Читать книгу Doktor Harri Rävel - Peeter Urm - Страница 4

Pehme sügav tugitool. Väsimuse mõnus surin liikmetes. Veidi uimane pea. Akna taga üle mitme aasta korralik lumi. Nii algas doktor Harri Räveli uue aasta esimene tööpäev. Ta sirutas end laisalt. Raskevõitu oli alustada. Aruanne ootas sahtlis lõpetamist, analüüsi vastused lebasid segipaisatult laual.

Samas kostsid trepil kiired kerged sammud.

„Doktor Rävel, tulge palun kohe üles!”

Ta pööras järsult pead.

„Mis on?”

Noorukese tütarlapse nägu õhetas. Paar tumedat juuksesalku oli mütsi alt välja libisenud.

„Kolmandas palatis on ühel naisel väga halb. õde käskis teid ruttu kutsuda.”

Harri Rävel tõusis, lükkas analüüsivastused ühte hunnikusse, haaras valge mütsi ja surus tugevasti pähe.

„Lähme siis,” heitis ta üle õla ja astus kiirete sammudega ees. Meditsiinikooli praktikant pidi jooksma, et tal kannul püsida.

Noor naine hingas raskelt. Hallikaskollase varjundiga tursunud näol pärlendasid higipiisad. Hingamisega kaasnes omapärane lurisev rägin, terve palat oli seda täis. Naise silmad olid poolsuletud, Harri Rävel kergitas pöidlaga lauserva. Silmaterad olid liikumatud. Elatanud õde seisis vaikides teisel pool voodit ja vaatas küsivalt pealt.

„Pange tilksüsteem üles!”

Haige kahvatud huuled olid pingul, pisut avali ja paljastunud terved tugevad hambad moodustasid kontrasti naha hallikaskollase värvusega. Vaevuaimatav tõmblus läbistas tursunud nägu.

Harri Rävel ordineeris mehaaniliselt ravimeid, üksisilmi lühikest agooniat jälgides. Ettevaatlikult lükkas ta hapnikusondi sügavamale naise ninna. Peaks hingamisaparaadi alla panema, mõtles ta endamisi. Aga sellega pidanuks kiirustama, aega arvestati praegu sekundites. Ta tundis endal õe kärsitut pilku. Ometi ei öelnud ta midagi. Mingi lootusetusest ja abitusest tingitud tühjustunne oli haaranud Räveli endasse.

„Kas veeretan kohale?” õde vaatas osakonna­juhatajale pingsalt otsa. Rävel vaikis. Järsku pöördus ta ringi, ja kuidagi üleni kühmus, pea tugevasti õlgade vahele tõmmatud, astus sõnagi lausumata ukse poole. Ukse juures meenus talle miski, ta seisatas hetkeks ning vaatas tagasi. Seinaäärsel voodil, jalad enda alla tõmmatud, istus aastavahetusel osakonda saabunud uus patsient. Liikumatud, pärani silmad jälgisid surijat. Rävel nägi neis õudu. Uus haige oli kõike pealt vaadanud, keegi polnud teda tähelegi osanud panna, Rävel läks trepist alla arstide tuppa, istus raskelt tugitooli ning sulges silmad. Niisiis esimene. Algab.

Mis kuradi pärast peaksin ma oma südant vaevama, mõtles ta samas trotslikult. Nii kaugele arenenud haigus… Võimatu oleks olnud seda naist päästa.

Vastumeelselt tõmbas Rävel kausta haiguslugudega lähemale.

Ta oli sel päeval haiglavalves. Õhtul üksi jäänud, heitis ta arstide toas kušetile pikali. Pea valutas. Eile oli ta oma tujutuses üleliia konjakit joonud. Elbe oli muutunud viimasel ajal kuidagi võõraks. Rävel oli kogu aeg lootnud, et tegemist on ainult ajutise kriisiga. Ikkagi aastaid koos elatud. Eile olid nad mõlemad üle piiri läinud. Vist olid liiga kaua vimma endasse kogunud, et teineteise vastu halastust tunda. Vaatamata joodud konjakile mäletas Rävel hommikul kõike, viimast kui sõna. Kuidas nad küll aastavahetuse vastu pidasid? Väliselt oli kõik parimas korras, nad soovisid teineteisele head uut aastat nagu alati ja suudlesid. Ämm oli ka neil, aga kui ta lahkus ja Rävel õhtul pead parandama hakkas, läkski lahti. Katrin ei saa siin mitte kui midagi muuta. Rävel hoidis väga oma tütart, kuid teadis, et seegi ei aita.

Ta süütas sigareti ning keeras ennast selili. Midagi pidi oma eluga ette võtma, aga mida?

Südaöö paiku paluti doktor Rävelit vastuvõtutuppa. Ta vaatas uue haige üle ning läks tagasi oma osakonda. Heitnud taas pikali, uinus ta peaaegu silmapilkselt.

Ta ärkas tugeva raputamise peale. Ilmselt oli õde temaga tublisti vaeva näinud.

„Mis on?” Rävel tõusis istuli.

„Kolmandas palatis see uus haige, Rita Soomre, muudkui nutab.” Õde kõneles sosinal, nagu kartes pealtkuulamist.

Rävel vaatas kella. Osuti näitas veidi üle kolme.

„Kes nutab?” küsis ta unesegaselt.

„Kolmandas palatis Soomre. Andsin talle unerohtu, nüüd tegin dimedroolisüsti, aga ikka nutab.”

„Küll ta varsti magama jääb.” Rävel heitis uuesti pikali.

Õde ei jätnud järele.

„Doktor, see naine nägi päeval kõike pealt. Tal on vist hüsteeriahoog.”

„Hästi, ma tulen.” Rävel laskis jalad tusaselt üle kušetiääre.

Väike laualamp heitis palatisse kollakat hägusat valgust. Kõigepealt langes Räveli pilk parempoolsele voodile, kus suur kühmus kogu teki all mõnusasti magada norises. See oli poolkurt Erna, keda kauase haiglasviibimise tõttu eesnime järgi kutsuti ning keda vastasseinast kostvad hääled sugugi ei paistnud segavat. See, kes seal nuttis, lebas kõhuli voodis, pea surutud patja. Tumepruunid juuksed katsid padja peaaegu täielikult. Kõhnad õlad hommikumantli all vappusid. Nutulalin kord valjenes, kord sumbus ebamääraseks ninahäälseks lurinaks. Rävel istus haige kõrvale voodiservale. Õde seisis korraldusi oodates ukse juures. Rävel laskis tal minna. Ta sundis ennast meenutama, mida ta sellest haigest teab. Naine oli tulnud tehisneeru osakonda just enne aastavahetust. Tõsi, see, mis päeval palatis toimus, ei säästnud just närve. Rävel puudutas hommikumantliga kaetud õlga. Nutt muutus vaiksemaks. Naine pööras näo arsti poole. Pisaratest tursunud silmad peatusid hetkeks Rävelil, seejärel vajus naise pea uuesti patja.

„Võtke end kokku.” Räveli hääl kähises veidi. „Võtke end kokku,” kordas ta tüdinult. „Te ju teate, kus te viibite. Haiglas juhtub vahel selliseid asju.” Ta püüdis rääkida hästi rahulikult, teades oma praktikast, et sellistel puhkudel on tarvis panna inimene rääkima. Rääkimine on parim rahusti. „Kas teil valutab praegu kuskilt?”

Naine raputas pead.

„Teil pole lihtsalt und?”

Talle ei vastatud.

„Tean, et pole und. Tuleb ennast kokku võtta. Proovige kõigest hoolimata magama jääda. Lasen õel anda teile veel unerohtu. Te peate magama.”

Rävel tõusis. Aga enne kui ta ukse juurde jõudis, keeras naine ennast voodis küljeli. Pisarad olid osaliselt kuivanud, osaliselt patja hõõrdunud.

„Ärge minge. Ma ei taha üksi olla.” Naine kõneles kiirustades, anuvalt.

„Ma olen valvearst, ja mul on tegemist.” Rävel püüdis jagu saada tülpimusest.

Kõhn käsi kerkis tekilt, nagu virildus uuesti. Oli näha, et silmapilk algab kõik otsast peale. Rävel peatus.

„Olgu, ma istun pisut.” Mees surus maha pealetükkiva haigutuse. „Ainult lepime kokku, et räägime kõigest muust, mis ei ole seotud haiglaga.”

Naine noogutas elavalt. Ta tõusis voodis istuli, korjas jalad enda alla ning tõmbas teki ümber põlvede, õlgadele langenud juuksed lükkas ta tahapoole ning jäi Rävelile ootavalt otsa vaatama.

Kui Rävel kolmveerand tundi hiljem palatist lahkus, mäletas ta ainult üksikuid tühiseid fraase. Aga sel polnud mingit tähtsust. Ta oli rääkinud selleks, et rahustada, ja nüüd tahtis ta magada.

Ülejäänud osa ööst möödus rahulikult. Alles vastu hommikut opereeris Rävel ühel lapsel pimesoolt. Hiljem sõi ta maitsetut, liimina keelele kleepuvat herkuloputru, mõeldes igatsusega kuumadele praemunadele ning Elbe maitsvatele singi­võileibadele. Pudruga kuidagimoodi hakkama saanud, sirutas ta jalad pikalt välja ning hakkas põlvi masseerima. Hommikuti valutasid Rävelil need sageli. Nagu vanal jooksvahaigel meremehel, pilas ta ennast mõnikord mõttes. Ju oli see mälestus kunagistest spordi­traumadest. Ta otsustas, et teeb kohe hommikuse visiidi palatitesse ning läheb minema. Nad saavad siin ilma temata hakkama. Tuli õde Malle üles otsida. Rävelile meeldis teha visiite usalduslikult naeratava ümaranäolise Mallega, kes oli tehisneeru osakonna arstide lemmik. Ilmselt jõi Malle praegu üleval aparaadiruumis õdedega kohvi. Rävel ajas ennast püsti ning otsis sahtlist kuuldetorud.

* * *

Mihkelsoniga olid lood halvad. Rävel vajutas sõrmega kahvatule punsunud nahale. Järele jäi sügav lohk. Tugev keha oli vett täis imbunud nagu käsn. Ta kuulas südant ja kopse ning viimaste päevade kahtlused süvenesid veendumuseks.

Ta ei võta Mihkelsoni naiselt neeru siirdamiseks.

Haige jälgis teda kahtlustaval ilmel.

„Täna lubas naine uuesti tulla,” ütles Mihkelson areldi.

„Hästi, vaatame,” oli Rävel põiklev.

Kui raske on võtta inimeselt viimast lootust! Mõni pisiasi, kogemata suust lipsanud sõna, lõpuni mõistetud ütlematajätmine. Ja äratundmise rõhuv raskus, endasse­sulgumisega algav agoonia…

Rävel astus kõrvalvoodil lebava kaheksateistkümne­aastase maanooruki juurde. Kõhn sitke keha oli välja sirutatud. Silmalaud olid valguse kartuses tihedalt suletud. Aeg-ajalt läbistas kogu keha lühike tõmblus.

„Ikka annab krambihooge?” pöördus Rävel teda saatvalt õelt küsima.

„Ikka, aga vähem kui eile. Tund aega tagasi tegime süsti.”

Rävel teadis: see noormees ei hakka enam kunagi kuulma. Jälg tavalisest antibiootikumi­annusest, mida ägedalt haigestunud neerud enam väljutada ei suutnud. Meditsiini passiva. Aga haiglast lahkub noormees omal jalal, sellesse Rävel uskus.

„Paneme homme uuesti aparaadi alla.”

Õde tegi märkuse lehele.

Ratšinski lamas seljaga tema poole. Sagedasest pesemisest luitunud pidžaama oli pingul ümber tugevate Õlgade.

See mees siin vihkas teda. Kõigepealt kaotas Ratšinski usu ravi tulemuslikkusesse. Ja nüüd — Rävel oli seda korduvalt lugenud Ratšinski mustlasesilmadest — mees põlgas ja vihkas oma arsti. Tal oli tekkinud kinnisidee Moskvasse ravile pääseda.

Rävel ja õde seisid mõne hetke niisama voodi kõrval. Siis puudutas õde ettevaatlikult Ratšinski käsivart. Voodi ragises aeglaselt. Ilmse vastumeelsusega pööras mees ennast selili. Rävel vaatas ta kiiresti üle ning astus edasi.

Pikakasvuline Raul Haller tõusis naeratades voodist. See masinatehase peainsener oli Räveli osakonnas praegu sobivaim mees neeru siirdamiseks. Sitke lihaseline keha polnud veel tursunud, süda pumpas laitmatult; olnuks ta veel ka paar aastat noorem, sobinuks igatpidi ideaalsesse siirdamisgruppi. Insener oli täpselt sama vana kui Rävelgi, mõlemad kolmekümne viie aastased.

Järgmises palatis oli kolm meest. Kohal oli aga ainult üks, Saaremaalt neile saadetud velsker Feliks Tarve. Tema palatikaaslased — tätoveeritud käsivartega karjalasest meremees ning pidevalt edasi-tagasi kõndiv skisofreenik — viibisid mõlemad juba dialüüsiruumis tehisneeru all.

Velsker Tarvele meeldis lasta ennast läbi vaadata. Ta pööras end meeleldi ühelt küljelt teisele, lõdvestas mõnuga kõhulihaseid ja tõusis kuulamiseks kärmelt istuli. Seejuures armastas velsker lobiseda, tehes seda pikalt, teema ikka üks ja sama — tema haigus. Kõige muu suhtes oli lühikest kasvu, tuberkuloosist kõverdunud selgrooga mees ääretult ükskõikne. Praegugi oli velsker ennast kohevile ajanud ning sihtis tema kohale kummardunud arsti läbi metallraamidega paksude prilliklaaside.

Temaga oli kõik vanaviisi.

Rävel astus kolmandasse palatisse.

Öist hüsteeriahoogu nagu poleks olnudki. Rita Soomre, kittel haigla pidžaamale peale tõmmatud, istus voodiserval ja kammis juukseid metallharjaga, tema käsi liikus rütmiliselt üles-alla. Huulte vahel hoidis juukseklambrit. Tema palatikaaslane, tüse Erna, istus tühjal keskmisel voodil ning rääkis midagi elavalt ja poolkurdi inimese kombel ülearu valjusti. Arsti nähes tõusis Erna kohmakalt ja läks lohisevate sammudega oma voodi juurde. Ka Soomre märkas nüüd sisenenuid. Ta lõpetas kammimise ning libistas peegli kiire liigutusega sahtlisse. Päevavalguses tundus Soomre nägu tublisti kõhnem. Üle tulijate libises pruunide silmade ergas ning julge pilk. Naise näole levis ootamatu naeratus. See oli hoopis teine inimene.

„Magasite hästi?”

„Polnud vigagi. Tänu teile.”

„Noh, siis on tore.” See oli öeldud võrdlemisi jahedalt. Rävel läks Erna juurde.

„Kuidas jalad täna ka on, Erna?” küsis ta valjusti, kombates jämedaid sääri. Ka siin jäid sõrmejäljed selgesti nahale. Erna jälgis tegevust ning ohkas südantlõhestavalt.

„Jaa, peame toru kõhtu panema, Erna. Muidu seda vett kätte ei saa. Rävel võttis kuuldetorud, kuulas tükk aega. Siis pöördus teisel pool voodit seisva õe poole.

„Paneme täna peritoneaaldialüüsi käima.”

„Mida?” oli Erna kohkunud. Ta ei kuulnud, mida arst ütles, kuid oli juba harjunud suu liikumist jälgima ja pikas sõnas peitus mingi lummus.

„Paneme toru sisse.” Rävel kummardus Ernale lähemale. Siis ta ringi ja silmitses tühja voodit. „On meil kedagi täna sisse tulemas?”

Õde Malle kehitas õlgu.

„No hästi. Kõik.” Rävel tundis punavat suitsunälga.

* * *

Pärastlõunal tuli Mihkelsoni naine. Rävel vestles temaga koridoris. Naisel olid pehmed, leebed näojooned. Omal ajal oli ta kindlasti ilus olnud, nüüd aga oli kulunud halli karakullkraega mantel omanikule avar, kõhn vimmas keha tundus selles veelgi väiksem ning abitum. Naine rääkis kiirustades, aeg-ajalt Rävelile areldi otsa vaadates.

Ta on otsekohe valmis andma oma neeru. Ta on täiesti terve. Nii et võtku aga doktor julgesti. Ega kaua oodata enam tohi, mees on nii väga otsa jäänud.

Harri Rävel ütles naisele, et ta ei võta temalt neeru.

„Kuidas ei võta? Kas ei kõlba järsku? Pidi kõlbama, te ise vaatasite!” Mihkelsoni naine oli äkki uskumatult sõjakas.

Rävel selgitas talle, et praegu ei saa mehele uut neeru siirata sellepärast, et mehel on infektsioon. Uus neer sellises keskkonnas tööle ei hakka.

„Võib-olla siiski prooviks?”

„Ei,” ütles Rävel kindlalt.

„Niimoodi ta ju sureb.” Naine ehmatas ise nende kogemata suust lipsanud sõnade peale.

Mõlemad vaikisid mõnda aega. Mihkelsoni naine vajus veel väiksemaks. Millegi raske, paratamatult läheneva eelaimus hakkas võimust võtma.

„Kuidas siis nii … me nii kaua…”

Nukrad silmad vaatasid mornilt vaikivast Rävelist läbi, kuhugi tühjusesse. Naine puhkes nutma. Ta nuttis väga vaikselt. Harri Rävel polnud kunagi kuulnud nii vaikset nuttu.

* * *

Enamik lapsi oli juba ära viidud. Läbi poolavatud ukse märkas Rävel Katrinit, kes virila näoga seisis üksi akna all. Rävel kutsus teda tasakesi nimepidi. Isa nähes kiskus väike ümmargune nägu laiale naerule. Joostes tuldi üle toa ning Räveli suur käsi haarati kahe pisikese peo tugevasse haardesse. Nad otsisid kahekesi kapist riided ja Rävel hakkas seadma tüdrukut kojuminekuks.

„Pea nüüd, Katrin,” keelas ta tütart, kes sugugi paigal ei püsinud. Rävelil oli otsmik higist märg. Ta püsis tüdruku nööpide kallal, siunates mõttes liiga sooja ruumi ning Elbet, kes talle täna telefoni teel selle kohustuse kaela oli pannud. Lõpuks olid nad valmis.

Lasteaed asus südalinnas Riia mäel. Nad tulid otse alla bussijaama suunas. Rävel kõndis ettevaatlikult libedal krudiseval lumel, Katrin laskis isa kõrval liugu. Paremat kätt jäid teatri hallid rasked hoonetekarbid, ees laius tuledes linn, mida poolitas mustendav, osaliselt jääga kaetud jõgi. Päevane tuisk oli raugenud ja nüüd lisandus kohevale, veel äratallamata lumele vaid üksikuid räitsakaid.

Puutrepp nagises kaeblikult Räveli sammude all. Tema ees kiirustas Katrin, ühtelugu komistades. Esikus ropsiti teineteist lumest puhtaks. Samas said nad Elbelt noomida, et polnud seda väljas teinud. Rävel piidles naist kõrvalt. Teda hämmastas Elbe igapäevane rahulik toon. Ei mingit vimma. Nagu ei olekski midagi erilist juhtunud. Võib-olla oli Elbel õigus? Vahest ei olnud tõesti midagi erilist juhtunud? Rävel läks tuppa. Kuusk oli juba välja viidud. Ruumikitsikuse tõttu oli neil kuusk alati väga lühikest aega toas. Diivanvoodi oli endisesse kohta riidekapi kõrvale tagasi lükatud. Rävel võttis lehe, istus diivanile ja hakkas lugema. Elbe ja Katrin askeldasid köögis.

Öösel tulid kahtlused uuesti tagasi. Rävel lamas selili voodis, käed pea all, ning vahtis unetult lakke.

Ta läheb minema… Üürib endale toa ja läheb ära… Võtab väitekirja tõsiselt käsile, et sügiseks valmis jõuda… Rävel kuulatas hetke — talle tundus, nagu oleks ta valjusti mõelnud. Aga toas valitses vaikus, millesse segunes vaid Elbe ühtlast hingamist. Aeg-ajalt sõitis majast mööda mõni auto. Aknast peegeldunud valgus tõusis ribana piki seina üles, libises üle lae ja kadus samas. Kui pagana raske oli see kõik… Mida mõtlevad mehed, kui nad kodust lahkuvad? Kas nad alati lõpuni teavadki, miks nad lähevad? Võib-olla on see vahel lihtsalt äärmiselt teravdunud vajadus üksi olla. Jah, palju lihtsam on siis, kui lähed teise naise juurde, siis on kõik hoopis konkreetsem ja väliselt põhjendatum.