Читать книгу ISBN 978-9985-9980-6-9 - Peeter Volkonski - Страница 6

Kui see pilt ennast mu mälust välja kerima hakkas, siis oli see nagu näide mõne Aafrika kirjaniku jutust, sest ma mäletan täpselt, et tegu polnud talvega ja seegi polnud oluline, kas parajasti oli kevad või sügis.

Igatahes paistis päike, kui ma Nõmmel rongi pealt maha tulin ja Mustamäele Peetri juurde minema hakkasin. Ma polnud seal kunagi varem käinud ja ega mäletagi, kumb enne Kagu tänavalt ära kolis – kas mina Keilasse või tema Mustamäele. Kuigi elasime ühel tänaval ja küllaltki lähestikku, käisime erinevates koolides – tema Männikul, mina Rahumäel. See oli isegi omamoodi hea ja ma imestasin juba tollal mõne oma sõbra vanemate üle, kes läksid hommikul koos tööle, töötasid koos, tulid koos tagasi ja hakkasid koos kodu mängima.

Aga meie Peetriga otsustasime ühel heal päeval pätti teha. Aknaid me sisse visata ei tahtnud, sest kellelgi oleks ju pärast seda halb olnud. Tänavalaternaid puruks pilduda ka ei tahtnud, sest siis oleks ju öösel pime olnud. Tõepoolest – meid ei hoidnud tagasi mitte hirm karistuse ees, vaid me tahtsime teha pätti nii, et keegi kahju ei saaks. Kõndisimegi siis mööda metsaalust, pisikesed pead pätimõtteid täis, ja üritasime midagi välja nuputada. Lõpuks leidsime ühe vana roostetanud kelgu seljatoe ja riputasime puu otsa. Aga nii, et tänavalt näha oleks – Kagu tänaval on ühes küljes majad ja teises metsatukk. Et kui mõni läheb mööda ja märkab, siis mõtleb, et näe, keegi on pätti teinud. Meil oli süda väga rahul.

Buss oli jõudnud Ehitajate teele ja mulle meenus, kuidas klassivend Jürka kunagi kiitles, et need suured pildid majaotstes on tema venna tehtud.

Meie lapsepõlve mängumaa oli väga suur. Meil oli tohutu spordiplats, kus korraldati aeg-ajalt tuletõrjevõistlusi, mille käigus meist said vabatahtliku tuletõrjeühingu liikmed. Meil oli Pihlaka raba, kust me leidsime näiteks tanki. Ja muidugi oli meil Männiku mets, kust võis leida igasuguseid asju. Keset Männiku metsa oli kalmistu. Liiva kalmistu. Sattusime surnuaia servale millegipärast alati siis, kui toimusid matused. Mängis kurb muusika, inimeste näod olid kurvad ja see kurbus hakkas ka meile külge. Üritasime mitu korda kalmistule minna, et hauaplaatidelt nimesid lugeda ja siis mõelda, kes see võis olla ja millega tegeleda, aga alati kuulsime juba eemalt seda kurba muusikat ja meil jäigi surnuaial käimata.

Peetri ukse taga seistes mõtlesin äkki, et ma ei saa küsida nii nagu varem, et tere, kas Peeter on kodus, või tere, kas Peeter välja võib tulla, sest kodus oli ta nagunii ja välja ta lihtsalt enam ei saanud. Ma ei kujutanud tema voodi kõrval istudes ette, kui palju ta mind näeb, sest tema silmad olid väga imelikud ja vaatasid kumbki ise suunas. Millest rääkisid kaks kümneaastast poissi, kellel mõlemal oleks pidanud elu ees olema, aga ühel neist paraku juba läbi, ma ei tea. Aga lõppude lõpuks pole see ju üldse tähtis...

X X X

Kui ma paari aasta pärast linna vahel juhuslikult Peetri vanemaid kohtasin ja neid tervitasin, vaatasid nad minust lihtsalt läbi, nagu mind poleks üldse olemas. See oli väga kummaline ja ebamugav tunne – ma tundsin äkki, et mul on piinlik, et ma elan...