Читать книгу Kuidas see kõik algas - Penelope Lively - Страница 6

Kõnnitee kerkib ülespoole ja lööb teda. Virutab talle vastu nägu, pressib prillide alumise ääre põse sisse. Ta lamab seal siruli. Mida see siis nüüd tähendab? Tema kohal käratsevad ärevad hääled; inimesed on mures. Muidugi.

Kott.

Ta ütleb: „Minu kott.“

Üks nägu on tema näo lähedal. Naine. Lahke naine. „Kiirabi tuleb kohe, kallis. Kõik läheb hästi. Olge ainult vaikselt, kuni nad tulevad.“

Kott.

„Teie kott on siinsamas. Sainsbury’se poekott.“

Ei. Käekott.

Kotti ei ole. Ta oli seda kuidagiviisi teadnud. Kohe algusest peale.

Veel üks hääl, kõrgel tema kohal. Mehe hääl. „Teda rööviti, eks? Nii ongi.“

Ah.

Hääled arutlevad. Ta ei ole sellest eriti huvitatud. Tii-taa, tii-taa, tii-taa. Ongi kohal. Ja teab, kellele lüüakse hingekella.

Vilunud käed: tõstavad, pööravad. Kiirabiautos lamab ta külili, mingis jäigas torus. Tal on valus. Kust on valus? Ei tea. Igalt poolt. Võib sama hästi proovida natuke magada.

„Hoidke silmad lahti palun. Oleme paari minutiga kohal.“

Kärusõit. Edasi ja edasi. Koridorid. Mööduvad inimesed. Pööre paremale. Peatus. Jälle tõstetakse. Võtavad toru ära. Nüüd on ta selili.

Meditsiiniõde. Naeratav, kuid asjalik. Nimi? Aadress?

Seda ta teab. Pole probleemi.

Sünniaeg?

Seda teab ka. Pole see mingi mõnus sünniaeg. Liiga ammu.

Lähim sugulane?

Rose’ile see ei meeldiks. On ju hommik, eks? Rose on tema lordliku kõrguse juures.

Lähim sugulane on tööl. Ärge teda tülitage. Veel mitte.

Esmaspäeviti jõudis Rose tööle tavalisest hiljem, sest astus pangast läbi, et tööandja jaoks sularaha välja võtta ning maksta eelmisel nädalal saabunud arved. Henryle ei meeldinud sularahaautomaatidega jännata ega elektroonilisi rahaülekandeid teha. Ta nõudis paberraha pihku väiksemate maksete eest, näiteks loengutasud või raamatuarvustused. Ka elektronpost jäi väljapoole tema pädevust; sellega tegeles Rose. Arvatavasti ei teadnud Henry sedagi, kuidas arvutit sisse lülitada. Kuigi ei maksnud unustada, et kord, kui Rose oli majast väljas, surfas vana põrguline küberruumis, guugeldades vanu sõpru ja vaenlasi.

„Teen ettepaneku lord Peters ja proua Donovan kõrvale jätta, Rose. Sobib sulle?“ See oli Rose’il alles teine töönädal, väga ammu aega tagasi, ja tegelikult polnud see talle sobinud, alguses mitte. Rose oli Henryt mitu kuud teietanud. Lõpuks oli ta ju Rose’i ema põlvkonnast, pole tähtis, kes ta veel on või kunagi olnud oli. Aga Rose kutsus mõnda ema sõpra ju eesnimega? Jah, kuid ta oli tundnud neid kogu oma elu ning nad polnud olnud Regiuse professorid ega kuninglike komisjonide esimehed või peaministri nõunikud või mis iganes. Henry nime järel seisis veel rodu tähti; vahel heitsid inimesed neile pilgu ja mõtlesid: „Miks ma tean seda nägu?“ Niigi oli piisavalt ärritav, kui keegi paistis endale mingeid vabadusi lubavat. „Lühike kiri, Rose, mis ütleb, et lord Peters ei jaga alusetut kiitust teiste inimeste raamatutele, ja kui sa tunned ennast suhtlemisaltina, võid lisada veel, et jutuajamist autoriga aastal 1993 lord Peters ei mäleta.“

Nojah, kümne aastaga kalduvad suhted püsivamaks muutuma. Värskelt pensionile jäänud, elav ja enesekindel Henry, kelle juures Rose oli äsja tööle asunud, oli muteerunud torisevaks, kuigi ennast endiselt tähtsaks pidavaks vanameheks, kelle põlv valutas, kes tarbis palju klaretti ja kellel olid teatavad etteaimamatud harjumused. Sa toimisid ettevaatlikult. Mõnikord kaalusid selle töö sinnapaika jätmist. Ainult et see oli äärmiselt mugav, Henry maksis alati natuke rohkem ja kunagi polnud teada, mis võiks juhtuda – ning see oli parem kui tavaline kontoritöö. Ja algul oli see olnud vastus sinu palvetele: töötades osaajaga ja ainult hommikuti, sai Rose lõuna paiku lahkuda, et lapsed koolist koju tuua ja ülejäänud osa päevast koos nendega veeta.

Praegu polnud sellel enam muidugi tähtsust – James oli Singapuris ja Lucy kolledžis.

Rohkem kui pool tundi hiljaks jäänud. Pangas oli tulnud kaua oodata, et tšekk sisse anda. Henry hakkab tujutsema. Avab ise posti, torisedes iga paberilehe kohal. Või nurrub: „Üsna kena kiri Cornellist, Rose. Tahavad mulle audoktori kraadi anda. Mis sa arvad – kas läheme sinna ja võtame vastu?“

Praegu ei meeldinud Henryle enam üksinda reisida. Aeg-ajalt oli Rose sunnitud teda eskortima. Lausa lust ja lillepidu: sa said reisida kohta, kuhu poleks muidu pääsenud, kuid see reis toimus koos Henryga, kes võis olla tõeline nuhtlus. Sinust sai „proua Donovan, minu assistent“ ning see hõlmas hulka ringikäimist ja seltskondlikku vestlust võõrastega või siis hoopis vait olemist. Hotellid võisid natuke hellitust pakkuda. Ja kuna maksis keegi teine, olid neil äriklassi lennud või esimese klassi rongipiletid.

Rose kõndis viimased viissada jardi askeldusterohkelt peatänavalt piki Henry vaikset, rohelusse mattunud tänavakest, mida ääristasid kenad valged stukkmajad. Kallid majad. Akadeemikud pole tavaliselt nähtavasti heal järjel, kuid Henry isa oli olnud mingi tööstur ja raha oli ka Henryni imbunud – sellest ka maja Londoni kõige suurepärasemas linnajaos. Selgelt suurepärases, kui sa ise elasid Enfieldi paarismajas ja olid piisavalt tagasihoidlikult üles kasvanud St. Albansi äärelinnas kahe õpetaja tütrena. Henry suhtus mõnikord tema vanematesse leebe üleolekuga: „Hindan kõrgelt su eeskujulikku süntaksi, Rose. Kasvatus lööb välja.“

Rose’i emal oli alati olnud Henryst oma kindel arvamus. Tema lordlik kõrgus. Pole tarviski öelda, et nad polnud kunagi kohtunud. Ema lõbustasid lood, mida Rose rääkis Henry elustiilist ja märkustest – ja mis vahel olid tõepoolest lustakad –, kuid Rose teadis väga hästi, et ema pidas tema tööd ebaprestiižikaks. Rose oleks võinud leida midagi sellest hoopis paremat. Seda teemat ei võetud kunagi üles – väide ja vastuväide jäid välja ütlemata: „Sa valdad hästi keelt ja arvutamist, oled tõhus – sulle oleks avanenud igasuguseid võimalusi.“ „Aga ma pole kunagi tahtnud karjääri teha. Ma valisin selle töö.“

Ja sellega oli ta valinud ka Henry, kuigi tahtmatult, sest polnud teda kunagi varem näinud. Olles temaga silmitsi oma esimesel töövestlusel, teine teisel pool seda nüüd nii tuttavat suurt kirjutuslauda, mille nahaga kaetud pind on täis kontoritarbeid, paistab mees küllaltki meeldiv; maja on üsna suursugune ja armas; Rose pole kunagi näinud nii palju raamatuid (kuigi meil oli neid üsna palju); palk on tegelikult hea.

„Võtke istet, proua Donovan. Arvan, et alustan oma nõudmistest.“

Kirjavahetus… päevik… reisikorraldus… kaitske mind mu telefoni eest… minu memuaarid.

Minu memuaarid. „Minu memuaarid“ olid tookord ainult Henry hiilgavates silmades ja jäid sinna veel üsna mitmeks aastaks. Alles suhteliselt hiljuti – „Jumal tänatud, et kohustused nüüd vähem aega nõuavad“ – oli see mäng hoogu võtma hakanud ja iga päev ootasid käsitsi kirjutatud lehed, et Rose need arvutisse ümber lööks. „Näe, Rose, tänahommikune panus. Sulle teeb ehk nalja, mida mul on öelda Harold Wilsoni kohta.“ Irv, irv. Küllap on mõned inimesed naljast väga kaugel, kui see mäng viimaks trükivalgust näeb; hea, et Harold Wilson ise on juba surnud.

„Nüüd rääkige mulle natuke endast, proua Donovan.“

Mida oli ta rääkinud? Sekretäritöö kogemused, siis mingi aeg isikliku assistendina ühe kompanii esimehe juures (kes püüdis kätt mulle seeliku alla ajada, aga sellest pole tarvis rääkida), siis viie aasta pikkune paus perekondlikel põhjustel.

Henryl lapsi ei ole. Oh heldeke, muidugi mitte. Ta pole mingi eeskujulik näidisisa. Tal pole kunagi ka naist olnud. Kuid paistab, et gei ta ei ole. Aeg-ajalt on näha olnud daame, keda võõrustatakse veini ja õhtusöögiga või viiakse teatrisse, kuid selgelt pole keegi neist suutnud rohkemat saavutada. Nii et Henry on üksildane hing. Tal oli õde, kes mitme aasta eest suri, ning Henry paistab olevat kiindunud õetütresse Marioni, kes on ärinaine ja käib tal aeg-ajalt külas.

Umbes kord aastas on Henryl meeles küsida Jamesi ja Lucy järele. Ta ei väljenda kunagi huvi – teeseldut või mitte – Gerry vastu, kes viibib nähtavasti kuskil tema silmapiiri taga. „Ah, sinu abikaasa…“ ebamääraselt hämmeldunud toonil, kui Rose teda kord mainis (seoses kopsupõletikuga ja seetõttu ebaharilikult palju tähelepanu nõudvana).

Ka Gerry ei ole Henryst huvitatud. Gerry on huvitatud kohalikust omavalitsusest, puutööst, vaimulikust muusikast ja karmidest kalastuskohtadest. Gerry on tore. Kes tahakski abikaasat, kelle eest peab kokkuvarisemiseni hoolitsema?

Rose ronis trepist üles sammastega portikuses asuva kena musta eesukseni, võttis oma võtmed välja, avas ukse ja astus sisse. Ta läks otse oma kontorisse, pani mantli riidepuule, võttis käekotist sularaha ja koputas kabineti uksele.

„Sisse, sisse.“ Nojah, muidugi pahur. „Ah, siin sa oledki. Kindlustusseltsist tuli hunnik pabereid, millest ma aru ei saa ja ei tahagi saada. Tegeled sellega, eks? Siis veel mõned asjakesed, mida peaksime koos vaatama – näiteks mingi tüüp, keda ma vaevalt mäletangi, tahab mind referendiks. On alles jultumus. Manchesteri rongipiletid jõudsid kohale. Miks me nii vara sõidame? Üheksa kolmkümmend Eustonist. Issake!“

„Enne teie loengut toimub lantš – nad tahavad teid sinna kaksteist kolmekümneks.“

„Kui mõtlematu neist. Oh… sulle oli üks kõne. Keegi haiglast. Kas saad neile tagasi helistada – siin on number. Nähtavasti midagi su emaga. Kas ta tunneb ennast halvasti? Ja Rose – ma suren kohe ära, kui ei saa tassi kohvi.“

Ta mõtles tänavaröövlist. Oma röövlist. Sellest näota isikust, kellega tal oli olnud põgus intiimne kokkupuude. Mehest. Aga võib-olla naisest. Praegusajal röövivad kahtlemata ka naised; on võrdsete võimaluste ajastu. Isikust, kes oli ühel hetkel seal ja järgmisel juba kadunud. Koos minu kotiga. Ja Kleenexi taskurätipaki, Rennie piparmünditablettide, kammi, bussi kuupileti ja rongikaardiga. Ja ma arvan, et kolme kahekümnesega ja natukese peenrahaga. Barclaysi pangakaardiga. Ja võtmetega.

Võtmed.

Oh, küllap Rose on selle eest hoolitsenud. Nii ta ütles. Lukud ära vahetanud. Pangakaardi sulgenud. Hüvasti, kolm kahekümnest ja peenraha.

Mida see mees või naine ostab kuuekümne naela ja natukese peenraha eest, mille ma talle nii lahkesti loovutasin?

Kas peotäie „kolm kahe hinnaga“ raamatuid Waterstonesist? Pileti Covent Gardenisse? Kardan, et see peaks siis olema ülemine rõdu. Kuningliku Akadeemia Sõprade ühingu liikmestaatuse?

Narkootikume, ütlevad nad. Päevase koguse seda kraami, mis iganes nende lemmikmürk ongi.

Ei. Eelistan kujutleda oma röövlit peenehingelisena. Sel viisil tundub meie põgus kokkupuude talutavam. Võib-olla mängitakse „Figarot“ – see võiks ta elevile ajada. Selle mehe või naise. Akadeemias on Saksa ekspressionistid, ma arvan. Hmmm. Uus Philip Roth on hea. Ja siis veel see raamat Shakespeare’ist.

Mu puus. Valutab. Valuvaigistist hoolimata. See ei vaigista. Teeb su segaseks. Nagu näeksid hallutsinatsioone. Ei – kurat sind võtaks, röövel! Miks sa ei võinud lihtsalt ilusti küsida? Kurat sind võtaks! Mine ja lurista oma heroiini või mis iganes see on. Pole sulle tarvis mingit Figarot.

Rose oli pidanud Henryle haiglast helistama ja ütlema, et sel päeval ta tagasi ei tule. Henryl oli meeles Rose’i ema järele pärida, kui naine järgmisel hommikul saabus.

„Nad ju hoolitsevad tema eest hästi, ma loodan? Meie vanuses pole murtud kondid naljaasi. Nojah… me hakkame juba paberitesse uppuma, Rose. Kahe päeva post on läbi vaatamata.“

Rose seletas, et võib-olla ei saagi ta Manchesteri kaasa tulla. See oleneb ema haiglast väljakirjutamise kuupäevast, mis pole veel kindel. „Pean ta koju tooma ja sisse seadma. Ta tuleb mõneks ajaks meie juurde.“

Jahmatus. „Oh taevake! Noh, eks tegeleme probleemiga siis, kui see käes on. Natuke loodan, et ehk Marion…“

Rose’i vaba tuba.

„Ainult kuu või paar, ema. Vähemalt seniks, kui sa karkudest vabaned.“

„Saan ise hakkama…“

„Ei. Ja igatahes ollakse haiglas selles suhtes väga kindlad. Vaat nii.“

Nii. Täpselt nii, nagu üldse ei tahaks. Tüliks olla ja kogu see värk. Mida on loodetud ära hoida. Vältida. Suur tänu, röövel!

Mul on kahju, Rose. Ja Gerry. Olge te õnnistatud! Ja loodame, et meie ilus suhe ei lähe untsu. See on ju klassikaline situatsioon: tüütu ema kolib sisse.

Kõrge vanus pole vingujate jaoks. Ja murtud puusaluu pole kindlasti mitte vingujate jaoks. Nüüd liigume karkude najal. Osakonnas edasi-tagasi. Ai, kui valus! Seansid meeldiva kuue jala pikkuse Uus-Meremaa terapeudiga. Väga valus!

Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veenipõletik ja vajadus igal öösel vähemalt kord tõusta, et pissile minna, ja ärritushood inimeste peale, kes telefonivastajasse vaikivad. Väga ammu oli aeg, kui mõnikord tabas valu – hambavalu, kõrvapõletik, kangeks jäänud kael –, ja sa tegid solvunult palju kära. Praegu oli valu juba palju aastaid olnud pidev kaaslane, hommikul mõnusasti koos sinuga voodis, kogu päeva jooksul sammu pidades, võib-olla ainult korraks tõrksalt taandudes, et kohe rüsinal tagasi tulla: siin ma olen, kas mäletad mind? Ah, vanadus. Videvikuaastad – see delikaatne nimetus. Videvik on käes – uue elu möirgav koidik, tõenäoliselt selline, millest sa midagi ei tea. Me kõik pöörame silmad ära ja siis – piraki! – oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides.

Ainult et elu käib sellega paralleelselt – päris elu, hea elu koos kõigi oma kinkide ja armsusega. Minu sorditulbid aias ja sinised tihased linnusöögimajas ja uus raamat, mille lugemist õhtul oodata, ja David Attenborough’ loodussaade telekas. Ja naabri-Jenniferi uus beebi. Beebid tõstavad alati tuju. Rose küll kindlasti tõstis, kõik see aeg tagasi. Kahju, et lapsi rohkem ei olnud, pingutamisest hoolimata. Kuid Rose oli ta enda oma ja sündis õigel ajal, jumal tänatud selle eest.

Charlotte vaatleb oma nooremaid minasid teatava irdumistundega. Need on tema ise, kuid erinevad kehastused, kes süütult tegelevad oma pooleldi unustatud asjadega. Ta ei tunne nende suhtes nostalgiat – taevas hoidku, ei! Mõnikord ainult põgusat kadedust: füüsiliselt aktiivne, üpris terane õpetajanna, kuigi ma ise seda ütlen; kõik mu õpilased said A-tasemel hindeks A-sid, ei mingit probleemi.

Ja veel kauem aega tagasi – noor Charlotte. Armas aeg, te ainult vaadake teda – käib meestega väljas, abiellub, lükkab titekäru.

Ja kõik sellest – kõik temast – on jõudnud sinna, kus oleme praegu: C-osakonda paisatud Charlotte, kes usinasti jälle käima õpib. C-osakond on murdusid täis – jalad, pahkluud, käsivarred. Vanad kukuvad treppidest alla, komistavad kõnniteeservadele; noored pudenevad oma jalgratastelt või treenivad liiga hooletult. Inimesed on siia maandunud ja hunnikusse kuhjatud – suvaline valik õnnetusi: keskealine Maureen, kes oma uute kardinate ülesriputamiseks laenas naabrilt treppredeli ja sellel olid katastroofilised tagajärjed; noor Karen, kes püüdis oma tõukerattal bussist ette jõuda; vana Pat, kes vapralt astus jäätunud kõnniteele, seda poleks ta pidanud tegema. C-osakond on väsitav – kärarikas ja rahutu; palju siin magada ei saa –, kuid ühtlasi ehk mingis mõttes ka kasulik tähelepanu kõrvalejuhtija. Sa ei kurda oma hädade üle nii palju, kui sind ümbritsevad teiste omad. Sa kannatad ära, kuid vaatled samal ajal; sinust saab teravsilm, kes oskab etendust hinnata.

„Nagu vaataks telekast „Traumaosakonda“,“ ütleb Rose. „Ainult et sina oled ka seal sees.“

Nad viibivad patsientide puhkeruumis, kuhu karkudega kõndijad ennast lohistavad, et oma külalistega kohtuda. Charlotte ja Rose on arutanud vaba toa teemat. Kõik on kokku lepitud; Rose on kindel, Charlotte alistunud. Charlotte saab järgmisel nädalal haiglast välja; Rose tuleb talle järele ja seab ta sisse vabas toas, mis on selleks ajaks ette valmistatud, rõivad ja muu vajalik kodunt ära toodud.

„See on päev, mil ma pidin Henryga Manchesteri minema,“ ütleb Rose. „Teatasin juba, et ei saa tulla.“

„Tema lordlik kõrgus saab pahaseks.“

„Juba sai.“ Rose on häirimatu. „Pole midagi – ta pani rakkesse oma õetütre Marioni. Sisekujundaja. Tema peab sellega tegelema.“

„Kas ta on pärija?“ nõuab vastust Charlotte, kes alati nimetab labidat labidaks.

Rose kehitab õlgu. „Pole aimugi. Nojah, keegi peab ju olema, ma arvan.“

„Kena tüdruk?“

„Mitte tüdruk, ema. Ta on minuvanune.“

Charlotte ohkab. „Muidugi. Pärijatest rääkides – kui mina lusika nurka viskan, siis tahan, et annaksid natuke midagi ka naabri-Jenniferile beebi jaoks – paarsada tema hoiupõrsasse.“

„Ema…“

„Mitte palju…“

„Ära räägi niimoodi. Sa ei hakka ju…“

„Noh, arvatavasti mitte täna pärastlõunal või homme, tõepoolest. Aga hoia seda meeles. Kas ta saab hakkama, see Marion? Viib Henry ühes tükis sinna ja toob tagasi?“

„Marion on väga hästi organiseeritud. Juhib oma ettevõtet. Kõpitseb rikaste inimeste maju. Tal on oma majas see müügisaal – kaugelt liiga elegantne, et sõnadega kirjeldada. Võib näha, kuidas ta ennast võdistab, kui Lansdale Gardensisse tuleb.“ Rose irvitas.

Charlotte pole Lansdale Gardensis kunagi käinud. „Arvasin, et see on üsna suurejooneline?“

„Seal on mõned kenad asjad. Ja ka maja on kena. Kuid kõik see on ka natuke armetu.“

Charlotte niheleb oma istmel ja grimassitab. Puus teeb haiget. Marion, mis iganes ta nimi ongi, juhib tähelepanu kõrvale. „Inimesed maksavad selle eest, et neile öeldaks, mis värvi nende kardinad peaksid olema? Mina olen küll tema lordliku kõrguse poolt. Mulle on postimüügi valmisvärk alati hästi sobinud. Kas Marion on rikas?“

„Tal on kenad rõivad,“ vastas Rose. „Aga tegelikult ma ei tea.“

Marion teeb raha kirjutuslaua taga oma kabinetis, mis asub müügisaali kõrval; samal ajal ootab ta ka oma armukese kõnet ja peab meeles pidama, et poole tunni pärast saabub klient. Marion oskab hästi raha teha – ta on hoolikas, tõhus ja matemaatilise mõtlemisega –, kuid tegelikult pole ta rikas. Mõnusalt heal järjel, seda küll, piisavas külluses, aga peab alati silma peal hoidma numbritel, sellel ärritaval, kuid kergesti vaoshoitaval ülekulul. Praegusel hetkel kontrollib ta tarnijate arveid ja lappab läbi viimase kuu pangateateid, lootes, et Jeremy helistab enne, kui telefon tuleb panna automaatvastaja peale selleks ajaks, mil klient kohal viibib. Mõtted lipsavad ka Henryle ja sellele järgmisel nädalal toimuvale väsitavale Manchesteri reisile, millele tal tõesti pole aega raisata.

Rahast mõeldes kaalub Marion hetkeks Henry omandust. Muidugi on ta rikas. See maja. See elustiil – tema klubi, kallid restoranid, kus ta aeg-ajalt käib. Tema alluvad – Rose ja Corrie, kes koristab, poes käib ja toitu valmistab. Henry on… heal järjel. Ja tal pole muid sugulasi peale Marioni. Lõpuks peab keegi ju pärima, kui kõike ei jäeta just Oxfamile või mõnele kasside varjupaigale.

Mitte et Marion sellega arvestaks. Muidugi mitte. Ta on vanapoisisse kiindunud – lõpuks on too ju tema onu, tema ainus onu. Marion ka austab teda. Kahtlemata on ta omamoodi suurmees; Marion pole suutnud vastu panna kiusatusele aeg-ajalt tema nime jutu sisse poetada. Kui ta vaid laseks Marionil Lansdale Gardensi majaga midagi ette võtta; seal käies tulevad Marionile iga kord judinad peale, nähes seda kohutavat vana sitsriidega kaetud sohvat, neid nahktugitoole, süngeid pruune sametkardinaid. Ja mis köögisse puutub… Kuid Henry tõrjub tagasi väikseimagi ettepaneku muudatusteks; Marion pole suutnud sisse sokutada isegi mitte diivanipatja.

„Mina jään väljapoole hea maitse haardeulatust, kallis.“ Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune.

Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus sisustus koosneb üllatustest, kooskõladest, kontrastidest. Siin ootamatu vaip, seal huvitavad värvid, seal peegel. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on meelelahutus, millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. Henryle pakuvad huvi mineviku ja kaasaja võimukad inimesed, hea klarett, akadeemilise ringkonna kuulujutud, memuaaride kirjutamine ja ehk ikka veel põgusalt ka kaheksateistkümnenda sajandi parteipoliitika, tema tegelik uurimisvaldkond. Kõik need on Henry arvates kesksed ja olulised asjad; kõik muu võib pälvida laisa, möödaminnes poetatud kommentaari, kuid mitte enamat. Kõneainet otsides on Marion vahel jutustanud oma klientidest, kui nood millegagi silma paistavad. Henry läheb siis põnevile, isegi kui nende silmapaistvus avaldub temale tundmatutel aladel. „Goldman Sachs? Olen temast kuulnud. Kui palju sa ütlesidki teda teenivat? Kohutav!“ Ka näitlejad köidavad tema tähelepanu. „Seda nime olen kuulnud – mitte et ma tänapäeval enam nii tihti teatrisse pääseksin. Muidugi oli kunagi mu tuttavate hulgas Alastair Sim – kas olen sulle sellest rääkinud?“

Henry on tundnud paljusid inimesi. Tema jutt on täis pikitud nimesid, enamik neist Marionile tundmatud, kuigi vahel satub juhuslikult sekka mõni äratuntav kuulsus. Henry on lähedalt läbi käinud juhtivate poliitikutega, sehkendanud mees- ja naiskirjanikega; ta on tundnud kõiki, kes olid endale akadeemilistes ringkondades vähegi nime teinud.

Macmillan oli temaga konsulteerinud, Harold Wilson samuti; Stephen Spenderist rääkis ta lugusid; Maurice Bowra oli tema sõber. Oh, memuaarideks leidus piisavalt ainet, isegi kui Marioni silmad juba aeg-ajalt klaasistusid teejoomise või mõne üpris kohutava eine ajal, mille Corrie oli valmistanud (Šoti puljong, liha-neerupirukas, siirupine biskviitkook – Henry on kulinaarne konservatiiv; Marion imestas ikka, kuidas ta küll hakkama saab oma peentes restoranides, milles käib, kuid ta paistis teadvat selliseid, mis pakuvad toitu gastronoomiahälvikutele). Nimed voolavad edasi, need heidetakse kriitikaga kõrvale või neid ülistatakse, samas kui Marion keeldub võileivast või palub endale hästi väikest portsjonit ning soovib, et suudaks sisse smugeldada uue laudlina. Mõnikord, kui Henry laskub ülevoolavasse ilukõnesse, asub Marion igatsevalt sisustama tervet tuba, valib tapeeti ja kardinamaterjali, paneb paika armsa vana Provence’i laua.

Marionil on muidugi tema enda stiil, oma käekiri, kuid ta on klientidega paindlik – tahab teada, mis neil mõttes on, ning kombineerib seda siis oma soovituste ja ideedega. Ja loomulikult on nad ta üldse üles otsinud sellepärast, et neile meeldivad asjad, mida ta teeb – see värske veetlev liit Uus-Inglismaa lihtsuse (sinised ja kollased toonid, värvitud põrandalauad) ning Prantsuse tahumatuse vahel, millele põgusalt lisandub Kettle’s Yardi puudutus: käsitöötugitool, kena karpidest või kividest seade aknalaual, huvitav maal kamina kohal.

Marioni enda majas leidub seda kõike. See on ühtlasi tema näitusesaal: kliendid tulevad sinna, et neile tube näidataks, ning jalutavad ringi ka suures esimese korruse ruumis, kus on välja pandud tekstiilid, tapeedid, värvid ja Marioni üleskorjatud kunstitööd: üksik tool, laud või lamp, mis nii kenasti sulandub maja stiiliga. Henry käib siin harva; kui tuleb, siis ei paista midagi märkavat. Ta istub ühte nägusa heleda linase kattega tugitooli ja käitub, nagu viibiks omaenda elamises. Henry ei pane tähele midagi, mis teda ei puuduta.

Inimesena, kes kõike märkab, leiab Marion, et see on ühtaegu nii ärritav kui ka arusaamatu. Marioni ema oli jaganud huvi sisekujunduse vastu – nende kodu oli sisustatud elegantselt ja läbimõeldult. Kuidas saab ema vend olla nii läbinisti hoolimatu? Henry enda lapsepõlv oli üpris märkimisväärne – see möödus Dorseti maamajas, täis antiikesemeid, häid vaipu, hõbedat, kunstitöid. Mitte küll spetsiaalselt valitud või kokku sobitatud, kuid iseenesest avaldasid need muljet. Sealt oli Lansdale Gardensisse toodud üksikuid esemeid, mis nägid siin välja kohatud: seitsmeteistkümnenda sajandi Itaalia kapp keset elutoa lohkus nahktugitoole, regendiajastu peegel vestibüülis lillekimpudega tapeedi taustal. Need olid toodud mitte sellepärast, et Henry oleks neid eriti väärtuslikuks pidanud, vaid kuna need olid mööblitükid.

Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümbertegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberikorterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise.

Nõnda Marion Jeremy Daltonit kohtaski – otsides, mitte minema toimetades. Tal oli ühe kliendi jaoks tarvis ilusat kaminavõret ja ta oli kuulnud sellest Lõuna-Londonis äsja avatud uuest müügikohast – mis oli nähtavasti lausa suuräri, teistest peajagu üle, täis tuubitud häid asju, ja mida juhtiv mees oli hankegeenius. Nii oli Marion talle tundmatu piirkonna läbi nuhkinud ja leidnud üles selle tohutu laohoone, kus oli rikkalikult kaminavõresid, alates George’ide ajastust kuni art deco’ni ja veel kaugemalegi, ütle ainult oma soov; lisaks vitraažtahvlid, küüniskäppadel vannid, mõned suud vett jooksma panevad käsitööesemed. Ja kohe oli Marioni kõrval ka see mees, keegi Jeremy – abivalmis, veetlev, naljakas, absoluutselt samal lainepikkusel. Nad veetsid rääkides sajandeid; kui täiesti õige kaminavõre oli leitud, siis jõid mehe kontoris kohvi ja Marion oli lubanud tagasi tulla, kui on järele mõelnud väikese bambussohva üle… Ja nii see kõik algas, nagu asjad ikka lähevad.

See juhtus peaaegu aasta tagasi. Jeremy naine Stella ei töötanud koos temaga äris. Naine elas Oxtedis, kus Jeremyl oli olnud eelmine, väiksem müügikoht, ja töötas ühe arsti registraatorina. Neil oli kaks teismelist tütart. Seega komplikatsioonid. Marionil endal mingeid komplikatsioone polnud, ta oli lastetu ja mõne aja eest korralikult lahutatud.

Mõlemad olid nõus, et olukorda tuleb vähemalt esialgu salajas hoida tütarde ja Stella pärast, kes oli kergesti erutuv ja minevikus läbi elanud depressiooni. Aga kuna Jeremy viibis suurema osa ajast Londonis, veetes palju öid väikeses üürikorteris laohoone lähedal, polnud neil tegelikult kohtumisega mingit probleemi. Muidugi pidi mees kaupa otsides aeg-ajalt ära sõitma, kuid sellega olid nad võitnud mitu õnnelikku reisi sügavale Walesi või üles Cumbriasse, milleks Marion natuke aega näpistas. Nad tegid ka plaane suvel Provence’i minna, et vanu tugitoole ja voodipeatseid otsida.