Отрывок из книги
Veebruari teisel poolel alanud tuisud jätkusid ka märtsi esimesel nädalal. Siis tuli vaikus ja muutuse ootus. Esialgu küll vaid riivates, silmalegi märkamatult. Kinnituisanud nõlvade ja jäärakute all hingas unesoikvel maa. Ning külagi oma puukirikuga, mida kasutati nüüd vastse kolhoosi mitmesuguse liikumatu vara panipaigana, näis rippuvat koos hangedesse vajunud majadega veel sügavalt talve kaenlas. Aga muutused olid ometigi tulemas. Seda ennustas eelkõige päike, mis kahvatutuhmist erevalusaks tõmbudes vaiku immitsevaid palkseinu pleegitas. Kuid hommikud olid veel krõbekülmad ja pimedad, hommikuti näis, et kõik püsib igavesti.
Toomas ei mäletanud oma vanemaid, õigemini mäletas küll mingit põgenikevoori. Ees ja taga logisesid koormavirnas vankrid ning keegi lonkav habemessekasvanud mees astus vankri kõrval. Ta ise istus vankril ja tema pea oli kellegi süles. Täpsemalt öeldes oli ta seda kõike näinud korduvalt unes. Ta oli püüdnud meenutada nende nägusid, aga see ei õnnestunud kunagi. Vendade jutu järgi surid isa ja ema üksteise järel soetõppe siinsamas külas, mis oli mõeldud üksnes vahepeatuseks. Aga siia nad jäidki. Vennaksed matsid isa ja ema väikese puukiriku tagusesse surnuaeda ning asusid teistest põgenikest mahajäetud majja küla serval. Ja kuna endisi omanikke tagasi ei ilmunud, harjutigi maja nende omaks pidama. Kellelgi polnud sellega asja. Ajad olid niigi segased. Madalate, pelglikult ligistikku nihkunud palkmajadega ning turritavate lattaedadega oli see küla — nagu paljud ümberkaudsedki — sajandeid püsinud samas paigas. Ometi ei saanud öelda, et siin suure järve taga oleks maast puudust tuntud. Ümbritseva võsametsa käest oli teda tarbe järgi nõutud ning haritud. Muidugi olid need maad madalad ja vesised ning ei toonud rikkust hajusalt paiknevatele küladele. Tõeline kolgas, kehitas möödasõitja põlglikult õlgu. Võib-olla oligi. Siin elati omaette, ruttamata ja napilt. Võõras nägi selles paljast tuskatekitavat vaesust, mida paiksed liigagi kergemeelselt näisid taluvat. Jah, tõesti ei püütud siin kuhugi, sest püüdlejad-rähklejad lahkusid siit ruttu. Neid ei mäletatud kaua. Ometi riivas ka tõeline suur nälg neid külasid harva. Pigem oli see kiratsemine. Puudus oli siin niisama tavaline kui porised põhjatud teed, kui varajased hallad ning sündmuste põud päevade pikas hallis ahelas. Puudust taluti isegi üsna hästi.
.....
Haige tõrjub, püüab näida reibas. Tema ärevad silmad otsivad midagi valvsalt vendade kinnistelt nägudelt. Aga samas libiseb pilk ikka ja jälle kiindunult tagasi majale.
„Kõik?” pärib küüdimeheks hakanud valvur Matvei kõrvalt, seades hoolitsevalt range hobuse hõõrdunud kaelal. Mihhail noogutab ning Matvei nõõtab hobuse huuli matsutades liikuma. Vennad saadavad rege, kobaras ümber selle pära. Haige pöörab end tekkide all, vaatab küünarnukile toetudes pikalt ja ahnelt maja. Siis uurib ta vendi mingis kuumavas meeleheitevalus. Palavikust kuivanud huuled liiguvad kahvatus näos.
.....
