Читать книгу Indigo. Luus. Kogu moos - Peeter Sauter - Страница 6

R läks välja, aga mina jäin istuma. Pidin teda ootama. Pärast pidime koos jooma minema. Lappasin ta raamatuid ja muid asju. Ei viitsinud midagi lugeda. Istusin ja vahtisin niisama. Kuulasin, kas kostab läbi maja mingeid hääli. Ei kostnud. Täielik vaikus. Veider vaikus. Vahtisin ringi ja klõbistasin näppudega vastu tugitooli käetuge. Makki mehel ei olnud.

Tähendab, oli. Aga juba mitu aastat katki ja ta polnud viitsinud korda teha.

Tõusin püsti, seisin, käsi püksitaskus, ta kirjutuslaua ees ja harutasin ühe käega sealolevates paberites. Seal olid mehe täissoditud paberid. Mees teeb kirjatööd. Mees kirjutab. Kõva mees. Lugesin ühte pealkirja: KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED. Ma ei saanud aru, kas sihuke pealkiri meeldis mulle või tundus tobe. Ju vist äratas huvi. Võtsin need kirjaklambriga kokkupandud lehed katte, et lugeda. Aga ei lugenud kohe. Hoopis seisin, lehed käes, ja vaatasin aknast välja. Tuba oli soe. Läksin tegin akna lahti ja kummardusin välja. Õhk mõjus mu peale hästi. Seisin, kuni külm hakkas, siis panin akna kinni ja istusin uuesti tugitooli. Lugesin seda juttu.

KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED.

KUI ISTUD KELLEGI POOL, on tehtud teed, lapsed mängivad kõrvaltoas, neid ei keelata olemast siin või seal, jood teed ja tuleb tunne: kõik on niisamuti juba olnud, siis oled jällegi kohale jõudnud, siia, Nõukogude Eestisse või Eestisse, kus oled sündinud, kohale jõudnud iseendana, keegi ei saa sulle midagi ette heita, milleski ei ole sa süüdi, sind ei taheta arreteerida, jah, natuke süüdi segastes suhetes, jah, natuke vanemate ees, et ei ela nende moodi, tegelikult mitte milleski tõeliselt süüdi, mis on need väikesed patud, see on vaid igapäev, aga jumal vaatab su peale hea pilguga, pakub sulle teed, laseb päevavalgusel õhtuseks muutuda, ei saada sinusse väsimust, vaid rahu.

KUI TÕMBAD JALGA HELEDAKS PESTUD, KÕVAKS KUIVANUD TEKSASED, mis on nüüd head kitsad, ja oled jälle vana tuttav sina, ei laps, ei täiskasvanu, igavesti ei laps, ei täiskasvanu, sirutad ennast, kõnnid toast tuppa, räägid kodustega kena pealiskaudset juttu, võtad telefoni vastu ja räägid ühe pruudiga veidi teistsugust kena pealiskaudset juttu, paned peale vana lindi, aga ei istu seda kuulama, liigud toast tuppa, oma asju pisut korda seades, tõstes siia ja sinna, leides juhtumisi käegalöödult kadunuks tunnistatud asju, lased ennast toita ja püüad oma elust aru anda, nii et see kuulajaid ei kurvastaks, seljas puhas särk, jalas kuivad puhtad sokid ja puhtaks pestud vanad teksased.

KUI OLED JÄLLE TUTTAVALT ARMUNUD, aga ei lase pähe tulla mõtetel, et kuidas see kõik läheb ja mis saab, et teadagi, mis lõpuks saab, et nagu ikka, lõpeb kõik mingi jamaga, ei lase tulla neil mõtetel, aga mõtled tema peale, lähed tema poole ette helistamata, ei mõtle, aga loodad, et äkki tahab ta ükskõik mis moel veidi aega veeta ja ehk juhtub siis midagi, või kaua üksi kodus istunud, helistad õhtul, et lihtsalt veidi juttu ajada, ja kui teda pole kodus, lähed oma tuppa, viskad selili ja mõtled temast, või kohtad teda ette teadmata, kellegi pool külas olles, ja üldise olemise sees on eraldi teie kahe olemine, see on natuke õnne ja rõõmu, ja midagi rohkemat ei oskagi tahta ja millestki paremast või targemast mõelda ei viitsi.

KUI ASTUD HOMMIKUPOOLIKUL VÄLJA JA PÄIKE PAISTAB ja kõik sammud on eraldi selged ja puhtad, hingad sisse õhku ja puude lõhna, ei taha süüdata päeva esimest sigaretti, venitad sinna kuhugi minekut veidi pikemaks, märkad mõnd inimest, mõnd tüdrukut, last, vanakest, lähed sirge seljaga, pea püsti, oled, ilma et teaksidki, ilus ja täielikult, võibolla täiuslikult sina, oma sõbras ajas, oma tuttavas ruumis, teel igavikku, mingisse teistmoodi teadasaamisesse, headusesse, täiusesse, mis on kusagil tulemas, aga mida ette kujutada ei oska, temana nimetada, oodata ei tea, astud ja hingad, tükk inimest, tükk keha ja hinge, tükk sind suure tüki keskel, suure naljaloo keskel.

KUI RAHA ON JÄLLE VÄHE, aga mõnikümmend kopikat siiski on, võid mina päevasel ajal (et mitte kohata tuttavaid) kohvikusse, kus muidu oled ikka õhtuti, lasta tunni jooksul endale kaks teed tuua ja lihtsalt istuda ja vaadata inimesi, aknast välja ja jälle inimesi, laudades istujaid, tulijaid ja minejaid, tundes, et süüa ei taha, ainult veidi istuda, vaadata, ettekandja ei pahanda su peale, räägib meeldivalt ükskõikselt nagu ükskõik kellega, kuulata oma laua inimeste juttu, ise mujale vaadates, ega tahagi teada, mida teed õhtul või homme, ega tahagi midagi teha, lugeda, keegi olla, midagi saada.

KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED ja on veidi tuult ja sul on soe kampsun, siis võid jalutada äärelinna tänavatel, kus talvesodi pole koristatud, hämara saabumiseni, süttivad laternad, siis valgused akendes, tuul ajab juuksed sassi, ei taha minna kellegi poole, kui just, siis juhuslikult, möödaminnes, tuul puhub sigareti hõõguma, ei tahakski visata konisid ja tühja suitsupakki maha. On rahu, süda ei kiirusta, pähe tuleb mälestusi, ei suurt uusi mõtteid, tahtmisi, kõik on korras, ehkki elu pole korras, pole iial olnud ega saa korda, see ei tule praegu meelde, ja ka SEE ei tule praegu meelde, tuul sasib juukseid, tänavad poolkuivad, jalad ja jalanõud pisut mustad ja märjad, käsi võib hoida taskutes või seljal või püksitaskutes, kui hõlmad on lahti, nohugi on ajutiseks rahule jätnud, mööda sõidab mõni üksik auto või takso, ei tea, kuhu lõpuks ikkagi jõuad, kas koju või kellegi poole.

KUI VIHMA SAJAB, AGA SA EI VIITSI kiirustada, lased juustel märjaks saada, lõdised ja irvitad vaikselt enda ja vihma üle, ei otsi teed loikude ja ojade vahelt, astud üsnagi otse, kuuldes vihma langemist katustele, tänavatele, voolamist rennides, märkad nukrameelset vettinud koera, vihmavarjuga ema ja kapuutsiga lõbusat last, siis tunned, et vihm pole sugugi vaenulik ja teeb sinuga sõprust, temaga saab veidi suhelda, veidi teineteiseks saada, vihma-sinuks ja sinu-vihmaks, nii lähevadki sel niiskel õhtul ühes Eesti linnas kaks kaaslast, vihma-sina ja sinu-vihm, ja nende vaikset olemist ei saa häirida, see on olemas, kuid tabamatu, häirimatu, haavamatu, meeldejätmatu.

KUI USUD MIDAGI NATUKEGI, kui sul on millelegi toetuda ja sa ei karda hulluks minna, siis võiksid olla ju väheke õnnelik selle üle, et suurt halba pole juhtunud, et võid veel elada selles maailmas ja hingata. Issand jumal, partei ja valitsus ei nõuagi, et sa oleksid kogu aeg õnnelik ja lõugaksid: credo, credo, aga mossitamisega rikud sa lihtsalt seda pilti raami sees, teiste vaatepilti, inetu, inetu. Kui tükimat aega oled nõndaviisi mõtisklenud ega viitsi muusikatki peale panna ega vaadata, kes koju tuli, kui uks käis, vaid losutad edasi, siis on tõesti raske öelda, mida edasi teha, võib ju lihtsalt nentida, et küllap enne sügist tuleb veel õige mitmesuguseid päevi.

KUI OLED PÜÜDNUD JA PÜÜDNUD kirja kirjutada, aga see pole edenenud, ja oled lõpuks ennast tugitooli lösakile lasknud, paber ja pastakas näppude vahelt põrandale pudenenud, oled tühi ja kuulad va vana Pink Floydi mängimas, kuni hetkeni, kui märkad end seda tegemas, ja tõused, võtad maast paberi, kökerdad kokku ja saadad kaarega prügikasti, kuhu ta, hoolimata oma püüdlikkusest, ei jõua, istud kirjutuslaua taha, võtad sahtlist tüdruku antud plastmassist kõrvarõnga, mis tuleb kokku kleepida, ja otsustad selle töö ära teha, leiad kapi alt kastist liimi ja proovid seda jama kokku kleepida ja pähe tuleb mõte: huvitav, kas ma armastan teda, ja: huvitav, kas tema armastab mind.

KUI HÄÄL ON MILLESTKI KÄHE, kas suitsetamisest või külmast ilmast või eileõhtusest valjuhäälsest lõugamisest, ja lisaks kipub veel pea valutama ja lugupeetud vanemad virisevad selle ja tolle kallal ja ilmast ei maksa rääkidagi, see on sant mis sant, siis võib kokku lugeda taskusoleva raha ja mõelda, mille jaoks seda parajasti jätkub, aga võib ka üldse mitte raha lugeda, vaid otsida kamorkast üles vana kaabu ja vanematega sõnagi vahetamata uttu tõmmata, uksest välja jalutada, hoolimata sellest, kas uks sulgub pauguga või ei, teadmata, kas lähed kääruga teed pidi kohvikusse või satud hoopis mõne poole ja istud nurka maha või kurat üldse seda kõike teab.

Sain läbi, viisin lehed ta kirjutuslauale tagasi. Seisin jälle, polnud ühtegi mõtet. Haigutasin. Siis istusin kirjutuslaua taha ja toetasin käed lauale. Lahe tunne. Rahulik. Toetasin pea kätele, vahtisin seina ja olin arvatavasti mõtliku näoga. Aga ei mõtelnud midagi.

Kas see jutt ütles mulle midagi? Ei öelnud. Kuigi, nii see peaaegu on. Ma ise võinuks seal jutus see mees olla. Mis siis? Igavapoolne jutt. Kuigi päris ilus. Närisin ühte sõrmeküünt. See oli kidaline ja läks hammaste vahel üha enam katki. Närisin, kuni näpul hakkas valus. Siis sundisin ennast näppu suust võtma ja panin käe lauale. Mu käsi läks ja tõmbas ühe sahtli lahti, nagu oleks ma oma laua ääres istunud. Nii enesekindlalt. Polnud mul sellega mingeid soove ega mõtteid. Sahtlis olid kah paberid. Võtsin natuke pealmisi pabereid, panin korralikult enda ette lauale ja lugesin mõttes-kuuldavalt:

KOHV^[2]

Mõnikord võib kohv olla elu mõtteks; mihanest intiimsust ta vahel tekitab. Kunagi lugesin ma midagi kohvi kohta. Seal oli kirjutatud kohvi kasulikkusest; ta stimuleerivat kõiki organeid.

Algul mõtlin ma, et niimoodi öelda on veider ja üldsegi mitte kena, kuid aja jooksul olen taipama hakanud selle ütluse omapärast võlu. Ma seletan.

Eile hommikul läksin ma tüdruku juurde. Ta meeldib mulle. Mis ka meie vahel toimunud poleks, on nüüd läbi. Ta ei hooli minust enam. Ma vilistasin sellele, kuid soovin, et poleks.

Ma helistasin kella ja ootasin trepil. Kuulsin teda üleval askeldavat. Kobinast võis aru saada, et ta ärkas. Olin ta üles ajanud.

Siis tuli ta trepist alla. Mu kõht tundis ta lähenemist. Iga ta lähenev samm erutas mu tundeid. Ta nägi mind ega rõõmustanud.

Kunagi hallil ajal, eelmisel nädalal, rõõmustas see teda väga. “Kuhu see küll kadus?” imestelin naiivset teeseldes.

“Ma tunnen ennast kummaliselt,” ütles ta. “Ma ei taha sinuga rääkida.”

“Ma tahan üks tass kohvi.” Sest see oli viimane asi maailmas, mida ma tahtsin. Ma ütlesin seda, nagu loeks ette telegrammi kelleltki teiselt, kes tõesti kohvi tahab, kes ei hooli millestki muust.

“Hästi,” ütles ta.

Läksime üles. See oli naeruväärne. Ta oli endale hommikumantli selga visanud. See polnud veel jõudnud kohaneda ta kehaga. Ma võiksin rääkida teile ta pepust. Läksime kööki.

Ta võttis riiulilt purgi lahustuvat kohvi ning asetas selle lauale. Sinna kõrvale pani ta lusika ja tassi. Ma vaatasin neid. Ääreni täis veepoti asetas ta pliidile ning keeras gaasi lahti.

Selle aja jooksul ei lausunud ta sõnagi. Hommikumantel kohanes ta kehaga. Mina mitte. Ta läks köögist välja.

Siis astus ta trepist alla, et näha, kas kirju on tulnud. Ma ei mäleta olevat. Ta tuli trepist üles ja läks teise tuppa. Ukse pani ta enda järelt kinni. Ma vaatasin ääreni täis veepotti.

Ma teadsin, et läheb aasta, enne kui vesi keema hakkab. Oli oktoober ning potis oli liiga palju vett. Ma kallasin osa vett kraanikaussi.

Vesi läheb nüüd kiiremini keema. See võtab ainult kuus kuud. Maja oli vaikne.

Ma vaatasin sahvrisse. Seal lasus kotitäite kaupa solki. Mõistatelin purkide ja kartulikoorte ja rämpsu järgi, mida ta viimati söönud oli. Ma ei saanud aru.

Saabus märts. Vesi hakkas keema. See meeldis mulle.

Ma vaatasin lauale. Seal olid lahustuva kohvi purk, lusikas ja tühi tass. Asjad, mida läheb vaja tassi kohvi jaoks, olid serveerit nagu peieteks.

Kui ma kümne minuti pärast lahkusin, kohv kõhus nagu hauas, ütlesin: “Aitäh tassi kohvi eest!”

“Ole lahke,” vastas tema. Ta hääl kostis suletud ukse tagant nagu teine telegramm. Mul oli viimane aeg minekut teha.

Ülejäänud päeva veetsin ma kohvi mitte tehes. See oli mõnus. Saabus õhtu. Ma sõin restoranis lõunat ning läksin baari. Võtsin mõned napsud ja ajasin inimestega juttu.

Nad olid baari-inimesed ja me lobisesime baariasjadest. Ükski neist ei jäänud meelde ja baar suleti. Oli kell kaks öösel. Ma pidin välja minema. San Francisco oli udune ja külm. Mõtiskelin udu üle ja tundsin end väga inimliku ja kaitsetuna.

Ma otsustasin ühele teisele tüdrukule külla minna. Me polnud enam sõbrustanud üle aasta. Kunagi olime väga lähedased. Ma mõtlin, mida ta minust praegu arvab.

Ma läksin ta maja juurde. Uksekella tal polnud. See oli juba pisuke võit. Pisukestest võitudest tuleks osata lugu pidada. Mina oskan.

Ta tuli uksele. Hommikumantlit hoidis ta lihtsalt ees. Ta ei uskunud oma silmi. “Mida sa tahad?” ütles ta oma silmi uskuma hakates. Ma astusin tuppa.

Ta sulges ukse ja pöördus nii, et ma võisin näha ta profiili. Ta polnud viitsinud ennast üleni hommikumantlisse keerata. Ta hoidis hommikumantlit endal lihtsalt ees.

Ma nägin ta keha katkematut kontuuri kuklast kandadeni. See tundus natuke kummaline. Võib-olla sellepärast, et nii hilja oli.

“Mida sa tahad?” ütles ta.

“Ma tahan üks tass kohvi,” ütlesin ma. Kui kummaline: küsida taas kohvi, ehkki kohv polnud hoopiski see, mis ma tahtsin.

Ta vaatas mind ja keeras ennast veidi. Ta ei rõõmustanud mind nähes. Ma vaatasin ta keha katkematut kontuuri.

“Miks sa minuga kohvi juua ei taha?” küsisin. “Mulle tundub, et ma tahaksin sinuga rääkida. Me pole kaua aega rääkinud.”

Ta vaatas mind ja keeras ennast veidi. Ma vaatlesin ta keha katkematut kontuuri. See polnud hea.

“On liiga hilja,” ütles ta. “Ma pean hommikul üles tõusma. Kui sa kohvi tahad, siis köögis on lahustuvat. Ma pean voodisse minema.”

Köögituli põles. Ma vaatasin piki esikut kööki. Mulle tundus, et ma ei taha kööki minna ja juua seal veel üks tass kohvi. Mulle tundus, et ma ei taha ka kellelegi teisele külla minna ja kohvi küsida. Ma mõtlin oma kummalisest palverännakust ja ma polnud seda niiviisi plaaninud. Vähemalt lahustuva purki polnud laua peal tühja tassi ja lusika kõrval. Öeldakse, et kevadel kisuvad noore mehe mõtted vägisi armastuse poole. Ehk võib sinna natuke ruumi jääda kohvigi jaoks, kui tal veidike aega üle juhtub olema.

Jutt sai läbi. Poole lugemise pealt olin kaasa läinud. Ei lugenud enam ilutsevalt ja mõttes-kuuldavalt, vaid huviga. Nüüd kõigutasin ennast tooli tagumistel jalgadel ja vaatasin jälle välja. Mulle tundus, et olin kunagi mingit üsna sama maitsega asja lugenud. Siis kuulsin R-i tulemas.

Samal õhtul see mulle ei meenunud, aga paari päeva pärast meenus ja ma hakkasin raamatukappi sirvima. Leidsin sealt igasuguseid asju. Lehitsesin ja lugesin vanu tuttavaid raamatuid. Viimaks leidsin ka selle, millele olin mõelnud. Lugesin seda ka. See käis nii:

MINU NIMI^[3]

Arvatavasti olete vähe uudishimulik, et kes ma olen, aga mina kuulun nende perre, kellel ei ole õiget nime. Minu nimi sõltub teist. Kutsuge mind selleks, mis teil parajasti meeles mõlgub.

Kui te katsute meelde tuletada midagi, mis on ammu aega tagasi toimunud: keegi küsis teilt, aga teie ei osanud vastata.

See on minu nimi.

Vahest ehk kallas taevast vihma alla.

See on minu nimi.

Või palus keegi teil midagi teha. Te täitsite tema palve. Siis aga selgus, et seda, mis te tegite, polnud vaja — “Vabandage, ma eksisin!” — ja teil tuli hoopis midagi muud tegema hakata.

See on minu nimi.

Vahest ehk oli see mõni mäng, mis te lapsepõlves mängisite, või mõni mõte, mis teile vanast peast akna all tugitoolis istudes lihtsalt niisama pähe tuli.

See on minu nimi.

Või läksite kuhugi. Ümberringi õitsesid lilled. See on minu nimi.

Vahest ehk vaatasite voolavat jõge. Teie kõrval seisis keegi, kes teid armastas. Ta tahtis teid puudutada. Te tundsite seda enne puudutamist. Ja siis teid puudutatigi.

See on minu nimi.

Või kuulsite, kuidas keegi kusagil kaugel hõikas. Kui hääl teieni jõudis, oli see juba peaaegu kaja.

See on minu nimi.

Vahest ehk olite voodis, iga hetk magama jäämas, ja teile tuli korraga midagi naljakat meelde ja te naersite omaette, lõpetasite nõnda toredasti oma päeva.

See on minu nimi.

Või sõite midagi head ja unustasite hetkeks, mida te parajasti sööte, kuid sõite edasi ja teadsite, et see on hea.

See on minu nimi.

Vahest ehk oli kesköö ja ahjus kumises tuli nagu kirikukell.

See on minu nimi.

Või tundsite end sandisti, kui tüdruk teile oma südant puistas. Ta oleks võinud mõne teise juurde minna: mõne sellise juurde, kes on tema probleemides rohkem kodus.

See on minu nimi.

Vahest ehk ujus forell võrendikus, aga jõgi oli ainult kaheksa tolli lai ja iDEATHi kohal paistis kuu ja pimedad arbuusipõllud kumasid tontlikult ja selline tunne oli, et igast taimest tõuseb oma kuu.

See on minu nimi.

Ja ma tahaksin, et Margaret mind rahule jätaks.

Lugesin läbi ja siis, nagu olnuksin mingi kohustuse täitnud, surusin selle raamatu riiulisse tagasi, tõmbasin ruttu riided selga ja läksin välja, et muid asju teha ja muudele asjadele mõelda.

Aga bussis, mille peale ma läksin, seisis Salmistu Ets ja vaatas aknast välja. Ma ei osanud millegipärast tere öelda ja seisin niisama ta kõrval. Ta märkas mind. “Tervitus,” ütles ta. “Kuidas elad siis ka.”

“Kuule, ei kuidagi,” ütlesin.

Siis vahtisime aknast välja ja mulle tuli pähe üks teine vastus sellele küsimusele: “I do what everybody does, live in San Francisco.”

[2]R. Brautigan, “Revenge of the Lawn” (Peeter Lauritsa ja Hasso Krulli tõlge).

[3]R. Brautigan, “In Watermelon Sugar” (Enn Soosaare tõlge).