Читать книгу Kättpidi Keenias - Peeter Vihma - Страница 2

Bussist väljudes liibub vastu ihu soe ja kergelt niiske õhk. Vähesed unised inimesed, kes ei ole juba linnaservas maha läinud, potsatavad minu järel kõnniteele. Coast Pekee buss on peatunud suvalise bensiinijaama kõrval. See ongi lõpp-peatus. Kell on pool kuus ja Mombasa ärkab koos meiega. Vaikselt tuksudes peatub meie kõrval kolmerattalise roller-taksoga tõmmu monokulmuga mees. „Taxi?” küsib ta pigem ilme kui sõnadega. Viipan eitavalt ja tema tuk-tuk puksub eemale.

Kõrvulukustava vilinaga kimavad meist mööda matatu’d. Meid silmates võtavad need minibussid hoo maha ja bussiabilised, end ühe käega kinni hoides uksest välja riputades hõikavad: „Town! Town!” või „Ferry! Ferry!”, ja kui me ei reageeri, kimavad dancehall’i kõmades ja valuvelgede välkudes mööda teed edasi. Pärast pikka öist sõitu tahaks nüüd küll veidi kõndida.

Sinise- ja valgeruudulist kahhelpõrandat söögimajaesisel terrassil pühib valges kitlis noor poiss ja ümiseb endamisi mingit laulu. Meid nähes ümin vaibub hetkeks, ta laseb meid mööda ja siis jätkab pilku tõstmata oma tööd. Nurga peal õhutab pisikese liivakellakujulise jiko-ahju all süsi halatis mees. Seab siis kahe kasti peale asetatud lauale ritta kruusid ja võtab kuskilt välja kausitäie kolmnurkseid saiakesi, mandazi’sid.

Vaevu sada meetrit edasi, panga ukse ees istub poollamaskil imekõhn vanamees. Meid nähes upitab ta ennast käte abil köntidele, mis tema jalgadest on järele jäänud, ning sirutab meie poole oma tolmuse käe. Inimesed meie ümber valmistuvad hommikusöögiks.

Linna keskele jõudes silman eemal turulette ja nende peal virnade kaupa puuvilju. Küsin koraani lugeva moslemimütsis mehe käest apelsinide ja avokaadode hindu. Teeme kaupa. Tahan osta kaasa ühe ananassidest, mis ripuvad leti kohal varikatuse küljes. Maast sinna ei ulatu. Ta küsib soolast hinda, aga ma jään nõusse. Ilmselgelt ei viitsi ta üles ronida, aga kauplemisvaim jääb peale. Ta ulatab mulle kilekoti viljadega ja istub siis kiiresti tagasi pingikesele, avab koraani ja jätkab pooleli jäänud kohast. Mingisugused turistid ei näi teda eriti morjendavat. On tähtsamatki teha.

Jah. Eks me Nicole’iga parajad turistid olemegi. Õngitsen seljakotist välja Lonely Planeti, otsin tulba pealt tänavanime – Mwembe Tayari Rd – ja keeran kaarti niikaua käes, kuni saan aru, kuspool on kesklinn. Vinname kotid jälle selga. Päike piilub juba üle araabia pitsiga kaunistatud majaderivi ja särk kleepub kergelt ihu külge.

Mulle ei meeldi siin turist olla. Keenia on minu jaoks nii võõras, nii kauge, et pigem näen seda maadeavastajate maana. Romantiline valge laik kaardil. Ehkki tegelikult olen umbes saja viiekümne aastaga mööda pannud. John Henning Speke, püss seljas, jõudis Niiluse lätet otsides esimese kahvanäona Victoria järveni Lääne-Keenias 1858. aastal. Läbi kaardistamata savanni ja tundmatute mägede.

Nüüd ei juhata sellel avastamata maal teed pelgalt kaardid, vaid lausa teejuhid: „Kõndides sada meetrit edasi, näed paremal maja, mida tuleb selle ajaloolise väärtuse pärast silmitseda…” Topin reisiraamatu tagasi kotti ja mõtlen ümbruse vähemalt hallikaks laiguks. Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud. Victoria järve ääres elasid tuhanded inimesed väga mõnusalt, enne kui Speke sinna luusima sattus. Oleks küll justkui väike ühine ümmargune maailm, väike lonely planet, aga ei ole ühtegi.

Niisiis alustame avastusretke Tiwi rannas Mombasast lõunas. Nicole on korralik saksa tüdruk, ta ei taha matatu’ga sõita, ja takso puistabki meid tunni pärast lubivalgele liivale. India ookeani lained löövad justkui rusikaga kõhtu ja olen sõna otseses mõttes hingetu. Ma pole varem käinud troopilises rannas. Viskan palmide all puhtast rõõmust hundiratta. Rannapoisid istuvad eemal varjus, päikseprillid peas, ja naeravad. Naeran neile vastu.

Aga see on ikkagi turistirand, mis sest, et tühjavõitu. Banaanilehtedest katustega bangalodest hotellikompleks on inimtühi. Valgetes särkides baarmenid logelevad korvtoolides ja vaatavad Ladina-Ameerika seepi. Liival patseerib turiste jahtivaid rannapoisse ja tränimüüjaid rohkem kui nende potentsiaalseid kliente.

Leban rannal, käin ujumas, loen veidi raamatut, ja paari tunni pärast hakkab igav. Mootor sees tuure maha ei võta. Mööda randa jalutades tundub üks noor kutt mulle sümpaatsem kui teised ja temaga juttu tehes võtan vastu pakkumise grillitud mereandidest söögikorrale. See tundub huvitavam kui unises rannabaaris ülehinnatud makarone süüa. Tagasi oma teki poole vantsides ostan kaluri käest lisaks veel sõrgu liigutava homaari ja lisan selle poisi grillinimekirja.

Talvel, enne Keeniasse saabumist kuulen, et riigis toimuvad rahutused ja inimesi tapetakse tänavatel. Uurin lehti ja uudiseid ning see, mida näen, võtab kõhedaks. Politsei tulistab relvituid meeleavaldajaid ja relvitud meeleavaldajad ajavad naised ja lapsed kirikusse ning panevad selle siis põlema. Abitu üksiku mehe tõmbab nuiade ja matšeetedega relvastatud jõuk pikali ja peksab surnuks. Põhjuseks on juttude järgi valimistulemused, mida valitsev president on oma kasuks keeranud. Ma ei saa täpselt aru, miks inimeste probleemid nõnda jõhkralt välja purskuvad.

Ma olen sotsioloogiat õppinud ja teoorias on see mulle selge – kehvad tingimused, võõrandunud poliitikud, mäsust huvitatud grupid. Ega see ole suurt teistmoodi kui aprillis Tallinnas. Aga kui Eestis oli see ühekordne šokk, siis Aafrika justkui ei ekspordikski muud kui lapssõdureid, genotsiidi ja jäsemete otsast raiumist. Natuke teemante ja kakaod võib-olla lisaks.

Räägin sellest poistele, kes banaanilehtedest varikatuse all räpasel laual süüa pakuvad. Ma tahaksin teada saada, kuidas aafriklased mõtlevad. Mõtlevad nad üldse teistmoodi? Poisid on silma järgi minust veidi nooremad. Vaatavad julge pilguga otsa ja suhtlevad vabalt.

„Need, kes tahavad märatseda, teevad seda niikuinii,” arvavad nad. Poiste jaoks on hoopis suurem mure see, et pärast rahutusi ei julge valged enam Keeniasse sõita. „No tourists, no money,” tõmbavad nad murelikult suitsu.

Eine, mille nad minule ja Nicole’ile valmis on seadnud, ilutseb lauajuppidest kokkuklopsitud laual kahe sama kipaka pingi vahel. Kookoselehtedest punutud kandikul on mõni puuvili ja taldrik häguses vees keedetud kaheksajalgadega. Kandiku servadesse on meie võõrustajad korjanud roosasid õisi, mis mõjuvad räpaka laua taustal mõnevõrra jaburatena. On ühtaegu põnev ja nukker vaadata, kuidas poiss käepidemeta noaga taldrikus solberdades kaheksajalal kombitsaid küljest lõikab.

„Kuule, lubasid kala, aga siin on hoopis kaheksajalg,” ütlen.

„Kõik on okei. Kui ma läksin kalurite käest kala ostma, siis neil oli ainult üks ja ma ostsin kaheksajalgu ka. Need on väga head.”

„Aga homaar?”

„See tuleb. Kõik on okei. Istuge, nautige!”

Rannapoisi olemusest õhkub, justkui tahaks ta meile pakkuda tõelist luksust ja tõelist eksootikat ning oma raha hästi välja teenida. Samas on kõik veidi ligadi-logadi. Ta justkui väga ei hooliks ka, ja tahaks meid pügada, kuidas oskab. Hea küll. Mina tahan poistega lihtsalt juttu rääkida. Pügagu siis.

Kui kombitsad on küljest lõigatud, teeb poisi käsi liigutuse, nagu tahaks ta toitu meile pakkuda, kuid käsi peatub. Ta ei tea, kas seista või istuda. Võtan ta käest noa, palun tal istuda ja jagan nendega sööki, mille nad on ise valmis kokanud.

Kaheksajalg on värskelt krõmpsuv ja mereveesoolane ning mõned liivaterad ei tee seda kehvemaks. Kala on küll tõeline kribal. Ma ei oska öelda, kuidas see maitseb, neelan selle liiga kiiresti. Aga homaar on suurepärane. Mis tal saabki viga olla, sellised maksavad mõnes Euroopa restoranis mitusada, kui mitte tuhat krooni. Minu jaoks on see mõnisada grammi valget magusat liha.

Teeme pärast sööki koos suitsu. Poisid oskavad kõik neljaviit keelt, räägime itaalia, prantsuse, inglise keeles, Nicole’iga räägivad saksat, omavahel suahiilit ja vahel ka oma rahva keelt.

„Kui tahad äri teha, siis pead rääkima,” seletavad nad.

Esimene kohmetus hakkab järele andma. Poisid ronivad osavalt sealsamas kasvava palmi otsa ja viskavad alla mõned pooltoored kookospähklid. Luristame magusat pähklivett ja nad näitavad mulle, kuidas palmi otsa ronimine käib. Suure pingutusega suudan paar meetrit oma valget tagumikku maast lahti kergitada, siis vajun poiste naeru saatel liivale tagasi. Lõõbime. Hea mõnus olek.

Järsku, minu jaoks täiesti ootamatult hakkab üks poistest kookospähklite eest raha küsima ja teine mulle mingeid nikerdusi pähe määrima. Keeldun viisakalt ja püüan juttu edasi ajada, aga klõps on käinud ja kulissid taas langenud. Tunnen pettumust. Olen nende jaoks endiselt valge turist, kelle jutu on nad viisakalt ära kuulanud. Maksan vastumeelselt. Eks muidugi koht seab selged karakterid meie suhtlust vormima ja kui nad mulle midagi ei müü, siis ei ole neil kellelegi mitte midagi müüa. Aga nende valmisolek minusuguste pealt teenida on liiga suur, et sellest saaks mööda rääkida, ja lõpuks lendab samasse väravasse iga jutupall. Mul on rannakuurordist villand, ma otsin teistmoodi kontakti. Jätan Nicole’i nädalavahetuseks päikest võtma ja sõidan matatu’ga tagasi Mombasasse.

„Kuidas läheb, sõber?”

Kuulen sedamoodi tervitust päevas lugematu arv kordi ja ma ei viitsi kohe reageeridagi. Mulle tahetakse jälle midagi müüa või muul moel raha kätte saada. Tingin parasjagu kummargil maha laotatud tränihunniku kohal passikaante „Republic of Kenya” hinna üle.

„Kus su kaaslane on? Ta ei olegi siin?”

See paneb kõrvu teritama. Topin passikaaned taskusse ja vaatan hääle poole. Mulle naeratab vastu laitmatu hambareaga umbes 20-aastane poiss. Sinine pleekinud särk. Teksad. Lühikesed krussis juuksed.

„Ta on jah siin kusagil,” ütlen ebamääraselt. Ma ei taha endast midagi täpsemat öelda, muidu on sedasi tüütutest tülitajatest raskem lahti saada.

Aga poiss lihtsalt seisab ja naeratab. Ma ei tunne teda ära, aga samas tunduvad neegrinäod mulle veel üsna ühesugused. Võib-olla olen teda varem näinud, aga võib-olla ei ole ka. Hakkan vaikselt oma hotelli poole lonkima. Minu ootamatu kaaslane tutvustab ennast Mike’ina ja kõnnib kaasa. Kuna ta ei ole eriti pealetükkiv, siis mu pinges olek annab järele. Kas tõesti esimene omakasupüüdmatult huvitunud inimene tänaval?

Uurin, mida ta teeb.

„Õpin. Elektriasjandust. Viimane aasta on veel jäänud. Tead, selliseid suuri masinaid, mida kasutatakse tööstuses.”

Seletab, et tahaks saada tööd esialgu meistri abilisena mõnes tehases, siis hiljem vaatab, kuidas minema hakkab.

Ma räägin endast. Et vabatahtlik ja Nairobis ning siis räägib tema Mombasast ja mina räägin Eestist.

„Mis sa ka õhtuti teed?” küsin juba veerema hakanud vestluse jätkuks.

„Tead, eks see sõltub rahast. Kui mul parasjagu on raha, siis ma lähen välja. Siit põhja poole jääb üks ööklubi, sinna. Aga siis, kui mul raha on. Kui ei ole, siis… niisama… sõpradega.”

Ma olin juba Tiwi rannas kogenud, et raha omamine ja mitteomamine tähendab seda siin sõna otseses mõttes. Päevi, vahest nädalaid ei ole poistel-tüdrukutel üldse raha. Söönuks saavad nad kuidagi ikka, pere või sõprade juures või merest või hangeldades. Raha eest saab tsivilisatsiooni mõnusid. Elus püsimiseks seda niivõrd vaja ei ole.

Mina räägin vastu oma plaanist minna õhtul Mombasa kuulsasse reggae-baari Office. Olin äsja räbaldunud plakatite otsa liimitud värskelt afišilt lugenud kuulutust live-peo kohta samal õhtul. Mike teab Office’it küll. „See ei ole kaugel, sõidad praamiga üle lahe ja siis kohe paremal pool, veidi aega kõndida, slummi ääres.”

„Aga võta takso,” ütleb ta pärast mõnd hetke mõtlemist. „See ei ole hea naabruskond. Slumm. Valgel ei ole hea seal üksi käia.”

Ma ei tea, kuidas sellistesse soovitustesse suhtuda. Tundub, et valge inimene on siin endast jätnud mulje, et ta muud ei tee, kui sõidab maastikuautos mööda loomaparke ja heal juhul käib turul suveniire ostmas. Kõik, mis sellelt rajalt kõrvale jääb, on liiga ohtlik. Ma ei oska nautida sellist turvaümbrist.

Võib-olla on minus sovetieestlaslikku hoolimatust oma ja ligimeste elu suhtes. Ameeriklane küsiks vist kohe: „Is it safe?” Ühe firma suvepäevadel nägin, kuidas meeskonnaülesannet lahendavad eestlased ronisid hurraaga pingule tõmmatud köiele, panemata miskiks selle all juhuslikult ogadena turritavaid võsatüükaid. Seda pealt näinud firma ameeriklasest konsultant pidi peaaegu minestama.

Aga jätan Mike’ilt kuuldu igaks juhuks meelde.

„Aga, Peeter,” küsib Mike minult pärast hetke vaikust. „Kas sa tüdrukutega tahad tuttavaks saada?”

„Mis mõttes – tuttavaks saada?”

„Me võime minna veidi ringi jalutada, võib-olla kohtume mõne tüdrukuga. Kena tüdrukuga, hea iseloomuga.”

Nojah. Jääme tänavanurgale seisma. Minu hotell on siinsamas, aga ma ei taha nüüd kupeldaja Mike’ile täpselt näidata, kus ma elan. Säh sulle omakasupüüdmatu uudishimu! Aga samas huvitab mind ka see, mis nüüd edasi hakkab juhtuma.

„Et siis prostituutidega?”

„Ei, nad ei ole prostituudid. Ma räägin hea iseloomuga tüdrukutest. Prostituudid on näljased tiigrid, need tüdrukud on meeldivad,” seletab Mike naeratades.

„Kui palju tüdrukud maksavad?”

Mike muutub otsekohe hirmsaks keerutajaks. „Tead, see kõik sõltub. Võib-olla tahad nendega lihtsalt juttu ajada. Lihtsalt istuda ja õlut juua ja relax’ida.”

Mida rohkem ma pärin, seda rohkem Mike keerutab. Ta ei naerata nüüd enam nagu enne. Vist tunneb, et ma ei ole väga aldis ja vilab silmadega ringi. Käin ikkagi peale, sotsioloogina olen igasuguseid intevjuusid teinud ja lugenud ja see on minu jaoks põnev.

„Tead, see kõik sõltub,” pigistab ta lõpuks. „Oleneb, kui palju sul raha on. Võib-olla 1000, võib-olla 2000, võib-olla 3000 šillingit.” Tuhat šillingit on 150 krooni.

Tänan Mike’i ja jätan temaga hüvasti. Ei tea, kui palju tüdruk sellest endale saab? Slummides müüvat naised ennast 100 šillingi eest. Mul on vastik ja kurb. Sellepärast ka, et mul on tunne, et ma ei saa kuidagi oma valgest värvist välja. Tänaval ma ju lausa helendan, ma pole nii kaua Aafrika päikese käes veel olnud, et päevitus mind kuidagi aitaks.

Kas ma jäängi ainult müügimeeste ja kupeldajatega rääkima? Omamoodi võiks see olla ju huvitav, pool araabia, pool neegritarist prostituudi juures kuskil rippkardina taga. Aga selline turism ei ole minu rida, mõtlen araablaste hotelli treppi pidi üles trampides.

Kummutan väiksest pudelist Kenyan Cane’i nimelist suhkruroopuskarit ja vaatan hotellitoas ringi. Ma otsin kohta, kuhu fotokat peita. Ust on ilmselgelt mitu korda lukustatuna lahti löödud, uksepiita on nii mitu korda parandatud, et see näeb välja nagu tisleri õppevahend. See ei sisenda usaldust. Variante ei ole kuigi palju, tuba on askeetlik. Voodi, laud ja tool. Raudpuuris telekas. Veetsee. Katkise dušiotsiku all saab ennast peldikupoti kõrval isegi pesta. Laes tiirleb aeglaselt ventilaator.

Madratsi alla? See oleks esimene koht, kust ma ise vaataksin. Vaatan vetsus potitaguseid plastmassanumaid. Näevad üsna jälgid välja. Pealegi liiga väikesed. Viimases hädas uurin telekat. See ripub rauast raamis minu pea kohal nurgas. Proovin kaamera sedasi teleka peale asetada, et uksest sisse tulles seda näha ei oleks. Lähen ukse juurde ja kontrollin. Ei, rihma on veel näha. Kohendan seda. Nüüd sobib.

Akna all mošee minaretis alustab oma venivat kutsungit muezzin: „Allah-u-akbar! Ash-hadu an laa illaha illallah!”

Ma olen valmis tunnistama Allahit, kui mu fotokas tagasitulles alles on.

Aga vintis ja kartlikku turisti Allah ilmselt ei tunnistaks, mõtlen järgmist lonksu Kenyan Cane’i kangutades.

Minu hotell on pikkade hämarate koridoridega neljakorruseline määrdundbeež hoone Mombasa lõunaosas. Kolmandalt korruselt alla minnes kuulen kuskilt summutatud röökimist. Ühe koridoriakna orvas kõlgutab jalgu mingi kolge ja saadab mind möödudes pilguga. Hea tunne on lõpuks kitsast treppi pidi valvuri juurde jõuda. Ta kõõlub tooliga trepiotsal ja minu läbi laskmiseks tõstab jalad seina pealt üles. Trepi all võre taga kirjutab teine araablane midagi suurde registreerimisraamatusse. Mul on taskus veidi raha ja mõned lömmis suitsud. Lonely Planeti jätsin koos kõigi ülejäänud asjadega tuppa. Astun Mombasa hämarduvale, saginat täis tänavale.

Keenias võib minna pimedaks. Aafrika pimedaks. See tähendab, et kui tuld ei põle, siis mitte midagi ei näe. Linnakeskusest väljas ei ole tänavalaternaid, seepärast on Office’i poole jalutades ainsad lambid möödasõitvatel autodel. See, mida räägitakse – et neegritel paistavad pimedas ainult silmavalged ja hambad –, on tõsi.

Enam mitte, sest Mombasa poolpilvises taevas särab täiskuu ning mina seisan Office’i õues ja räägin Ronnyga juttu. „Maailmas on kolm kõige paremat asja. Esiteks, on dreadlock’id, ja mul on dreadlock’id,” raputab ta oma vööni patsi. „Siis on rastafari usk, ja mina usun Jah Rastafarisse. Ja siis on üks väga hea asi – reggae – ja minul on oma saund.”

Ronny naerab lõbusalt. Oma saund tähendab seda, et Ronny ja ta neli sõpra mängivad pidudel plaatidelt reggae’t. Saundi nimi on Amaric.

„Me lepime juhatajaga kokku, noh, nagu Office siin, näiteks, ja trükime plakateid. Office saab 30 %, meie 70 %, vahel võime rohkem ka saada. Siis maksame laenatud raha tagasi ja ülejäänu saame endale.”

Parasjagu mängib kellegi teise saund. See ongi live-muusika, millest olin plakati pealt lugenud. Oleme kahe väikese lehtlaga plekkseintest ümbritsetud aias. Valgust heidavad meieni vaid mõned katmata elektripirnid teise korruse terrassilt ja siis see kuu. Vaatan taevasse ja olen hetkeks segaduses. Ma olen veidi vintis, aga peaksin ju selliseid asju mäletama. Täiskuu asemel on taevas poolik. Vaatan uuesti. Siis saan aru – kuuvarjutus!

DJ lööb uue plaadi mängima. Ronny räägib tema kõrvale saabuvate sõpradega ja siis jälle minuga, aga ainult pool minu tähelepanust on suunatud temale. Vahin taevasse nagu kuutõbine.

Miski ütleb mulle, et ma olen õiges kohas. Office ongi seal, kus ta pidi olema – Likoni praamilt maha tulles üsna kohe vasakut kätt. Täpselt nagu kupeldaja Mike juhatas. Mõnus on kõverate hambatüügastega eatu Ronnyga rääkida. Võib-olla sellepärast, et meil polegi mingit suurt asja ajada. Ta ei taha mulle midagi müüa ja pärast esimest tutvustust ei taha ka mina temalt suurt midagi.

Käin vahepeal õlut ostmas ja tulen tagasi ning Ronny seisab ikka sealsamas. Vahepeal käivad tema juures mingid tüübid, räägivad midagi laisalt, tõmbavad kanepit ja siis seisab Ronny üksinda. Seisame lihtsalt kõrvuti.

Koht on üllatavalt suur, siia mahuks kaks korda rohkem inimesi kui täna õhtul, vast saja ringis. Peaaegu kõik on poisid, olen näinud ainult kolme tüdrukut. Vast sellepärast, et reggae’t peetakse Keenias pättide muusikaks ja „korralikud inimesed” sellistes kohtades ei käi. Istun baarileti ääres, minu kõrval istub kolm meest, kes rüüpavad pudelist kohalikku õlut. Nõuka-aegse kujuga pudelitest Tuskerit ja Pilsnerit. Pilsner on Tuskerist veidi mõrum, aga üldiselt neil vahet ei ole. Keenialased joovad oma õlut soojalt – külm tegevat haigeks.

Minu juurde õõtsub igavleval ilmel nätsu näriv plika.

„Osta mulle juua,” ütleb ta ilma igasuguse sissejuhatuseta tühjale baaripukile toetudes.

„Ei osta.”

Selge pilt. Tüdruk võtab nätsu suust, mis osutub hoopis õllekorgitihendiks, keerab aeglaselt ringi ja kinnitab oma tähelepanu järgmisele tüübile, kes sealsamas õlut rüüpab.

Joon õlut ja vaatan tantsuplatsi. See on poisse täis. Diskor kütab uue, ilmselt tuntud looga rahvast üles. Huilatakse. Keegi on võtnud seljast särgi ja vehib sellega pea kohal. Kuskilt jõuab ninna pahvak kanepilõhna. Kell on kesköö. Tunnen, et mul on aeg. Lähen, ütlen Ronnyle veel: „Tšau!” ja lahkun. Üle tantsuplatsi minnes tuigub mulle otsa valges päevasärgis nokastanud kutt. Tunnen ennast pimedas helendava märklauana.

Jõuan Office’i uksest välja tänavat ääristava plekkplangu kõrvale. Kuuvarjutus on peitnud ennast pilvede taha ja tänav on ukse kohal rippuva lambi kollakast valgussõõrist eemal täis pimedust. Eemal tänavanurgal duuritavad kutid tsiklite mootoreid, esitulede valguses lendleb prügi. Praamini on ligi kilomeeter kottpimedat tänavat. Kõhklen hetke ja astun siis valgussõõrist välja.

Tee läheb lahekaldani allamäge, näen kauguses valvuriputka tulukest. Järsku tuleb pimedusest vastu kaks tumedat kogu. Nende omavaheline jutt vakatab. Mul lööb adrenaliin üles. Sätin sammu kiiremaks. Taevas on ikka pilvine. Närv ei pea vastu ja teen viimased sammud sörgiga, jõuan praamile, mis tõstab minu järel luugi üles.

Praamil on paar autot ja käputäis inimesi. Mõtlen hirmule, mida äsja tundsin. Näen inimeste seas kolme väikest teismelist tüdrukut, käekotikesed üle õla. Päris piinlik lugu. Nende jaoks on see tavaline hiline kojuminek. Minu jaoks on Aafrika Must Manner, täis voodoo’d ja metsloomi.

Hirm oleks justkui selle maa pärisosa, millest suur osa imporditi koloniseerimisvägivallaga ja nüüd tuleb see kaarega tagasi, tekitades vihkamist ja segadust. Purjus ja pilves reggae-fännid tekitasid tunde, et segadus ja vägivald on üsna pinna ligidal ning võib iga hetk välja karata.

Või mine tea. Võib-olla on nii ikkagi Aafrika tondijuttude pärast, mida olen kuulnud: automaadiluku klõpsatusest pimedal tänaval, püstolist meelekohal, madratsi alla peidetud matšeetedest, millega raiuti rahutuste ajal käsi ja jalgu otsast. Siinsamas – Mombasas, Nairobis, Naivashas, Nakurus…

Rongiga tagasi Nairobisse sõites kohatud uusmeremaalane Sofy arvab, et hirmu ainuke põhjus ongi need lood, mida kuuled.

„Kõik, kellega ma olen rääkinud, oskavad jutustada mõnest röövimisest või millestki, mis on juhtunud kellegi teisega,” ütleb ta. „Ma olen kaks kuud üksinda Etioopias ja Keenias ringi hääletanud ja matkanud ning ma pole kordagi kogenud tegelikku ohtu. Reaalset olukorda, kus oleks võinud midagi juhtuda. Aga hirmus on ikkagi.”

Ilmselt on hirm see hind, mida pean maksma turistide jaoks loodud turvasaarekestest kõrvale kaldumise eest. Saared keset linna ja aja kulgu. Kui astud siit välja, vastutad ise. Siin ei aita enam Lonely Planet, siin peab ise vaatama, ise kuulama, mis ja kuidas. Aga hea küll. Ma arvan, et see on hirmu väärt. Ega hirm kao kuhugi.

Aafrika mäsleb ja kuumab minu ümber endiselt, täis elusaid, värvilisi inimesi, ning mul on antud võimalus minna ja seda kogeda. Nagu röövlitütar Ronja, kes kepsles kõrgel lossivaremeis, harjutades kartmatust. Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega.