasin ukse taga — kas koridoris on vaikne? Kuidagi ei viitsinud kempsuminekuks riideid selga ajada. Ukse kõrval olid Manni puukingad, lükkasin need paljaste jalgade otsa ja kuulatasin uuesti — vaikus. Lükkasin ukse paokile ja torkasin pea koridori. Polnud kedagi. Kempsuni oli mööda pikka, räpasest pirnist valgustatud koridori mitukümmend sammu. Tõmbasin ukse kinni. Ei, otsustasin, nii ei lähe, vähemalt alukad tuleb jalga tõmmata. Panin alukad jalga, aga midagi rohkemat küll selga ajada ei viitsinud. Vaatasin korraks pükse. Täiesti viisakad alukad. Puhtad. Vaatasin uuesti uksest välja ja startisin siis võimalikult kerge sammuga kempsu suunas. Winnetou liikus hääletult metsarajakesel. Tegelikult kostis paratamatult õudsem klõbin. Kempsuni jäi kaks sammu, kui kuulsin trepi ja koridori vahelise ukse kääksatust. Ei hakanud vaatama, kes see oli. Lipsasin kempsu ja vajutasin ukse haaki. Tõmbasin vett ja lasin pissi. Vesi lõppes, aga mul oli veel pool põit täis. Oh, lihtsad asjad on ikka head. Kui neile ilusti viisakalt tähelepanu pöörata, kui muud mitte teha ja võtta neid kui kõige tähtsamaid. Veidi süüa, veidi juua, jalutada, magada, musa kuulata, veidi nalja visata, veidi armastada.

Keegi tõmbas kempsuust. Jah? Mis nüüd? Tuli igaks juhuks veidi oodata ja kuulatada. Ootasin tükk aega. “Nüüd süüdistagu küll iseennast,” otsustasin ja lükkasin ukse lahti. Polnud seal kedagi. Panin klõbinal tagasi Manni ukse poole. Küll oli külm.

Lipsasin voodisse ja hakkasin tekki uuesti soojaks ajama. Helged mälestused lapsepõlvest on, kui sai veidi haige oldud. Ema hoidis voodis ikka rohkem ja kauem kui vaja. Päevad läbi voodis, oodates ema töölt tulemas, raadio ja raamatud toolil voodi kõrval. Vahel lipsasid kööki ja tegid endale võileipsi või muud suupärast, kogelmogelit, praemuna, morssi.

Olin võtnud tõsiseks plaaniks mõned Tallinna kohvikud läbi käia, et kunagi mõne plikaga sinna sattudes teaks, kus ja mis ja kuidas see asi käib. Kümnenda klassi joga. Aga võisin vajaduse korral viisakalt vanema mulje jätta, kui hästi tõsine, rahulik ja hoolimatu olin. Üle ei tohi pingutada — see ongi knihv, kui midagi mängid. Seisin üksinda Pegassi ukse taga. Uks oli ketis.

“Mis on, ei lasta sisse või.” üks tüdruk seisis äkki mu kõrval. Vaatasin. Täitsa üllatus, et selline tüdruk mind jutule võttis. Ta oli väga okeilt riides, värvitud, kõrvarõngastega. Ta vaatas läbi klaasi. Siis pani käed näo ümber ja uuris, nina vastu klaasi. “Kurat, ei saa aru, kes seal on.” Ta koputas. Sõrmes oli tal suure känkraga metallist sõrmus, sellega koputaski. Käevõrusid oli tal ka. Ise kõhn ja väike, minust palju lühem, musta või mustja peaga, lühikesed, sirged, üsna õhukesed juuksed. Ta polnud ei tüdruk ega naine, midagi vahepealset.

Ta koputas nii ägedalt, et ma mõtlesin kohe — šveitsu peab tal tuttav olema. Aga ilmselt ainult üks, sest ta vaatas, kumb tööl oli. Vanamees tuli klaasi taha. “Tere, Jaan.” Vanake tegi kohe lahti. “Me tuleme selle kutiga sisse.” Vanake oli lahke. “Tere õhtust. Kuidas läheb siis, Marika, ei ole teid juba kaua näinud, juba nädalapäevad.” See mees rääkis vanaaegset juttu. “Ma olen ju kogu aeg tööl.” “Kus sa oled siis nüüd, Moskvas või.” “Nojah.” Ma pugesin ka sisse. Plika hooldas mind nagu last. Viis üles, pani lauda. Siis andsin talle suitsule tuld. Tema enda tikkudest, mis ta koos Tallinna pakiga lauale pani. Ta oli hästi sõbralik ja rõõmsameelne, sugugi mitte üleolev ja ei tahtnud minu käest nagu midagi. Tegelikult oli ta tulnud oma ettekandjast sõbrantsi juurde. Aga nüüd jäi minuga istuma. See oligi Mann.

Kui sa plikaga magad, siis võid valetada ja käituda mitte päris vastavalt oma feelingule. Pagan teab, mis põhjusel. Näiteks varjad midagi, kardad, et ta sult midagi küsib, või pead teda endast kogenumaks ja oled kohmetu või oled vintis ja hoolimatum ja laisem, kui ise tahaks. Tohutult parem on, kui sellist ebaklappi seesmise sinu, välise sinu ja plika vahel pole. Kui kõik on vahetu, tõeline ja julge, sa usud ja tahad seda ja ei häbene. See on hea. Joovastav. Unustus. Mäng. Ei tea isegi, mis järgmisel hetkel teed. Riideid seljast võttes poetad ajud ka välja. Parimatel hetkedel on Katt täiesti ajudeta ja täiesti ettearvamatu käituja. Naljakas.

Kui päeval varem tinutama hakkad, saad ikka kuidagi ööni välja veedetud. Mingeid variante ikka leidub ja tuju püsib mastis. Kui püsib. Sellepärast tulebki varem alustada.

Tulime kinost pärastlõunavalgesse päeva. Silmad kinopimedad. V haigutas. Mina samuti. Läksime automaatselt üle platsi ja mööda tänavat edasi. Olime kolmekesi. V, A ja mina. Olin jälle kolmas. V oli kunagi vanasti mu pruut. Lühikest aega. Õieti polnudki. Õieti oli ta kogu aeg lihtsalt sõbramees. Suurest igavusest või üksindusest ja nukrusest sattusime mõned korrad koos magama. Aga voodiski olime rohkem sõbrad. Pilk jäi voodiski selgeks, see oli iluski. Ma teadsin, et A üritas talle pikemat aega pihta panna, aga õiget vedu see asi ei võtnud. Mõlemad olid liialt isepäi elavad inimesed. See neid muidugi teineteise poole tõmbas kah.

“Mis me teeme siis,” haigutas V veel kord. Siis võttis ta A õlgade ümbert kinni. “Noormees siin mõtleb kohe midagi teravmeelset välja. Selline ilus noormees.’ Ta lasi käe alla.

“Ei tea, kas vaheajad on igal pool läbi,” ütles A.

“Oleneb, kus,” rääkisin mina. Nii tihti olen kolmas olnud. Enamasti hea meelega, hea vaba asend. Teisedki taluvad mind hea meelega. Vahel on kolmandat vajagi, et asjad vabamalt laabuks. “Kui palju kell on.”

“Kuus läbi.”

“Gnoomis on vaheaeg. Nordis ma ei tea.” “Baar on igatahes lahti.”^[1]

“On küll. Sinna lähmegi.”

“Ainult ma ei viitsi kuskil oodata,” ütles V.

“Nojah, lähme uurime elu,” ütles A.

Kõndisime sinnapoole.

“Kuidas teile kino meeldis,” küsis V.

A: “Nikkumist oli vähe.”

V-le selline jutt ei meeldinud. Ta oli vait. Mina samuti. Läksime vaikides. Inimesi vaatas meie poole. A pani endale suitsu ette.

“Mulle kah, tõbras,” tuletas V meelde.

“Sorri.”

“Anna mulle ka üks.”

A andis tuld, meie puhusime suitsu suust välja. “Palju teil üldse raha on,” küsis V.

“Mul on umbes kuus rubli.”

“Sul ka midagi on, O.”

“Kolm.”

“Vähevõitu.”

“Vähe jah, kaks veini ikka.”

“Mul on ka mõned rublad.”

“Oled sa viimasel ajal palju joonud,” küsis V mult.

Ta kõndis nüüd A käevangus. Tikk-kontsadega munakividel. Nägin silmanurgast, kuidas ta sirutas käe eemale ja lasi sigaretil näppude vahelt maha pudeneda.

“Ei ole, polegi millegi eest juua.”

“Aga himu sul ikka on.”

“Ei tea, vahel on. Sinuga koos on, kallis.” “Tänan, mu arm.”

Läksime Nordi sisse.

“Kurat, kas leppisime enne kokku, et pärast lähme joome veini,” ütles V. “Miks teil nii vähe raha on.” Mis ta viriseb. See mulle ei meeldinud. “Kuule, ta sokutas meile mingi suupiste ka,” ütles

A kandikuga lauda tulles.

Nägin, et V tahtis jälle viriseda, et mis kuradi suupiste, aga jättis virisemata. See oli hea.

Kõrvallauas istus sünge mutt, paks, suurt kasvu, jalad põlvedest vist laiali, küünarnukid ja suured rinnad laual, koni erepunaste küüntega näppude vahel, ja pani oma sõbrantsiga aktiivselt teksti. Vaatasin, kuidas inimesest voolas energia nagu kosest. Halb või hea, ei tea. Olen ammu selle pärimise vastu, aga miskipärast tuleb ta kogu aeg meelde.

Katil oli väga korralik kodu. Korralik kodune isa. Prillidega, kõhuga, kasvuhoonega. Ja veidi peenutsev, veidi koduperenaisetsev, üldiselt lahke ema. Tundsin ennast nende pool nagu inetu vööthüään lahkete loomaaiatöötajate hoolitsuse all. Õhtul võtsime Katiga osa perekondlikust õhtusöögist, mis tekitas kõigile lauasistujatele eri raskusastmega ebamugavusi. Ja perekondlikust telekavaatamisest. Igal juhul oli isa vesteldes väga viisakas ja respekteeriv. Minu mittemidagitegemise suhtes. Liiga pikkade juuste suhtes. Üldise rääbakluse ja kaabakluse suhtes. Aga ma tundsin, et oma sisemuses ei olnud ta just nii respekteeriv. Ta püüdis mind mingitesse päevapoliitilistesse vestlustesse tõmmata, aga kui ma vedu ei võtnud, siis jättis rahule. Mind häirib, et sihukesed täiskasvanud ei ligine sulle kenasti. Kenasti nagu loomad, nuusutades — kes oled sina, kes olen mina, kuidas me läbi saame. Kontaktiks ei otsi nad mingit juhuslikku kolmandat asja, vaid võtavad juhtimise kohe enda kätte ja räägivad asjast ja vaatavad liiga silma. Ei lase olemisel kujuneda. Maailma asjad on neile selged. Lihtsustavad iseend ja olo. Võibolla on neid maailma lõpetamatus ära väsitanud. Patsutavad alati õlale, isegi siis, kui seda vältida püüavad.

Katt pani meid eri tubadesse magama. “Mis see siis on, kas täna ei saagi,” küsisin, kui ta mulle teise tuppa voodit tegi. “Ole tasa,” ütles ta.

“Jah, muidu jumal taevas kuuleb ja pahandab.” “Head ööd,” ütles ta pärast mulle ukse vahelt.

“Musi kah.”

Ta tuli ja seisis mu ette. Ma istusin voodiserval.

Enne kui ta aru sai, tegin tal püksinööbi ja luku lahti, lükkasin särgi kõrgemale, võtsin ümbert kinni ja surusin põse vastu kõhtu.

“Mis see siis on,” küsis ta.

“Noh, vanemad vaatasid mind üle.”

“Sinna ei saa midagi teha. Nad on vanad vanemad.”

“Minu ema vaatas sind ka üle, kui sa meil olid.”

Ta paitas mu pead. Hammustasin teda kõhust. “Ai. Sul pole meil mugav.”

“Vabadus on tunnetatud paratamatus.”

“Oo, ei, vabadus on miski muu. Oota.” Ta lükkas mu voodile pikali, tõmbas endal püksiluku kinni ja heitis minu kõrvale. Suudlesime. Ta võttis prillid eest, pani need üle voodiotsa põrandale, suudlesime veel.

“Üritan parandada maja reputatsiooni,” nentis ta.

“Kardan, et homme paneb su isa mind prooviks kasvuhoonesse tööle.”

“Ta on kohati täiesti inimlik.”

“Eks me ole samast liigist.”

“Homme lähme paarile sõbrantsile külla.” “Lähme ilusamate juurde, palun.”

Kuulasime maja vaikust. Küll oli krõbe ja täielik vaikus.

“Okei, ma lähen nüüd oma voodisse nagu vooruslik neiu kunagi.”

“Nojah, ma taon siis täna pihku.”

“Head onaneerimist.” Ta pani ukse kinni, ei naeratanud. Ta ei naerata peaaegu iial. Võibolla teinekord purjus peaga. Siis on tal tihti kummaline ilme, pole võimalik aru saada, mis ta mõtleb või tahab. Need on tal puhkehetked. Nagu minulgi. Pedasse tuli ta ka TRÜ asemel, et kodunt ära saada.

Mulle ei meeldinud ainult, et ta ostis plaate juba siis, kui tal veel grammarit polnud. See mulle ei meeldinud ja ma ütlesin seda talle ja ta sai sellest aru. Tallinnas elades oli ta tublisti vähemkorralikuks muutunud. Aga ikka püsisid tal sellised harjumused nagu nõud kohe ära pesta või riided õhtul korralikult kokku ja toolile panna. Või raha arvestada. Kohati ei lase see täielikult elada. Aga kohati annab turvatunnet.

Hommikul lõi ta mind maast lahti. Läksime kööki kohvi jooma. Istusin köögilaua taga ja vaatasin nende aeda. Iseenesest mõnus, kui sul on maja ümber veidi ruumi. Seal oli kõik tihkelt täis istutatud ja muru pügatud. Sinnamaale, et aru saada, mismoodi see hea ja ilus on, pole ma veel jõudnud.

Korteri aknast, selle korteri, kus ma ööd olin, paistis Pika Hermanni torn. Väike hall torn roheliste puude sees.

Magasin lastevoodil ja sellel jagus pikkust parasjagu põlvedeni. Õhtul otsisin asendit. Kas magada selili ja lasta jalad põlvest lonksu põrandale? See tundus ebainimlik nukuasend — nii ei saa ju pöörata —, üritasin ennast siiski krõnksu tõmmata.

Hommikul avasin paar korda silmi — toas oli läbi puude paistvat hommikuvalgust, teises toas vaikus, mis siin ikka, sulgesin silmad, pöörasin külge ja vaatasin veel mõne unenäo. Siis kuulsin, et uks tehti lahti, vaadati sisse, ja nähes mind magamas, tõmmati uuesti kinni. “Mis on,” küsisin uniselt, et vaataja kodunt ära ei läheks ja mind üksi ei jätaks.

A tegi ukse uuesti lahti.

“Magad või.”

“Ei maga enam eriti.”

“Lonksu õlut tahad.”

“Võib kah.”

Ajasin ennast istuli ja võtsin õllepudeli vastu, õlu polnud jahe, aga mitte ka soe, päris hea tavaline. “Oeh,” ütlesin ma. “Päris kosutav.” A oli juba riides.

“Mis sa hakkad minema või.”

“Ma pean tööle minema.”

Kallasin viimase õlle endale kurku.

“Kui tahad, võid siia jääda ja veel magada.”

“Ei, ma tulen siis parem ka juba ära.”

“Tee siis siva, ma olen juba hiljaks jäänud.”

Hüppasin pükstesse, tirisin särgi selga, siis panin köögis vett näole.

“Kui tahad, võta midagi süüa,” hüüdis A koridorist.

Laual olid munad, leiba, saia, võid, juustu. Ei tahtnud eriti, aga et pakuti ja see mõte juba pähe pandi, tegin ühe kiire võileiva ja torkasin keenud muna tasku.

“Kuhu sa lähed,” küsis A tänaval.

“Ma ei tea, aga sina.”

“Ma pean linna sõitma.”

“Eks ma tulen sinuga kaasa, pagan teab, kuhu minna,” haigutasin ja torkasin viimase juustuleivaampsu suhu. Õues oli jahe. Lompidel jääkirme. Surusin käed püksitasku ja tõmbasin pea õlgade vahele. Tõmbasin ka ennast keskele kokku. A astus nobeda asjalikkusega, töömehe hommikune samm, polnud tal aega külma tunda ega midagi.

Ta pidi mulle kell kuus helistama. Olime eelmisel õhtul nii kokku leppinud. Sel päeval polnud mul mingeid muid kokkusaamisi ega plaane ja see kella kuuene helistamine tuli juba hommikul meelde. Logelesin kogu päeva kodus, aeg-ajalt tuli ikka meelde, et kell kuus ta helistab. Ma ei teadnud, kas tahtsingi nii väga temaga midagi teha. Aga seda helistamist ma muudkui ootasin. Muud polnud teha. Mängisin mõttes ta nimega. Või mängis see minuga. “Reka-Reka,” hüples peas ega läinud ära.

Eelmisel õhtul läks Kati pool tõsiseks jutuks. Millegipärast oli ilus vaitolemise aeg möödas.

Kunagi alguses oli meil õudselt põnev rääkida. Rääkisimegi palju, näiteks kahekesi tema pool, juueski, kõigest. Ja õhtuti ma läksin ikka ära, tema poole ei jäänud. Sest meil olid filosoofilised ja poliitilised ja poeetilised arutelud. Ja peale nii pikka juttu tuli paratamatult minema jalutada. Mõtlesin, et küllap naps ükskord selle asja ära teeb. Et ma võin sinna jääda. Siis, kui me küpsed oleme.

Kord viisin ta baari. Ja tantsisime seal peale paari segu. Tantsisime ära, ta tahtis kohale minna, ma ütlesin: “Oota.” Ta pöördus tagasi. Võtsin käega tal kaela ümbert kinni ja andsin ühe õige pika musi. “Nojah, läks lahti lõpuks,” ütles ta sõbralikult, kui pea vabaks sai. “Vist küll,” olin ma nõus. Läksime mõlemad lõbusaks. Kuskil siis sai meis selgeks, et ilmselt jään sel õhtul tema poole. Raha sai veel otsa ja mulle tundus, et kui me nüüd lõpuni ei lähe, siis ongi kõik jäädavalt kadunud. Mõtlesin paaniliselt, mis teha. Veidi oli vaja veel juua. Helistasin fuajeest Joonale. See ütles: “Halloo.”

“Sina, jah. Nüüd on nii. Võtad viisteist rui. Ja tuled Nõmme kortsu. Siva. Ootad mind fuajees. Kui ma kohe ei tule, siis sina ära ei lähe. Ma istun baaris. Sina sinna ei tule. On selge.”

Ta mõtles. “Hea küll, selge.”

“Rebi siva siia.”

“Eks ma vaata.”

“Pea lõuad ja rebi siia.”

“Okei.”

J oli hea mees. Ei hüpanud alt ära. Meile oli vaja paar segu, muud midagi. Taksot polnud meile vaja. Aga paar segu otsustas kõvasti. Kas me saame olla meie ise, kas me oskame ja julgeme.

Kõik läkski nii ja oli üpriski kena. Aga kui meievahelised asjad peale seda korda teiseks said, siis me hakkasime üha vähem ja vähem juttu ajama. Mõneti nukker. Vait olla oli muuseas väga kena. Kõik juba räägitud. Vaikimine oli puhkus. Ta oli üksjagu tark. Õppis ka hirmus hästi. Ja eriti ei pingutanud. Ise ta ütles, et oskab lihtsalt eksameid teha ja see on kõik. Kus ma taga üldse tuttavaks sain? Peda peol. Sada aastat pole sellises kohas käinud. See oli mõned head aastad tagasi ka. Enne kroonut. Juba siis oli Peda pidu minu jaoks nõrk sõna. Olin omadega üsna umbes. Mõtlesime, et paneme Peda litsidele pihta. Aga keegi ei võtnud eriti jutule. Katt ka ei võtnud. Aga siis ma mõtlesin, et no kurat, ja muutusin hirmus visaks. Ja hirmus viisakaks ka. Seda, et meil teineteisega on lahe juttu ajada, me sel õhtul üldse ei avastanudki. Ma ei mäleta, mis ma tookord Katile peale ajasin, vist mitte kojusaatmist, sest koju ma ta saatsin, küllap tahtsin teda kuhugi mujale tirida. Igal juhul Katt väitis, et on kohe abiellumas. Mind ajas see vihaseks. Selline plika, pole suurem asi väljanägemine ka ja veel viriseb. Tegelikult tegi siuke jutt mind nukraks. Hiljem muidugi selgus, et puhas vaht.

Katt oli mulle väga kosutav. Sest mõnda aega olin tundnud, et polnud kellegagi millestki rääkida. Olin vist teiste asjade üle hakanud mõtlema. Ma ei tea, mille üle. Tahtsin mõnele asjale pihta saada. Näiteks, kuidas siin maal ja siin linnas elu käib, mis elu käivitab, mida inimesed tahavad. Lihtsal tasandil on kõik selge, aga kui rohkem mõtlema hakkad, ei jõua kuhugi, üks mõte viib teiseni, teine kolmandani, algust ei mäletagi. Siis ma ütlesin endale, et tähtis on hoopis feeling, see on kvaliteet, asja sisu. Nojah, see on teine asi.

Aga nüüd oli Katt hakanud mulle tüütuks muutuma. Keegi on talle vist pähe pannud, et minuga tuleks või ei tuleks abielluda, või et ma ei abiellu temaga nagunii, mis on muidugi täiesti õige. Sellest asjast midagi head ei tuleks. Katt on mind hakanud vaatama nagu omandit, arvab, et tal on minu üle õigusi, ja see ajab mul närvi püsti. Tahaks kohe minema tõmmata. Aga kurvastada ma teda ei või, sest ta on selline hale õrn kitseke ja võib pikemaks ajaks nukrutsema jääda või nutmagi hakata. Ma olen tal esimene poiss. Muidugi mitte esimene, aga esimene ja siiani vist ka viimane, kellega ta on maganud. Ma muidugi ei tea, mis ta tegi, kui ma kroonus istusin. Aga ega ta vist eriti midagi ei teinud. Ja uurinud ma ka ei ole. Igal juhul on Katt närvis, sest tal hakkab kool läbi saama ja minust pole õieti millekski asja. Ta armastab mind veidike, aga on tõesti jumala selge, et minust pole millekski asja. Ega saagi olema. Sest ma ei taha. Milleks? Milleks asja? Kellegi perset pühkima? Pühkigu ise.

Väike tüdruk paotas väravat. Julgelt, aga ettevaatlikult. Õues luusis noor suur hundikas. See oli umbes kolmanda klassi tüdruk — valged patsid ja ilus punane seelik. Ta astus sisse ja jättis värava selja taga lahti. Koer lontsis lähemale ja jäi tüdrukut vaatama. Vaadati teineteist. Siis läks plika sisse. Läks kindla sammuga, ehkki astus veidi varvastel. Ta jõudis ukse juurde ja andis kella. Koera poole ei vaadanud.

Ust ei tehtud lahti. Tuli tagasi minna. See on raskem, mõtlesin.

Kui väravani jäi paar meetrit, tegi koer: auh-auh. Aga tüdruk ei liigahtanudki. Sulges enda järel korralikult värava ja hopsas minema. Võttis nii pika sammu, et astus parajasti iga kõnniteeplaadi keskele. Need olid suured plaadid ja ta läks lõbusa hüpaka sammuga.

Istusin bussipeatuses pingil, tõmbasin suitsu ja ei teadnud, kuhu minna. Lasin juba ühe trolli ära, millega oleks kuhugi saanud. Kuhu? Noh, linna. Et kellegi juurde minna. Oli hämar, olin vindine. Kohti, kuhu minna, ma teadsin ja seltskonda ma soovisin, ainult kõik oli juba ette nii teada ja tuttav. Olemised. Vestlused. Kõik. Joomine. Istuda oli päris hea. Lasta kõigel olla. Poolvindisena. Ühe inimese elu. Mis ta temaga tegi? Midagi. Mida ta siis tegema pidi?

Kuulasin oma südame tuksumist. Tundsin seda ilma katsumata. Kuidas rinnas lõi. Kiiresti ja nõrgalt. Ei saanud olla kiiresti ja nõrgalt, siis ma poleks kuulnud. Aga oli vist siiski.

Peatuses seisis inimesi. Polnud veel nii hilja. Enamik oma mõtetes. Mõni silmas ka teisi, mindki. Kõik õhtuselt väsinud. Kui teine õhtu ennast üles löövad, siis mõni ehk eputab. Keda olemasolev elu ei toida. Kes tahab muud. Kallimat elu, või on muud ideaalid. Mis vahet, millised. On siis vahet? Peaasi, mis elus hoiab.

Tavaline tühi päev. Taskus oli limonaadipudeliga jooki, aga korraga oli piinlik seda siin juua. Sest olin teisi vaadanud, neile mõelnud. Nüüd mõtlesin, kuidas mina neile paistsin.

Poiss sõi õuna ja vaatas autosid. Õunasüda jäi järele. Ta teadis vaatamatagi, kus selles peatuses prügikast seisis. Ta viskas. Aga tabas ühe proua palitu taguotsa. Poiss pöördus siva tagasi ja vaatas endiselt autosid. Proua keeras ringi. Vaatas, kes see viskas, üllatunud ja pahane. Vaatas seda, mis maha oli kukkunud, vaatas poissi tänava ääres seismas ja autosid jälgimas, vaatas mind pingil istumas ja suitsu tõmbamas. Tal oli siiras ja üllatunud pahane nägu ja ma naeratasin talle otsa vaadates oma kõvernaeratust. Proua pöördus tagasi ja ootas edasi oma trolli.

Vahel jäi süda nagu seisma, takerdus, siis pani jälle hirmsa kiiruga. Siis tegi imelikke jõnkse ja volksatusi. Kuulasin ja jälgisin suisa huviga. Hakkasin mõtisklema, et kui ma joomist-suitsetamist ei kahanda, siis volksabki süda varsti üle aia. Need polnud sugugi nii mõnusad mõtted kui õilsad juhusliku surmasaama mõtted. Siiski oli hea olla. Teise päeva joomine annab kohati erilise eemalolekutunde ja rahu. Jõudu, energiat enam pole, lihtsalt oled, vaatled ja lased kõigel mööduda.

Sirutasin selga. Rumba oli põlenud oma valge filtrini. Marlborot ma ei tõmba. Priimat ka mitte. Mul tegelikult kama kõik. Priima ja Marlboro on umbes sama head, ainult erinevad. Mis seal muidu ikka head on. Saatsin koni jõuetu liigutusega rohelise prügikasti poole. Tabas. Tabamine tegi hea tunde. Tõusin ja surusin käed jopetaskusse, et end valmisolevana tunda. Ootasin järgmise riista ära, ronisin sisse, sõitsin linna. Taskus veel pool limpsipudelitäit segu.

Nägin ta silmist, kuidas ta mind armastas, aga teadsin ka, et ligi ta mind ei laseks. Mul ei õnnestuks teda ära petta, et ma tast südamest hoolin. Tema piir oli selline: vahel lasi end suudelda ja vastas suudlusele õige pisut, aga ainult õige pisut, hoidis end tagasi. Või olidki ta vajadused nii väiksed. Ometi nägin ta säravatest-udustest-kohmetunud silmadest, kuidas ta minust oli sisse võetud. Rääkisin temaga lõbusalt ja hoolimatult. Mõtlesin, et tuleks ikka ta juurde voodisse pääseda, see asja ümber keerutamine ja voodini mittejõudmine hakkas juba perversne ja nõme tunduma. Aga siis mõtlesin jälle, et see ei oleks minu poolt ilus ja meie mõnus omavaheline suhe läheks siis ilmselt kaotsi.

Meil oli lahedaid vestlusi, kui liigne isiklikkus oma pingeid ja pressi peale ei surunud. Mul polnud sel ajal ühtegi teist tüdrukut ega sõprugi peaaegu. Kõik olid kuskil ära või olin mina kuskil ära. Olin tüdinenud vanade sõpradega vestlemast. Mul oli koos temaga hea, ainult vahel mõtisklesin ketserlikult, et tahaks hoopis mõne noore plikaga tuttavaks saada, et oleks rohkem plikapoolset teadmatust, väljaütlematusi, et kõik oleks õhus, võimalik, tuhat korda rohkem õrnust, kui hiljem tegelikkuses viitsiksid ära taluda.

Ühel päeval saavad hirmud kehastuse. Surmahirm tuleb ilusa jubeda lumivalgukesena, olematusehirm halli hundina, kõik teised tavahirmud häbeliku, kuid kohutava ja vastiku sinihabemena. Sealt nad tulevad, kolm vägilast, ja koputavad korteriuksele. Kuhu on siis veel pääsu? Kuhu? Pole muud kui õhuaken lahti ja välja. Kui jõuad, tõused üles, kui ei, kukud mürtsti alla.

Raamatukapivahes hoidis lipualus kolme väikest lipukest, need olid Liidu punane, ENSV lainetega ja kodanliku Eesti sini-must-valge. Toetasin lõua käeseljale ja vaatasin lipukesi. Teiste loba jooksis juba kõrvust mööda. Mida võiks lippude kohta küsida? Miks nad siin on? Mis nad sellele mehele annavad? On see jama ja miks just selline jama? Võiks ju proovida vastatagi. Aga kõik vastused oleksid mingivärvilised ja poolikud.

Plaadil mängisid mustlased. See on vabadus. Ilma seinteta, ilma kinnise ruumita. Pöörati plaati. Juba mitmendat korda. Kui saaks välja öelda ühegi sõna, millega oleks midagi ära öeldud, oma sõna, — ei oska. Miks ei ole ma saanud rääkima õppida? Kurttummade keeles? Ei tahagi midagi väita, ainult rääkida, kuulata, olla.

Eile õhtul juhtus, mis juba kaua õhus rippunud. Olin Katiga koos Manni pool. “Taevas, tuleks sellest lahendus,” palusin ma siis kööki teekannu täitma minnes. Tšavale, mis lahendusi sa tahad, kõik läheb vaid edasi, halvemini, paremini, oota, siis näed. Ei, ei taha. Või tahad, et kõik oleks nendega läbi ja lõppenud. Ei, ei taha.

Telefon helises. Ja tekitas vaikuse. “Kas keegi võtab toru,” tahtis keegi teada. “Kurat, me tõmbasime ju telefoni välja.” “Miks minu klaas jälle tühi on.” “Vala, vala, palju kulub.” “Tšavale, võtab nüüd toru,” ütlesin endale. Läksin ja võtsin ja rääkisin.

“Noh, kes helistas.”

“Issand jumal.”

“Mis tahtis.”

“Läbi astuda.”

“Ja mis sa ütlesid.”

“Ei tunne sellist.”

“Noh ja siis.”

“Ei midagi.”

“Joome selle peale, mehed, mu klaas on jälle tühi, siin on kellegi käsi mängus.”

“Tšavale,” ütlesin, endale. “Tantsi, tantsi, kui võid.”

Seisin keset tuba ja mõtlesin: mida ma pidingi tegema? Vahtisin raamaturiiulit enda ees. Pähe ei tulnud ühtegi asja. Vahtisin tuimal pilgul. Iga paari sekundi järel tuli ajju — mida ma pidin, misasja ma siis Oh, perse,” ohkasin ja istusin laua taha. Laual oli purgis pastakaid. Telefoniraamatu vahel oli ka märkmepabereid. Võtsin märkmepaberi ja sodisin.

Huvitav sodimine. Siis võtsin mitu paberit ja tegin igale väikese sodingu. Panin neile ka allkirjad. “Tomatimahl ja veri.” “Minu lühike elukäik.” Ja muud. Siis kargas pähe, kuhu ma enne pidin minema, õige küll, kempsu. Käisin siis ära. Ja seisin jälle keset tuba. Mida nüüd teha?

Pidin teksaseid nõeluma. Tavaliselt nõelub ema kõike. Aga miks ka mitte vahel ise nõeluda. Pealegi olid mul momendil ainult ühed teksad. Persevahelise õmbluse niit oli kuidagi lahti hargnenud, selle pidi ilusti kokku õmblema, ema ei olnudki kodus.

Korter oli soe ja valgust täis. Päike, hea. Keerasin raadio köögi aknalaual vaikselt mängima. Jätsin köögiukse lahti, tegin toaukse lahti ja istusin koridoripõranda soojale linoleumile. Püksid, nõel ja niit. Mul oli õige teksaniidi värvi niiti. Hakkasin juba pihta, aga tõusin, läksin tegin toas akna lahti. Kummardusin korraks välja — vesi tilkus. Jätsin aknale prao vahele, torkasin sinna ajalehe.

Istusin uuesti koridori maha. Võisin välja vaadata kolmest aknast, kõrvuolevatest toa- ja köögiakendest ja mööda koridori edasi, läbi elutoa, magamistoa aknast. Istusin, päikesevalgus, õhk, muusika. Hea. Nukerdasin õmmelda. Laulsin, mõtlemata, mida ma laulan: on a dark desert highway, cool wind in my hair, sweet smell of colitas risin’ up through the air, up ahead in the distance i saw a shimmering light, my head grew heavy and my sight grew dim, i had to stop for the night... mirrors on the celing and pink Champagne on ice and she says: we’re all just prisoners here of our own device, in the masters chambers they gathered for the feast, they stab it with their stealy knives, but they just can’t kill the beast, last thing i remember, i was running for the door, i had to find the passage-back to the place i was before, relax, said the nightman, we are programmed to receive, you can chek out anytime you like, but you Can never leave (plenty of room at the Hotel California, any time of year, any time of year, you can find it here, you can find it here).

Püksivärk ei kulgenud nii kaunilt, kui vaja olnuks. Jumal nendega, vanad püksid. Laulsin veel mitut vana laulu. Stairwayd ja Bohemian Rhapsodyt ja muid juppe, mäletan kõiki neid jupiti, kunagi sai sisse imetud.

Lõpuks olid püksid enam-vähem. Enam-vähem õmblusega. Tõusin püsti, viskasin püksid üle õla ja seisin koridoripeegli ees: “Vas prikas võpolnen, tavarištš starši leitenant, štanõ zašil.” “Atstavit, na meste võjebu,” vastasin endale läbi hammaste.

Korteris oli jahedaks läinud, aga ma ei pannud ikkagi akent kinni, hea karge. Värdjalikumaid unenägusid peale tagasitulekut oli see, et ärkasid väeosas ja said aru, et kõik vahepealne oli uni, aga nüüd oled tagasi tegelikkuses, reaalsuses, oma väeosas, ja õudus jätkub.

Tõmbasin teksad jalga ja vaatasin uuesti peeglisse. Värskelt pestud, korralikult ümber teksad, oh jaa, verre purtsatas oma liitrikene va adrenaliini.

“Real indigo denim,” tuli korraga pähe ja ma hakkasin vaatama, kuhu on kirjutatud real indigo denim. Ma mäletasin, et kuhugi pidi olema.

Tagumise lapaka peale oli kirjutatud:

LEVI STRAUSS & CO.

SAN FRANCISCO, CAL.

ORIGINAL JEANS

QUALITY CLOTHING

SINCE 1850

631 02 17 W32 L30

Pükste sees oli lapakas, mille peale oli kirjutatud: MADE IN BELGIUM

LEVI’S

100% COTTON. COTON. KATOEN, COTONE, BAUMWOLLE.

Midagi oli veel kirjutatud, aga see oli ära kulunud, ma ei näinud, mis see oli. Võibolla oli sinna kirjutatud: PURE INDIGO DENIM.

Võibolla mõni muu sõnum.

[1]Juhin tähelepanu, et need andmed on vananenud. Nagu ka mõningad teised siin raamatus.