Читать книгу ISBN 978-9985-9980-6-9 - Peeter Volkonski - Страница 5

Sõnadeta.

Pilt tuli ette varahommikul ja oli järgmine: kusen vastu viiekorruselise telliskivimaja seina, mul on seljas valge pluus ja aluspüksid ja ma olen paljajalu. Aga mis maja see on, kus ta asub ja kuidas mina sinna sattusin, sellest pole mul aimugi. Ma ei tea isegi, kummast trepikojast ma välja tulin, rääkimata siis veel korterist.

Hakkan meelde tuletama eelmist õhtut, sest muud pidepunkti mul ju pole. Nii. Olime Tarvase kõrtsis ja saatsime sõjaväkke ühte Vanemuise valgustajat, kes rääkis, et ta elab Ülenurmes. Nii. Järelikult olen esimest korda elus Ülenurmes. Vaatan ringi. Vaikne kena kohakene. Linnud laulavad.

Hommikupäike soojendab paljaid jalgu. See tuletab meelde, et peaks püksid jalga panema. Selleks tuleb minna sinna, kus need on. Aga seda ma ei tea. Veel hullem – ma ei mäleta selle valgustaja nimegi. Vaatan siiski igaks juhuks üle mõlema trepikoja elanike nimekirja, et äkki meenub midagi või tuleb muidu mõni nimi tuttav ette. Mitte midagi.

Mul ei jää üle muud kui hakata käima ukse tagant ukse taha ja kuulatada, kas kusagil on juba ärgatud. Mitte midagi. Kõik magavad alles. Ja ma ei tea, millal nad tõusevad, sest mul pole aimugi, mis kell võiks olla. Jätkan siiski korrus korruse haaval ning lõpuks, viimasel korrusel kostab ühe ukse tagant lapse vääksumist ja jutukõma.

Argliku koputamise peale küsitakse loomulikult, kes on. Palun mind nähes mitte ehmatada. Seletan, et olen hädas ja et äkki nad saavad mind aidata. Noor pereisa teeb ukse lahti ja laseb mind sisse. Räägin neile oma lollaka loo ära, aga mingist valgustajast pole keegi midagi kuulnud. Palun siis kas või mingisuguseid püksegi. Peremees leiab mulle lõpuks remondist jäänud värvised trennad.

Lähen mööda kõrrepõldu heade inimeste poolt kätte juhatatud bussipeatuse poole. Torgib taldu, sest nr 46 jalavarje noorel pereisal polnud. Tuleb buss. Lähen peale. Konduktor vaatab mind korraks ja pöörab siis pilgu kõrvale. Ilmselt on täiesti selge, et sellele ei ole mõtet piletit pakkuda. Valge pluus, väljaveninud põlvedega värvised trennad ja paljajalu. Tartus lähen kohe teatrisse ja saan selga mingi kostüümi. Pärastlõunal saabub üks tuttava näoga noormees ja toob mulle ülikonna ja kingad. Võib ette kujutada tema arusaamatust, kui ta hommikul ärgates leidis küll kõik mehe riided, aga meest ennast ei kuskil. Siis selguski, et Ülenurmes elas hoopis tema ja minu pingutused sealt mingit valgustajat leida olid täiesti mõttetud...

X X X

Ah, Peeter, Peeter, mõtlesin ma tookord bussis Tartu poole loksudes. Sa oled ainuke inimene Eestimaal, kes teab täpselt oma sugupuud üle tuhande aasta, sinu vanaisa vanaisa vanaisa ehitas Odessa esimese maja, sinu vanaisa vanaisa isa oli dekabrist, sinu vanaisa isa vend oli Keiserlike Teatrite direktor, sinu vanaisa tõlkis kuuest keelest, sinu isa asutas Nõukogude Liidu esimese vanamuusika ansambli Madrigal, ja sina... Mäluauk...