Читать книгу Kuidas see kõik algas - Penelope Lively - Страница 7

Daltonite abielu purunes sellepärast, et Charlotte Rainsfordi rööviti. Nad ei tundnud Charlotte’it ega saanud temaga kunagi tuttavaks; ta jäi nende eluperimeetrist välja, kuid tema olemasolu sai saatuslikuks.

Suitsevaks püstoliks muutus mobiiltelefon – see oli Jeremy telefon. Mees viibis kodus Oxtedis ja Marion ei teadnud seda, kui sõnumi saatis; ta oli arvanud, et mees on linnakorteris, ja jättis sõnumi mobiilile, mis juhtus olema mehe jakitaskus perekonna Oxtedi kodu esikus. Jeremy oli Stella nõudmisel ööseks koju läinud, et likvideerida probleem ummistunud äravoolutoruga; Stellal oli kalduvus väikeste majapidamismurede tõttu endast välja minna.

Jeremy leidis, et tal puuduvad vajalikud tööriistad, ja sõitis vaatama, kas saab naabrilt abi (Daltonid elasid üksildase tänava lõpus). Vahepeal hakkas Stella muretsema tütarde pärast, kes kojutulekuga hilinesid, ja avastas, et lauatelefoni liin on korrast ära. Ta otsis oma mobiili ja taipas, et on selle tööle jätnud. Ta võis kasutada Jeremy telefoni, et proovida Daisyt ja Emmat kätte saada. Võtnud jakitaskust telefoni, avas ta kõigepealt postkasti: tüdrukud võisid ehk isale sõnumi saata, kui neil ei õnnestunud rikkis lauatelefonile helistada ja Stella mobiilile keegi ei vastanud.

Seega leidis Stella Marioni sõnumi: „Reedel ma ei saa. Pean onu Henry Manchesterisse saatma – tema sekretär on mängust väljas. Tüütu, tüütu. Mul on nii kahju. Armastan sind.“

Muidugi oli just „Armastan sind“ see, mis mõjus. Muidu oleks see võinud olla kõigest sõnum mõnelt naistöökaaslaselt, kellel polnud järelemõtlemiseks aega jäänud (kuigi arvatavasti natuke liiga intiimse tooniga…).

Oh seda reeturlikku tehnoloogiat! Jeremy kustutab oma sõnumid alati ära; asjaolusid arvestades on ta sellega hoolas, kuid nüüd jõudis tehnoloogia sammu võrra ette (lihtsalt tehes oma tööd); Jeremyl polnud selleks võimalust. Kui ta tagasi jõudis, ootas Stella ukse juures ja läks lahti põrgu.

Marion saabus taksoga Lansdale Gardensisse, et Henry peale korjata ja Eustonisse Manchesteri rongile sõita. Ta jäi natuke hiljaks ja oli väga hajevil. Ta oli halvasti maganud, mures Jeremyga eelmisel õhtul peetud pika telefonikõne pärast. Ilmselt oli Stella püüdnud meest kõigepealt välja visata, sealsamas ja kohe, tormates trepist üles, et tema rõivad kohvrisse toppida. Jeremy oli suutnud naist veenda hetkeolukorda säilitama (tüdrukud võivad iga hetk koju jõuda, pole lihtsalt aus neid endast välja viia, räägime asjad homme läbi, rumal oleks kiirustades teha midagi, mida nad võiksid pärast kahetseda), kuid seda polnud kauaks: järgmisel päeval oli Stella märatsema hakanud – hüsteerilised pursked, pisarais telefonikõne oma õele, uued nõudmised, et Jeremy lahkuks. Jeremy viibis nüüd Londonis ja jätkas läbirääkimisi üha ebastabiilsemaks muutuva Stellaga. Naine rääkis advokaatidega. Stella õde pööras Jeremy vastu ja ütles, et teda peetakse vastutavaks, kui selline olukord Stella vaimset tasakaalu kahjustab: kas Jeremy siis ei mäleta seda läbipõlemist neli aastat tagasi?

Marion oli püüdnud olla lohutav ja tasakaalukas. Ta tundis, et tema enda olukord on äärmiselt vastumeelne. Mitte keegi ei taha abielu lõhkuda; keegi ei taha, et temas nähakse pimedat tööriista. Nii tema kui ka Jeremy olid mõelnud, et nende status quo võib lõpmatuseni jätkuda; mõlemad olid natuke ebakindlad, kas see suhe on igavene, kuigi kumbki poleks praeguses suhteliselt varases staadiumis seda teisele tunnistanud. Küll aeg näitab, olid mõlemad endamisi mõelnud, kui nautisid oma kosutavat sidet, ootamatut virgutust. Kuid nüüd olid nad vahele jäänud.

Nii lamas Marion ärkvel, vajus siis kell viis hommikul katkendlikku unne ning kerkis sellest pinnale, et kiiruga duši all käia ja hommikust süüa. Kui ta Lansdale Gardensisse jõudis, käis pea ringi; Henry tahumatu tervitus mõjus räigelt. Siin seisis mees, kes ilmselgelt oli öösel hästi maganud ja ootas nüüd rõõmuga eelseisvat päeva.

„Tere, tere! Takso olemas, jah? Rose jättis piletid ja kõik muu minu lauale – need tuleb ainult kaasa haarata ja võimegi minna.“ Ta kadus allkorruse garderoobi. Marion vaatas ennast regendiaja peeglist, haigutas ja üritas kiiruga meiki korrastada. Henry ilmus välja, kohmerdas võtmeid otsides ja mantlisse pugedes majas ringi ning läks siis eestrepist alla, ootava takso juurde.

Eustonis vaatas Marion väljuvate rongide tahvlit ja pöördus siis piletite saamiseks Henry poole. Sel hetkel mõistsid nad mõlemad, mis oli juhtunud. Kumbki oli arvanud, et teine võttis Henry laualt piletid. Koos ülikoolist saadud kirjaga, kuhu minna, ja Henry loengumärkmetega.

Jahmatus ja ärritus hoiti armulikult vaos: siin oli avalik koht. „Kõik on minu süü,“ ütles Marion (endamisi Henryt kirudes). „Ma ise ei väljendunud selgelt,“ ütles Henry (tundega, et väljendus ikka küll, kurat võtaks – oh Rose, kus sa oled?). Marion alustas kiiret päästetegevust: uued piletid ja Henryle antud kinnitused, et helistab uute juhtnööride saamiseks mobiiliga Manchesteri, kui nad kord rongis on. Henry märkis mornilt, et peaks teekonna veetma mingeid hädapäraseid märkmeid kokku pannes; lõppude lõpuks oli ta seda konkreetset loengut varem ju pidanud jumal teab kui palju kordi. „Walpole’i ajajärgu poliitikud ja suurmehed“ võiks tal enam-vähem ise keelelt nõrguda.

Ennast rongis sisse seadnud, jäid mõlemad vait. Marion oli leidnud käekotist Henryle kasutamiseks märkmiku; too oli välja kaevanud oma sulepea ja põrnitses kulmu kortsutades paberit. Marion hakkas mobiiliga tegutsema ja jõudis viimaks ühe abivalmi hääleni Manchesteri ülikoolis.

Kesk-Inglismaa maastik rullus mööda. Henry tegi üksikuid märkmeid. Marion luges näiliselt ajalehte, kuid oli keskendumiseks kaugelt liiga häiritud. Ta mõtles Jeremy olukorrast ja mõistis, et halvemal ajal poleks see saanudki juhtuda. Nii temal endal kui ka Jeremyl olid lisaks salajase armuloo survele juba ka oma probleemid.

Marioni klientide arv oli parajasti järsult langenud, Henry väärtpaberipakk polnud enam nii priske kui enne ja Jeremyl oli raskusi pangalaenu saamisega, et rahastada äsjast äri laiendamist.

Henry oma väärtpaberite kahanemise pärast eriti ei muretsenud; tal oli kenake indeksiga seotud pension ja hulk raha hoiuarvel. Marion, teisest küljest, muretses küll. Hetkel oli tal oma raamatutesse kantud kõigest paar tõeliselt rahakat klienti. Telefon helises harvemini; näituseruumi vaatas sisse vähem inimesi. Tundus, et isegi heal järjel olijad pingutavad püksirihma. Boonused olid kokku kuivanud, ka teised ettevõtted tundsid näpistust, just nagu Marioni enda ärigi. Sel aastal majas remonti ei tee; Seišellidele, Bermudale ja Klostersisse puhkusele ei sõida. Kui tööd käes ei ole, siis hakkab ülekulu – mis praegu on kenasti kontrolli all – üha suuremaks paisuma. Võla mainimine hirmutas Marioni; maksevõime on sündsuse märk.

Jeremy oli laohoone omandamiseks kõvasti laenu võtnud; nüüd vajas ta paranduste ja remondi tarvis veel raha. Ta oli tormanud äri korda tegema ja tööle saama, varusid soetama ja kliente kohale meelitama, ning sai nüüd teadlikuks mitmesugustest puudustest. Eelajalooline romula tuli muuta elujõuliseks parkimisplatsiks – kliendid kaebasid parkimiskohtade puuduse üle lähikonnas. Samuti kaebasid nad, et tualettruum on ebameeldiv, ja alatasa võis neid näha ringi vaatamas koha järele, kuhu mõneks minutiks maha istuda. Jeremy oli otsustanud sisse seada elegantse ruumi klientide vastuvõtmiseks ja ehitada korraliku vesikloseti. Pangad olid vähem entusiastlikud.

Henry leidis, et märkmete tegemine on tüütu. Ta jäi paar korda tukkuma, ärkas mõne punkti kirjapanekuks, võttis jookide kärult veel ühe kohvi. Ta polnud kuigi mures, vaid piisavalt enesekindel, et kaheksateistkümnenda sajandi poliitikute keerdkäigud kargavad valmilt meelde kohe, kui ta loengusaalis püsti tõuseb, kuigi teda ärritas, et ühe konkreetse teravmeelsuse sõnastus ei taha hetkel meenuda. Pole midagi, küll see tuleb, kui ta on asja kallal ja täies purjes. Lõppude lõpuks oli ta ju tuntud oma jutu voolavuse ja spontaansuse poolest – ega ta ilmaaegu olnud kõnemehena nõutud Atlandi mõlemal kaldal. Ja ikkagi oli väsitav mitte tunda, et tal on kaasas selle loengu vanade märkmete ballast; Rose oleks kindlasti selle eest hoolitsenud, nii paha, et ta Henryt alt vedas. Hea, et Marion kaasa tuli, kuid siiani on tema abi jäänud kesiseks. Henry tegi nüüd ärritatuna veel mõned märkmed, vajus siis maastikku silmitsedes seljatoele ja jäi jälle tukkuma.

Nad saabusid Manchesteri ja jõudsid viperusteta jaamast ülikooli, kus sobivalt aupaklikud ametnikud juba valmis olid neid lõunaeinele juhatama. Henry tuju paranes. Talle oli sangarina kohtlemine alati meeldinud. Pidusöögil oli umbes kakskümmend inimest; võis selgelt näha, et ülikool oli selle muutnud võimaluseks mõningaid oma toetajaid lõbustada. Tööstustegelased, nägi Marion pilku külaliste nimekirjast üle libistades, kohalikud suured ninad. Aukülalise loeng oli iga-aastane sündmus.

Henryst ühel pool istus asekantsler, teisel pool üks professor – nooruslik mees, kelle poole Henry pöördus heasoovliku küsimusega tema tegevusvaldkonna kohta: „Muidugi ma tean teie nime,“ – ta ei teadnud – „aga hetkel ei meenu…“

Mees muheles. Ütles, et tükk aega tagasi tundis Henry usutavasti tema vana õpetajat – ta arvab, et nad võisid kaasaegsed olla. Ta nimetas nime, naeratus ikka veel huulil. Ta teadis liigagi hästi, millest räägib: see oli üks Henry peamisi vaenlasi, mees, kellega ta oli palju aastaid intellektuaalset sõda pidanud. Henry esindab – olgu öeldud, et uhkusega – Namieri ajalookoolkonna viimast hingetõmmet, rõhutades, et sündmusi juhivad täielikult poliitikud ja suurmehed. Vana vaenlane oli ideede mees, poliitiline teoreetik, kenasti põlglik selle reduktsionistliku nägemuse vastu, kuidas maailm toimib. Ja nüüd oli siin üks tema õpilastest, üks järgijatest. Vana vaenlane oli surnud, nii et see eelis Henryl tema ees on, kuid veel hauaski oli temast kasu. Tema protežeel on oma õppetool. Üsna prestiižne õppetool, tõepoolest: Henry oli osanud pilgu külaliste nimekirjale visata.

Päev oli nüüd rikutud. Henry lausus mõned jahedad märkused mehele, kes oli viisakas – kasvatatud, tõesti –, enesekindel ja paistis maha suruvat oma lõbusust. Henry jättis ta sinnapaika kohe kui võimalik ja põgenes asekantsleri juurde.

Marion sai vahepeal üsna hästi hakkama. Ta hakkas kohe rääkima endast paremal istuva mehega, kes tutvustas ennast kui „George Harrington – rõõm teiega kohtuda, proua Clark. Saan aru, et hoolitsete meie aukülalise eest. Ja kas te ise kuulute samuti akadeemilisse ringkonda?“. Marion rääkis talle, millega tegeleb; tema äri kõlas sündmuse ja seltskonna kontekstis kindlasti kergekaaluliselt, kuid Harrington ilmutas oma huvi ja esitas küsimusi.

„Kui rahuldustpakkuv – loominguline ja konstruktiivne. Kardan, et mina olen kõigest rahamees.“ Ta nimetas üht finantsasutust. „Üks neist inimestest, keda kõik hetkel vihkavad.“ Mõru naeratus. „Kuigi tegelikult on mul üks väike isiklik kõrvaltegevus, mis kuulub rohkem teie valdkonda.“

Tuli välja, et ta ostis ja remontis Londonis väljaüürimiseks kortereid. „Arvan, et see on nagu hobi või meelelahutus. Pean seda isegi natuke loominguliseks,“ – vabandav naer – „kui saan millestki ärapõlatust teha midagi meeldivat. Pakun neid turu tippudele – välismaa diplomaatidele, äritegelastele. Loovuse skaalal on see küll üsna madalal, aga siiski vastumürk päevatööle – arvud, arvud, arvud. Kuid mu loomingulisus on piiratud – olen telliste ja mördiga päris hea, ent laine lööb mul üle pea kokku, kui tegemist tuleb vannitoa sisustamise või kardinatega. Minu sekretär aitab mind selles, aga ma pole kindel, kas ta teeb alati kõik õigesti.“

Marion kuulas hoolega. Mees meeldis talle: tema end alavääristav käitumisviis, mis varjas märkimisväärset staatust tema enda maailmas, kahtlustas Marion. Kindlasti on see pigem mõni kõrgelseisev rahandustegelane. Temas oli teatavat sarmi, aga mitte liiga palju – Marion teadis väga hästi, et sarm võib olla nii ennast esile tõstev kui ka petlik. Tema jutt oli lõbustav: hiljutine reis Hiinasse ja hämmeldust tekitanud toit; BlackBerry nutiseadme ajutine kaotamine paar päeva tagasi, mis jättis ta „abituks ja kasutuks – kogemus, et oleme tänapäeval ainult nii head, kui on meie tehnoloogia“. Tema finantsasutus oli rahastanud ülikooli jaoks mõne uue IT-installatsiooni ostmist ja sellepärast ta siia kutsutigi. „Kuigi pärast BlackBerry juhtumit olen hakanud mõtlema, kas me ikka teeme neile teene.“ Ta julgustas Marioni ka oma elust rääkima ja naeris marmorvanni otsimise loo üle, Marion oli seda vajanud ühe ooperilaulja nõudmiste täitmiseks. „Ma näen, et peate olema paindlik – võtma kliendi maitse enda kanda. Ka mina pean klientide tahtmist tegema, kuid vähemalt ei hõlma see marmorvanne.“

Mõlemad osutasid sümboolset tähelepanu ka oma naabritele teisel käel, kuid taastasid vestluse kohe kui võimalik. Marionile ei tulnud üllatusena, kui George Harrington ütles: „Teate, ma hakkasin mõtlema, kas teie äkki oletegi vastus mu palvetele.“

Marion, kes oli hakanud sama asja üle juurdlema, kallutas graatsiliselt pead. See võib huvitav olla. Ta ei uskunud seda „hobi“ juttu. Ta võis näha, et mehel on investeerimisprojekt – osta, et rentida, ning pole tarvis meelelahutusele ja loomingulisusele tähelepanu pöörata. George Harrington kasutas oma kenasid boonuseid, et panna alus kinnisvaraportfellile. Tore. Kahtlemata mõistlik asi, mida teha, kui sul on ülearust raha.

„Ajame õige juttu, kui linna tagasi jõuame,“ ütles mees. „Usun, et võime välja mõelda mõne üsna mõnusa asjakorralduse. Andke mu sekretärile puhkust – vaene tüdruk on üle pingutanud, otsides sohvasid ja ma ei tea, mida kõike veel. Kas saate hakkama selle stiiliga – teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?“

„Minimalism,“ ütles Marion. „Jah, ma võin teha minimalistlikult, kui tarvis. Ja idamaiselt – Chelsea Araabia ööd. Ja Cotswoldsi mõis. Traditsiooniliselt ameerikalik on minu eriala.“

George Harrington naeratas säravalt. „See on äärmiselt põnev. Küll mul ikka alles vedas, et Manchester meid sel moel kokku tõi.“

„Mina olen siin ainult juhuslikult,“ ütles Marion. „Minu onu sekretäri ema… Oh, me ei pea sellesse süvenema.“ Ka tema naeratas.

Vahetati nimekaarte. Lantš hakkas lõppema.

Loengusaalis läks Henry tuju natuke paremaks. Lõpuks oli see ju tema loomulik keskkond. Ta kuulas tänulikult asekantsleri sissejuhatust, tõusis ja läks kuulajaskonna sobiliku aplausi saatel loengupulti, naeratas kogu ruumile, ütles, milline heameel ja au on tal täna siin olla ja nõnda edasi ja nõnda edasi, ning sukeldus siis kaheksateistkümnendasse sajandisse.

Mõned esimesed minutid läks kõik hästi. Ta laskis autopiloodiga edasi – sissejuhatav värk. Üldine pilt, lavakujundus. Seejärel detailid: iseloomulikud poliitilised liikumised, nimed. Ja siis läkski kõik untsu. See lõpmatult tuttav stseen lahustus uduks; see periood, mida ta tundis paremini kui oma aega, ajastu, milles ta liikus absoluutse enesekindlusega, muutus ebakindlaks ja reetlikuks. Kronoloogia põgenes käest; ta hakkas asju võtma vales järjekorras. Rongis tehtud märkmed olid kasutud; need ajasid ta ainult segadusse. Ja nimed, nimed… Ta hakkas rääkima võtmekujust ja mehe nimi kadus musta auku. Henry kõhkles, ta kogeles, parandas ennast. Ta pidi pääsu otsima kõige kohutavamast jultunud ümberütlemisest: „Walpole’i usaldusalune… Walpole’i parem käsi…“ Ta oli kaotanud haardest omaenda mõistuse sisu: ta teadis neid nimesid, teadis sündmusi – need olid element, milles ta elas – oli elanud –, kuid nüüd äkki olid need vajunud mingisse auku, millest ta neid enam kätte ei saa. Ta ajas loba, kaldus teemast kõrvale, tegi pikki pause, mille jooksul pingutas, metsikult kaevas oma mälust seda nime. Ta võitles ennast läbi luupainajate; aeg-ajalt tunnetas ta kuulajaskonda, mis tundis ühtaegu nii muret kui ka piinlikkust. Asekantsler esimeses reas jõllitas tardunud ilmel enda ette. Tema kõrval vahtis Henry teine lauanaaber oma kinganinasid, varjates arvatavasti irvitust.