Читать книгу Kättpidi Keenias - Peeter Vihma - Страница 3

„Ärge muretsege! Juht jõudis välja hüpata,” rahustab keegi pealtvaatajate hulgas seisev mees. Oleme bussist välja roninud, et teada saada, miks liiklus käänulisel mägiteel seisab. Järsul mäenõlval meie all ripub veokas, rattad taeva poole. Asjamehed tõmbavad tsisternile kette kinnitades rahumeeli suitsu, ilmselgelt hoolimata sellel olevatest kirjadest „Petrol” ja „Danger”.

Aafrika manner on kunagi ammu otsustanud pikuti pooleks triivida, mistõttu läbibki seda piirkonda pikk sügav mitukümmend kilomeetrit lai riftiorg, mille rebendlõhedes loksuvad muuhulgas maailma ühed suuremad ja sügavamad järved – Tanganjika ja Victoria.

Veidi pärast Nairobist väljasõitmist avastame ennast selle hiigelmoodustise servalt ja siis veereb buss kanjoninõlva pidi sügavikku. Kontrollitud laskumine saab selle sõidu kohta öelda tingimisi. Tee, tähendab see, mis on teest järele jäänud, on tihedalt päevinäinud rasketehnikat täis ja kõigil on kiire jõuda kuhugi. Sama hoolimatu kergusega, nagu rebeneb kaheks terve kontinent, teevad möödasõite vänderdavate ratastega kahekümnetonnised veoautod.

Riftioru põhjas laiub hõre akaatsiamets nii kaugele, kui silm ulatub. Seal, kuskil silmapiiri taga, kihutab praegu sugutung Tansaania savanniloomi vihmade kannul põhja, Keeniasse, masaide maale jooksma nagu iga aasta augustis. Seda maailmaimet nimetatakse suureks migratsiooniks. Kahe miljoni looma kannul rändavad sajad turistid, kes tunnevad sama vastupandamatut tungi neid indlevaid loomi vaadata.

Safari on Keenia põhiline äri, ja tulus äri. Nairobis on 2000 reisikorraldajat. Kui Kirsten on meid, valgeid vabatahtlikke, oma tutvuste kaudu Green Warriorsi nimelise looduskaitseorganisatsiooni liikmeks munsterdanud, tunnen kohe ennast rohkem kohalikuna. Juhuslikult saab liikmepileti peal minu nimeks indiapäraselt Peter Vindha. Näitan seda varahommikul üüritud bussi kogunedes päris hindule Samile ja naerame koos. Pole mingi niisama turist.

Pärast päevapikkust logistamist tekib pisikeses Taleki külas bussist välja ronides tahtmine käsi välja sirutada ja pilvest kinni võtta. Madala kuiva rohuga kaetud lameda savanni kohal rippuv õhuline taevas tundub nii käeulatuses olevat.

Keset joonlauana siledat rohumaad on moodustunud küla paarikümne ruudukujuliselt asetatud maja keskele turuplats, kus viimased turulised korjavad parasjagu järelejäänud kaupa kokku ja riputavad kotte eeslite selga. Loomad söövad seni muretult kilet ja muud prügi.

Enne, kui eksootikast hägune pilk jõuab neid korralikult haarata, on kauplejad kuhugi kadunud. Meid Nairobist kohale vedanud buss jätab meid samuti maha, sõites päevateekonna kaugusele garaaži uute siduriketaste ja summuti järele. Ahmin tühjaks jäänud küla endale sisse.

Varsti juhatatakse meid Talekist veidi eemale laagriplatsile telke püstitama. Kõnnime mööda algkooli madalatest piklikest hoonetest, kus akendeta klassiruumides veerivad koolivormis paljasjalgsed lapsed ingliskeelseid sõnu kokku. Meie möödudes uudistame üksteist. Kõigil on põnev.

Meie peatuspaik, kuhu seljakotid maha viskame, on akaatsiavõsaga piiratud. „Muidu tulevad lõvid ja hüäänid nuuskima,” räägivad kohalikud masainoored, kes meid vastu võtavad. „Alles eelmisel nädalal võttis üks jõe äärde põõsaste vahele mängima läinud koolipoisi õnneks,” viibatakse tumerohelisele viirule keset pleekinud laotust veidi eemal. Süda on kerkinud kurgu kõrgusele ja mulksub erutusest. Harjumuspärane tsivilisatsioon on kusagil määramata kauguses.

Telke üles sättides mureneb ka senine ettekujutus hoolsalt ja siiralt pärimusi hoidvast hõimurahvast. David, läbi ja lõhki nairobilane, ajab teksad ja pusa maha, keerab masaide punasekirju teki, ngarasha endale ümber ja riputab ehistega paela vööle. Ta jääb kogu meie siinoleku ajaks sellesse rõivastusse ja kipub uhkeldama, et kohalikud peavad teda masaiks.

Mulle tundub, et ta ajab kägu, sest ta on hoopis kikuju ja masaide näokuju on äratuntavalt piklikum, peenema nina ja kitsaste oimukohtadega. Ei erine David tallinlasest, kes jaanipäeval mulgi kuue selga ajab. Traditsioonid lendavad ühest aknast välja ja inimlik edevus teisest aknast sisse. Koos rõivastega võtad varnast ka identiteedi.

Kui ma ümbrusega vaikselt kohanema hakkan, tunnen, kuidas seniõpitud arusaamad jätkavad pudenemist. Tühjus, lõvihirmus laagriplats ja masaideks riietuvad kikujud leiavad minu maailmamõistmises pragusid ja kraabivad sedakaudu koorikut vahetu kogemise eest ära. Seda magedam üllatus tabab mind järgmisel hommikul, kui meid maastikubussiga Masai Mara looduskaitsealale sõidutatakse.

Tuhandete ruutkilomeetrite suurune looduspark on siinsamas, aga jalgsi siin looduses käia ei tohi. Kogu eksootika veereb turvalise pildireana klaasi taga. Kui bussijuht silmab kauguses mõnel künkanõlval kobaras seisvaid Land Rovereid, kimatab ta mööda esimesi ettejuhtuvaid, looduskaitseala rohumaad ämblikuvõrguna katvaid rattaroopaid kohale, sest ilmselt on seal mõnda pudulojust näha.

Ühest järjekordsest maastikumasinate rühmast turritavad välja teleobjektiivid nagu kuulipildujad. Siin tehakse filmi. Minu jaoks ei erine keppivate lõvide bussiaknast vaatamine sellesama telekast nägemisest. Ekraan on ainult pisut suurem. Pärast esimesi kohtumisi faunaga lasen bussiistmel vaikselt silma looja. Inimloomad on palju huvitavamad.

Oma ängistuses tunnen kihvatavat vimma turistiseltskonna vastu, keda kohe pärast päikesetõusu aknast näen. Kallilt õhupallisafarilt saabuvatele khakivärvi kaabudega kõhukatele kahvanägudele katab paarkümmend punases pintsakus mustanahalist kelnerit keset savanni laua.

Kui õhupalligondlid maad puudutavad, keeravad kokad gaasipliitidel leegid kõrgemaks, kelnerid pakuvad šampanjat ja küsivad, kuidas härrad hommikumune soovivad… Ilmselt pole sõrmipidi ninasarvikujälgedes sorkimine nende turistide eesmärk.

Minu kaasreisijate energia on kadestamisväärne. Samal ajal kui eurooplased päikesest rammestunult lamavad, mängivad kohalikud jalkat või laulavad midagi. Edevus, kavaldamine, suurustamine ja enesekindlus on poiste pärisosa. Tüdrukud istuvad ringis tagapool ja naeravad. See on nende ülesanne.

Sama päeva õhtul võtame telkimisplatsil veidi napsu. Pisut vindisena lõbustavad poisid ennast üksteist solvates.

See ei käi mitte niisama.

„Wase! Wase! – Kutid! Kutid!” hüüab keegi poistest ja astub pimeduses ringis istuvate inimeste keskele.

„Eeeh!” vastavad istujad nõustuvalt.

„Wase! Wase!” kütab esineja veel teisi üles.

„Eeeh!” „Your home is so small,” näitab seisja kellegi peale, „that if you buy a box of matches you have to sleep outside!”

Kõik naeravad. Püsti tõuseb solvatu või keegi teine ja teeb läbi samasuguse üleskütmisrituaali. „Wase! Wase!”

„Eeeeh!”

„See kutt on nii must, et kui talle helistada, siis ütleb hääl torus: vabandust, inimest, keda te otsite, ei ole kuskil näha!”

„Wase! Wase! See kutt on nii tuhm, et kui ta autot ostab, küsib ta, kas see on isane või emane!”

Ja samas vaimus edasi, kuni inglise keele asendab suahiili keel ja kuni mõne solvaja keel muutub nii pehmeks, et ta telki tuigub.

„Kas sa tahaksid midagi erilist?”

Pimedusest kõlava küsimuse esitas Elvis, palju reisinud ja sõbralik masai, kes meiega koos Nairobist kaasa tuli. Muidugi tahan. Ta palub mul oodata ning kaob akaatsiavõsa vahele pimedusse. Istun oma telgi ees ja vaatan tähtedest punnis taevasse, kui ta kahe teise poisi saatel tagasi tuleb.

„Proovi seda,” sõnab Elvis ja ulatab mulle pooleteiseliitrise plastpudeli.

Kuuvalguses on näha ainult pudelis loksuv hallikas vedelik. Võtan ettevaatlikult ühe lonksu. Maitseb kergelt käärinud, magushapu ja veel millegi hoomamatu järele.

„Mis see on?”

„Osugoroi. Traditsiooniline masaide pruul. Nagu vein.”

Tõepoolest võib pimeduses ette kujutada, et joon kehvemat sorti valget pakiveini. Aga ikkagi teistmoodi. Kergem, magusam ja vürtsisem. Elvis seletab, et osugoroi tegemiseks korjatakse kõigepealt erinevaid taimi ja juuri ning keedetakse nendest pikkamisi tõmmis. Taimenimedest oskab ta nimetada aaloet, mida ma ennist Taleki külas suurte põõsastena kasvamas nägin. Teisi nimesid oskab ta vaid suahiili või masai keeles. Taimeleotisele lisatakse mett.

„Palju mett. 50-liitristesse tünnidesse läheb 20 liitrit mett. Ja ei midagi muud. See on täiesti puhas, ilma konservantideta, tervendav jook,” kõneleb Elvis vaikse häälega tsikaadide sirina taustal, samal ajal kui pudel meie vahel ringi käib.

Hea kerge on seda juua, esimene pudel saab kiiresti tühjaks, tuuakse välja veel teinegi. See on hoopis kangem. Poisid suurustavad, et kõik need taimed aitavad immuunsussüsteemi parandada, potentsi tõsta ja mida kõike veel… Igatahes jääb sellest ka vinti. Ei miskit uut siin kuu all.

Paari tunni pärast seisab kottpimedas põõsastikus kellegi kohaliku poisi Toyota. Sinna topitakse üheksa inimest ja sõidame läbi lameda rohumaa Talekisse baari.

Turuplatsil nähtud majade tagakülgedest avastame kolm pisikest joomakohta. Excellent’i-nimelises on seinte ääres vakstuga üle tõmmatud lauad ja plasttoolid. Ühes nurgas saab traatvõrgust kuubikust jooke osta, teises nurgas on kohalik seltskond juba kohad sisse võtnud ja vaatab meie sissemarssimist suuril silmil. Meie, valged, vaatame sama suurte silmadega vastu.

Õhtu ei ole jahe, aga siinsed elanikud on soojaga harjunud ja kannavad sulejopesid ja suusamütse. Võtame mõned soojad Tuskerid ja istume olukorda kaaluma. Lae all teraspuuris ripub telekas, kust lastakse reggeton’i ja traditsioonilisemat bonga-muusikat.

Küsin, millest tiigrinahka riietatud muusik laulab.

„Barack Obamast,” vastab Elvis.

Müsteerium.

„See on kuulus laulja, Tony Nyadundo, ta on luo hõimust nagu Obamagi.”

Tagasi Nairobis olles otsin Nyadundo plaadi poest üles. Ümbrise ühel pool on tiigrinahas ja mütsiga pintslitaolist saua hoidev laulik, teisel pool pilt Obamast Valge Maja taustal.

Meie seltskond suureneb Rizi ja Anna võrra. Riz on hindu ja Anna rootslane, nad töötavad siiinsamas lähedal turismilaagris, kus me päeval väikse ringsõidu tegime. Elamine on seal võimas, mitte nagu meie telklas: püsivad kolmetoalised telgid, eraldi vannitoa ja rõduga.

Riz, kes juhatab laagri reklaamitööd, räägib, et 2006. aastal Keenias käies ööbis Obama nende juures. Anna teeb masai naistele käsitööringe. Tema oskab rääkida, et enne valgete tulekut tegid masaid oma kuulsat käsitööd pähklitest ja seemnetest, asjadest, mida savannis saada oli. Pärast aga, nüüdseks juba 150 aastat, tulevad kirjud klaaspärlid… Tšehhist.

Rääkides globaliseerumisest, tellime baarist pudeli Smirnoffi viina, mida siinsamas Nairobis pruulitakse, ja Riz viskab kohe korgi minema. Muusika keeratakse valjemaks. Tantsime. Vaatan, kuidas kõrvuti tantsivad must poiss ja põhjamaiselt reserveeritud Anna. Täiesti teine maailm.

Elvis näitab, kuidas õigesti tantsida. Õõtsutab tagumikku. „Ja nägu peab sul olema kogu aeg selline, nagu sa teaksid midagi kavalat,” lisab ta. Tema oma nägu ei jäta mingit kahtlust. Anna õõtsub puiselt, mina ennast kõrvalt ei näe, aga on selgemast selgem, kes siin füüsiliselt andekam on.

Korraga valgus kustub ja muusika jääb vait. Ohoo! Mis juhtus? Ronime baari taha õuele. Paistab õrn kuu ja tuhanded tähed. Poisid panevad suitsud ette ja arutavad asja. Kaks poissi juba putitavad diiselgeneraatorit. Varsti lööb see uuesti podisema ja baarist kõmatab uue jõuga savannivaikusesse dancehall.

Kella kolme paiku otsustame tagasi sõita. Anna lubab meid oma džiibiga sõidutada. Ta on veidi vintis, aga savannis pole erilist ohtu kellelegi otsa sõita. Meie tšehhi vabatahtliku Peteriga oleme veel rohkem vintis ja nõuame tõelist safarit džiibikatusel. Ronime pakiraamile ja keeldume alla tulemast.

„Mis saab siin savannis juhtuda!” praalin. Midagi ei jää üle, sõidame. Džiip loksub august auku, ümberringi pimedus. Korraks valgustavad autotuled sebrakarja, kes meie ees laiali pudeneb. Eksisin. Ka savannis on kellelegi otsa sõita.

Masaisid ei näe linnas kuigi palju. Vahel harva on märgata pilvelõhkujate vahel punasekirjus tekis pika lehmaajamistokiga masaid omi asju ajamas.

Kui valge mees 19. sajandi keskel Keeniasse tuli, siis masaide sõdurid äratasid neis põhjatu hirmu. „Ärgu kohaku sa teel lõvisid, leoparde ega masaisid,” tavatseti põõsamaale ekspeditsioonile minejatele soovida. Masaid ei tahtnud koloniseerivate brittide kombeid või õpetusi üle võtta. „Te võite meie maal käia ja omi asju ajada, aga meid jätke rahule,” ütlesid nad esimestele saadikutele.

Nüüdki loeb masaidele rohkem nende lehmakari kui linnamõnud; enamik neist elab endiselt poolnomaadidena Keenias ja Tansaanias ning ehitab karja järel rännates savist madalaid hütte. Aga samas olid just masaidest ministrid ühed opositsiooniliidrid president Moi ainuparteirežiimi ajal. Ilmselt on nad oma asja ajajad igas plaanis.

Järgmisel päeval on meil plaanis Talekis ja naaberkülas koristada. Päike lõõskab, seome rätikud pohmellist tuikavate peade ümber turbaniks. Taleki turuplats on kileprahti täis.

Ma olen keset savanni, lasknud bussil ületada ilma sillata väikesi jõgesid ja eksinud tihedate põõsaste vahel. Tsivilisatsioon on justkui mõõtmatus kauguses. Igal pool on prügi. Kilekotid, tohututes mägedes kilekotte, joogikõrred, pudelikorgid, tetrapakid katavad ühtlase kihina madala rohuga turuplatsi. Siinsamas algabki maailmakuulus looduspark, mille piiriks pärismaailmaga on põõsastik. „Mis lilled seal kasvavad?” küsib keegi mu kõrval, osutades sellele põõsaviirule. Ei, need ei ole lilled, need on okastesse kinni jäänud kiletükid.

Ma olen sõitnud tuhandeid kilomeetreid, et kilemaailmast välja pääseda. Nüüd ronin okkaliste põõsaste vahel, suu pohmellist kuivamas ja käed värisemas, ning korjan räbaldunud kilet ja pakendeid, kuni kõhus mulksuma hakkab. Eksootiline kirjaviga nimekaardil ei ole mind muutnud rohkem omaks. Higistan välja eilset pummeldamist ja valge inimese kollektiivset süütunnet.

Küsin Green Warriorsi poiste käest, kuidas üldiselt kohalikud inimesed suhtuvad sellisesse koristamistöösse.

„Ah, tead, neil on üsna ükskõik,” leiavad nad.

„Keegi tuleb ja koristab nende järelt ära, pole paha,” arvavad Elvis ja Cyrus. „Eks me püüa nendega rääkida ka ja selgitada, aga see on vaevaline. Nad ei oska näha selles midagi halba. Paarkümmend aastat tagasi söödi puulehtedelt, mis ise ära mädanesid. Meie tugevaim argument on, et prügi peletab turistid eemale, ja see tundub neile väga vaikselt kohale jõudvat.”

Pärastlõunal, kui kilemassiiv on koos pohmelliga veidikene taandunud, jalutame Cyrusega oma laagriplatsilt prügi korjamiseks tünne kandes Taleki poole, kui meile tuleb vastu kaks umbes 6–7 aastast poissi. Ümberringi on tühjus, ainult punasel savil meie hirmpikaks veninud varjud. Vaikides kummardavad nad oma pead veidi ettepoole ning jäävad sedasi seisma. Olen kohmetu ja ei oska kuidagi reageerida.

„Nad tervitavad nii,” ütleb Cyrus ja asetab käe korraks kordamööda poiste pealaele. „Niikaua kui poisid ei ole ümberlõigatud, ei tohi nad kättpidi tervitada,” seletab ta. „Masaide seas ei saada meheks enne ümberlõikamist. Seda tehakse ilma tuimestuseta ja poisile on auasi valu pärast isegi mitte grimassitada.”

Panen käe samamoodi poiste pealaele. Poiste pead on soojad ja lühikesed juuksed pehmelt traatjad.

See kerge puudutus jättis mu pihku ja meelde kauaks jälje. Justkui kinnitus, et masaide kultuur tõepoolest elab ja hingab. Kile ja autod pole seda veel matnud. Aga võib-olla nõuavad kohalikud inimõiguslased peatselt, et valulik ja alandav eesnahalõikamine tuleb ära lõpetada? Vahest Nairobis ülikoolis käinud masaid enam oma laste noku kallale ei lähegi ja paarikümne aasta pärast pole enam kedagi sedaviisi keset savanni tervitada.

Lääne tsivilisatsioon ei hiili ligi pealesunnituna, vaid seestpoolt. Masai mehed kannavad vööl mõõga ja nuia kõrval mobiiltelefoni. Tahaks küll, et oleks ikka eksootikat, mida sedasi katsumas käia. Aga miks peaks kohalikus baaris purjutava turisti ihalus takistama karjustel tehnoloogiast rõõmu tunda? Pole nende nokud ja soov naabriga lobiseda sugugi tähtsusetumad kui minu omad.

Pärast prügikoristamist esimest pohmelliõlut võttes arutame seda Cyruse, Elvise ja Davidiga. Nemad on oodatult selle poolt, et traditsioonide hoidmise ettekäändel ei tohi kellelegi kergemat elu keelata. Mõtlen meie Eesti isemoodiolemiseihalusele ja sellele, kuidas see ihalus on üleilmastumise entroopiatungi pihtide vahele võetud.

Nelja päeva jooksul, mil me Masai Maras elame, joome oma laagriplatsil tünnidesse kogutud vihmavett. Täiesti korralik vesi. Siin pole ka tehaseid ega liiklustossu, mis seda kuidagi solgiks.

Tagasi Nairobisse jõudes haigestub kogu reisiseltskonna valge osa tundmatusse kõhutõppe. Käin arsti juures ja saan teada, et minu kõhus elavad mingit sorti ussid. Arst kirjutab mulle rohtu ja kolme päeva pärast on parasiidid juba jäljetult haihtunud. Aga mälestus sellest ei kao ilmselt kunagi.

Reisimiseks on tõenäoselt sama palju viise kui inimesi. Kellele meeldib rohkem „käed küljes” kogemus ning kes vajavad rohkem tsivilisatsiooni turvapatju enda ümber. Kuid kogemuseks ei saa valmistuda. Kogemus ei hüüa tulles. Ühel hetkel on ta lihtsalt sinu kõrval või sees ning mida vaiksemalt ja hääletumalt ta hiilib, seda võimsam on emotsioon. Olgugi sellesse segatud veidi ebameeldivust. See teeb reisi ainult meeldejäävamaks.